1 Iisusan Hristosan nägudez, kudamban andoi hänele Jumal, miše ozutada ičeze käskabunikoile, mille teravas tarbiž tehtas. Jumal oigenzi angelan i hänen kal't avaiži necen kaiken ičeze käskabunikale Joannale,
2 kudamb täs vahvištoitab Jumalan sanan i Iisusan Hristosan todištusen — kaiken sen, midä hän om nägištanu.
3 Ozakaz om se, ken lugeb nene endustuzsanad, ozakahad oma ned, ked kundleba da tegeba sen mödhe, miš om sid' kirjutadud, sikš ku se aig om läz.
4 Joan oigendab tervhensanoid Azian seičemele uskondkundale. Armoid da mirud teile hänespäi, ken om, ken oli i ken tuleb, i neniš seičemes hengespäi, ked oma hänen valdištmen edes,
5 i Iisusas Hristosaspäi, uskoližes todištajaspäi, kudamb om ezmäižen eläbzunu kollijoišpäi i om mirun kunigahiden pämez'! Hänele, ken armastab meid i ičeze verel om peznu meid meiden grähkišpäi,
6 hänele, ken om tehnu meid kunigahikš i papikš Jumalale, ičeze Tatale, hänele korged arv da vald kaiken i igäks! Amin'.
7
— Kacu, hän tuleb pil'viš!
Kaik mehed nägeba händast,
ned-ki, ked nagloičiba händast,
i hänen edes voikaškandeba kaik mirun rahvahad.
Muga linneb. Amin'.
8 «Minä olen Alfa i Omega, augotiž da lop», sanub Ižand Iisus, hän, kudamb om, kudamb oli i kudamb tuleb, Kaikenvaldaine.
9 Minä, teiden vel'l' Joan, kenel om ühthine teidenke ahtištuz, valdkund i Iisusas Hristosaspäi sadud tirpand, olin Patmos-sarel, sen tagut miše sanelin Jumalan sanad i todištin Iisusas Hristosas.
10 Ižandan päivän minä olin Hengen valdas i kulištin tagana kovan änen, kuti puhutihe torvehe. Se än' sanui: «Minä olen Alfa i Omega, Ezmäine i Jäl'gmäine.
11 Kirjuta, midä näged, i oigenda seičemele uskondkundale: Efesaha, Smirnaha, Pergamaha, Fiatiraha, Sardisaha, Filadelfiaha i Laodikiaha.»
12 Kärauzimoi, miše nägištada, mitte än' minei pagiži, i konz kärauzimoi, nägištin seičeme kuldjaugašt lampad
13 i seičemen lampan keskes kuti Mehen Poigan. Hänen päl oli pit'k soba, a rindhiš ümbri kuldasine vö.
14 Hänen pä da tukad oliba vauktad kut vauged vill, kut lumi, i hänen sil'mäd oliba kut lämoin keled.
15 Hänen jaugad oliba kut loštai, lämoiš sulatud vask, i hänen än' oli kut suriden veziden joksend.
16 Oiktas kädes hänel oli seičeme tähtast, hänen suspäi tuli sur' kaks'teraine terav veič, a hänen mod oli kut keskpäivän paštai päiväine.
17 Konz nägištin händast, lanksin hänen jaugoihe kut kolnu, no hän pani oiktan käden minun päle i sanui: «Ala varaida, minä olen Ezmäine i Jäl'gmäine,
18 olen Eläb. Minä olin kolnu, a nügüd' minä eläškanden kaiken i igäks, amin'. Minai oma surman dai surman valdkundan avadimed.
19 Kirjuta sid', midä nägid: se, midä om nügüd', i se, midä tegeškandese jäl'ghepäi necidä.
20 Sinä nägid seičeme tähtast minun oiktas kädes i seičeme kuldjaugašt lampad, i niiden peitznamoičend om se: seičeme tähtast oma seičemen uskondkundan angelad, i seičeme lampad, kudambad sinä nägid, oma ned seičeme uskondkundad.»
1 «Uskondkundan angelale kirjuta muga: ‘Ninga sanub hän, kudambal om seičeme tähtast oiktas kädes da kudamb astub seičemen kuldjaugaižen lampan keskes:
2 Minä tedan sinun tegod, sinun radmokad da sinun tirpandan. Minä tedan, miše sinä ed voi tirpta pahoid mehid. Sinä oled kodvnu nenid, ked sanuba ičtaze apostoloikš, hot' ei olgoi, i sinä nägištid, miše hö oma kelastajad.
3 Tirpandad-ki sinai om, sinä äjan oled tirpnu minun nimen täht, no ed ole väzunu.
4 No minai om midä-se sindai vasthapäi-ki: sinä oled tacnu armastusen, mitte oli sinai ezmässai.
5 Ka mušta, kuspäi sinä oled lanktenu, käraute grähkišpäi i pörte tehmaha nenid azjoid, kudambid tegid ende. Ika minä teravas tulen sinunnoks i sirdän sinun lampan sen sijalpäi.
6 No kaiken-se sinä oikti teged, miše ed navedi nikolajitoiden tegoid, kudambid minä-ki en navedi.
7 Kenel oma korvad, se kulgaha, midä Heng sanub uskondkundile! Sille, ken vägestab, minä andan söda elon puspäi, kudamb om Jumalan sadus’.»
8 «Uskondkundan angelale Smirnaha kirjuta: ‘Ninga sanub Ezmäine i Jäl'gmäine, hän, ken oli kolnu, no eläbzui:
9 Minä tedan sinun tegod, ahtištusen da gol'l'usen, no ved' sinä oled bohat! Minä tedan, kut sindai lajiba nene, ked sanuba ičtaze evrejalaižikš, no hö ei olgoi todesižed evrejalaižed, hö oma sotonan artel'!
10 Ala varaida sidä, midä sinei tuleb tirpta. Erasid teišpäi lemboi tacib türmha, miše kodvda teiden melid, i kümne päiväd tö linnet sures ahtištuses. Ala käraute minuspäi, usko minuhu surmhasai, i minä andan sinei vägestuzvencaks elon.
11 Kenel oma korvad [kulda], se kulgaha, midä Heng sanub uskondkundile! Toine surm ei sorda vägestajad’.»
12 «Uskondkundan angelale Pergamaha kirjuta: ‘Ninga sanub hän, kudambal om se sur' kaks'teraine terav veič:
13 Minä tedan sinun azjad i miše sinä eläd sigä, kus soton om pämehen. No sinä kaiken-se eläd minun nimes i ed ole hül'gäidanu uskondad minuhu siloi-ki, konz oli riktud minun uskoline todištai Antipa. Nece kaik oli teidenno, sigä, kus om sotonan peza.
14 No minai om midä-se sindai vasthapäi: sinunno om sigä mugoižid, kudambad eläba Valaaman opendusen mödhe. Hän openzi Valak-carid, kut veda grähkähä izrail'aižid. Hän openzi heid sömha sidä, midä om todud žertvaha tühjile jumaloile, da elämaha vedeluzelod.
15 Heid om sinunno-ki, mugoižid, ked eläba nikolajitoiden opendusen mödhe, kudambad minä en navedi.
16 Käraute grähkišpäi! Ika minä teravas tulen i toradaškanden heidenke minun sun sanoiden surel veičel!
17 Kenel oma korvad [kulda], se kulgaha, midä Heng sanub uskondkundile! Ken vägestab, sille minä andan sömäks peitosišt mannad da andan hänele vauktan kiven. Sihe kivehe om kirjutadud uz' nimi, kudambad niken ei tunde, vaiše se, ken sab necen nimen’.»
18 «Uskondkundan angelale Fiatiraha kirjuta: ‘Ninga sanub Jumalan Poig, kenen sil'mäd oma kut lämoin keled i kenen jaugad oma kut lämoiš sulatud loštai vask:
19 Minä tedan sinun tegod: sinun armastusen, abutahton, uskondan dai tirpandan. Tedan, miše nügüd' sinä teged enamba, mi ende oled tehnu.
20 No minai om midä-se sindai vasthapäi: sinä andad sille naižele, Jezavelile, kudamb nimitab ičtaze Jumalan sanankandajaks, opeta da manitada minun käskabunikoid elämaha vedeluzelod da sömha tühjile jumaloile todud žertvlihad.
21 Minä olen andnu hänele aigad, miše hän voiži kärautas vedeluzelospäi, no hän ei ole käraudanus.
22 Ka naku! Minä tacin händast läžundsijale, a kaikile, ked vedelesoiš hänenke, minä oigendan kovid ahtištusid, ku ei käraukoiš ičeze azjoišpäi.
23 Hänen lapsile minä oigendan surman. Kaik uskondkundad tedištaba, ken minä olen: minä kodvin südäimid i meletusid i andan kaikuččele teišpäi teiden tegoiden mödhe.
24 No kaikile toižile fiatiralaižile, ked ei elägoi necen opendusen mödhe i ei tundištanus sotonan peitazjoidenke, kut niid nimitadas, teile minä sanun: nimittušt ut kormad minä en ližada teile.
25 Pidägatoiš siš, midä teil om, kuni minä tulen.
26 Sille, ken vägestab da radab lophusai minun tahton mödhe, minä andan valdan olda ižandan kaikiden rahvahiden päl.
27 Hän paimendaškandeb heid raudasižel palikol i murendab pilazmoile kut savipadad, muga kut minä-ki olen Tataspäi sanu valdan rata.
28 Minä andan hänele homendeztähthan.
29 Kenel oma korvad [kulda], se kulgaha, midä Heng sanub uskondkundile’.»
1 «Uskondkundan angelale Sardisaha kirjuta: ‘Ninga sanub se, kudambal om Jumalan seičeme tähtast: Minä tedan sinun radod. Sinä oled eläbiden kirjas, no sinä oled kolnu.
2 Heraštu da vahvišta sidä, mi om völ jänu jäl'ghe, sidä, mi om jo kolmas. Minä en näge, miše sinun radod om tehtud lophusai minun Jumalan edes.
