1 Äi kerdoid da erazvuiččil maneroil Jumal pagiži endevanhoil meiden ezitatoile ičeze sanankandajiden kal't,
2 a nenil jäl'gmäižil päivil hän om pagižnu meidenke Poigan kal't. Poigan kal't Jumal om tehnu kaiken mirun i om pannu händast kaiken jäl'gestajaks.
3 Poig om Jumalan korktan arvon hoštotez, ani hänen karččine, i hän pidäb kogos kaik sijad ičeze sanan vägel. Konz hän oli puhtastanu meid grähkišpäi ičeze kal't, hän ištuihe taivhas Suren Jumalan [valdištmen] oiktale kädele.
4 I muga hän om tehnus angeloid surembaks severdan, miverdan hänen sadud nimi om suremb angeloiden nimed.
5 Ved' nikonz Jumal ei ole sanunu ni ühtele angelale:
— Sinä oled minun Poig,
tämbei minä sindai sündutin.
Dai ei muga-ki ole sanunu:
— Minä linnen hänen Tatan,
i hän linneb minun Poigan.
6 Da völ, konz Jumal tob ičeze ezmäižen Poigan mirhu, ka sanub:
— Kaik Jumalan angelad
kumardaghas hänele.
7 Angeloiden polhe hän sanub muga:
— Hän tegeb ičeze angeloid tulleikš,
ičeze käskabunikoid — lämoinkelikš.
8 No ičeze Poigan polhe hän sanub:
— Jumal, sinun valdištim püžub kaiken i igäks,
sinun valdan palik
om oiktusen palik.
9 Sinä armastid oiktust
i ed navedind pahut.
Sen täht, Sur' Sünduižem, sinun Jumal
om voidelnu sindai ihastusen pühävoil
enamba, mi toižid sinunke olijoid.
10 I völ muga:
— Sinä, Ižand, oled tehnu ezmässai man alandused,
sinun käzil om tehtud taivhad.
11 Ned kadoškandeba, no sinä oled.
Ned kaik kuluduba kuti sobad,
12 sinä kärid ned sobiden kartte,
i ned vajehtasoiš,
a sinä oled kaiken ühtejitte,
i sinun voded ei lopkoiš!
13 Om-ik hän hot' konz-ni da kenele-ni angeloišpäi sanunu:
— Ištu minun oiktal kädel,
kuni minä panen sinun vihanikad
sinun jaugoiden alle.
14 Ei-ik kaik angelad olgoi služijad henged, i ei-ik služigoi nenile, ked saba päzutandan?
1 Sikš meile pidab vahvas pidädas siš, midä olem kulnuded, miše meid ei veiži tulleil.
2 Ved' se-ki sana, kudamb todihe angeloiden kal't, oli vahv i kaikutte värhuz' i kundlematomuz sai paukan sen mödhe, mitte se oli.
3 Ka kutak mö voižim pageta, ku em pidägoi arvos sidä sur't päzutandad, kudamban polhe iče Ižand ezmäižen saneli? Ned, ked kuliba hänen sanelendan, oma sel'ktas ozutanuded meile, miše se om tozi.
4 A iče Jumal vahvištoiti heiden todištusen: hän andoi heile tehta tundmuztegoid i čudoid, kaikenlaižid surid tegoid, i jagoi Pühän Hengen lahjoid ičeze tahton mödhe.
5 Ved' ei angeloile Jumal ole andnu valdha tulijad mirud, kudamban polhe pagižem.
6 Necen polhe miččes-se sijas ken-se sanui:
— Mi om mez',
miše sinä muštad händast?
Mi om mehen laps',
miše sinä pidäd hol't hänes?
7 Vaiše pordoižeks sinä panid
händast alemba angeloid,
no sid' andoid hänele vencaks
hoštotesen da korktan arvon,
panid händast ižandaks
ičeiž käziden tegoiden päle,
8 i panid kaiken hänen jaugoiden alle.
Konz Jumal pani kaiken mehen valdan alle, ka ei jätand nimidä panmata. No mö nügüd' völ em nähkoi, miše kaik oliži pandud mehen valdan alle.
9 Sen sijas mö nägem Iisusan, kudamb pordoižeks oli pandud alemba angeloid, miše sen jäl'ghe hän Jumalan armoiden täht oliži kolnu kaikiden tagut. Nügüd' nenid surmaližid tuskid tirpnudele Iisusale om pandud taivhaližen hoštotesen da korktan arvon venc.
10 Jumal, kudamb om tehnu kaiken i kudamban täht kaik om, tahtoi toda äi lapsid korktaha arvoho. Sikš pidi-ki olda, miše hän vei Iisusan, heiden päzutandan pämehen, mokiden kal't sille sijale, kudambale tarbiž.
11 Puhtastajal da puhtastadud mehil, om heil kaikil üks' Tat, sikš Puhtastai ei huiktelde kucta heid ičeze vellikš:
12
— Minä sanelen sinun nimed minun vellile,
pajatan sinei ülenzoituzpajoid uskondkundan keskes.
13 Völ hän sanub:
— Minä väzumata andamoi Jumalale,
da völ:
— Sid' olem minä da lapsed,
kudambid Jumal minei andoi.
14 I ku nene lapsed oma mehed, lihaspäi da verespäi tehtud, ka sid' Iisus-ki heiden kartte tegihe meheks, miše ičeze surman kal't otta vald surman ižandal, lemboil,
15 da pästta valdale kaikid, ked kaiken igän oliba elänuded kuti orjad, sikš ku varaižiba surmad.
16 Ka, hän tozi-ki tuleb abuhu ei angeloile, a Avraaman rodule.
17 Sikš hänele pidi tehtas kaikes velliden karččikš, miše olda Jumalan edes armoližen da uskoližen ülembaižen papin i sada rahvahale päzutandan grähkišpäi.
18 Ku hän iče om männu mokiš da manitusiš läbi, ka hän voib abutada toižile, keda maniteldas.
1 Ka muga, pühäd uskondvelled, mugažo Taivhaližen kuctud, kackat Iisusaha Hristosaha, meiden uskondan apostolaha i ülembaižehe papihe.
2 Iisus om uskoline sille, ken händast necile radole om pannu, kut Moisei-ki oli uskoline «kaikes hänen kodin kacundas».
3 No Iisus om pandud korktembale arvsijale, mi Moisei, severdan korktembale, miverdan pertin sauvojan arv om korktemb pertin arvod.
4 Kaikutte pert' om saudud kenen-se käzil, no Jumal om saunu kaiken.
5 Moisei oli uskoline «kaikes hänen kodiš», no oli vaiše kuti käskabunik. Hänen radole pidi olda ozutesen siš, miš Jumal tahtoi pagišta tulijal aigal.
