1 Minä, Pavel, Jumalan tahton mödhe Iisusan Hristosan apostol, i Timofei-vel'l'
2 oigendam tervhutesid Jumalan rahvahale, Hristosaha Iisusaha uskojile vellile Kolossaha.
3 Armoid da mirud teile Jumalas, meiden Tataspäi, da Ižandas Iisusas Hristosaspäi.
Kaiken, konz loičem teiden poles, mö kitäm Jumalad i meiden Ižandan Iisusan Hristosan Tatad.
4 Mö olem kulnuded teiden uskondas Hristosaha Iisusaha i armastuses kaikihe jumalanuskojihe.
5 Uskond i armastuz om teil, ku tö nadeitoiš sihe, mi varastab teid taivhiš. Necen polhe tö kulit jo siloi, konz teile saneltihe toden sanad, hüväd vestid,
6 kudamb tuli teidennoks. Mugažo kut kaikjal-ki mirus, nece sana om tonu satusid teile-ki i kaznu siš päiväspäi lähttes, konz tö kulištit sen da tedištit Jumalan armoid ani mugoižin, miččed ned todeks oma.
7 Epafras, kenes tö olet kulnuded, om meiden armaz radvel'l' da uskoline Hristosan käskabunik teile.
8 Hän om starinoičenu meile mugažo siš armastuses, mittušt Heng om teiš sündutanu.
9 Sikš, siš päiväspäi, konz kulištim kaikes neciš, mö-ki kaiken aigan loičem teiden poles da pakičem, miše tö saižit täudel märal hengelišt melevut da el'gendust, i miše tö tedištaižit lophusai Jumalan tahton.
10 Mö loičem, miše tö eläižit kut pidab eläda Ižandan uskojile, kaikes hänen melen mödhe, toižit satusid kaikuččel hüväl radol i kazvaižit Jumalan tundemižes.
11 Vahvištagha teid hänen korktan arvon vägi muga, miše tirpaižit da mänižit hüväs meles kaikes läbi.
12 Kitkat Jumalad, Tatad, kudamb om kucnu meid samha palan siš, midä hän om toivotanu antta jumalanuskojile päivänvauktan valdkundas.
13 Hän om päzutanu meid pimedusen valdaspäi i sirdnu ičeze armhan Poigan valdkundaha.
14 Poigan tagut, hänen veren kal't, mö päzum valdale — meile pästtas meiden grähkäd.
15 Poig om nägumatoman Jumalan nägui kuva, ezmäine, ken om sündnu edel kaiked tehtud mirud.
16 Hänen kal't om kaik tehtud, midä om taivhiš da mal, nägui dai nägumatoi, valdištmed da ižandused, kaik valdad da väged — kaik om tehtud hänen kal't da hänen täht.
17 Poig om olnu edel kaikid toižid, i hän pidäb kaiken kogos.
18 Hän om hibjan pä, a hänen hibj om uskondkund. Hän om augotiž, hän ezmäižen eläbzui kollijoišpäi, miše kaikes oliži ezmäine.
19 Jumal kacui hüväks, miše hänen täuz' jumaluz oliži Poigas,
20 miše hänen kal't tehta kožmusen, hänen ristan verel vahvištoitta necen kožmusen kaikenke, midä om mal da taivhiš.
21 Tö-ki olit ende verhad da vihameližed Jumalale teiden pahoiden tegoiden tagut.
22 A nügüd' Hristosan hibjan kal't da hänen surman kal't Jumal om tehnu kožmusen teidenke, miše seižutada teid pühin, puhthin da vigatomin ičeze edehe.
23 Teile vaiše pidab seišta vahvas uskondan alandusil, ei likahtuda siš nadejaspäi, mitte om sündnu teiš, konz tö kulištit hüvän vestin. Nece hüvä vest' om saneltud kaikile taivhan al eläjile, a minä, Pavel, olen tehnus sen käskabunikaks.
24 Nügüd' olen hüviš meliš, miše tirpan gor'ad teiden täht. Midä Hristosan ahtištusiš völ ei täudu, sidä minä ližadan ičein hibjas hänen hibjan hüvüdeks. Hänen hibj om uskondkund.
25 Minä olen tehnus sen radnikaks, ku Jumal ičeze tahtoiden mödhe andoi minei radoks lophusai sanelda teile hänen sana,
26 nene peitmeled, kudambad oliba peitos aigoiden augotišespäi, sugupol'vespäi sugupol'vehesai, i kudambad Jumal om nügüd' avaidanu ičeze uskojile.
27 Hän om tahtoinu antta heile tedoks, mitte sur'kulu om se peitmel', kudamb avaidaškatas Jumalad tundmatomile rahvahile: Hristos eläb teiš, i sikš tö voit nadeidas hänen korktaha arvoho.
28 Hänen polhe mö sanelem, mö nevom da opendam kaikuttušt kaikel melevudel, miše seižutada joga mez' Jumalan edehe täuz'igäižen Hristosas Iisusas.