3 Mušta, midä sinä said da midä kulid. Tege sen mödhe da käraute grähkišpäi! Ku ed ole herkhil, ka minä tulen sinun päle kut vargaz, sinä ed tedišta-ki, miččel časul minä tulen sinun päle.
4 No sinai om Sardisas erasid mehid, ked ei redustanugoi ičeze sobid. Hö käveleškandeba minun rindal vauktoiš sobiš: hö maksaba necidä.
5 Ken vägestab, sab vauktad sobad, i minä en heitä hänen nimed elonkirjaspäi, minä sanun Tatan edes dai hänen angeloiden edes: ‘Hän om minun läheline’.
6 Kenel oma korvad, se kulgaha, midä Heng sanub uskondkundile’.»
7 «Uskondkundan angelale Filadelfiaha kirjuta: ‘Ninga sanub Pühä da Tozi, kudambal om Davidan avadim. Midä hän avaidab, sidä niken ei voi saubata, midä hän sauptab, sidä niken ei voi avaita.
8 Minä tedan sinun tegod. Kacu, minä avaižin sinun edes uksen, niken ei voi sidä saubata. Sinai ei ole äi väged, no sinä oled kaičenu minun sanad i ed ole hül'gäidanu minun nimed.
9 Kacu, minä andan sinei sotonan sinagogaspäi nenid, kudambad kucuba ičtaze evrejalaižikš, no ei olgoi. Minä tegen muga, miše hö tuleba sinunnoks, kumardasoiš maha, sinun jaugoihe, i siloi hö el'gendaškandeba, miše minä armastan sindai.
10 Sinä oled kundelnu mindai i tirpnu, i sikš minä-ki kacun da varjoičen sindai ahtištusen aigan, kudamb tuleb kaikele male i kodviškandeb man eläjid.
11 Minä tulen teravas. Pidäde siš, midä sinai om, miše niken ei anastaiži sinai vägestuzvencad.
12 Ken vägestab, sen minä tegen tugipachaks minun Jumalan pühäkodihe, miše hän nikonz ei läksiži sigäpäi. Minä kirjutan hänehe minun Jumalan nimen da minun Jumalan lidnan nimen, uden Jerusaliman, kudamb laskese taivhaspäi minun Jumalannopäi, i hänehe kirjutan minun uden nimen.
13 Kenel oma korvad, se kulgaha, midä Heng sanub uskondkundile’.»
14 «Uskondkundan angelale Laodikiaha kirjuta: ‘Ninga sanub Amin', uskoline i todesine todištai, kaikiden Jumalan tegoiden augotiž.
15 Minä tedan sinun tegod: sinä ed ole vilu, i ed ole hul. Voi ku sinä oližit vilu vai hul!
16 No sinä oled lämäine, ed hul, ed vilu, sikš minä sül'gen sindai ičein suspäi.
17 Sinä sanud: minä olen bohat, minä bohattuin, minai ei ole mairišt miš-ni! A sinä ed teda, mitte oled ozatoi, rauk, gol'l', soged da alastoi.
18 Kule minun nevond: osta minai lämoiš puhtastadud kuldad, ka tegetoi bohataks; osta vauktad sobad, miše katta sinun huiktan alastomuden; osta sil'mvoižet da voida sil'mäd, sid' nägeškanded.
19 Kaikuttušt, keda minä armastan, minä lajin da opendan. Ka käraute, kerada väged da erigande grähkišpäi.
20 Kacu, minä seižun uksenno da kolkotan. Ku ken-ni kuleb minun änen da avaidab uksen, minä tulen sen mehennoks i sön hänenke, a hän minunke.
21 Vägestajale minä andan išttas minunke minun valdištmele, muga kut minä-ki olen vägestanu i ištnus Tatanke hänen valdištmele.
22 Kenel oma korvad, se kulgaha, midä Heng sanub uskondkundile’.»
1 Sid' minä nägištin, miše uks' taivhaze om avoin, i se-žo än', kuti torven än', kudamban minä olin kulištanu jo ende, sanui minei: «Libu tänna! Minä ozutan sinei, mille tarbiž tehtas necen jäl'ghe.»
2 I ühtnägoi Heng sebazi mindai. Minä nägištin, miše taivhas oli valdištim i sil valdištmel ištui ken-se,
3 ken hošti kuti kal'hed kived, jašm da serdolik. Valdištmes ümbri oli izumrudan kartte hoštai jumalanbembel'.
4 Neciš valdištmes ümbri oli völ kaks'kümne nel'l' valdištint, i niil ištui kaks'kümne nel'l' vanhembad, kudambil päl oliba vauktad sobad, a päs kuldasine venc.
5 Pävaldištmespäi iškiba samaldused i juru juraiži räčkuten. Sen edes oli seičeme palajad lampad, Jumalan seičeme henged.
6 Sen edes oli völ kuti meri st'oklaspäi, hrustalin karččine. Valdištmen edes da ümbri oli nel'l' eläbad olijad, kudambil oli täuden sil'mid edespäi i tagana.
7 Ezmäine oli kuti lev, toine kuti nor' härg, koumandel mod oli kuti mehel, a nellänz' oli kuti sur' lendai habuk.
8 Nenil nelläl olijal oli kaikuččel kuz' suugad, kudambiš ümbri i südäimes oli täuden sil'mid, eskai suugiden-ki al. Nene olijad lopmata, öd i päiväd, saneleba:
— Pühä, pühä, pühä
om Ižand Jumal, Kaikenvaldaine!
Hän oli, hän om, hän tuleb!
9 A konz nene eläbad olijad ülenzoitaba, korgenzoitaba da kitäba händast, ken ištub valdištmel i eläb kaiken i igäks,
10 ka nene kaks'kümne nel'l' vanhembad lankteba maha hänen valdištmen edehe i ozutaba hänele ülenzoitust — hänele, ken eläb kaiken i igäks. Hö panleba vencad hänen valdištmen edehe i saneleba:
11
— Ižand, sinä oled arvokaz
samha ülenzoitust, korktad arvod da väged,
ved' sinä oled tehnu kaiken.
Sinun tahtos kaik om, i kaik om tehtud.
1 I sid' minä nägištin valdištmel ištujan, turuškkirj oiktas kädes. Sen molembihe polihe oli kirjutadud i kirj oli saubatud seičemel pečatil.
2 I völ minä nägištin mugoman vägevan angelan, kudamb komedal änel küzui: «Ken om sen arvokaz, miše voiži mureta pečatid da avaita kirjan?»
3 No ei olend nikeda ei taivhas, ei man päl, ei man al, ken voiži avaita kirjan da kacuhtada sihe.
4 Minä karktas voikin, ku ei löudnus nikeda, ken olnuiži arvokaz avaidamha kirjan dai kacmaha sihe.
5 No üks' vanhembišpäi sanui minei: «Ala voika. Kacu, Judan heimon lev, Davidan juren veza om vägestanu! Hän voib avaita turuškkirjan i mureta sen seičeme pečatid.»
6 I minä nägištin, miše valdištmen da nellän olijan keskes seižui Vodnaz. Se oli kuti pututadud, i sil oli seičeme sarved da seičeme sil'mäd — ned Jumalan seičeme henged, kudambad om oigetud kaikjale mirhu.
7 Se mäni lähemba i oti kirjan valdištmel ištujan oiktas kädespäi.
8 Konz Vodnaz oti kirjan, sid' ned nel'l' olijad i kaks'kümne nel'l' vanhembad lanksiba hänen edehe. Kaikuččel oli arf i kuldasižed mal'l'ad täuded kadindsavud; se savu om jumalanuskojiden loičendad.
9 Hö pajatiba uden pajon:
— Sinä oled arvokaz otmaha kirjan
i murendamha sen pečatid,
sikš ku sindai pututadihe,
sinä ičeiž verel ostid Jumalale
meid kaikiš suguišpäi,
kaikiš kelišpäi, rahvahišpäi da maišpäi.
10 Sinä tegid meid kunigahikš
i papikš meiden Jumalale;
mö linnem pämehin mal.
11 Valdištmiš, olijoiš da vanhembiš ümbri minä nägištin äi angeloid i kulištin heiden äned. Heid oli äi, kümnetuhad kerdad kümnetuhad i tuha kerdad tuha,
12 i hö pajatiba komedoil änil:
— Vodnaz, kudamb om pututadud,
om arvokaz samha vägen,
bohatusen, melevuden da vahvuden,
korktan arvon, ülenzoitusen da kitusen!
13 I minä kulištin, kut kaik, mi om tehtud taivhas da man päl, man al da meres — kaik midä sigä om — pajatiba:
— Hänele, ken ištub valdištmel,
hänele da Vodnhale
olgha kituz da korged arv,
ülenzoituz da vald kaiken i igäks.
14 Ned nel'l' olijad sanuiba: «Amin'», i kaks'kümne nel'l' vanhembad lanksiba maha i kumarzihe hänele, ken eläb kaiken i igäks.
1 Minä nägištin, miše Vodnaz murenzi ezmäižen seičemes pečatišpäi, i kulištin, kut üks' nelläs olijaspäi sanui jurun karččel änel: «Tule!»
2 I sid'-žo nägištin vauktan hebon, i sil, ken ištui hebon sel'gäs, oli taug. Hänele anttihe venc, i vägestajan hän läksi uzid vägestusid samha.
3 Konz Vodnaz murenzi toižen pečatin, minä kulištin, kut toine olii sanui: «Tule!»
4 Nügüd' tuli ezile toine, lämoinrusked hebo. Sen sel'gäs ištujale anttihe vald mureta mir mal i antta mehile vald rikta toine tošt. Hänele anttihe sur' veič.
5 Konz Vodnaz murenzi koumanden pečatin, minä kulištin, kut koumanz' olii sanui: «Tule i kacu!» Sid'-žo minä nägištin mustan hebon. Hebon sel'gäs ištujan kädes oliba vesad.