6 A Hristos om Poig, hänen käzihe om anttud kaik kodi. I sen kodin olem mö, ku kaičem vahvas i lophusai rohktust da nadejad, kudambad andaba meile ihastust.
7 I sikš, kut Pühä Heng sanub:
— Tämbei, ku tö kulet hänen änen,
8 algat kovitagoi ičetoi südäimid,
muga kut tegiba teiden tatad,
konz hö libuiba mindai vasthapäi
i kodviba minun tirpandad rahvahatomas mas.
9 Sigä hö kodviba minun tirpandad
i nägiba minun radod
nellänkümnen voden aigan.
10 Sikš minä kurktuin necen rodun päle i sanuin:
«Kaiken aigan hö oma segoinuded
ičeze südäimiš.»
Hö ei tahtoinugoi mända minun tedme,
11 i sikš minä vihas andoin vahvan sanan:
«Hö nikonz ei päzugoi
minun lebutahoze.»
12 Ka kackat, velled, miše niken teišpäi südäimes ei oliži paha da uskmatoi i miše et käraudaižihe eläbas Jumalaspäi.
13 I rohkenzoitkat toine tošt kaikuččen päivän, kuni voib sanuda «tämbei», miše grähk ei manitaiži teid nikeda da ei kovitaiži teiden südäimid.
14 Ved' meil om ühthine Hristosanke oza, vaiše voižim lophusai püžuda vahvoin siš uskondas, kudamb meil om olnu ezmässai.
15 Necen polhe om sanutud muga:
— Tämbei, ku tö kulet hänen änen,
algat kovitagoi ičetoi südäimid,
kut tegit siloi, konz libuit händast vasthapäi.
16 Ked kuliba, no üks'kaik libuiba vasthapäi, ka ei-ik hö olnugoi siš artelišpäi, keda Moisei vedi Egiptaspäi?
17 Kenen päle Jumal oli käregandenu nel'l'kümne vot? Ka neniden päle, ked lanksiba grähkähä i heiden hibjad jäiba sen jäl'ghe rahvahatomha maha.
18 Kenele hän andoi vahvan sanan, miše hö ei päzugoi hänen lebutahoze? Ka kundlematomile.
19 Sikš mö nägem-ki: hö ei voinugoi päzuda sinna, ku hö ei usknugoi.
1 Jumalan toivotuz päzuda hänen lebutahoze om völ väges. Sikš pidab kaitas, miše niken teišpäi ei jäiži kesk ted.
2 Ved' mö-ki olem kulnuded hüvän vestin lebun polhe, kut meiden amuine rahvaz. No nece kuldud sana ei tond heile nimittušt ližad: ved' se ei suland kulijoiden uskondaha.
3 A mö, ked uskoškanzim, päzum lebutahoze. Ved' Jumal om sanunu:
— Sikš minä vihas andoin vahvan sanan:
«Hö nikonz ei päzugoi minun lebutahoze»,
hot' kaik hänen radod oli tehtud lophusai jo mirun augotišen aigan.
4 Pühiden Kirjutusiden miččes-se sijas om muga sanutud seičemenden päivän polhe: «Seičemendel päiväl Jumal lebaižihe kaikiš ičeze radoišpäi.»
5 A siš ülembaižes sijas om sanutud: «Hö nikonz ei päzugoi minun lebutahoze.»
6 Ka nece om tozi, miše erased päzuba sinna, a toižed, kenele hüvä vest' sanutihe ezmäižile, ei päzugoi sinna heiden kundlematomuden tagut.
7 Sikš Jumal om pannu uden päzutandpäivän, «tämbeižen päivän». Ved' om hän äjad möhemba Davidan sul sanunu edel johtutatud sanad:
— Tämbei, ku tö kulet hänen änen,
algat kovitagoi ičetoi südäimid.
8 I ku Jošua oliži venu rahvahan lebun maha, ka Jumal ei pagižiži toižes, möhemba tulijas päiväs.
9 Sikš Jumalan rahvahal lebupäivän praznik om völ edes.
10 Se, ken päzub lebun maha, voib lebaitas ičeze radoišpäi, kut lebaižihe Jumal, konz oli lopnu ičeze töd.
11 Ka pangat kaik vägi, miše päzuda sihe lebuhu. Algha niken langekoi tehtes muga, kut tegiba nene kundlematomad.
12 Jumalan sana om eläb i vägekaz. Se om teravamb mi mitte taht kaks'teraine sur' veič: se puskeb süväs, erigoitab melen i hengen, nivelehed i luiden aivod, se sudib südäimen tahtod i meled.
13 I Jumalaspäi, mirun tegijaspäi, ei ole nimidä peitos. Hänele kaik om pal'l'az i avoin, i meile nügüd' pidab antta vastuz hänen edes.
14 Ku meil om sur' ülembaine pap, kudamb om männu taivhiš läbi, Iisus, Jumalan Poig, ka sid' pidägamoiš siš uskondas, kudamb meil om.
15 Ka meil om mugoine ülembaine pap, kudamb lujas hüvin el'gendab meiden välläd poled, ved' händast kodvdihe erazvuiččil maneroil, kut meid kodvdas; no hän ei lanktend grähkähä.
16 Ka astkam rohktemba armoiden valdištmen edehe, miše saižim armahtust i löudaižim armoid, konz meile tarbiž abud.
1 Kaikutte ülembaine pap valitas mehiden keskespäi i pandas mehiden tagut tomha Jumalale lahjoid i žertvoid grähkiden pästandaks.
2 Mugoine pap mahtab žalleita tedmatomid i segoinuzid, ku iče-ki om vähävägine,
3 i sikš hänele pidab toda žertvoid kut rahvahan, muga i ičeze grähkiden tagut.
4 I niken ei ota iče ičeleze necidä korktad arvod, vaiše se, keda kucub Jumal, kut Aaronan.
5 Muga iče Hristos-ki ei libutand ičtaze ülembaižen papin sijale, a libuti hän, ken sanui:
— Sinä oled minun Poig,
tämbei minä sindai sündutin.
6 I toižes sijas hän sanub:
— Sinä oled pap igäks,
mugoine kut Melhisedek.
7 Maižen elon aigan Iisus voikunke loiči i kucui abuhu händast, kudambal oli vald päzutada händast surmaspäi. Nece pakičend kulištadihe, sikš ku hän kumarzihe Jumalale.
8 I hot' hän oli Poig, hän-ki mokid tirptes openzihe olda kundlijaižen.
9 I ku hän oli tehnu kaiken, midä pidi, hän tegihe igähižen päzutandan purtkeks kaikile, ked kundleba Jumalad,
10 i Jumalal pandud ülembaižeks papikš, mugoižeks kut Melhisedek.