29 Sen täht minä tegen-ki jügedoid radoid da lömoi kaikel hänen vägel, kudamb om vahv minus.
1 Tahtoin, miše tedaižit, kut minä lömoi teiden täht, Laodikias da Ierapoliš eläjiden täht da kaikiden toižiden täht, ked nikonz ei nähnugoi-ki mindai.
2 Tahtoižin, miše armastuz ühtenzoitaiži heiden südäimed i hö saižiba rohktust da ühtes senke sur't da süväd el'gendust. Siloi hö tedištaba Jumalan, Tatan i Hristosan peitusen, hänen,
3 kenes oma kaik melevuden da tedon peittud kal'hused.
4 Sanun necen sikš, miše ken-ni ei manitaiži teid libedkeližil paginoil.
5 Hot' minä hibjal en ole teiden keskes, no hengel olen teidenke, ka nägen i ihastun, mitte hüvä kožmuz om teiden keskes da mitte vahv om teiden uskond Hristosaha.
6 I sikš, ku olet otnuded südäimehe Hristosan Iisusan, Ižandan, muga elägat-ki hänes.
7 Jurdugat hänehe, saugat ičetoi elo hänen alandusile i kazgat vahvoikš uskondas, kut teid om opetud, sikš elägaha teiden südäimiš äi kitändad.
8 Kackat, miše niken ei tabadaiži teid ičeze filosofial da tühjil manitusil, kudambad pohjištuba mehiden opendusihe da necen mirun vägihe, a ei Hristosaha.
9 Hristosas täudel märal eläb jumaluz hibjaližes formas,
10 a tö elät täudel märal hänes. Hän om kaikiden valdoiden da vägiden pä.
11 Hänehe teid ühtištab ümbrileiktuz, kudamb ei ole tehtud mehen käzil. Teil om Hristosan ümbrileiktuz, kudambas grähkhine taba om ruštud.
12 Konz teid valatadihe, teid ühtes hänenke pandihe maha i ühtes hänenke eläbzoittihe kollijoišpäi, ku uskoit Jumalan vägehe, hänen, kudamb eläbzoiti Hristosan kollijoišpäi.
13 Tö olit kolnuded ičetoi grähkiden tagut i ümbrileikmatomuden tagut, no Jumal tegi teid eläbikš ühtes Hristosanke. Hän pästi meile kaik grähkäd.
14 Hän pühki velglugetišen da sen käsköd, kudambad väritiba meid, da tegi sen tühjaks nagloičendal ristha.
15 Hän tegi vägetomikš valdad da väged i huigenzoiti niid kaikiden edes, ku tegi Hristosan heiden vägestajaks.
16 Ka algha niken teid sudigoi sömän da joman tagut, pühiden praznikoiden tagut, uden kun päivän da lebupäividen tagut.
17 Ved' kaik om vaiše sen kuvahaine, mi om tulmas, a todesine om Hristosas.
18 Algha teid manitagoi se, ken navedib alenzoitta ičtaze, kumardelese angeloile i süveneb sihe, midä ei nägend. Nene tühjad meletused tegeba händast nenanlendajaks,
19 no hänel ei ole nimittušt ühtenzoitust Hristosaha, pähä, kudamb holdub kaikes hibjas i pidäb sidä nivelehiden da soniden abul kogos, i se hibj kazvab, kut tahtoib Jumal.
20 Tö olet ühtes Hristosanke kolnuded da päznuded necen mirun vägiden käzišpäi. Ka mikš völ-ki elät kuti necen mirun valdan al i kundlet mugoižid käsköid kut
21 «ala tartu», «ala muja», «ala koske»?
22 Ved' nene käsköd oma sömän kel'dändan polhe, sen polhe, mi kadob suhu panendan jäl'ghe. Nene om vaiše rahvahan käsköd da opendused.
23 Ned ozutasoiš melekahikš iče tehtud jumalahižuden tagut, ičtaze alenzoitandan da hibjan mokičendan tagut, no neniš käsköiš ei ole nimittušt arvod. Ned vedäba vaiše hibjan himoiden holihe.
1 Ku teid ühtes Hristosanke om eläbzoittud kollijoišpäi, ka eckat sidä, mi om ülähän, taivhas, kus Hristos ištub Jumalan oiktal kädel.
2 Meletagat siš, mi om taivhas, algat siš, mi om mal.
3 Ved' tö olet kolnuded, i teiden elo om peittud ühtes Hristosanke Jumalaha.
4 Konz Hristos, teiden elo, tuleb udes, sid' tö-ki linnet hänenke hänen korktan arvon hoštoteses.
5 Ka sid' surmitagat se, mi om teiš neciš miruspäi: vedeluzelo, pagan elo, himonkobaiduz, paha himo da ažlakuz', kudamb om tühjile jumaloile kumardelend.