6 Minä kulištin kuti änen, kudamb kului nellän olijan polespäi: «Märiče dinarijas üks' koiniks-mär nižud da koume koiniks-märad ozrad mugažo dinarijas, no ala koske pühävoid da vinad.»
7 Konz Vodnaz murenzi nelländen pečatin, minä kulištin, kut nellänz' olii sanui: «Tule i kacu!»
8 Sid'-žo nägištin tuhkanhahkan hebon. Hebon sel'gäs ištujan nimi oli Surm, i sen jäl'ghe tuli Surman valdkund. Raccastajale anttihe vald ižandoitta man nelländeses: hänel oli vald rikta surel veičel, näl'gäl i rubil, a lopud jätta mecživatoiden künzihe.
9 Konz Vodnaz murenzi videnden pečatin, nägištin altarin al neniden henged, kudambad surmitadihe Jumalan sanan tagut i heiden todištusen tagut.
10 Ned kidastiba komedoil änil: «Kaikenmahtai, sinä Pühä i Tozi, kuhusai völ varastada sinun sudad? Konz sinä maksaškanded man eläjile meiden veres?»
11 Siloi kaikuččele heišpäi anttihe vauged soba i käsktihe varastada völ kodvaine, sihesai, kuni tegese täuz' Jumalan käskabunikoiden, heiden uskondvelliden lugumär, keda riktas, kut riktihe heid-ki.
12 Minä nägištin, kut Vodnaz murenzi kudenden pečatin. Tegihe sur' manrehkaiduz, päiväine tegihe mustaks kut tusksoba, a kudmaine tegihe rusktaks kut veri.
13 Tähthad lanksiba taivhaspäi maha, kut lankteba puspäi küpsmatomad smokvad, konz sur' tullei pudištab puid.
14 Taivaz kadoi, kärihe, kut turuškkirj, i kaik mäged da sared sirdihe sijaspäi.
15 Man kunigahad, vel'možad, saldatoiden pämehed, bohatad da vägevad mehed i kaikutte orj i kaikutte valdakaz peitihe kal'l'ondusihe da mägikaroihe
16 i sigäpäi kidastiba mägile da kal'l'oile: «Langekat meiden päle, peitkat meid valdištmel ištujan sil'mišpäi da Vodnhan vihaspäi!
17 Hänen vihan sur' päiv om tulnu — ken voib siš aigas püžuda?»
1 Sid' minä nägištin nel'l' angelad. Hö seižuiba man nelläs čuras i pidiba man nel'l' tulleid, miše ned ei puhuiži ei maha, ei merhe, ei ühthe-ki puhu.
2 Minä nägištin, kut völ üks' angel libui päivnouzmpolespäi i kandoi eläban Jumalan pečatin. Hän kidastaškanzi komedal änel nenile nelläle angelale, kudambile oli anttud vald tehta ozatomusid male da merele:
3 «Algat tehkoi ozatomusid male da merele, puile, sihesai kuni mö panem pečatin kaikiden meiden Jumalan käskabunikoiden ocha.»
4 Minä kulištin pečatil znamoitud rahvahan lugumäran. Pečatin voiba sada nel'l'kümne nel'l' tuhad mest, i hö oliba kaikiš Izrail'an heimoišpäi:
5 Judan heimospäi saiba pečatin kaks'toštkümne tuhad, Ruviman heimospäi — mugažo kaks'toštkümne tuhad, Gadan heimospäi — kaks'toštkümne tuhad,
6 Asiran heimospäi — kaks'toštkümne tuhad, Neffaliman heimospäi — kaks'toštkümne tuhad, Manassian heimospäi — kaks'toštkümne tuhad,
7 Simeonan heimospäi — kaks'toštkümne tuhad, Levian heimospäi — kaks'toštkümne tuhad, Issaharan heimospäi — kaks'toštkümne tuhad,
8 Zavulonan heimospäi — kaks'toštkümne tuhad, Josifan heimospäi — kaks'toštkümne tuhad, Veniaminan heimospäi — kaks'toštkümne tuhad.
9 Jäl'ghe sidä minä nägištin suren kogon rahvast, kudambad niken ei voind lugeda, kaikiš maišpäi, kaikiš rahvahišpäi, heimoišpäi da kelišpäi. Hö seižuiba valdištmen da Vodnhan edes, heil päl oliba vauktad sobad, i kädes pal'man oksad,
10 i hö kirguiba korktal änel:
— Päzutand tuleb meiden Jumalaspäi,
hänespäi, kudamb ištub valdištmel,
hänespäi da Vodnhaspäi!
11 Kaik angelad seižuiba valdištmes ümbri, vanhembiš ümbri da nelläs olijas ümbri, i hö lanksiba maha ičeze modoihe valdištmen edehe i kumarzihe Jumalale
12 sanudes:
— Amin'!
Kituz da ülenzoituz,
melevuz' da kitänd, korged arv,
vägi da vahvuz' meiden Jumalale
kaiken i igäks!
Amin'.
13 Üks' vanhembišpäi küzui minai: «Ked oma nene vauktoiš sobiš? Kuspäi oma tulnuded?»
14 Minä sanuin vastha: «Hüvä ižand, sinä tedad sen.» Hän sanui minei:
— Nene oma ned, ked päzuiba sures ahtištusespäi.
Hö oma peznuded ičeze sobad
i vaugištoitnuded ned Vodnhan veres.
15 Sen täht ned oma Jumalan valdištmen edes
i služiba hänele öd da päiväd
hänen pühäkodiš,
a hän, kudamb ištub valdištmel,
levitab heiden päle ičeze kangazpertižen.
16 Näl'g ei mokiče heid enambad, ei jomannäl'g,
enambad heid ei polta päiväine,
ei mokiče räk.
17 Vodnaz, kudamb om valdištmen edes,
kaičeb heid
i veb heid elon veden purtkidennoks,
i Jumal pühkib heiden sil'mišpäi kaik kündled.
1 Konz Vodnaz murenzi seičemenden pečatin, taivhas kaik hilleni, muga oli polen časun aigad.
2 Minä nägištin seičeme angelad, kudambad seižuiba Jumalan edes. Heile anttihe seičeme torved.
3 Tuli völ üks' angel i seižutihe altarin rindale, hänel oli kuldasine kadindastii. Hänele anttihe äi ladanad, miše hän toiži sidä kaikiden jumalanuskojiden loičendoidenke kuldasižele altarile valdištmen edehe.
4 Kadindsavu libui angelan kädespäi ühtes jumalanuskojiden loičendoidenke Jumalannoks.
5 Angel oti kadindastijan, täuti sen altarišpäi sadud lämoil i taci alahaks maha. I juru juraiži räčkuten, samalduz iški, i ma säraiži.
6 I nene seičeme angelad, kudambil oli seičeme torved, oliba vaumhed tordamha torvihe.
7 Ezmäine angel tordahti torvehe. Tuli ragišt i lämoid segoitaden verenke, i kaik loihe maha. Puiden koumandez paloi, i paloi kaik vihand hein.
8 Toine angel tordahti torvehe. Siloi merhe lanksi kuti sur' lämoil palai mägi. Meren koumandez kändihe vereks,
9 koumandez kaikiš meren eläjišpäi koli, i koumandez laivoišpäi murenzihe.
10 Koumanz' angel tordahti torvehe. Siloi taivhaspäi lanksi sur'kulu tähtaz palades kuti lämoinkera, i se lanksi jogiden da purtkiden koumandesele.
11 Sen tähthan nimi oli Kargič, i kaikiden veziden koumandez tegihe karktaks kuti kargič. Äjad mehed koliba veden tagut, sikš ku se tegihe karktaks.
12 Nellänz' angel tordahti torvehe. Sid' päiväižen koumandez, kudmaižen koumandez da tähthiden koumandez sambui, i muga ned kaik pimenzuiba koumandesele. Päiv mäneti koumandesen ičeze vauktaspäi, i muga ö-ki.
13 Sid' minä nägištin ühten angelan, kudamb lendi kesk taivast, i kulištin, kut se laski lujas kidoid: «Voi, voi, voi man eläjid! Midä linneb, konz tordaškandeba torvihe völ koume angelad!»
1 Videnz' angel tordahti torvehe. Sid' minä nägištin taivhaspäi maha lanktenuden tähthan. Sille anttihe pohjatoman haudan avadim,
2 i tähtaz avaiži sen haudan. Sigäpäi libui savu kuti sures päčišpäi, se pimenzoiti päiväižen dai il'man.
3 Savuspäi leveniba man päle čirggäižed, i niile anttihe mugoine vald, mitte om man päl skorpionoil.
4 Niile oli käsktud travimata jätta man heinid, tošt vihandust, puid, a vaiše travida mehid, kudambiden ocas ei olend Jumalan pečatid.
5 Niile anttihe mokita heid viden kun aigan, no ei rikta. A mok oli mugoine, kut mok skorpionan purendaspäi.
6 Nenil päivil mehed eciškandeba surmad, no ei löutkoi. Hö tahtoiba kolda, no surm pageneškandeb heišpäi.
7 Čirggäižed nene oliba kuti toraha val'l'astadud hebod. Päs niil oliba kuti kuldasižed vencad. Niiden modod oliba kuti mehiden modod,
8 niiden tukad oliba pit'käd kut naižil. Niiden hambhad oliba levoiden hambhiden karččed,
9 i niil oliba rindpancirid, kovad kuti raud. Niiden suugišpäi tuli mugoine-žo judu, kut ajaiži toraha äi kezrajamid, kudambid täudel joksmal vedäižiba hebod.