11 Necen polhe meil oliži äi midä sanuda, no ei ole kebn sel'genzoitta teile nenid sijoid, sikš ku teile om jüged el'geta, midä teile sanutas.
12 Tähäsai teile pidi jo tehtas opendajikš, no teid ičtatoi völ pidab opeta; pidab, miše ken-ni opendaiži teile Jumalan sanad ani augotišespäi. Teid pidab sötta maidol, a ei koval sömižel.
13 Kaikutte, keda völ söttas maidol, om pen' laps', hän ei teda, mi om oiged.
14 A kova sömine om vanhembiden täht, neniden täht, kudambile elo om andnu mel't erigoitmaha hüvän pahaspäi.
1 Sikš jätkam Hristosan opendusen ezmäižid haškusid da kazgam täuz'igäižikš. Em voigoi möst tehta alandust i opeta mugoižid azjoid, kut käraudamine tühjiš azjoišpäi da uskond Jumalaha,
2 openduz valatusiden i puhtastusiden veroiš, käziden panemižes kenen-se pän päle, kollijoišpäi eläbzumižes i igähižes sudas.
3 Mö em seižutagoiš nenihe azjoihe, a mänem edehepäi, ku andab Jumal.
4 Ved' ei voi abutada nenile, ked kerdan jo oma päzunuded päivänvauktaha, mujanuded taivhan lahjad i sanuded ühtes toižidenke Pühän Hengen,
5 kodvnuded, mi om Jumalan hüvä sana i tundištanuded tulijan mirun vägid,
6 no erigandenuded uskondaspäi. Heid ei voi tošt kerdad kärauta grähkišpäi — heid, ked nügüd' iče jo nagloičeba ristha Jumalan Poigad i nagraba händast!
7 Ma, kudamb imeb vihmoid, miččed paksus kastaba sidä, da kazvatab villäd man ižandoile, se ma sab blahoslovindan Jumalaspäi.
8 No ku se kazvatab rujoheinid da ogahid, ka mugoine ma ei maksa nimidä, sen päle tuleb Jumalan viha, i lopuks se polttas.
9 I hot' pagižem muga, armhad, üks'kaik mö lujas uskom, miše tö olet kuti se hüvä ma, i teid varastab päzutand.
10 Ved' Jumal om oigedmeline, hän ei unohta teiden azjoid, ei unohta armastust, kudambad tö olet ozutanuded hänen nimele, ku olet abutanuded hänen uskojile da völ-ki abutat heile.
11 Vaiše lujas tahtoižim, miše jogahine teišpäi ozutaiži mugošt naprindad lophusai, kuni kaik teiden nadejad todenzuba.
12 Algat olgoi laškad, a kackat nenihe, ked oma usknuded i tirpten varastanuded i sikš saba jäl'gestuseks sen, min Jumal om toivotanu.
13 Anttes Avraamale toivotusen, Jumal vahvištoiti sidä ičeze nimel, ku ei olend nikeda surembad, kenen nimel voiži sidä vahvištoitta.
14 Hän sanui: «Todeks sanun, minä blahosloviden blahoslovin sindai da ližadan sinun sugud.»
15 I pit'kha tirpten Avraam sai sen, mi hänele oli toivotadud.
16 Mehed vahvištoitaba ičeze sanan kenen-ni suremban mehen kal't i sil lopiba miččen taht ridazjan.
17 Sikš Jumal-ki, miše vahvištoitta ičeze toivotusen, andoi vahvan sanan. Muga hän tahtoi völ vahvemba ozutada toivotusen jäl'gestajile, miše hän ei vajehta ičeze mel't.
18 Jumal ei voi kelastada. Sikš kaks' nene azjad — Jumalan toivotuz da vahv sana — oma vajehtamatomad. Nenil azjoil hän tahtoib antta enamba rohktust meile, ked tulim ecmaha abud hänen suugiden al i zavodim nadeidas sihe, mi om meiden edes.
19 Nece nadei om meiden elos kuti jakkar', luja i vahv. Se mäneb läbi keskuudimes pühäkodin Kaikišpühembaižhe.
20 Sinna mäni edel meid Iisus, kudamb oli igäks tehnus ülembaižeks papikš, mugoižeks kut Melhisedek.
1 Nece Melhisedek oli Saliman kunigaz i Ülembaižen Jumalan pap. Konz Avraam oli tulmas toraspäi, kus hän oli vägestanu kunigahid, Melhisedek tuli hänele vastha i blahoslovi händast,
2 a Avraam andoi hänele kümnendesen kaikiš torasatusišpäi. Melhisedek om ezmäi kaiked «oiktusen kunigaz» — sen znamoičeb hänen nimi — a völ hän om Saliman kunigaz — mi om «kožmusen kunigaz».
3 Hänel ei ole tatad dai mamad, ei ole sugulangad, hänen elopäivil ei ole augotišt dai lopud. Hän om Jumalan Poigan kartte: hän om pap kaiken i igäks.
4 Kackat, mitte sur' hän om: iče ezitat Avraam andoi hänele kümnendesen parahimiš torasatusišpäi.
5 Nenile Levian poigile, kudambid om pandud papikš, pidab käskišton mödhe otta kümnendez rahvahan kodielospäi, ičeze velliden kodielospäi, hot' nene velled-ki oma Avraaman suguspäi.
6 A Melhisedek, ken ei olend heiden suguspäi, oti kümnendesen Avraamalpäi i blahoslovi Avraamad, kudamb oli jo sanu Jumalan toivotusen.
7 Se om kaikile sel'ged, miše suremb blahoslovib penembad.
8 Midä koskeb papid, ka kümnendesen saba papid, kudambile pidab kolda, a sid' kümnendesen sab hän, kenen polhe Pühäd Kirjutused todištaba: hän eläb igän.
9 Ka ved' Levi-ki, kümnendesen keradai, iče andoi Avraaman kal't kümnendesen ičeze kodielospäi.
10 Ved' siloi Levi völ ei olend sündnu-ki, hän oli ezitatan südäimes, konz Melhisedek tuli Avraamale vastha.
11 Ku Levian sugun papiden rad — kudamban polhe Izrail'an rahvahale om anttud käsköd käskištos — oliži olnu kaikiš polišpäi hüvä, ka mikš pidi pagišta toinejiččen papin libundas, mugoižen papin kut Melhisedek, a ei kut Aaron?
12 Konz vajehtase papiden aig, käskištole-ki pidab vajehtadas.
13 Hän, kudamban polhe sid' om pagin, mülüb toižhe heimoho, kudambaspäi niken ei tartlend altarin služindradho.
14 Ved' kaik tedaba, miše meiden Ižand om lähtnu Judan heimospäi, kudambas Moisei ei sanund nimidä, konz pagiži papišton polhe.
