1 Minä, Pavel, Iisusan Hristosan apostol, Jumalan tahton mödhe olen pandud sanelemha siš elos, kudamb om toivotadud Hristosan Iisusan kal't,
2 oigendan tervhutesid armhale Timofei-poigale. Antkaha Tat Jumal da meiden Ižand Hristos Iisus sinei hüvüt, armahtust da mirud.
3 Kitän Jumalad, kudambale minä puhthas hengespäi kumardamoi, kut meiden ezitatad oma jo tehnuded, i johtutan sindai ičein loičendoiš lopmata, öl i päiväl.
4 Konz muštho tuleba sinun kündled, ka lujas tahtoižin nägištada sindai, miše täuttas hüväl melel.
5 Kitän Jumalad, konz johtub mel'he, miše sinä et heitnus uskojaks, a tozi-ki uskod. Muga uskoiba sinun babaiž Loida da mamaiž Evnika, da sinus-ki uskond om, minä sen hüvin tedan.
6 Sikš johtutan sinei, ota pidegehe se lahj, kudamban sinä said, konz minä panin käded sinun päle.
7 Ved' Jumal ei ole andnu meile varaidajiden henged, a om andnu vägen, armastusen da tervhen melen hengen.
8 Sikš ala huiktelde todištada meiden Ižandan Iisusan Hristosan polhe, ala huiktelde mindai, miše hänen täht olen türmas, a tirpa sinä-ki mokad Hristosan hüvän vestin täht. Jumal andab sinei sihe väged.
9 Hän om meid päzutanu, i kucnu pühäl kucundal, ei meiden tegoiden tagut, a kut hänen mel' da armod oma käsknuded. Nenid armoid hän lahjoiči meile ezmässai anttes meile Hristosan Iisusan.
10 Nene armod nügüd' oma sil'mnägubal, sikš ku meiden Päzutai Iisus Hristos om tulnu. Hän om pannu lopun surman valdale i hüvän vestin kal't tonu päivänvauktale elon da kolematomuden.
11 Necen hüvän vestin sanelijaks, apostolaks da opendajaks mindai pandihe Jumalad tundmatomiden rahvahiden täht.
12 Sikš minä tirpan-ki nenid mokid. No minei ei ole huiged, sikš ku tedan, kenehe uskon. Minä pidämoi vahvas neciš: hän voib ičeze tulendpäivhäsai kaita, mi om anttud minun käzihe.
13 Tege neniden tervhiden opendusiden mödhe, kudambid oled minuspäi kulnu, i elä uskondas i armastuses, kudambad tuleba Hristosas Iisusaspäi.
14 Meiš eläjan Pühän Hengen abul kaiče kaik se hüvä, mi om anttud sinun käzihe.
15 Sinä tedad, miše minuspäi Azias kaik kärauzihe, i heiden keskes Figel i Germogen.
16 A Onesiforan kanzad armahtagha Jumal, sikš ku Onesifor om kaikuttušti andnu minun hengele tüništoitust. Hän ei huiktelnus minun čapid, a
17 tuldes Rimha väzumata eci mindai i löuzi.
18 Armahtagha händast Ižand ičeze tulendpäivän! A kut äjan hän abuti minei Efesas, siš sinä tedad paremba kaikid.
1 Ka sinä-ki, poigaižem, amunda väged Hristosan Iisusan armoišpäi!
2 Kaik, midä oled kulnu täs minuspäi äjiden todištajiden aigan, sanele edemba heile, kenele voib uskta i ked mahtaba opeta toižid-ki.
3 Tirpa sinä-ki mokid, kut Iisusan Hristosan todesine saldat.
4 Nimitte saldat ei tartu elon jogapäiväižihe azjoihe, ku tahtoib olda mel'he ičeze pämehele.
5 Mugažo sportmez' ei voi sada vägestusen vencad, ku ei tege kaiked sportkäsköiden mödhe.
6 Manradajale-ki, kudamb radab higo ocas, pidaiži ezmäižen sada ičeze pala villäspäi.
7 El'genda, midä minä sanun! Antkaha Ižand sinei el'gendust kaikehe.
8 Mušta Ižandad Iisusad Hristosad Davidan semnespäi: hän om eläbzoittud kollijoišpäi, miš minä sanelen-ki hüväd vestid.
9 Sen vestin täht minä mokičemoi, olen völ čapiš-ki kuti razbainik. No Jumalan sana ei ole čapiš.
10 Sikš minä tirpan kaiked Jumalan valitud mehiden täht, miše hö-ki saižiba päzutandan, kudamban andab Hristos Iisus, i ühtes necenke igähižen korktan arvon.