10 Niiden händad oliba kut skorpionoil, i händiš oliba n'okad; ned mokičiba rahvast viden kun aigan.
11 Niiden carin oli pohjatoman haudan angel, evrejan kelel sen nimi oli Avaddon, a grekan kelel — Apollion, «Surmitai».
12 Ezmäine gor'a oli männu. No jäl'ghe tuleb völ kaks' gor'ad.
13 Kudenz' angel tordahti torvehe. Sid' minä kulištin änen kuldasižen altarin nelläs saumaspäi. Altar' oli Jumalan edes.
14 Än' sanui kudendele torvenke olijale angelale: «Pästa ned nel'l' angelad, kudambad om sidotud suren Effratjogen randal.»
15 I pästtihe ned nel'l' angelad, kudambad oliba vaumhed necen časun, necen päivän, necen kun da necen voden täht: heile oli anttud käsk surmita koumandez kaikes rahvahaspäi.
16 Heil oli lujas sur' kogo raccastajid saldatoid, kaks'kümne tuhad kerdad kümnetuhad saldatad. Minei sanutihe, kut äi heid oli.
17 Mugoižin minä nägin heboid da niiden sel'gäs ištujid raccastajid: raccastajil oliba lämoinrusktad, sinižed da rikpakuižed rindraudad; a heboiden päd oliba levoiden karččed, niiden suspäi tuli lämoi, savu da rik.
18 Neche koumhe pahudehe — lämoihe, savuhu da rikihe, kudamb tuli niiden suspäi — koli koumandez rahvahaspäi.
19 Heboiden vägi oli sus da händiš. Händad oliba kuti madod, niil oliba päd, kudambil ned tegiba pahusid.
20 No jänu rahvaz, kudamb ei kolend nenihe pahusihe, sid'-ki ei käraudanus ičeze käziden pahoiš tegoišpäi. Hö edemba-ki kumardelihe pahoile hengile da kuldaspäi, hobedaspäi, bronzaspäi, kivespäi da puspäi tehtud jumaloile, kudambad ei voigoi nähta, kulda da kävelta.
21 Hö ei käraudanus rikondaspäi da noidundaspäi, vedeluzelospäi da vargastandaspäi.
1 Sid' minä nägištin völ ühten vägevan angelan, kudamb tuli alahaks taivhaspäi. Hänen soban oli pil'v, a hänen pän päl oli jumalanbembel'. Hänen mod oli kuti päiväine, a jaugad kuti lämoinpachad.
2 Hänen kädes oli avaitud pen' turuškkirj. Hän pani oiktan jaugan meren päle, huran male
3 i kirgouzi koval änel, kut räväidai lev. Hänen kirgundan jäl'ghe seičeme jurud pagižeškanziba ičeze änil.
4 I konz seičeme jurud pagižiba ičeze änil, minä olin vaumiž kirjutamha, no sid' kulištin taivhaspäi änen, kudamb sanui: «Saupta pečatil se, midä seičeme jurud sanuiba, ala kirjuta sidä!»
5 Angel, kudamban minä nägištin seištes merel da mal, libuti käden taivhalepäi
6 da vahvištoiti sanan hänen nimel, sen, kudamb eläb kaiken i igäks, kudamb om tehnu taivhan i midä sigä om, man i midä sigä om, meren i midä sigä om. Hän sanui: «Aigad enamb ei linne.
7 No konz tuleb päiv, konz seičemenz' angel libutab ičeze torven i tordahtab, sid' Jumalan peitmel' todenzub, kut hän ende ičeze käskabunikoile, sanankandajile om-ki sanunu.»
8 Än', kudamban minä kulištin taivhaspäi, pagižeškanzi möst minei: «Mäne sen angelannoks, kudamb seižub merel da mal, i ota avaitud turuškkirj, kudamb om hänen kädes.»
9 Minä mänin angelannoks da pakičin, miše hän andaiži sen turuškkirjan minei. Hän sanui: «Ota da sö se. Vacas sišpäi tegese karged, no sus tegese maged kut medespäi.»
10 Minä otin turuškan angelan kädespäi i söin sen. Sišpäi sus oli maged kut medespäi, no konz olin sönu sen, vacas tegihe karged.
11 Hän sanui minei: «Sinei tuleb möst endustada, midä tegese mirun rahvahile, maile, kelile da kunigahile.»
1 Sid' minei anttihe märpu, kudamb oli kut palik, da sanutihe: «Mäne, märiče Jumalan pühäkodi da altar' da luge kaikid, ked sigä loičeba.
2 No pühäkodin irdpol't ala ota, ala märiče sidä, sikš ku se om anttud verhile rahvahile. Hö polgetaškandeba pühäd lidnad nel'l'kümne kaks' kud.
3 Minä oigendan kaks' ičein todištajad. Sätes havadsobihe hö saneleškandeba Jumalan vestid tuha kaks'sadad kuz'kümne päiväd.»
4 Nene sanankandajad oma kaks' voipud da kaks' lampanjaugad, kudambad seižuba man Ižandan edes.
5 Ku ken-ni tahtoškandeb travida heid, heiden suspäi tuleb lämoi, kudamb laindaškandeb heiden vihanikoid. Ninga tegese kolda kaikuččele, ken tahtoškandeb tehta heile pahad.
6 Heil om vald saubata taivaz, siloi ei vihmuškande kaiken necen aigan, kuni hö saneleba Jumalan vestid. Heil om völ vald käta vezi vereks i oigeta male äi erazvuiččid ozatomusid muga paksus, kut hö tahtoiba.
7 Konz hö lopiškandeba ičeze todištusen, pohjatomas haudaspäi libub živat. Nece živat taciše toraha heiden päle, vägestab heid i rikob.
8 Heiden hibjad venuškandeba sen lidnan irdal, kudamban sanankandajiden paginoiš nimitadas Sodomaks i Egiptaks, kus meiden Ižand nagloitihe ristha.
9 Äjad kaikiš rahvahišpäi, heimoišpäi, kelišpäi da maišpäi kacuškandeba heiden hibjoihe koume polenke päiväd, i heiden hibjoid ei antkoi panda maha.
10 Man eläjil linneb sur' ihastuz heiden surman tagut. Hö tegeškandeba praznikoid i oigendaškandeba lahjoid toine toižele, sikš ku nene kaks' sanankandajad oliba lujas mokičenuded man eläjid.
11 No koumes polenke päiväs päliči tuli sanankandajiden hibjoihe elon heng, kudamban oli oigendanu Jumal, i hö libuiba jaugoile. Sur' varaiduz sebazi kaikid, ked nägiba necen.
12 Sanankandajad kulištiba, kut taivhaspäi kirgoutihe heile komedal änel: «Libugat tänna!», i heiden vihanikoiden sil'miš hö libuiba pil'ves taivhaze.
13 Sid'-žo zavodihe sur' manrehkaiduz, i lidnan kümnendez kadoi. Manrehkaidushe koli seičemetuhad mest. Toižed pöl'gästuiba i ülenzoitaškanziba Jumalad.
14 Muga mäni toine gor'a. No koumanz' tuleb teravas.
15 Seičemenz' angel tordahti torvehe. Taivhaspäi kuluškanzi äniden kirgund:
— Kaik mir om tehnus
meiden Ižandan da hänen Hristosan valdkundaks.
Hän pidäškandeb valdan kaiken i igäks!
16 Siloi ned kaks'kümne nel'l' vanhembad, ked ištuiba Jumalan edes ičeze valdištmil, lanksiba modoihe i kumarzihe Jumalale
17 sanudes:
— Kitäm sindai, Ižand Jumal, Kaikenvaldaine,
sindai, ken oled da olid da tuled!
Sinä otid käzihe ičeiž suren vägen
da zavodid pidäda valdad.
18 Rahvahad oma äregandenuded,
no nügüd' om sinun vihan aig.
Om tulnu aig sudida kollijoid,
aig antta pauk sinun käskabunikoile,
sanankandajile da kaikile sinun uskojile i kaikile,
ked pidäba arvos sinun nimed, penile dai surile.
Om tulnu aig surmita kaikid, ked surmičeba mad.
19 Taivhas avaitihe Jumalan pühäkodi, siloi näguškanzi hänen kožmusen lipaz, kudamb oli pühäkodiš. Iški samalduz, juru juraiži räčkuten, ma säraiži, pani järedad ragišt.
1 Taivhas nägui sur' tundmuzznam: naine, kudamb oli sädatadud päiväižehe, hänen jaugoiden al oli kudmaine, hänen päs oli venc kahtestoštkümnes tähthaspäi.
2 Hän oli kohtukaz i laski kidoid, sikš ku hän oli sündutandmokiš.
3 Sid' taivhas näguškanzi toine-ki tundmuzznam: sur' lämoinrusked lendaimado, kudambal oli seičeme päd i kümne sarved, seičemes päs — koronad.
4 Se pühkalzi ičeze händal koumandesen taivhan tähthišpäi i sordi ned maha. Mado seižutihe sündutajan naižen edehe, miše sid'-žo söda lapsen, kudamban hän sündutab.
5 Naine sai lapsen, poigan, kudambale tuleb paimeta kaik rahvahad raudasižel palikol. Se laps' tembaitihe i vedihe Jumalan valdištmen edehe,
6 a naine pageni rahvahatomha maha. Sigä Jumal oli tehnu vaumheks hänen täht sijan, kus händast söttihe tuha kaks'sadad kuz'kümne päiväd.
7 Taivhas zavodihe tora. Mihail da hänen angelad toradaškanziba lendaimadonke. A lendaimado ičeze angeloidenke torazi heidenke,
8 no ei voind vägestada heid. Sille i sen angeloile ei olend enambad sijad taivhas.
9 I se sur' lendaimado, se endevanhaine mado, kudambad nimitadas lemboikš da sotonaks, se man eläjiden manitai, lükäitihe maha. Ühtes hänenke lükäitihe kaik hänen angelad-ki.
10 Minä kulištin, kut taivhas sanutihe komedal änel:
— Nügüd' om tulnu päzutand,
meiden Jumalan vägi da valdkund,
hänen Hristosan vald!
Meiden velliden väritai om lükäitud maha,
se, kudamb meiden Jumalan edes
väriti heid päiväd da öd.