15 Azj tegese völ sel'ktembaks siloi, konz tuleb uz' pap, mugoine kut Melhisedek,
16 kudamb ei ole tehnus papikš sugulangan mödhe, kut sanub käskišt, a kadomatoman elon vägel.
17 Hänen polhe Pühäd Kirjutused todištaba muga:
— Sinä oled pap igäks,
mugoine kut Melhisedek.
18 Muga kumaitas aigembaine käsk, sikš miše se oli vägetoi da ližatoi,
19 ved' käskišt ei täutand nimidä kaikiš polišpäi lophusai. No sen käskön sijale tuleb mi-se paremb — nadei, kudamban kal't mö lähenem Jumalaha.
20 Pidab muštta völ Jumalal anttud vahv sana. Levialaižed tegihe papikš necita sanata,
21 no nece toine tegihe papikš Jumalan vahvan sanan kal't. Ved' hänen polhe om sanutud:
— Ižand om andnu vahvan sanan
i nikonz ei vajehta mel't:
sinä oled pap igäks,
mugoine kut Melhisedek.
22 Nece Jumalan vahv sana ozutab meile, miše se kožmuz om vahvemb, miččen taga om Iisus.
23 Völ üks' azj: nenid papid oli äi sikš, ku surm telusti heile jatkata papin töd.
24 No Iisus igän linneb papin, sikš ku hän eläb igän.
25 I muga hän voib nügüd' i kaiken aigan päzutada nenid, kudambad hänen kal't läheneba Jumalaha. Hän eläb kaiken aigan, miše loita heiden poles.
26 Mugoine ülembaine pap meile pidab-ki: pühä, vigatoi, puhtaz, grähkhižiš mehišpäi erigoittud i letud korktemba taivhid.
27 Hänele ei pida, kut toižile ülembaižile papile, kaikuččen päivän toda žertvoid, ezmäi ičeze grähkiden tagut, a sid' rahvahan tagut. Hän om tehnu sen kerdan da kaikeks igäks, konz toi ičtaze žertvaks.
28 Käskišt paneb ülembaižikš papikš mehid, hot' hö oma välläd, a Jumalan vahv sana, kudamb tuli käskišton jäl'ghe, paneb sille sijale Poigan. Hän igän om parahim ülembaine pap kaikiš polišpäi.
1 Nügüd' olem azjan südäimes: meil om ülembaine pap, kudamb ištub taivhas Suren Jumalan valdištmen oiktal kädel.
2 Sigä hän služib taivhaližes pühäkodiš, siš todesižes pühäpertižes, kudamban om seižutanu iče Ižand, a ei mez'.
3 Kaikutte ülembaine pap om pandud tomha lahjoid da žertvoid Jumalale, sikš meiden-ki ülembaižele papile pidi midä-se toda žertvaks.
4 Ku hän oliži man päl, ka hän ei oliži pap-ki, sikš ku sid' oma jo mugoižed papid, ked toba žertvlahjad käskišton mödhe.
5 Hö služiba pühäkodiš, kudamb om vaiše taivhaližen kuvahaine. Ved' sanutihe Moisejale, konz hän zavodi tehta pühäpertišt: «Pidä hol't siš, miše kaik oliži tehtud sen kuvan mödhe, kudamb sinei oli ozutadud mägel.»
6 No meiden ülembaine pap om sanu äi kerdoid paremban služindradon, mi toižed papid, severdan paremban, miverdan paremb om se kožmuz, kudambas hän om kesknikan. Sen kožmusen alandusen oma parembad toivotused.
7 Ku ezmäine kožmuz olnuiži vigatoi, ka ei pidanuiži sen sijale tošt kožmust.
8 No Jumal löuzi vigan ičeze rahvahas. Hän sanui:
— Kulgat! Se aig tuleb, sanub Ižand,
konz minä tegen uden kožmusen
Izrail'an rahvahanke da Judan rahvahanke.
9 Se ei linne mugoine-žo kožmuz kut se,
kudamban tegin heiden ezitatoidenke
siloi, konz otin heid kädes
i vein heid Egiptan maspäi.
Hö ei püžunugoi neciš minun kožmuses,
i sikš minä-ki tacin heid,
sanub Ižand.
10 Mugoižen uden kožmusen minä tegen
Izrail'an rahvahanke neniden päividen jäl'ghe,
sanub Ižand:
Minä panen heid meletamha minun käsköiš,
kirjutan ned heiden südäimihe.
Minä linnen heiden Jumalan,
a hö linneba minun rahvahan.
11 Siloi niken enamba ei opendaškande tošt mest,
vel'l' ei opendaškande velled sanudes:
«Tunde Ižandad»,
sikš ku kaik penespäi surhesai
tundeškandeba mindai.
12 Minä pästan heile heiden värhuded,
en muštaškande heiden grähkid da pahut.
13 Pagištes uden kožmusen polhe Jumal ozutab, miše ezmäine kožmuz om jo vanhenu. A se, mi om vanhenu da kulunu, pigai kadob.
1 Ezmäižes kožmuses oliba käsköd služban polhe dai oli pühäkodi man päl.
2 Pühäkodin oli mugoine pertine, kudamban ezmäižes honuses oli lamp, stol da sil pühäd leibäd. Nece pert' sanutihe Pühäks.
3 Toižen uudimen taga oli pühäpertižen toine pol', kudamb sanutihe Kaikišpühembaižeks.
4 Sigä oli kuldaine kadindaltar' da kožmusen lipaz, kudamb oli kaikiš polišpäi pälustadud kuldal. Liphas oli kuldaine astii, kudambas oli mannad, oli Aaronan palik, kudambaspäi pugeniba vezad, i kožmusen kivilaudad.
5 Liphan päl oliba heruvimad, hoštotesen angelad, kudambad levitiba ičeze suugad liphan katusen, grähkiden pästandsijan päle. No nügüd' ei pida enambad sel'genzoitta necidä.
6 Muga om kaik tehtud. Pertižen ezihonusehe kaiken aigan tuleba papid pidämaha službad.
7 No pertin toižhe honusehe voib mända vaiše ülembaine pap, dai hän-ki vaiše kerdan vodes i miše hänel kerdal oliži žertvživatoiden vert. Hän tob sidä Jumalale ičeze tagut dai rahvahan grähkiden tagut, kudambid hö tedmata oma tehnuded.
8 Muga Pühä Heng ozutab, miše te Kaikišpühembaižhe ei ole avaitud, kuni pühäpertižen ezihonuz seižub völ sijal.
9 Nece kaik ozutab nügüdläšt aigad, konz todas lahjoid da žertvoid, no ned kaik ei voigoi lophusai puhtastada Jumalale služijan mehen henged.
