1 Minä, Pavel, Siluan da Timofei oigendam tervhensanoid Fessalonikan uskondkundale, kudamb eläb Tatas Jumalas i Ižandas Iisusas Hristosas. Armoid da mirud teile Jumalas, meiden Tataspäi, i Ižandas Iisusas Hristosaspäi.
2 Mö kitäm kaiken Jumalad teiš kaikiš i johtutam teid ičemoi loičendoiš.
3 Meiden Jumalan da Tatan edes mö väzumata johtutelem, kut uskond om oigendanu teid azjoihe, armastuz — radoihe i kut tirpten tö panet teiden nadejad meiden Ižandaha Iisusaha Hristosaha.
4 Mö tedam, velled, miše Jumal armastab teid i om teid valičenu.
5 Meil saneltud hüvä vest' tuli teidennoks ei vaiše sanoin, a Pühän Hengenke da vägenke, i sihe voib uskta. Iče-ki tö tedat, kut mö elim teiden keskes, teiden hüvüdeks.
6 Tö elit meiden ozutesen mödhe da Ižandan mödhe, muga miše sures ahtištuses tö otit sanan südäimehe ihastusenke, mittušt Pühä Heng andoi.
7 Muga tö tegitoiš ozuteseks Makedonian da Ahaijan uskojile.
8 Teiden keskespäi Ižandan sana kului ei vaiše Makedoniaha da Ahaijaha, a kaikiš toižiš-ki sijoiš teiden uskond Jumalaha tegihe tutabaks. Meile ei tarbiž pagišta neciš.
9 Ved' kaik pagižeba siš, midä tegi meiden tulend teidennoks: tö kärauzitoiš sel'gin tühjiže jumaloihe i zavodit loita eläbale, todesižele Jumalale.
10 Tö zavodit varastada taivhaspäi hänen Poigad, kudamban hän eläbzoiti kollijoišpäi, Iisusad, kudamb päzutab meid tulijas vihaspäi.
1 Tö iče-ki tedat, velled, miše meiden tulend teidennoks ei olend ližatoi.
2 Hot' meid Filippas oli kükstud da nagrdud, kut tö tedat-ki, no meiden Jumal andoi meile rohktust sanelda teile hänen hüväd vestid mugomas sures vastustuses.
3 Konz mö kucum mehid uskmaha Jumalaha, ka mö em kelastagoi, meiden meletused ei olgoi paganad, mö em tahtoigoi manitada nikeda.
4 Jumal om kacnu meid mugoižikš, ked voiba sanelda hüväd vestid, ka mö sanelem-ki sidä, no em sikš, miše olda mel'he rahvahale, a Jumalale, kudamb tedab, mi meiden südäimiš om.
5 Mö nikonz em olgoi pagižnuded čomil sanoil, sen tö tedat; em olgoi ecnuded peitoiči ičelemoi hüväd, Jumal om sen todištai.
6 Mö em olgoi ecnuded rahvahaspäi ülenzoitust, em teišpäi, em toižišpäi,
7 hot' oližim voinuded Hristosan apostolan oldes tehtas surikš. A mö olim teiden keskes lämänsüdäimeližed, mugoižed, kut mam, kudamb imetab da kazvatab ičeze lapsid.
8 Mö armastim teid muga äjan, miše olim vaumhed andmaha teile Jumalan hüvän vestin ližaks ičtamoi-ki: mugoižikš armhikš tö meile tegitoiš.
9 Ved' tö muštat, velled, meiden jügedoid radoid. Konz sanelim teile Jumalan hüväd vestid, radoim öd i päiväd, miše sada paukad da ei jügenzoitta teiden elod.
10 Tö da völ Jumal olet todištajad, miččed puhthad, oiktad da vigatomad olem olnuded mö uskojiden edes.
11 Iče-ki tö tedat, kut mö kaikuttušt teišpäi, kut tat ičeze lapsid,
12 pagištoitim, rohkenzoitim i pakičim lujas, miše tö eläižit mugošt elod, mitte om mel'he Jumalale, kudamb om kucnu teid ičeze valdkundaha da korktan arvon hoštoteshe.
13 Mö väzumata kitäm Jumalad völ siš, miše tö uskoit sihe sanaha, kudamban kulištit meišpäi. Tö otit sen sanan südäimehe, et kuti mehiden sanan, a kuti Jumalan sanan — mitte se todeks om-ki — i se sana radab teiš, uskojiš.
14 Velled, teile om tehnus mugažo, kut Judejas tegihe Jumalan uskondkundile, ked eläba Hristosas Iisusas. Teiden ičetoi man mehed oma ahtištanuded teid mugažo, kut evrejalaižed — sigälaižid uskojid.