11 Ka velled vägestiba händast,
Vodnhan veri da heiden todištuz toiba heile vägestusen.
Hö ei žalleičenugoi ičeze hengid,
i oliba vaumhed kolmaha-ki.
12 Ilostugat-žo, taivhad,
dai tö, taivhan eläjad!
No gor'a teile, man da meren eläjile
— lemboi om lasknus teidennoks!
Se om täuz' sur't vihad, sikš ku tedab:
sille om jänu vähä aigad.
13 Konz lendaimado homaiči, miše händast lükäitihe maha, se läksi sabutamha našt, kudamb oli sanu poigan.
14 Naižele anttihe kaks' sur'kulun habukan suugad, miše hän lendaiži hänen täht valitud sijaha rahvahatomha maha, edemba lendaimadon sil'mišpäi. Sigä händast sötaškatas kaks' polenke vot.
15 Lendaimado oigenzi ičeze suspäi naižen jäl'ghe täuden jogen vet, miše vezi vedäiži händast.
16 No ma tuli abuhu naižele: se avaiži ičeze sun da lainzi veden, kudamban lendaimado pästi suspäi.
17 Lendaimado äreganzi naižen päle i tuli toraha naižen toižiden lapsidenke, nenidenke, kudambad eläba Jumalan käsköiden mödhe i todištaba Iisusas Hristosas.
1 Minä seižutimoi meren letkele i nägištin, kut merespäi libui živat. Sil oli kümne sarved i seičeme päd, i kaikuččes sarves oli koron, a kaikuččes päs oli kirjutadud lajindnimi.
2 Živat, kudamban minä nägištin, oli leopardan pojav, no sen käbäläd oliba kuti kondjal, a sen kärz oli kuti levan kärz. Lendaimado andoi sille ičeze vägen, ičeze valdištmen da suren valdan.
3 Minä nägištin, miše üks' živatan päišpäi kuti oli sanu surmaližen iškendan, no iškendan jäl'g oli tervehtunu. Mirun rahvaz čududelihe živataha da läksi sen jäl'ghe.
4 Kaik kumarzihe lendaimadole, kudamb oli andnu živatale mugoižen valdan. Hö kumarzihe živatale-ki i saneliba:
— Ken om živatan vuitte,
ken voiži torata senke?
5 Živatale anttihe su, kudamb pagiži ičeze polhe suril sanoil da nagroi Jumalad, i se sai necen valdan nelläkskümneks kahteks kuks.
6 I se avaiži ičeze sun i nagraškanzi Jumalad. Se nagroi Jumalan nimed, hänen eländsijad, kaikid, ked eläba taivhas.
7 Sille anttihe vald torata jumalanuskojidenke i vägestada heid. Sen valdha anttihe kaik heimod, rahvahad, keled da mad.
8 Kaik man eläjad kumarzihe sille — kaik ned, kenen nimed mirun tegemižen aigaspäi ei olnugoi kirjutadud riktud Vodnhan elonkirjaha.
9 Kenel oma korvad, se kulgaha:
10
— Ken veb plenha,
hän iče putub plenha.
Ken surel veičel rikob,
händast ičtaze riktas surel veičel.
Jumalanuskojile vaiše pidab tirpta da uskta.
11 Sid' minä nägištin, kut toine živat libui maspäi. Sil oli kaks' vodnhan vuittušt sarved, no se pagiži kuti lendaimado.
12 Se radab ezmäižen živatan kaikel vägel da valdal. Se käskeb male da kaikile man eläjile kumartas ezmäižele živatale, kudamban surmaline iškendjäl'g oli tervehtunu.
13 Se toine živat tegeb vägevid tundmuztegoid i sab lämoid taivhaspäi rahvahan sil'miš.
14 Se manitab man eläjid nenil tundmuztegoil, miččid sil om vald tehta ezmäižen živatan nimes. Se hus'utab man eläjid tehmaha kuvapachan ezmäižele živatale, kudambale oli tehtud surmaline iškend i kudamban iškendjäl'g oli tervehtunu.
15 Sille mugažo om pästtud vald antta živatan kuvale heng, miše nece kuva voiži pagišta i rikta kaikid, ked ei kumardagoiš živatan kuvale.
16 Se väges käskeb kaikile, penile i surile, bohatoile i gollile, valdakahile i orjile, sada oiktaha kädehe vai ocha znam.
17 Nikenel ei linne valdad ostta vai möda midä-ni, ku hänel ei ole necidä znamad vai živatan nimed vai sen nimen lugud.
18 Sihe tarbiž melevut. Se, kenel om el'gendust, lugekaha živatan nimen lugun: se om erasen mehen lugu, i om kuz'sadad kuz'kümne kuz'.
1 Sid' minä nägištin: Vodnaz seižub Sionan mägel, i hänenke om sada nel'l'kümne nel'l' tuhad mest, heiden ocha om kirjutadud hänen Tatan nimi.
2 Minä kulištin taivhaspäi änen, kudamb oli kuti suriden veziden lanktend vai kuti suren jurun judu. Än', kudamban minä kulin, oli mugažo kuti arfan än', konz arfan vändajad vändaba ičeze arfoil.
3 Valdištmiden edes da nellän olijan i vanhembiden edes pajatadihe kuti ut pajod. Sille niken ei voind opetas, vaiše nene sada nel'l'kümne nel'l' tuhad, keda osttihe malpäi.
4 Hö oliba nene, ked ei paganzoitnugoi ičtaze naižidenke, hö oliba koskmatomad. Hö mäneba Vodnhan jäl'ghe, kuna hän mäneb. Heid osttihe rahvahan keskespäi kut ezmäine leib i anttihe Jumalale da Vodnhale lahjaks.
5 Heiden suspäi ei kulund kelastust, hö oma puhthad da vigatomad Jumalan valdištmen edes.
6 Sid' minä nägištin völ ühten angelan, kudamb lendi kesk taivast. Hän kandoi igähižen hüvän vestin, miše sanelda sidä man eläjile, kaikile rahvahile, heimoile, kelile i maile.
7 Hän saneli komedal änel: «Varaikat Jumalad da ülenzoitkat händast, hänen sudan aig om tulnu! Kumarkatoiš hänele, kudamb om tehnu taivhan, man, meren dai kaik vezilähtked!»
8 Hänen jäl'ghe tuli toine angel da kirgouzi: «Lanksi, lanksi Vavilon, sur'kulu lidn, kudamb ičeze vedeluzelol om jotnu kaikid rahvahid Jumalan vihan vinal!»
9 Neniden kahten angelan jäl'ghe tuli völ koumanz', kudamb kirgouzi komedal änel: «Ken kumardaškandese živatale da sen kuvale i otab ocha vai kädehe sen znaman,
10 se-ki joškandeb Jumalan vihan vinad, kudamb nozolzoitmata om valetud hänen vihan mal'l'aha. Händast mokičeškatas lämoil da rikil pühiden angeloiden da Vodnhan edes.
11 Lämoišpäi, kudambal mokitas rahvast, libuškandeb savu kaiken i igäks. Heil ei linne lebud öl da päiväl, ei linne nenil, ked kumardasoiš živatale da sen kuvale da nenil-ki, ked otaba hänen nimen znaman.
12 Sid' pakitas jumalanuskojilpäi tirpandad, heilpäi, ked eläba Jumalan käsköiden mödhe da uskoba Iisusaha.»
13 Minä kulištin taivhaspäi änen, kudamb sanui: «Kirjuta: Ozavad oma ned, ked neciš aigaspäi koleba uskondanke Ižandaha. Se om tozi, sanub Heng. Hö voiba lebaitas ičeze radmokišpäi, sikš ku heiden hüväd tegod tuleba heiden jäl'ghe.»
14 Sid' nägištin necen: Oli vauged pil'v, i pil'ven päl ištui ken-se mehen pojav. Hänen päs oli kuldasine venc i kädes terav sirp.
15 Völ üks' angel tuli pühäkodišpäi i komedal änel kidastaškanzi pil'vel ištujale: «Ota ičeiž sirp da pane se radmaha, om rahnmižen aig. Man vil'l' om küpsnu rahnmižeks!»
16 Pil'vel ištui taci ičeze sirpin maha, i muga rahndihe man vil'l'.
17 Taivhan pühäkodišpäi tuli völ üks' angel, i hänel-ki oli terav sirp.
18 I altarišpäi tuli angel, kudamb oli lämoin ižandan, i kirgouzi komedal änel: «Ota ičeiž terav sirp i kerada vinmarjad man vinpusaduspäi, sikš ku marjad oma küpsnuded.»
19 Angel taci ičeze sirpin maha, kerazi marjad man vinpusaduspäi i lükäiži ned Jumalan vihan surhe puzerduzastijaha.
20 Marjad polgetadihe puzerduzastijas lidnan irdpolel, i veri valoihe päliči puzerduzastijan röunoiš. Nece veren jogi oli tuhan kudensadan stadijan pitte, a süvüdel oli heboile varhindoihesai.
1 Sid' minä nägištin taivhas völ ühten suren da čudosižen tundmuzznaman: seičeme angelad, kudambad kandoiba seičeme pahad. Nene pahad oliba jäl'gmäižed, sikš ku niihe Jumalan viha lopihe-ki.
2 Minä nägištin min-se, mi oli kuti meri st'oklaspäi, segoitadud lämoinke. St'okulmeren randal seižuiba ned, ked vägestiba živatan, sen kuvan, sen znaman da sen nimen lugun. Heiden käziš oliba Jumalan arfad,
3 i hö pajatiba Moisejan, Jumalan käskabunikan pajod da Vodnhan pajod:
— Sured da čudosižed oma sinun tegod,
Ižand Jumal, Kaikenvaldaine!
Oiktad da todesižed oma sinun ted,
sinä jumalanuskojiden kunigaz!
4 Ken sindai ei varaida, Ižand,
ken ei ülenzoita sinun nimed?
Vaiše sinä oled pühä.