10 Nene käsköd, mugažo kut sömižed da jomižed da kaikenlaižed pezendad-ki koskeba vaiše mehen hibjad i püžuba sihesai, kuni pandas uz' azjoiden järgenduz.
11 No om tulnu Hristos, tulijan hüvän ülembaine pap. Hän om tulnu suremban da paremban pühäpertižen kal't, kudamb ei ole tehtud mehiden käzil i kudamb ei ole tulnu neciš miruspäi.
12 Hän om männu Kaikišpühembaižhe ei kozliden da härgiden žertvverenke, a om männu sinna ičeze žertvverenke. Muga hän om pästnu meid valdale kerdan i kaikeks igäks.
13 Ku kozliden da härgiden vert da polttud lähtman tuhkvet čorsktas paganzunuden mehen päle, i nece puhtastab hänen hibjad,
14 ka völ enamba puhtastab Hristosan veri! Pühän Hengen vägel Hristos om andnu ičtaze vigatomaks žertvaks Jumalale, i hänen veri puhtastab meiden henged tühjiš azjoišpäi, miše voižim služida eläbale da todesižele Jumalale!
15 Ka sikš Hristos om tehnus uden kožmusen kesknikaks, miše kuctud saižiba heile toivotadud igähižen jäl'gestusen. Ved' Hristos om kolnu, miše pästta valdale mehid, kudambil oli grähkid völ ezmäižen kožmusen aigaspäi.
16 Mugoine kožmuz om kuti toivotuzbumag, kudambas mez' sanub, midä tehta hänen kodielole. Ku om toivotuzbumag, ka pidab vahvištoitta, miše toivotuzbumagan tegii om todeks kolnu.
17 Toivotuzbumag om väges vaiše siloi, konz sen tegii om kolnu. Se nikonz ei ole väges, kuni sen tegii om eläb.
18 Sikš ezmäšt-ki kožmust ei vahvištoittud vereta.
19 Lugedes rahvahale käskišton käsköid, Moisei oti härgiden da kozliden vert dai vet, rusktad villad da issopan varzid da sidä čorski käskištkirjan da kaiken rahvahan päle
20 sanudes: «Nece om kožmusen veri, sen kožmusen, kudambas Jumal om käsknu teile püžuda.»
21 I hän čorski vet pühäpertižen päle da kaikiden kaluiden päle, kudambid pidetas služban aigan.
22 Käskišton mödhe kaik vähäta puhtastasoiš verel, ei ole grähkišpäi pästandad vert valamata.
23 Ka muga pidi puhtastada kaik, mi om taivhaližen kuva. No kaik taivhaližed azjad pidab puhtastada parembil žertvoil.
24 Hristos ved' ei mänend-ki mehiden käzil tehtud pühäpertižehe, kudamb om vaiše todesižen pühäpertižen kuva, a mäni ani taivhaze, miše olda Jumalan edes meiden polestajan.
25 Hän ei mänend, miše toda ičtaze žertvaks äi kerdoid, muga kut ülembaine pap kaikuččen voden mäneb Kaikišpühembaižhe verhan verenke.
26 Ku oliži muga, ka Hristosale pidanuiži äi kerdoid mirun tegemižespäi tirpta surmmokid. No hän tuli neche mirhu vaiše kerdan, nenil jäl'gmäižil aigoil, miše panda grähk mantazale ičeze veren maksul.
27 Kaikuččele mehele pidab kerdan kolda, a sid' tulda sudan edehe.
28 Muga Hristos kerdan toi ičtaze altarile žertvaks, miše otta kaikiden grähkäd. Hän tuleb völ kerdan, no jo ei grähkiden tagut, a miše päzutada nenid, ked händast varastaba.
1 Käskišt om vaiše kuti tulijan paremban elon kuvahaine, a ei ole iče azjoiden jüvä. Sikš käskišt nikut ei voi jogavoččil ühtejiččil žertvoil tehta kaikiš polišpäi hüvikš nenid, kudambad astuba Jumalan edehe.
2 A muite nece žertvan tomine altarile oliži loptud, sikš ku kaik žertvoiden tojad oližiba jo kerdan i igäks puhtastanus, i hö ei rižaiži nimiččid grähkid henges.
3 No žertvad vastkarin johtutaba grähkiš joga voden,
4 sikš ku kozliden da härgiden verel ei voi pästta mehen grähkid.
5 Sikš Hristos sanub mirhu tuldes:
— Žertvoid da lahjoid sinä ed tahtoind,
no sinä tegid minei hibjan.
6 Poltandžertvad da grähkiš todud žertvad
sinei ei olnugoi mel'he.
7 Siloi minä sanuin: kacu, minä tulen
täutmaha sinun tahtod, Jumal,
muga kut om kirjutadud turuškkirjaha minun polhe.
8 Ezmäi Hristos sanui: «Žertvoid da lahjoid, poltandžertvoid da grähkiš todud žertvoid sinä ed tahtoind, ned ei olnugoi sinei mel'he», hot' käskišt märičeb-ki nenid žertvoid toda.
9 No sid' hän sanub: «Kacu, minä tulen täutmaha sinun tahtod, Jumal.» Ka hän heitäb nene käsköd i paneb niiden sijale Jumalan tahton.
10 Necen tahton mödhe meid om puhtastadud grähkišpäi kerdaližel žertval, konz Iisus Hristos andoi žertvaks ičeze hibjan.
11 Jogahine pap seižub kaikuččen päivän vedämas službad da tob kaikuččen kerdan ned-žo žertvad, kudambad nikonz ei voigoi pästta grähkid.
12 Hristos vastkarin om tonu ühten üksjaižen žertvan, ičeze hengen, i ištnus igäks Jumalan oiktale kädele.
13 I sid' hän varastab, kuni hänen vihanikad pandas hänen jaugoiden alle.
14 Hän ühtel žertval igäks tegi kaikiš polišpäi hüvikš nenid, keda puhtastadas grähkišpäi.
15 Necen polhe meile todištab Pühä Heng-ki. Ezmäi muga:
16
— Necen kožmusen minä tegen heidenke
neniden päividen jäl'ghe, sanub Ižand:
minä panen ičein käsköd heiden südäimihe,
kirjutan ned heiden melihe.
17 Sid' völ sanub:
— Heiden grähkid da pahoid azjoid
en muštaškande enambad.
18 A kus grähkäd om pästtud, sigä niiš ei pida enamb toda žertvoid.
19 Velled, mö voim rohktas mända Kaikišpühembaižhe, sikš ku Iisus Hristos om tonu žertvaks ičeze veren
20 i avaidanu sil meile uden, eloho vedäjan ten, kudamb mäneb keskuudimen kal't — hänen hibjan kal't.
