1 Minä, Pavel, Jumalan käskabunik i Iisusan Hristosan apostol oigendan tervhutesid sinei, Tit. Mindai oigetihe tomha Jumalan valitud mehid uskondaha, tundmaha tot, kudamb veb jumalahižehe eloho. I hö
2 voiba nadejanke varastada igähišt elod. Necen elon om toivotanu meile jo ezmässai Jumal, kudamb ei kelasta.
3 Hänel märitud aigan hän avaiži ičeze sanan hüväs vestiš, kudamban sanelend om anttud minei Jumalan, meiden Päzutajan, käskös.
4 Sinä, Tit, tozi-ki oled meiden ühthižen uskondan tagut minei, kuti poig.
Hüvüt, armahtust da mirud sinei Tatas Jumalaspäi i Ižandas Iisusas Hristosaspäi, meiden Päzutajaspäi!
5 Jätin sindai Kritha sen täht, miše sinä ladižid sigä kaiken, mi völ om ladimata, i panižid kaikuččehe lidnaha vanhembid kut minä käskin sinei.
6 Uskondkundan vanhemban voib olda hüvätabaine mez', ühten akan mužik, kudambad ei ole miš laida. Hänen lapsile-ki pidab olda Jumalaha uskojin, mugoižin, keda ei voiži väritada vedeluzelos vai kundlematomudes.
7 Ved' uskondkundan pämehele om anttud Jumalan rad, sikš hänele pidab olda mugoižen, keda ei voi laida miš-ni. Hänele ei voi olda nenakahan, ridakahan, jomarin, torakukoin, vai mugoižen, kudamb manitusel tahtoib sada ližad.
8 A hänele pidab olda adivoičetajan, hüväntahtoižen, melekahan, oiktal elol eläjan da jumalahižen, i mahtta pidäda ičtaze käziš.
9 Hänele pidab püžuda toden sanas, meiden opendusen vuiččes, miše hän voiži toižile antta tervhid nevondoid i ozutada vastustajile, miš hö oma värad.
10 Om äi mugoižid, ked ei voigoi tirpta nimittušt käskvaldad, äi tühjanpagižijoid da manitajid, ezmäi kaiked evrejalaižiden uskojiden keskes.
11 Heiden sud pidab saubata, sikš ku hö veba segoitushe kogonaižed kanzad opeten midä ei tarbiž opeta, ecten ičeleze ližad.
12 Ved' üks' kritalaine, heiden ičeze endustai, om sanunu:
— Kritalaižed — kelastajad kaikes,
pahatabaižed, ažlakod, laškad.
13 I nece todištuz om tozi. Sikš laji heid koval sanal, miše hö tegižihe uskondas tervhikš,
14 miše hö ei kundliži evrejalaižiden starinoid i neniden mehiden käsköid, ked hül'gäižiba toden.
15 Puhthile kaik om puhtaz, a paganoile da uskmatomile ei ole nimidä puhtast, sikš ku heiden mel' da heng oma redukahad.
16 Hö sanuba, miše tundeba Jumalad, a heiden tegod vastustaba sidä. Hö oma lujas pahad i ei sättugoi nimiččehe hüvähä radho.
1 Sinä pagiže tervhen opendusen mödhe.
2 Openda vanhoid mehid olda tarkoin, korgedarvokahin, ičtaze käziš pidäjin da tervhin uskondas, armastuses da tirpandas.
3 Mugažo vanhoile akoile pidab teta ičeze arv, ei pagišta toižiden polhe pahad, ei olda jomarin, a opeta toižid tehta hüväd.
4 Sid' hö voiba nevoda norile naižile armastada ičeze mužikoid da lapsid,
5 pidäda ičtaze käziš, olda puhthin, hüvin pidäda hol't ičeze kodiš da kundelta ičeze mužikoid. Openda necidä, miše Jumalan sana ei tegižihe nagrandan azjaks.