Kaik mirun rahvahad tuleba sinun edehe
da kumardasoiš sinei,
sikš ku sinun tozioiktad tegod tuliba sil'mnägubale.
5 Necen jäl'ghe minä nägištin, kut taivhas avaižihe pühäkodi, Jumalan eländsija.
6 Pühäkodišpäi läksiba seičeme angelad seičemen pahanke. Heil päl oliba sobad puhthas vauktas pautnaspäi, i rindhiš ümbri oli kuldasine vö.
7 Sid' üks' nelläs olijaspäi andoi seičemele angelale seičeme kuldasišt mal'l'ad, kudambad oliba täuded Jumalan vihad, hänen, ken eläb kaiken i igäks.
8 Jumalan hoštotez i hänen vägi täuti pühäkodin savul, i niken ei voind tulda pühäkodin südäimehe, edel ku oliba lopnus neniden seičemen angelan seičeme pahad.
1 Sid' minä kulištin, kut pühäkodišpäi sanutihe komedal änel seičemele angelale: «Mängat da valagat Jumalan vihan seičeme mal'l'ad maha.»
2 Ezmäine angel läksi i valoi ičeze mal'l'an maha. Sen jäl'ghe tuli pahoid paiškid nenile mehile, kenel oli živatan znam da ked kumarzihe sen kuvale.
3 Toine angel valoi ičeze mal'l'an merhe. Meren vezi tegihe kuti kollijan veri, i kaik eläb meres koli.
4 Koumanz' angel valoi ičeze mal'l'an jogihe da vezipurtkihe, i niiden vezi vajehtihe vereks.
5 Minä kulištin, kut veziden angel sanui:
— Oiged oled sinä, Ižand,
ken oled da olid,
sinä Pühä, ku ninga sudid!
6 Hö oma valanuded jumalanuskojiden da sanankandajiden vert,
i sinä andoid heile necidä vert joda.
Hö saiba paukan tegoiden mödhe!
7 Minä kulištin toižen altarilpäi pagižijan:
— Ka, Ižand Jumal, Kaikenmahtai!
Todesižed da oiktad oma sinun sudad.
8 Nellänz' angel valoi ičeze mal'l'an päiväižehe, i päiväine sai valdan poltta rahvast lämoil.
9 Mehed palahtuiba sures räkes i lajiba Jumalan nimed, hänen, kenen valdas oliba nene pahad. No hö ei käraudanus Jumalaha i ei ülenzoitnugoi händast.
10 Videnz' angel valoi ičeze mal'l'an živatan valdištmele, i živatan valdkund pimenzui. Mokiš mehed puriba ičeze kelid verhesai,
11 no üks'kaik lajiba taivhan Jumalad ičeze mokiden da paiškiden tagut. Hö ei käraudanus ičeze pahoiš tegoišpäi.
12 Kudenz' angel valoi ičeze mal'l'an surhe Effratjogehe. Vezi joges kuivi, i avaižihe te päivnouzmpoližile kunigahile.
13 Minä nägištin, kut lendaimadon suspäi, živatan suspäi i tühjan sanankandajan suspäi tuliba koume paganad henged, kudambad oliba lopoin vuiččed.
14 Ned oma lemboin henged, kudambad tegeba čudoid, i ned lähteba keradamha kaikid man i mail'man kunigahid toraha, kudamb linneb Jumalan, Kaikenvaldaižen, suren päivän.
15 «Minä tulen varastamata kuti vargaz. Ozakaz om se, ken om herkhil, pidäb hol't ičeze sobiš, miše ei kävelta alasti da ei huigenzoittas rahvahan sil'miš.»
16 Ned pahad henged keraziba kunigahid sijaha, kudamban nimi om evrejan kelel Armageddon.
17 Seičemenz' angel valoi ičeze mal'l'an il'maha. Taivhaližes pühäkodišpäi, valdištmespäi kului komed än', kudamb sanui: «Kaik om tehtud!»
18 Samaldused iškeškanziba, juru jutkuškanzi räčkutaden, i zavodihe sur' manrehkaiduz, mittušt ei ole olnu siš aigaspäi, kudambaspäi mez' om elänu man päl.
19 Sur' lidn lohkaižihe koumhe palaha, i kaikiš maiš lidnad mureniba. Jumal ei unohtand Vavilon-lidnad, sille-ki tuli joda täuden mal'l'an hänen käredan vihan da taban vinad.
20 Kaik sared kadoiba, ei nägund mägid.
21 Järedad, talantan surččed ragehed lankteliba taivhaspäi rahvahan päle. A mehed lajiba Jumalad neniden raghiden tagut, sikš ku nece paha oli lujas jüged.
1 Üks' neniš seičemes angelaspäi seičemen mal'l'anke tuli minunnoks i sanui: «Tule, minä ozutan sinei, miččel sudal sudiškatas sidä sur't vedeluznašt, kudamb ištub suren vedenno.
2 Hänenke mirun kunigahad oma elänuded vedeluzelod, i man eläjad oma humalzunuded hänen vedeluzelon vinaspäi.»
3 Heng täuti mindai, i angel vei mindai rahvahatomha maha. Minä nägištin naižen, kudamb ištui lämoinrusktan živatan sel'gäs. Živatal kaikiš bokišpäi oli kirjutadud äi lajindnimid. Sil oli seičeme päd da kümne sarved.
4 Naine oli sädatadud purpuranrusktoihe da lämoinrusktoihe sobihe, čomitadud kuldal, kal'hil kivil da hel'mil, hänen kädes oli kuldasine mal'l', kudamb oli täuz' hänen opakut i paganad vedelust.
5 Hänen ocha oli kirjutadud nimi, kudambal oli peitznamoičend: «Sur' Vavilon, mirun vedelusiden da opakusiden mam».
6 Minä nägištin, miše naine oli humalas jumalanuskojiden verespäi da Iisusan todištajiden verespäi. Minä lanksin čudho, konz nägištin händast.
7 Angel sanui minei: «Mikš čududeletoi? Minä avaidan sinei naižen peitusen i sen živatan peitusen, kudamban sel'gäs hän ištub i kudambal om seičeme päd da kümne sarved.
8 Živat, kudamban nägid, oli, no nügüd' sidä ei ole. Se kerdan völ libub pohjatomas haudaspäi, no lopuks mäneb ičeze surmannoks. Ned man eläjad, kenen nimid ei ole kirjutadud elonkirjaha mirun tegemižespäi, zavodiba čududeldas, konz nägeba živatad, sikš ku se oli, nügüd' ei ole, no se völ tuleb.
9 Täs pidaiži el'gendust da melevut. Seičeme päd znamoičeba seičeme mäged, kudambil naine ištub, i seičeme kunigast.
10 Viž heišpäi oma jo kadonuded, kudenz' om valdas. Üks' völ ei tulend, i konz hän tuleb, hänen olendaig linneb lühüd.
11 A iče živat, kudamb oli, no kudambad ei ole nügüd', om kahesanz' kunigaz, i se om üks' neniš seičemespäi i mäneb ičeze surmannoks.
12 Kümne sarved, kudambad sinä nägid, oma kümne kunigast. Hö völ ei tulnugoi valdha, no saba möhemba kunigazvaldan ühtes sen živatanke, vaiše pordoižeks.
13 Ühthe änhe hö andaba ičeze valdan da vägen živatale.
14 Ned kaik libuba toraha Vodnast vasthapäi, no Vodnaz vägestab heid. Hän ved' om ižandoiden Ižand da kunigahiden Kunigaz, i hänenke kaik hänen uskojad, kaik kuctud da valitud.»
15 Völ angel sanui: «Veded, kudambad sinä nägid, ned, kudambidenno vedeluznaine ištui, oma rahvahad, rahvahangruppad, mad da keled.
16 A kümne sarved, kudambad sinä nägid, da živat — hö ei navediškakoi sidä našt. Hö kandaškandeba vihan vedeluznaižen päle, rebitaba sobad hänen pälpäi, jätaba händast alasti, söba hänen lihad da poltaba händast tuhkale.
17 Jumal paneb kunigahiden südäimihe tahton tehta kaiken hänen melen mödhe i ühthe änhe antta ičeze kunigazvaldan živatale, kuni kaik tegese muga, kut om sanunu Jumal.
18 Naine, keda sinä nägid, om se sur' lidn, kudamb pidäb valdan man kaikiden pämehiden päl.»
1 Jäl'ghe sidä minä nägištin: völ üks' angel tuli alahaks taivhaspäi. Hänel oli sur' vald, i hänen taivhaline hoštotez vaugištoiti kaiken man.
2 Hän kirgouzi komedal änel:
— Lanksi, lanksi Vavilon, sur' vedeluznaine,
i tegihe kaikiden pahoiden hengiden eländsijaks,
kaikiden paganoiden hengiden olendtahoks,
kaikiden puhthatomiden da paganoiden linduiden pezaks.
Ičeze vedeluzelol hän om jotnu
kaikid rahvahid Jumalan vihan vinal.
3 Kaik man kunigahad oma vedelnus hänenke,
kaik man möndmehed oma bohattunuded hänen bohatusespäi,
hänen tahtospäi ülimäraižehe eloho.
4 Minä kulištin taivhaspäi toižen änen, kudamb sanui:
— Minun rahvaz, lähtkat hänespäi,
jätkat händast,
miše et oliži ühtes hänenke hänen grähkiš
da et saiži hänen vuiččid pahusid.
5 Hänen grähkäd oma jo libunuded taivhazesai,
i Jumal muštab kaik hänen pahad tegod.
6 Tehkat hänele muga, kut hän om tehnu toižile,
makskat kaksin märin hänen tegoiš.
Sihe mal'l'aha, kudambaha hän tegi toižile jomišt,
tehkat hänele kahthe kerdha karktemb jomine.
7 Severdan antkat hänele tuskad da pahad mel't,
kuverdan hän oli otnu ičeleze korktust da ülimärašt elod.
Hän kitäse ičeze südäimes:
«Minä olen kunigaz-naine.