21 Meil om sur' ülembaine pap, kudambale om anttud käzihe kaik Jumalan pühäkodi.
22 Ka astkam Jumalan edehe mugomin, miše oliži südäin puhtaz da uskond — täuz'. Ved' meiden südäimed om čorsktud puhthikš kaikes mugoižes, mi väritab meid Jumalan edes, i meiden hibjad om pestud puhthal vedel.
23 Mö sanum: Mö nadeimoiš Jumalaha. Ka püžugam likahtamata neciš nadejas, sikš ku toivotusen andajale voib uskta.
24 Pidägam hol't toine toižes, rohkenzoitkam toine tošt armastushe da hüvihe töihe.
25 Meile ei pida tacta uskondkundan ühthižid suimid, mihe erased oma hargnenuded, a pidaiži tomotada toine tošt sidä enamba, midä lähemba nägub Ižandan päivän tulend.
26 Hot' olem opendanus tundmaha tot i üks'kaik ičemoi tahtol tegem grähkid, ka enamb ei ole nimittušt žertvad, kudamb pästaiži meiden grähkäd.
27 Ei ole nimidä, vaiše sudan opak varastuz da ažlak lämoi, kudamb om vaumiž sömha Jumalan vastustajid.
28 Ku ken-ni tacib Moisejan käskišton, händast žalleičemata suditas surmale, sihe pidab vaiše kahten—koumen todištajan sana.
29 Ka meletagat iče, mitte kova openduz pidab antta sille, ken polgeb Jumalan Poigad, ei luge pühäks kožmusen vert, kudambal om iče puhtastadud, da huigenzoitab armoiden Henged!
30 A mö-se tundem händast, ken sanub:
— Minun om namestuz,
minä maksan, sanub Ižand,
vai möst:
— Ižand sudiškandeb ičeze rahvast.
31 Om opak putta eläban Jumalan käzihe!
32 Muštelkat teiden männuzid päivid, konz tö olit vaiše päivänvauktale päzunuded. Tö tirpoit siloi äi mokid da gor'ad,
33 konz teid se nagretihe, se ahtištadihe, vai olit neniden rindal, kudambad oliba mugoižiš-žo mokiš.
34 Tö žalleičit čapiš olijoid, tö hüväl melel vastsit sidä-ki, konz tuldihe da ottihe teiden kodielo; tö tezit, miše taivhas teil om parahim bohatuz', kudamb ei kado.
35 Ka algat tackoi rohktust, siš rohktuses tö sat suren paukan.
36 Teile pidab tirpta, miše täutta Jumalan taht da sada se, mi om toivotadud.
37 Ved' Pühiš Kirjutusiš om sanutud:
— Pidab völ kodvaine varastada, vaiše kodvaine,
i tuleb se, kenele om märitud tulda,
hän ei vitkota.
38 Tozioiged eläb uskondal,
a ku hän käraudase,
minei se ei ole mel'he.
39 Mö em olgoi ned, ked käraudasoiš sel'gin i kadoba, a mö olem ned, ked uskoba i sil päzutaba ičeze hengen.
1 Uskondal tuleb todeks se, mihe mö nadeimoiš. Uskond abutab nägištada sidä, mi om nägumatoi.
2 Jumalale oliba mel'he amu elänuded ezitatad heiden uskondan täht.
3 Uskondal mö el'gendam, miše mir om tehtud Jumalan sanal, i se, midä mö nägem, om tulnu nägumatomaspäi.
4 Uskondan kal't Avel' toi Jumalale paremban žertvan, mi Kain. Uskondan kal't Avel' sai todištusen, miše hän om tozioiged. Necen Jumal todišti otten hänen lahjad. Uskondan kal't Avel' pagižeb völ jäl'ges surmad-ki.
5 Uskondan täht Enoh ottihe man pälpäi surmad nähmata. Händast niken ei voind löuta, sikš miše Jumal oti händast. Ka jo edel necidä otandad hän oli sanu todištusen, miše oli elänu Jumalan melen mödhe.
6 A uskondata ei voi olda Jumalale mel'he. Sille, ken tuleb Jumalan edehe, pidab uskta: Jumal om, i hän maksab hüväl nenile, ked händast eciba.
7 Uskondan täht Noi sai Jumalaspäi vestin siš, mi ei olend völ nägubal, i pühäs pöl'gästuses tegi suren venehen ičeze kanznikoiden päzundaks. Hänen uskond sudi [kaiken] mirun i andoi hänele ičeleze jäl'gestuseks sen, min saba uskojad — tozioiktusen.
8 Uskond käski Avraamale kulištada Jumalan kucundan da lähtta sihe maha, kudamban Jumal oli toivotanu antta hänele jäl'gestuseks. Hän läksi matkha, tedmata kuna mäneb.
9 Sikš ku hän uskoi, hän eläškanzi pagenikan siš mas, kudamb oli hänele toivotadud, i eli sigä kangazpertižiš Isakanke i Jakovanke — heile-ki se oli toivotadud.
10 Avraam varasti sidä lidnad, kudambal om alanduz i kudamban arhitektoran da tegijan om iče Jumal.
11 Hänen ak Sarra mugažo uskondan vägel sai lapsen, hot' [oli plodutoi] dai hänen sündutandigä-ki oli jo jäl'gil, no hän uskoi toivotusen andajale.
12 Sikš ühtespäi, kudamb oli jo plodutomas igäs, om sündnu muga äi rahvast, mi om tähthid taivhas i letet meren randal.
13 Hö kaik koliba uskondanke. Sidä, midä heile oli toivotadud, hö ei sanugoi; hö oliba vaiše edahanpäi nähnuded sen da olnuded hüviš meliš i sanunuded ičtaze verhikš da tulnuzikš necile male.
14 Ked muga sanuba, hö necil ozutaba, miše eciba kodimad.
15 Ku heiden meliš kaiken aigan olnuiži se ma, kudambaspäi hö läksiba, hö voinuižiba pörtas sinna.
16 Ka ei, hö varastaba parembad sijad, taivhališt, sikš Jumalale ei ole huiged kuctas heiden Jumalaks. Hän jo lidnan-ki heiden täht om vaumištanu.
17 Uskondan täht Avraam toi Isakan žertvaks, konz händast kodvdihe. Hän oli vaumiž panda altarile žertvaks ičeze üksjaižen poigan, hot' oli sanu toivotused,
18 i hot' hänele oli sanutud: «Isakan kal't tuleba sinun lapsed.»