6 Norembile mehile nevo mugažo pidäda mel't päs.
7 Kaikel ičeiž elol ozuta, kut säta hüvid radoid. Olgha sinun openduz puhtaz da arvokaz,
8 i sana terveh, mugoine, mihe ei voiži tartta. Sid' sinun vastustajile tegese huiged, i hö ei voigoi sanuda meiš nimidä pahad.
9 Orjid openda kaikes kundelta ičeze ižandoid i tehta heiden melen mödhe. Heile ei pida vastustada ižandoid da
10 vargastada, a pidab ozutada, miše hö kaikes oma uskoližed i hüväd, i sišpäi näguškandeb, mittušt korktad arvod hö toba Jumalan, meiden Päzutajan opendusele.
11 Jumalan armod om oigetud päzutandaks kaikile rahvahile.
12 Ned opendaba meid hül'gäita jumalatomuden da necen mirun himod; ned opendaba meid pidäda ičtamoi käziš, eläda oiktad da jumalahišt elod neciš mirus,
13 kuni varastam sidä päiväd, konz todenzuba meiden hüväd nadejad: sur' Jumal da meiden Päzutai Iisus Hristos tuleb ičeze korktas arvos.
14 Hän andoi ičeze hengen meiden näht, miše päzutada meid valdale kaikes pahaspäi, puhtastada da tehta meid hänen rahvahaks, kudamb kaikel vägel tegeb hüväd.
15 Ka openda muga uskojid, nevo da laji kaikel valdal, kudamb sinai om. Algha niken vähenzoitkoi sinun arvod.
1 Johtutele rahvahale, miše heile pidab kundelta valdanpidäjid da valdmehid. Olgha hö kundlijaižed i vaumhed kaikenlaižehe hüvähä radho.
2 Hö algha pagiškoi pahad nikenes, algha ridelkoi, vaiše olgha kaikes hobedtabaižed da laskvad kaikile mehile.
3 Mö-ki ende olim el'getomad da kundlematomad, olim segoinuded, olim kaikenlaižiden himoiden da magedan elon valdas, elim pahuden da kadehen valdas; meid ei navedinugoi, da mö-ki em navedinugoi toine tošt.
4 A konz avaižihe Jumalan, meiden Päzutajan, hüvüz' da rahvahanarmastuz,
5 hän päzuti meid pahaspäi — ei meiden oiktoiden tegoiden tagut, a vaiše hänen ičeze armahtusen täht. Hän päzuti meid pahaspäi, i Pühän Hengen vägel hän pezi meid, andoi meile sünduda udes i andoi uden elon.
6 Necen Hengen hän valoi žalleičemata meiden päle Iisusan Hristosan, meiden Päzutajan kal't,
7 miše mö hänen armoil tegižimoiš tozioiktoikš da saižim jäl'gestuseks igähižen elon, kut nadeimoiš-ki.
8 Nenile sanoile voib uskta. Minä tahtoižin, miše sinä johtutaižid neniš azjoiš toižile, miše ned, ked uskoba Jumalaha, tegižiba kaiken aigan hüväd. Nece om rahvahale hüväks da tob ližad.
9 Čurate tühjid vastustusid, sugulangan riškotamišt, ridad da lajindad käskišton polhe, sikš ku ned oma tühjad da ližatomad.
10 Sirtte edemba mugoižes mehespäi, kudamb erigoitab teid toine toižespäi, hot' sinä kel'did händast kerdan dai toižen.
11 Ved' sinä tedad, miše mugoine mez' om segoinu i tegeb grähkid. Hän om jo iče sudinu ičtaze.
12 Konz oigendan sinunnoks Art'oman vai Tihikan, rigehti tulda minunnoks Nikopolihe, kus minä tahtoin olda tal'ven.
13 Kerada hüvin matkha Zena, oiktusen tundii, da Apollos, miše heil ei oliži mairišt hot' miš-ni.
14 Mijalaižile-ki uskojile pidab hargneda tehmaha hüväd, ku ken-se om mairhes, ika heiden uskond jäb plodutomaks.
15 Kaik, ked oma täs minunke, oigendaba sinei tervhutesid. Sanu tervhensanoid kaikile uskondvellile, ked armastaba meid. Olgha armod teiden kaikidenke! Amin'.