11 Nenile sanoile voib uskta tozi-ki:
— Ku mö kolim hänenke ühtes,
ka hänenke ühtes eläškandem-ki.
12 Ku hänenke ühtes tirpam,
ka linnem hänenke ühtes valdas-ki.
Ku mö käraudamoiš hänehe sel'gin,
ka hän-ki käraudase meihe sel'gäl.
13 No hot' mö em olgoi uskoližed,
ka hän om uskoline —
ved' hän ei voi mända ičtaze vasthapäi.
14 Johtuta kaikile neciš i käske heid Ižandan edes, miše ei ridliži sanoiden polhe. Sišpäi ei tule nimidä hüväd, a se tob kulijoile vaiše pahad.
15 Pane kaik vägi sihe, miše ozutadas Jumalan edes mugoižen radnikan, kenele voiži uskta, i ken ei huiktelde ičeze radod da ken opendab toden sanan mödhe.
16 Čurate jumalatomid da tühjid paginoid, sikš ku necen pagižijad sirdäsoiš Jumalaspäi kaiken edemba i edemba.
17 Heiden opendused levineba kuti tartläžundad. Heiden sebras oma Imenei da Filit.
18 Hö oma segoinuded i kadotanuded toden, ku sanuba, miše eläbzoituz om jo tehnus. Muga hö murendaba erasil uskondan alandused.
19 No Jumalal tehtud alanduz püžub vahvas, i sihe om kirjutadud nene sanad: «Ižand tundeb ičeze rahvahan» i «Kaikutte, kenel Ižandan nimi om huliš, olgha laptas kaikes pahaspäi».
20 Sures pertiš om astijoid ei vaiše kuldaspäi da hobedaspäi, a tehtud puspäi da savespäi. Toižid pidetas praznikan aigan, toižid muupäivän.
21 I ku ken puhtastab ičtaze kaikes pahaspäi, hän tegese kuti praznikastii, pühä da ižandale tarbhaine, kožui kaikuččehe hüvähä radho.
22 Sikš pagene noren igän himoišpäi da eci oiktad elod, uskondad, armastust da kožmust kaikidenke, ked puhthas südäimespäi kucuba abuhu Ižandad.
23 Ala tartu nimiččihe tühjiže i meletomihe paginoihe. Iče tedad, miše ned toba ridoid.
24 Ižandan radnikale pidab olda hüvätabaižen kaikidenke, mahtta opeta i tirpta.
25 Hänele pidab laskvas škol'da vastustajid. Voib olda, Jumal abutab heile kärautas grähkišpäi, i hö tedištaba, mi om tozi.
26 Sid' hö il'mestuba i pageneba lemboin verkoišpäi, kudambihe se om tabadanu heid, miše käskta ičeze tahtoid täutmaha.
1 Sanun, miše sinä tedaižid: jäl'gmäižin päivin tuleba jügedad aigad.
2 Mehed zavodiba armastada vaiše ičtaze da rahoid, tegesoiš baffalijoikš, nenakahikš, pahan pagižijoikš. Hö ei kundleškakoi ičeze kazvatajid, hö ei muštaškakoi nimidä hüväd, heile ei linne nimidä pühäd.
3 Nene mehed linneba südäimita, kandaškandeba vihan toine toižen päle, pagižeškandeba pahad toine toižes, ei voiškakoi pidäda ičtaze käziš, linneba kuti mecživatad, ei navediškakoi hüvüt,
4 linneba manitajad, kovasüdäimeližed, ülendelijad, hö navediškandeba enamba elon hüvüt, a ei Jumalad.
5 Hö irdpolespäi oma kuti jumalahižed, no ei uskkoi Jumalan vägehe. Ole laptas heišpäi!
6 Hö linneba mugoižed, kudambad libedkelel ličesoiš toižiden pertihe tabadamha kebnmeližid naižid. Nenil naižil om kogo grähkid i äi erazvuiččid himoid; tämbei heid vedäb neche, a homen sihe.
7 Nene naižed oma kaikušti vaumhed opetas mihe-se, no nikonz ei voigoi tundištada tot.
8 Kut Janni i Jamvri oliba Moisejad vasthapäi, muga nene mehed-ki linneba tot vasthapäi. Heiden mel' om murenu, heiden uskond ei kožu nimihe.