En ole mitte-se leskiak, nikonz en lankte opalaha.»
8 Sen tagut lankteba hänen päle ühtes päiväs
kaik nene pahad:
surm, voik da näl'g,
i händast polttas tuhkale.
Vägev om Ižand Jumal,
ken händast om sudinu!
9 Mirun kunigahad, ked hänenke ühtes oma vedelnus da elänuded ülimärašt elod, voikaškandeba da tuskičeškandeba, konz nägištaba savun lämoišpäi, kudamb poltab Vavilonad.
10 Seištes edahan i varaites, kut händast mokitas, hö sanuba:
— Voi sindai, sur' lidn!
Voi sindai, Vavilon, vägev lidn
— kut teravas tuli sinun sud!
11 Mirun möndmehed voikaba sen täht, miše enamb niken ei osta heiden tavaroid:
12 ei kuldad da hobedad, ei kal'hid kivid da hel'mid; ei hoikad pautnad da purpurad, ei šuukud da rusktoid kanghid; nimittušt pud čoman haiškenke da kal'hiš puišpäi da slonan luišpäi tehtuid satusid, ei bronzad, raudad da mramorad;
13 ei koricad da toižid magedusid, ei fimiampihkad, mirrad da ladanad; ei vinad da pühävoid, ei henod jauhod da villäd; ei lehmid da lambhid, ei heboid da kezrajamid, ei orjid da mehiden hengid.
14
— Elon ploduid, kudambid sinä tahtoid kaikel südäimel,
sinai nügüd' ei ole,
kaik sinun bohatuz' da sinun kül'düz'
oma männuded,
i sinä enamb nikonz ed löudaškande niid!
15 Möndmehed, ked möiba nenid tavaroid i bohattuiba necen möndan tagut, seižuba loitos, varaites, kut händast mokitas. Hö voikaba da itkeba:
16
— Voi, voi sindai, sur' lidn!
Sinä säditoi hoikihe pölvazsädoihe,
purpuraha da kumačuhu,
sinun päl hoštiba kuld, kal'hed kived da hel'med.
17 Penes pordos om kadonu mugoine bohatuz'!
I kaik laivanpämehed i merimatknikad, kaik merimehed i toižed meren satusil eläjad seižuiba loitos,
18 i konz hö nägištiba savun lämoišpäi, kudamb polti Vavilonad, ka kidastiba: «Oli-k völ mugoine čomakulu lidn konz-ni?»
19 Hö pudištiba pölüd ičeze pähä i voikiba kidoid laskten:
— Voi, voi sindai, sur' lidn,
kudamban kal'husil bohattuiba kaik,
kenel oma laivad merel!
Penes pordos se om kadonu!
20 No sinä, taivaz, ole hüväs meles,
ilostugat kaik jumalanuskojad,
kaik apostolad da sanankandajad!
Jumal om sudinu lidnan siš, midä se tegi teile!
21 Üks' lujas vägev angel oti suren kiven, mellickiven surččen, lükäiži sen merhe i sanui:
— Ningoižel vägel lükäitas täspäi Vavilon-ki,
se sur' lidn,
i sidä ei löutkoi enambad nikonz!
22 Ei kulištagoi sinun irdoil enambad
arfan vändod, pajoid, fleitan da torven än't.
Ei nägištagoi sinus enambad nimiččen radon tegijad,
ei kulištagoi sinus enambad jauhondkiven judud.
23 Ei nägištagoi sinus enambad lampan lämoid,
ei kulištagoi sinus enambad ženihon da nevestan iloänid.
Sinun möndmehed oliba man kaikiš vägevambad,
sinun noidund maniti kaikid man rahvahid.
24 Sinun käded oma sanankandajiden da jumalanuskojiden veres,
mirun kaikiden surmitud mehiden veres.
1 Jäl'ghe necidä minä kulištin taivhaspäi suren änen, kuti pajati sur' rahvazkogo:
— Alliluija!
Päzutand, korged arv da vägi
om meiden Jumalal!
2 Oiktad da todesižed oma hänen sudad.
Hän sudi suren vedeluznaižen,
kudamb paganzoiti man ičeze vedeluzelol.
Hän maksoi sille vedelusele
ičeze käskabunikoiden veres.
3 Möst kului än':
— Alliluija!
Polttud lidnaspäi libub savu kaiken i igäks.
4 Kaks'kümne nel'l' vanhembad i nel'l' olijad lanksiba maha Jumalan edehe i kumarzihe hänele, ken ištub valdištmel. Hö sanuiba:
— Amin'! Alliluija!
5 I valdištmespäi kului än':
— Kitkat meiden Jumalad,
kaik tö hänen käskabunikad,
tö, ked händast varaidat, pened da sured!
6 Sid' kulištin änen, kudamb oli kuti suren rahvazkogon judu, kuti suriden veziden lanktend, kuti suren jurun räčkutand. Se sanui:
— Alliluija!
Meiden Ižand Jumal,
Kaikenvaldaine, om tulnu kunigahaks!
7 Ilostugam da ihastugam,
ozutagam hänele ülenzoitust,
om tulnu Vodnhan sajan aig!
Hänen nevest om vaumiž,
8 hänele anttihe hoštai
da puhtaz pautinsädo.
Se pautinsädo om jumalanuskojiden tozioiktad tegod.
9 Angel sanui minei: «Kirjuta: Ozavad oma ned, keda om kuctud Vodnhan sailongile.» Hän sanui minei: «Nene sanad oma Jumalan todesižed sanad.»
10 Minä lanksin hänen jaugoihe, miše kumartas hänele mahasai, no hän sanui: «Ala tege sidä! Minä olen Jumalan käskabunik, kut sinä-ki dai sinun velled, ked oma Iisusan todištajad. Jumalan vestin südäinazj om todištuz Iisusas.»
11 Minä nägištin avoinuden taivhan: nägištin vauktan hebon da sen sel'gäs mehen. Hänen nimi om Uskoline da Todesine. Hän sudib da toradab toden mödhe.
12 Hänen sil'mäd oliba kuti lämoin keled, hänen päs oli äi koronoid. Hänel oli nimi, kudamb oli kirjutadud hänehe, no kudambad niken ei tunde, vaiše hän iče.
13 Hänel päl oli verel kasttud soba, i hänen nimi om Jumalan Sana.
14 Hänen jäl'ghe tuliba vauktoil heboil taivhan saldatad, kudambiden sobad oliba vauktas puhthas pautnaspäi.
15 Hänen suspäi läksi sur' terav veič. Sil veičel hän löb mirun rahvahid. Hän paimendab heid raudasižel palikol. Hän polgetab vinmarjad puzerduzastijas, miše ozutada Kaikenvaldaižen Jumalan suren käredusen i vihan.
16 Hänen sobaha da riiškehe om kirjutadud nimi: kunigahiden Kunigaz, ižandoiden Ižand.
17 Sid' nägištin angelan, kudamb seižui ülähän, päiväižes. Hän komedas kirgui kaikile linduile, kudambad lendiba kesk taivast: «Tulgat, kerakatoiš Jumalan prazniklongile sömha kunigahiden lihad,
18 saldatoiden pämehiden da valdmehiden lihad, heboiden da raccastajiden lihad, kaikiden lihad, kut valdakahiden muga orjiden-ki, kut peniden muga suriden-ki.»
19 Sid' minä nägištin, kut živat, mirun kunigahad da heiden saldatad kerazihe ühthe toradamha raccastajan da hänen saldatoiden vasthapäi.
20 No živat tabatihe i hänenke tabatihe se tühj sanankandai, kudamb živatan nimes tehli tundmuztegoid da sil vedi segoitushe nenid, ked otiba sen znaman da kumarzihe sen kuvale. Ned molembad lükäitihe eläbin lämoisižehe järvhe, kudamb oli täuz' palajad rikid.
21 Lopud saiba surman sures veičespäi, kudamb lähtli raccastajan suspäi, i kaik lindud söiba külläks heiden lihad.
1 Sid' minä nägištin, kut taivhaspäi tuli alahaks angel, kudamban kädes oli pohjatoman haudan avadim da sur' čap.
2 Hän tabazi lendaimadon, sen amuigäižen madon, kudamban nimi om lemboi da soton, i pani sen čapihe tuhaks vodeks,
3 lükäiži pohjatomha haudha, saupsi haudan i pani pečatin sen uksehe, miše nece lendaimado ei enambad voiži manitada rahvahid, kuni ei täudu tuhad vot. Sid' se mado pidab pästta kodvaižeks valdale.
4 Minä nägištin valdištmed, i nenile, keda ištutadihe valdištmile, anttihe vald sudida. Minä nägištin neniden mehiden henged, kudambil pä oli čaptud Jumalan sanan täht da sen täht, ku hö oliba todištanuded Iisusan polhe. Hö ei olnugoi kumardanus živatale i ei olnugoi otnuded sen znamad ocha da kädehe. Hö eläbzuiba i oliba ühtes Hristosanke valdas tuha vot.
5 A toižed kollijad ei eläbzunugoi, kuni ei täudnus tuhad vot. Nece om ezmäine eläbzumine.
6 Ozavad da pühäd oma ned, ked eläbzuba ezmäižen eläbzumižen aigan! Toižel surmal ei linne valdad heiden päl, hö tegesoiš Jumalan da Hristosan papikš i linneba Hristosanke valdas tuha vot.
7 A konz mäneb tuha vot, soton pästtas türmaspäi. Se lähteb man nelläha polhe manitamha rahvast, Gogan da Magogan rahvast, miše kerata heid toraha. Heid om kuti letet meren randal.
8 Hö tuleba man keskhe i ümbärdaba Jumalan rahvahan eländsijan, hänen armastadud lidnan.
9 No taivhaspäi Jumalannopäi tuleb lämoi i poltab heid kaikid.
10 Lemboi, heiden manitai, lükäitas sihe lämoisižehe rikjärvhe, kuna om lükäitud jo živat da tühj sanankandai. Heid mokičeškatas öd da päiväd, kaiken i igäks.