15 Evrejalaižed oma surmitanuded Ižandan Iisusan i hänen sanankandajid; hö oma lujas ahtištanuded meid-ki. Heiden azjad ei olgoi Jumalale mel'he i tegeba heid kaiken mirun vihanikoikš.
16 Hö telustaba meile, konz mö sanelem hüväd vestid Jumalad tundmatomile rahvahile, ku ei tahtoigoi, miše ned voižiba päzutadas. Muga hö vaiše täutaba ičeze grähkiden märad. No lopuks Jumalan viha sabutab heid.
17 Velled, konz meid erigoittihe teišpäi — ei südäimespäi, a sil'mišpäi — völ enamban mö tusttuim teid i tahtoim nägištada.
18 Sikš olem tahtoinuded tulda teidennoks — minä, Pavel, kerdan dai toižen olen himoičenu tehta muga — vaiše meile telusti soton.
19 Kenak om meiden nadei, ihastuz da ülendeluz meiden Ižandan Iisusan Hristosan edes hänen tulendpäivän, ku et tö?
20 Ved' tö olet meiden ülendeluz da ihastuz.
1 Ka sid', ku em voinugoi enambad tirpta, pätim iče jäda Afinaha,
2 a teidennoks oigenzim Timofejan. Hän om meiden vel'l', Jumalan käskabunik i meiden radvel'l' Hristosan hüvän vestin sanelendas. Hänele pidi vahvištada teid i ližata teile rohktust uskondas,
3 miše niken ei välleniži neniš ahtištusiš. Tö ved' tedat, miše muga om pandud meile meiden elos.
4 Konz mö olim teidenno, jo edelpäi sanuim, miše meil linneb ahtištusid. Muga om tehnus-ki, kut tö tedat.
5 Sid', ku en voind enambad tirpta, ka oigenzin Timofejan tedištamha teiden uskondas. Ved' varaižin, ei-ik manitai ole manitanu teid da ei-ik männugoi meiden radmokad uhtei.
6 Nügüd' Timofei om pördnus teidennopäi i tonu meile hüväd vestid teiden uskondas i armastuses. Hän starinoiči, miše tö johtutelet meid hüvil sanoil i tahtoit nägištada meid mugažo lujas, kut mö-ki teid.
7 Muga, velled, teiden uskond om ližadanu meihe rohktust necen ahtištusen i mokan aigan.
8 Nügüd' voim eläda edemba, ku tö püžut vahvas Jumalas.
9 Kutak voižim kitta Jumalad teiš i kaikes siš ihastuses, mitte om meil Jumalan edes teiden tagut!
10 Öd i päiväd mö loičem kaikes südäimespäi, miše voižim nägištada teid i ližata teile, midä ei täudu völ teiden uskondas.
11 Iče Jumal, meiden Tat, da meiden Ižand Iisus Hristos tazoitagha te teidennoks.
12 Ližadagha Ižand täudel märal teile armastust toine toižhe i kaikihe mehiže — muga, kut mö-ki armastam teid —
13 i vahvištagha teiden südäimed, miše ned oližiba pühäd da vigatomad meiden Jumalan i Tatan edes, konz meiden Ižand Iisus Hristos tuleb kaikiden hänen uskojidenke. Amin'.
1 Sid' völ, velled! Tö olet tedištanuded meišpäi, kut pidab eläda, miše olda mel'he Jumalale. No Hristosan Iisusan nimes mö lujas pakičem teid tehtas parembikš völ enamba.
2 Ved' tö tedat, miččid käsköid Ižandan Iisusan nimes mö olem teile andnuded.
3 Jumalan taht om siš, miše tö tegižitoiš pühembikš. Varaikat vedelust!
4 Kaikuččele teišpäi tarbiž opetas pidämaha ičetoi hibjad pühän i korktas arvos.
5 Algat antkoi sidä hibjaližen himon valdha, kut tegeba ned, kudambad ei tuntkoi Jumalad.
6 Nikenele ei pida tehta pahad uskondvellele neciš azjas i manitada händast, sikš ku Ižand vahvas opendab kaikes siš. Necen polhe mö olem teile ende sanunuded i todištanuded.
7 Ved' Jumal kucui meid elämaha ei grähkhišt, a pühäd elod.
8 Sikš ken käraudase sel'gäl sihe, ka ei käraute meheze, a käraudase sel'gäl Jumalaha, kudamb om andnu meile Pühän Hengen.