19 Hän lugi, miše Jumal mahtab eläbzoitta eskai kollijoišpäi, sikš sai-ki poigan tagaze kuti eläbzumižen znamaks.
20 Uskondan täht i pidäden meles tulijad aigad, Isak blahoslovi ičeze poigad — Jakovan da Isavan.
21 Uskondan täht Jakov koldes blahoslovi Josifan molembid poigid i loiči tugetes palikoho.
22 Uskondan täht Josif surmad vaste pagiži sidä, miše Izrail'an rahvaz lähteb Egiptaspäi, da nevoi, midä tehta möhemba hänen luile.
23 Uskond käski Moisejan kazvatajile koume kud peitelda poigad, sikš ku hö nägiba, mitte lujas čoma laps' om, eskai ei varaidanugoi faraonan käsköd.
24 Moisei uskoi, i sikš kazdes aigvoččeks ei tahtoind, miše händast sanutihe faraonan tütren poigaks.
25 Hän paremba tahtoi tirpta mokid ühtes Jumalan rahvahanke, mi sada grähkäs lühüdaigaižid ihastusid.
26 Hän lugi, miše huiktuz', kudambad hän tirpab Hristosan täht, om kal'hemb, mi kaik Egiptan bohatuz', sikš ku nägi tulijan paukan.
27 Uskondan täht Moisei läksi Egiptaspäi kunigahan vihad varaidmata. Hän kuti nägi Nägumatoman, i sikš oli vahv.
28 Uskondan täht edel lähtendad Moisei tegi Izrail'an rahvahale Äipäivän i käski heile voidelta uksenpeled verel, miše angel, kudamb tuliži rikmaha egiptalaižiden ezipoigid, ei koskiži izrail'aižiden lapsid.
29 Uskondan vägel izrail'aižed astuiba päliči Rusktas meres kuti kuivad madme, no konz egiptalaižed tahtoiba tehta sidä-žo, ka hö upsiba.
30 Uskondan vägel mureniba Jerihonan seinäd, konz ümbri niiš oli kävutud seičeme päiväd.
31 I ku vedeluznaine Raav uskoi, hän hüvin vastsi tedustajid i [sattes heid tošt tedme] ei kolend ühtes uskmatomidenke.
32 Midä völ sihe ližadaižin? Minai ei täuduiži aigad, ku starinoičižin Gedeonas, Varakas, Samsonas, Jeffajas, Samuilas i [toižiš] sanankandajiš.
33 Uskondan vägel hö vägestiba valdkundad, pidiba oiktust da saiba toivotadud, saupsiba levoiden kidad,
34 sambutiba lämoin da peitlihe suriden veičiden teraspäi. Hö oliba vägetomad, no tegihe vägevikš, oliba vahvad toras, küksliba vihanikoiden torakogod.
35 Naižed saiba ičeze kolnuzid läheližid tagaze eläbikš. Erasid mokitihe surmhasai, no hö ei otnugoi taritud päzundad, miše voižiba päzuda parembaha eläbzumižehe.
36 Erased saiba nagrandusid da rozgid, völ čapid da türmid.
37 Erasihe taceltihe kivil surmhasai, erasid pilitihe kahthe, a erasid čaptihe surel veičel. Hö käveliba lambhan da kozan nahkoiš, tirpoiba mairišt, heid ahtištadihe da mokitihe.
38 Nece mir ei olend sen arvokaz, miše hö eläižiba siš, i sikš heile pidi kävuda mägil da rahvahatomas mas, eläda kal'l'ondusiš da makopiš.
39 Kaikiš neniš mehiš om sanutud vaiše hüväd heiden uskondan täht, no sidä, mi om toivotadud, hö ei sanugoi.
40 Jumal oli meiden täht vaumištanu völ parembad, no sidä parembad mö voim sada vaiše kaik ühtes.
1 Ku ümbri meiš nügüd' om mugoine uskojiden pil'v, ka tackam kaik, mi ahtištab meid, i grähk, kudamb muga kebnas ličese meihe. Tirpkam lophusai nece jätoižin joksend, kudambaha meid om pandud.
2 Kackam Iisusaha, uskondan alandusiden tegijaha i lendajaha. Tulijan ihastusen täht hän tirpoi mokid ristal i ei kacund huiktaha; nügüd' hän ištub Jumalan valdištmen oiktal kädel.
3 Meletagat hänes, kudamb tirpoi grähkhižen rahvahan vihad, miše tö et väzuiži da et kadotaiži rohktust.
4 Tö völ et olgoi toradanus surmhasai grähkäd vaste.
5 Tö olet unohtanuded necen sanan, kudamb rohkenzoitab teid kuti tat poigad:
— Ala pidä tühjan, poigaižem,
Ižandan opendust,
ala ole pahoiš meliš,
konz hän nevob sinei —
6 keda Ižand armastab,
sidä kovas opendab,
hän löb kaikuttušt, keda lugeb poigaks.
7 Ku tö tirpat, konz Jumal teid kovas opendab, ka hän vedäb ičtaze teidenke kut ičeze poigidenke. Om-ik mugoine poig, kudambad tat ei opendaiži?
8 A ku teid ei opendaškakoi, kut kaikid toižid, ka tö et olgoi todesižed lapsed, a olet saumantagaližed.
9 Konz maižed tatad openziba meid, mö kundlim heid. Sikš meile völ enamba pidab anttas Taivhaližen Tatan valdha, miše voižim eläda.
10 Tatad openziba meid ičeze el'gendusen mödhe vaiše necen elon täht. No Jumal opendab meid meiden-žo hüväks, miše mö oližim pühäd, mitte hän om pühä.
11 Hot' kova openduz sil aigal ei ihastoita meid, a tob pahad mel't, no jäl'ghepäi se andab satuseks mirun da tozioiktan elon.
12 Ka vägidugha teiden väzunuded käded da säraidajad pol'ved!
13 Astkat oiktad tedme, miše ei murdaižihe ramb jaug, a teramba tervehtuiži.
14 Pangat kaik vägi, miše eläda kožmuses kaikidenke, da naprigat eläda pühäd elod, ved' necita elota niken ei nägišta Ižandad.
15 Kackat, miše niken teišpäi ei kadotaiži Jumalan armoid, miše nimitte karged jur' ei zavodiži kazda i ei traviži händast, sikš ku üks' mugoine jur' voib paganzoitta äjid.
16 Kackat, miše niken teišpäi ei oliži vedeluz vai mugoine jumalatoi kut Isav: hän ühtes keituses möi ičeze oiktusen, kudamb oli hänel kut ezmäižel poigal.
17 Ved' tö tedat, kut hän möhemba tahtoi sada tatan blahoslovindan. No händast lükäitihe: hän ei voind vajehtada tatan mel't, hot' pakiči voikunke.