11 Minä nägištin suren vauktan valdištmen i sil ištujan. Hänen sil'miden edespäi pageniba ma da taivaz, niile ei olend sijad.
12 Nägištin kollijoid, surid i penid, kudambad seižuiba Jumalan edes. Kirjad avaitihe, avaitihe toine kirj, elonkirj. Kollijoid suditihe heiden tegoiden mödhe, sen mödhe, midä kirjoihe oli kirjutadud.
13 Meri andoi ičeze kollijoid, surm i surman valdkund andoiba ičeze kollijoid, i kaikutte suditihe hänen tegoiden mödhe.
14 Sid' surm i surman valdkund lükäitihe lämoisižehe järvhe. Se om toine surm.
15 Kenen nimid ei löudnus elonkirjas, lükäitihe lämoisižehe järvhe.
1 Minä nägištin uden taivhan da uden man. Enzne ma da enzne taivaz kadoiba, i mert enambad ei olend.
2 Minä, Joan, nägištin, kut pühä lidn, uz' Jerusalim laskihe taivhaspäi Jumalannopäi vaumiž kuti nevest i čomitadud ženihon täht.
3 I minä kulištin taivhaspäi komedan änen:
— Kacu, Jumalan eländsija — rahvahan keskes!
Hän eläškandeb heidenke,
i hö linneba hänen rahvahan.
Jumal iče linneb heidenke, heiden Jumalan.
4 Hän pühkib heiden sil'mišpäi kaikuččen kündlen.
Surmad enambad ei linne,
ei linne tuskad, voikud da itkud, ei kibud-ki,
sikš ku kaik enzne om kadonu igäks.
5 Valdištmel ištui sanui: «Kacu, minä tegen kaiken udeks.» Hän sanui: «Kirjuta nene sanad. Ned oma todesižed sanad, niile voib uskta.»
6 Völ hän sanui minei: «Kaik om tehtud. Minä olen Alfa i Omega, augotiž da lop. Sille, kudambal om jomannäl'g, minä andan lahjaks vet eloveden purtkespäi.
7 Vägestai sab jäl'gestuseks kaiken necen, i minä linnen hänen Jumalan, a hän linneb minun poigan.
8 A varaidajile, uskmatomile, paganzoitnuzile, rikojile, vedelusile, noidile, kaikile, ked kumardasoiš tühjile jumaloile, da kaikile kelastajile linneb mugoine oza: heid lükäitas lämoisižehe järvhe, kus palab rik. Nece om toine surm.»
9 Sid' tuli üks' neniš seičemes angelaspäi, kudambil oli seičeme mal'l'ad, täuttud seičemel jäl'gmäižel pahal, da sanui minei: «Tule, minä ozutan sinei nevestan, Vodnhan murzäimen!»
10 Heng sebazi mindai, i angel vei mindai surele korktale mägele i ozuti minei suren lidnan, pühän Jerusaliman, kudamb laskihe taivhaspäi, Jumalannopäi.
11 Se kiltati Jumalan hoštotesel, se lošti, kuti kalliž kivi, kut jašmkivi, kudamb om puhtaz kut hrustal'.
12 Siš ümbri oli sur' da korged sein, kudambas oli kaks'toštkümne verajad, i niid varjoičiba kaks'toštkümne angelad. Verajihe oli kirjutadud Izrail'an kahtentoštkümnen heimon nimed.
13 Päivnouzmpolel oli koume verajad, pohjoižen polel — koume verajad, suven polel — koume verajad, päivlaskmpolel — koume verajad.
14 Lidnan sein seižui kahteltoštkümnel alanduzkivel, i niiš oli kirjutadud kaks'toštkümne nimed, Vodnhan kahtentoštkümnen apostolan nimed.
15 Angelal, kudamb minunke pagiži, oli kädes kuldasine märpalik, miše märita lidn, sen verajad da seinäd.
16 Lidn oli nel'l'čogaine, mitte pidusel, mugoine levedusel-ki. Angel märiči lidnan palikol i nägišti, miše sen piduz' oli kaks'toštkümne tuhad stadijad; piduz', leveduz' da korktuz' oliba mugoižed-žo.
17 Hän märiči seinäd, ned oliba sada nel'l'kümne nel'l' käzivart — angel märiči rahvahan märal. Se om angelan-ki mär.
18 Seinäd oli tehtud jašmaspäi, a lidn — puhthas kuldaspäi, kudamb oli kuti puhtaz st'okul.
19 Lidnan seiniden alandused oli čomitadud kaikenlaižil kal'hil kivil. Ezmäine alanduzkivi oli jašmaspäi, toine — sapfiraspäi, koumanz' — halcedonaspäi, nellänz' — izumrudaspäi,
20 videnz' — sardoniksaspäi, kudenz' — serdolikaspäi, seičemenz' — hrizolitaspäi, kahesanz' — berillaspäi, ühesanz' — topazaspäi, kümnenz' — hrizoprazaspäi, ühtenz'toštkümnenz' — giacintaspäi, kahtenz'toštkümnenz' — ametistaspäi.
21 Kaks'toštkümne verajad — kaks'toštkümne hel'med, kaikutte verai ühtes täudes hel'mespäi. Lidnan ezitanh oli puhthas kuldaspäi, läbinägujas kuti st'okul.
22 Minä en nägištand lidnas pühäkodid, Ižand Jumal Kaikenvaldaine om sen pühäkodi, hän da Vodnaz.
23 Lidnale ei pida päiväižen vauktust da kudmaižen loštandad, sikš ku Jumalan hoštotez andab sille vauktad, a sen lampan om Vodnaz.
24 Päzutadud rahvahad eläškandeba sen vauktas, i kaik mirun kunigahad toba sinna ičeze elon bohatusen i korktan arvon.
25 Lidnan verajid ei sauptaškakoi päiväl, a öd sigä ei linne.
26 Sinna todas mirun rahvahiden kaik hoštotez i kal'huz'.
27 I nimidä paganad ei päzu sinna, ei kelastajid, ei opakusiden tegijoid. Päzuba vaiše ned, kenen nimed om kirjutadud Vodnhan elonkirjaha.
1 Angel ozuti minei eloveden puhthan jogen, kudamb jokseb Jumalan da Vodnhan valdištmen edespäi, puhtaz da hoštai kut hrustal'.
2 Lidnan päirdan keskel, jogen molembil randoil, kazvab elonpu. Nece pu andab satusen kaks'toštkümne kerdad vodes, kerdan kus, i sen lehtesišpäi mirun rahvahad saškandeba tervhut.
3 Ei linne enambad nimidä, mihe om oigetud Jumalan viha. Lidnas om Jumalan da Vodnhan valdištim, i kaik, ked sigä eläba, služiba Jumalale.
4 Hö nägeba hänen modon, i hänen nimi om heiden ocas.
5 Öd sigä ei linne, heile ei pida lampan lämoid da päiväižen vauktad; vauktad heile andab Ižand Jumal. I hö linneba kunigahan valdas kaiken i igäks.
6 Angel sanui minei: «Nene sanad oma todesižed, niile voib uskta. Pühiden sanankandajiden Ižand Jumal oigenzi angelan ozutamha ičeze käskabunikoile, mille teravas tarbiž tehtas.»
7 — Minä tulen teravas! Ozav om se, kudamb kundleb necen kirjan endustuzsanoid.
8 Minä, Joan, olen kaiken necen kulnu da nähnu. Sidä kulištades da nägištades minä lanksin maha da kumarzimoi jaugoihe sille angelale, kudamb oli minei necen kaiken ozutanu.
9 No angel sanui minei: «Ala tege muga! Minä olen Jumalan käskabunik, mugoine-žo, kut sinä da sinun velled, Jumalan sanankandajad, i kaik nene, kudambad eläba necen kirjan sanoiden mödhe. Ka kumarte Jumalale!»
10 Sid' hän sanui minei: «Ala saupta pečatil necen kirjan endustuzsanoid; se aig om läz.»
11 Paha tehkaha edemba-ki pahut, pagan tehkaha edemba-ki paganad, oiged edemba-ki tehkaha oiktad, a pühä tehkahas völ pühembaks.
12 «Minä tulen teravas! Minä ton tuldes paukan kaikile, maksan kaikile heiden tegoiden mödhe.
13 Minä olen Alfa i Omega, augotiž da lop, ezmäine da jäl'gmäine.»
14 Ozavad oma nene, kudambad eläba hänen käsköiden mödhe: heil om vald söda elonpuspäi da mända verajan kal't lidnaha.
15 Lidnan irdpolele jäba koirad da noidad, vedelused, rikojad, tühjile jumaloile kumardelijad da kaik nene, ked navediba kelhust da iče kelastaba.
16 «Minä, Iisus, oigenzin ičein angelan todištamha teile kaiken necen polhe uskondkundiš. Minä olen Davidan jur' dai veza, minä olen vauged homendeztähtaz.»
17 Heng da nevest sanuba: «Tule!» Ken necen kuleb, sanugaha: «Tule!» Kenel om vezinäl'g, tulgha. Ken tahtoib, otkaha maksuta elovet.
18 Kaikuččele, ken kuleb necen kirjan endustuzsanad, minä todištan: «Ku ken-ni ližadab sinna hot' midä-ni, sille Jumal-ki ližadab ozatomusid, kudambiden polhe om kirjutadud neciš kirjas.
19 A ku ken midä-ni heitäb necen endustuzkirjan sanoišpäi, sil Jumal anastab oiktusen olda elon kirjas i oiktusen eläda pühäs lidnas i oiktusen sihe, min polhe om kirjutadud neche kirjaha.»
20 Hän, necen todištai, sanub: «Nece om tozi, minä tulen teravas.» Amin'. Tule, Ižand Iisus!
21 Olgha teiden kaikidenke meiden Ižandan Iisusan Hristosan armod! Amin'.