9 No edahan hö ei voigoi sirttas, heiden meletomuz' näguškandeb kaikile, kut nägui neniden kahten mehen-ki meletomuz'.
10 Vaiše sinä astuid tarkas minun mödhe — openduses, elon veros, tahtoiš, uskondas, pit'käs tirpandas, armastuses, vahvas püžundas,
11 küksendoiš da mokiš, mugoižiš, miččed tuliba minun päle Antiohias, Ikonias da Listras. Voi, miččid mokid minä olen tirpnu! I kaikišpäi Ižand om päzutanu mindai.
12 Dai kaikid nenid, ked tahtoiba eläda jumalahišt elod Hristosas Iisusas, mugažo kükseškatas.
13 A pahad mehed i manitelijad sirdäsoiš süvemba i süvemba pahudehe, manitaškandeba toižid i segoiba iče-ki.
14 A sinä püžu siš, mihe oled opendanus da mihe uskod vahvas. Ved' sinä tedad, ken om sindai opendanu.
15 Sinä laps'aigaspäi oled tundištanus Pühiden Kirjutusidenke. Ned voiba antta sinei mel't, a usktes Hristosaha Iisusaha sinä sad päzutandan.
16 Kaik Pühäd Kirjutused oma Jumalan Hengespäi tulnuded i abutaba opendamižes, nevondoiš, vigoiden heitändas, kazvatandas tozioiktaha eloho,
17 miše Jumalan mez' oliži kaikuttušti vaumiž kaikihe hüvihe tegoihe.
1 Jumalan da meiden Ižandan Iisusan Hristosan edes, kudamb tuleb sudimaha eläbid da kollijoid, da pidäden meles hänen tulendad da valdkundad minä käsken sinei:
2 sanele hüväd vestid, astu edemba kožujan i kožumatoman aigan, ozuta vigoid, kel'dä, rohkenzoita. Tege se suren tirpandanke da openda rahvast hüvin.
3 Ved' tuleb aig, konz rahvaz ei tirpaškande tervhid opendusid, a ičeze himoiden mödhe keradaškandeb ümbri ičtaze opendajid, kudambad sanuškandeba sidä, mi om hüvä heiden korvile.
4 Hö sauptaba ičeze korvad todespäi i käraudasoiš, miše kulištada sarnstarinoid.
5 A sinä elä kaikes sel'ktal päl, tirpa mokad, tege lophusai hüvän vestin sanelijan radod i tege kaik, midä pidab tehta sinei sinun radsijal.
6 Minun elo om jo pandud žertvaks altarile, tuli minun lähtendaig.
7 Olen pidänu hüvän uskondtoran, joksnu agjahasai. Uskondan olen kaičenu.
8 A nügüd' mindai varastab vägestajan venc, kudamban minei andab Ižand, oiged sudj, ičeze tulendpäivän. I ei vaiše minei, a andab kaikile, ked armastusenke varastaba hänen tulendad.
9 Napri tulda minunnoks teramba.
10 Ved' Dimas mel'düi nügüdläižen mirun azjoihe i jäti mindai, läksi Fessalonikaha. Kriskent mäni Galatiaha, Tit — Dalmatiaha.
11 Vaiše Luka om tägä minunke. Ota kerdale Mark da to tänna, minei lujas tarbiž, miše hän tartuiži neche radho.
12 Tihikan minä oigenzin Efesaha.
13 Konz tuled, to minun irdsoba, kudamban jätin Troadaha Karpanno, i kirjad mugažo, ezmäi kaiked pergamentkirjad.
14 Aleksandr-sep om tehnu minei äi pahad; makskaha hänele Ižand hänen tegoiden mödhe.
15 Sinä-ki ole hänespäi laptas, sikš ku hän lujas äjan om vastustanu meiden opendust.
16 Konz ezmäižen kerdan polestin ičtain sudas, niken ei tulend minei abuhu, kaik jätiba mindai. Algha Jumal lugekoi necidä heile vigaks.
17 No Ižand oli minun rindal i vahvišti mindai, miše voižin vedäda lophusai hüvän vestin sanelendan i sen kulištaižiba kaik rahvahad, ked ei tuntkoi Jumalad. Muga minä päzuin levan hambhišpäi.
18 Ižand päzutab mindai edemba-ki kaikes pahaspäi da vedäb ičeze taivhaližehe valdkundaha. Hänen om korged arv kaiken i igäks! Amin'.
19 Sanu tervhensanoid Priskale i Akilale i mugažo kaikile Onesiforan kanznikoile.
20 Erast jäi Korinfaha. Trofiman minä jätin läžundan tagut Militaha.
21 Rigehti tulmaha minunnoks edel tal'ved. Sinei oigendaba tervhensanoid Jevvul, Pud, Lin, Klavdia i kaik velled.
22 Ižand Iisus Hristos olgha sinun hengenke. Armoid teile! Amin'.