18 Tö et tulnugoi palajan mägennoks, kudambad voiži kosketada kädel, et tulnugoi sihe, kus oli must pil'v, kus oli pimed da piring.
19 Et tulnugoi sihe, kus rahvaz kuli torven tordandan da änen, kudamb sanui mugomad sanad, miše kulijad pakičiba sidä olda vaikti, miše nikonz enambad ei kulištada sidä.
20 Hö ei voinugoi tirpta necidä käsköd: «Kaikuttušt, olgha živat-ki, ken kosketab mäged, tactas kivil surmhasai vai riktas nolel.»
21 Se kuva oli mugoine opak, miše Moisei-ki sanui: «Minä varaidan i säraidan.»
22 Ka ei, tö olet tulnuded Sion-mägennoks, eläban Jumalan lidnannoks, taivhaližen Jerusalimannoks. Teiden edes om mustan angeloid i
23 prazniksuim i Jumalan ezmäižiden lapsiden uskondkund, neniden, kenen nimed oma taivhan kirjas. Sigä om Jumal, kaikiden sudj, sigä oma tozioiktad, kaikiš polišpäi tehnus vigatomikš;
24 sigä om uden kožmusen kesknik Iisus i hänen čorskai veri, kudamb kidastab paremban polhe, a ei namestusen polhe, kut Avel'an veri.
25 Kackat, algat käraukatoiš hänespäi, ken pagižeb! Ku tatad kärauzihe hänespäi, konz hän pagiži ičeze tahton polhe man päl, ka hö ei voinugoi peittas kovas opendusespäi. Völ hondomb linneb meile, ku käraudamoiš sel'gin hänehe, kenen sanad tuleba taivhaspäi.
26 Hänen änespäi siloi säreganzi ma, a nügüd' hän om toivotanu:
— Völ jäl'gmäižen kerdan
minä rehkahdoitan mad,
i ei vaiše üht mad, a taivast-ki.
27 Sanad «völ jäl'gmäižen kerdan» znamoičeba sidä, miše kaik, mi om tehtud da midä voib särahtoitta, sirdäse sijalpäi, a se, midä ei voi särahtoitta, püžuiži ičeze sijal.
28 Mö sam valdkundan, kudamb ei säregande. Ka kitkam Jumalad da služigam hänele hänen tahton mödhe, korktas arvostelden da varaiten,
29 sikš ku meiden Jumal om lämoi, kudamb poltab tuhkale.
1 Olgat ičekesken kut velled, armastagat toine tošt.
2 Olgat kaiken vaumhed adivoičetamha tulijoid, muga kut erased jo tedmata oma adivoičetanuded angeloid.
3 Muštkat türmha tactud mehid, kuti tö iče oližit heidenke čapiš, muštkat mokiš olijoid, ved' teiden-ki hibj tundeb kibun.
4 Pidägat korktas arvos mužikan da akan ühthišt elod, algat huigenzoitkoi ühthišt magaduzsijad, sikš ku Jumal lujas opendab vedelusid da verhan akanke magadajid.
5 Algat olgoi raha-ažlakod. Olgat hüviš meliš sišpäi, midä teil om. Jumal om iče sanunu:
— Minä en jäta sindai,
nikonz en taci sindai.
6 Sikš mö voim rohktas sanuda:
— Ižand om minun abutai,
sikš minä en varaida.
Midäk voib tehta minei mez'?
7 Muštkat teiden vanhembid, nenid, ked saneliba teile Jumalan sanad. Kackat heiden elon satusihe i otkat heiden uskond ozuteseks.
8 Iisus Hristos eglai, tämbei da igän om mugoine-žo.
9 Algat antkoi kaikenlaižile verhile opendusile vedäda ičtatoi segoidushe. Hüvä om, konz Jumalan armod ližadaba südäinväged, a ei elämine sömän zakonoiden mödhe. Ned zakonad ei olgoi tonuded nimittušt ližad nenile, ked oma elänuded niiden mödhe.
10 Meil om altar', no sen pälpäi ottud žertvoid ei sagoi söda pühäpertižen radajad.
11 Ved' tö tedat, konz ülembaine pap veb Kaikišpühembaižhe živatoiden vert meiden grähkiden tagut, ka neniden živatoiden hibjad polttas rahvahan eländsijan irdpolel.
12 Sikš Iisus-ki, miše puhtastada rahvast ičeze verel, tirpoi mokid da koli lidnan verajan taga.
13 Ka lähtkam hänen jäl'ghe eländsijan irdpolele, kandmaha huiktad, kut hän sen tegi.
14 Ved' meil täs ei ole lidnad, kudamb püžuiži igän, mö ecim tulijad lidnad.
15 Ka zavodigam kaiken aigan Iisusan kal't toda Jumalale žertvaks kitust, meiden huliden sanoid, kudambil ülenzoitam hänen nimed.
16 Algat unohtagoi völ tehta hüväd da jagada toižile ičetoi kodielod, sikš ku mugoižed žertvad oma Jumalale mel'he.
17 Kundelkat ičetoi vanhembid, tehkat heiden melen mödhe. Hö ei magakoi öid holduden teiden hengiš, kuti mugomad, kenele pidab antta vastuz ičeze rados Jumalale. Antkat heile rata hüviš meliš, a ei hengahtaden, ika teile ei linne siš nimittušt ližad.
18 Loičkat meiden polhe. Mö hüvin tedam, miše meiden heng om puhtaz, ved' mö tahtoim kaikes eläda oiktas.
19 Völ enamban minä pakičen teid loita sikš, ku tahtoin teramba pörtas teidennoks.
20
Mirun andai Jumal,
kudamb igähižen kožmusen verel
om eläbzoitnu kollijoišpäi
lambhiden suren Paimnen,
meiden Ižandan Iisusan [Hristosan],
21 vahvištagha hän teid hüvile azjoile,
muga miše voit täutta hänen tahton.
Se, mi om hänele mel'he,
hän iče tehkaha meiš,
hän i Iisus Hristos.
Hänen om korged arv
kaiken i igäks. Amin'.
22 Velled, pakičen teid, miše tö tirpten otaižit südäimehe nene minun sanad, kudambil tahtoižin heraštoitta teid da nevoda teile. Ved' minä kirjutin teile ani lühüdas.
23 Tekat, miše meiden Timofei-vel'l' om päzunu türmaspäi. Ku hän ehtib tulda, ka tulem ühtes teidennoks.
24 Sanugat tervhutesid kaikile teiden vanhembile i kaikile jumalanuskojile. Italialaižed velled oigendaba teile tervhutesid.
25 Armoid teile kaikile! Amin'.