9 Velliden armastuses ei tarbiž kirjutada teile, Jumal iče openzi teid armastamha toine tošt.
10 Tö ved' armastat uskondvellid kaikes Makedonias. No mö pakičem teid, velled, tehtas parembikš völ enamba.
11 Pangat kaik vägi, miše eläda hilläšti, miše tehta ičetoi azjad i sada ičetoi leib, kut mö olem teile käsknuded-ki.
12 Siloi teiden elo linneb vigatoman uskmatomiden-ki sil'miš i teile ei pidaškande nimittušt abud toižilpäi.
13 En tahtoi, velled, jätta teid tedmata sidä, midä tegese kolnuzile, miše teil ei oliži pahad mel't surmas, kut toižil, kudambil ei ole nadejad.
14 Iisus om kolnu i eläbzunu kollijoišpäi, sihe mö uskom. Se ozutab, miše Jumal eläbzoitab Iisusan kartte nenid-ki, ked oma kolnuded uskojin.
15 Sanum teile sen, midä Ižand om sanunu: Mö, elos olijad, kudambad jäm tänna Ižandan tulendahasai, em ehtkoi edel kolnuzid.
16 Konz kuluškandeb käsk, ülembaižen angelan än' da tordaškandeb Jumalan torv, sid' iče Ižand laskeškase taivhaspäi, i ned, kudambad koliba Hristosaha uskojin, ezmäižin eläbzuba kollijoišpäi.
17 Sid' meid, kudambad olem elos, völ täl mal, ühtes heidenke tembaidaškatas i pil'ves veškatas Ižandale vastha. Muga mö voiškandem olda kaiken Ižandanke.
18 Tüništoitkat toine tošt nenil sanoil.
1 Konz nece aig vai päiv tuleb, teile ei tarbiž kirjutada, velled,
2 sikš ku tö tedat iče ani hüvin, miše Ižandan päiv tuleb tedmata, kuti vargaz öl.
3 Konz rahvaz sanub: «Kaik om hüvin, ei pida varaita nimidä», siloi-se heid ühtnägoi sabutab ozatomuz', kut sündutandkibu tabadab kohtukahan akan, i hö ei ehtkoi pästta pagod.
4 No tö, velled, et elägoi pimedas, i se päiv ei voi tabata teid kuti vargaz.
5 Tö kaik olet vauktan päivän lapsed. Mö em olgoi pimedan ön lapsed.
6 Sid' ei sa meile magata, kut magadaba toižed, a pidab olda jaugoil da sel'ktal päl.
7 Ned, ked magadaba, magadaba öl, ked humaloičeba, oma humalas öl.
8 No meile, päivän lapsile, pidab olda sel'ktal päl: meile pidab sätas uskondan da armastusen sobihe, a pähä otta šlemaks päzutandan nadei.
9 Jumal ei ole pannu meid hänespäi vihad samha, a pani samha päzutandan meiden Ižandan Iisusan Hristosan kal't.
10 Hristos om kolnu meiden täht, miše mö voižim eläda ühtes hänenke, olem mö hänen tulendpäivän hot' hengiš, hot' surman unes.
11 Ka vahvištagat i tehkat rohktembikš toine tošt, muga ved' tö olet tehnuded-ki.
12 Pakičem teid, velled, pidäda arvos nenid, kudambad äjan radaba teiden keskes, oma teiden vanhembad Ižandan nimes da andaba teile nevondoid.
13 Ozutagat heile sur't armastust i pidägat heid sures arvos heiden radon tagut. Elägat kožmuses ičekesken.
14 Mö pakičem teid, velled: ozutagat oiged te kundlematomile, ližakat varaidajile rohktust, abutagat vähävägižile da olgat tirpajad kaikidenke.
15 Kackat, miše niken ei maksaiži pahal pahas rados. Olgat kaiken hüväd toine toižele i kaikile.
16 Olgat kaiken ihastusiš.
17 Loičkat väzumata.
18 Kitkat kaikes. Necidä Jumal tahtoib teišpäi, ked olet Hristosan Iisusan lapsed.
19 Algat sambutagoi Henged,
20 algat vähenzoitkoi Jumalan sanankandajiden vestid.
21 Kackat hüvin kaik nene vestid i otkat se, mi om hüvä.
22 Olgat eriži kaikes pahaspäi.
23 Iče kožmusen Jumal tehkaha teid pühikš kaikes, kaičegha kaiked mest, teiden henged da hibjad, miše oližit vigatomad meiden Ižandan Iisusan Hristosan tuldes.
24 Hänele, ken teid kucub, voib uskta, i hän pidäb ičeze toivotusen.
25 Velled, loičkat meiš.
26 Tervehtagat kaikid vellid pühäl tervehtusel.
27 Ižandan nimes käsken teile: lugekat nece kirjeine kaikile pühile vellile.
28 Olgha teidenke meiden Ižandan Iisusan Hristosan armod! Amin'.