6 Niiden tagut tuleb Jumalan viha kundlematomiden päle.
7 Tö-ki kävelit nenid teidme, konz elit mugošt elod.
8 A nügüd' lükäikat kaik: viha, käreganduz, pahuz', lajindsanad da toižed huiktatomad sanad.
9 Algat kelastagoi toine toiženke pagištes. Ved' tö olet rušnuded ičetoi «vanh minä» sen kaikiden tegoidenke
10 da olet sädnus udehe, mi kaiken aigan udištase, opendase paremba tundmaha ičeze Tegijad, miše tehtas hänen karččeks.
11 Siloi ei linne enamba grekalaižid, evrejalaižid, ümbrileiktud da ümbrileikmatomid, varvaroid, skifoid, orjid, valdakahid, vaiše Hristos om kaik, hän om kaikiš.
12 Tö, ked olet Jumalan valitud, pühäd da hänele armhad, säkatoiš südäimeližehe žalleičendaha, hüvüdehe, hilläha da laskvaha tabaha, tirpandaha.
13 Tirpkat i prostigat toine tošt, hot' oliži-ki laida toine tošt miš-ni. I muga kut Hristos om prostinu teid, muga prostigat tö-ki.
14 No pälembaižeks sobaks pangat armastuz, kudamb hüvin sidob kaiken ühthe.
15 Mir, kudamban Jumal andab, ohjakaha teiden südäimed, ved' Jumal om ühtenzoitnu teid ühthe hibjaha i kucnu elämaha kožmuses. Algat unohtagoi kitta!
16 Elägaha Hristosan sana täudel märal teiden keskes. Opendagat toine tošt da nevogat toine toižele kaikel melevudel i kitkat Ižandad pajataden südäimiš hänele psalmoid, ülenzoituzrunoid da hengeližid pajoid.
17 Midä teget, sanoiš vai tegoiš, tehkat kaik Ižandan Iisusan Hristosan nimes i kitkat hänen kal't Jumalad da Tatad.
18 Akad, kundelkat ičetoi mužikoid, muga kut pidab-ki tehta Ižandan uskojile.
19 Mužikad, armastagat ičetoi akoid, algat olgoi heile kovad.
20 Lapsed, kundelkat kaikes ičetoi kazvatajid, nece om Ižandale mel'he.
21 Tatad, algat kaiken aigan lajigoi lapsid, miše hö ei höšttuiži.
22 Orjad, kundelkat kaikes ičetoi ižandoid, algat tehkoi necidä vaiše sil'miš, miše olda heile mel'he, a puhthas südäimespäi, Jumalad varaiten.
23 I kaik, midä teget, tehkat kaikes südäimespäi, muga kut tegižit sidä Ižandale, a et toižile mehile.
24 Muštkat, miše sat Ižandaspäi paukaks jäl'gestusen. Ved' tö služit Ižandale Hristosale.
25 Se, kudamb tegeb värin, sab paukan ičeze radoiden mödhe, sikš ku Jumal ei kacu čomaha modho.
1 Ižandad, olgat oiktad ičetoi orjile, pidägat heid kaikid ühtejiččikš. Muštkat: teil-ki om Ižand taivhas.
2 Loičkat väzumata, loites olgat hüväs el'genduses da kitkat Jumalad.
3 Loičkat meiden-ki poles, miše Jumal avaidaiži meile verajan hänen sanad sanelemha i mö voižim sanelda Hristosan peitmelid, min täht olen-ki türmas.
4 Loičkat, miše voižin sel'genzoitta nenid melid da pagišta ninga, kut minei pidaiži!
5 Olgat melevad uskmatomile, pagiškat heidenke, konz vaiše om mugoine aig.
6 Olgat kaiken hüväsanaižed, no ližadagat sanoihe solad. Pidab teta, kenele kut vastata.
7 Kaikes, mi koskeb mindai, teile sanub Tihik, armaz uskondvel'l', uskoline abunik da radvel'l' Ižandan töiš.
8 Oigendan händast teidennoks ani sen täht, miše hän tedištaiži teiden azjoiš da tüništoitaiži teiden südäimed.
9 Hänenke tuleb uskoline da armaz Onisim-vel'l', kudamb om tijalaine. Hö starinoičeba teile kaikes, midä täs tegese.
10 Teile oigendaba tervhutesid Aristarh, kudamb ištub türmas ühtes minunke, da völ Mark, Varnavan bratan, kudamban polhe tö jo sait käskön: ku hän tuleb, ka vastkat händast.
11 Tervhutesid oigendab Iisus, kudamban kuctas völ Justaks. Hö oma üksjaižed uskojad evrejalaižed, ked radaba minunke ühtes Jumalan valdkundan täht, i hö oma minei sur' tugi.
12 Tervhutesid oigendab tijalaine Epafras, Iisusan Hristosan käskabunik, kudamb kaikel vägel loičeb teiden polhe, miše tö kazvaižit täuz'igäižikš uskondas da püžuižit vahvoin kaikes, mi om Jumalan tahtos.
13 Voin todištada, kut äi radtahtod i hol't hänel om teiden täht da neniden täht, ked eläba Laodikias da Ierapoliš.
14 Teile oigendaba tervhutesid armaz lekar' Luka, da völ Dimas.
15 Tervhutesed Laodikias olijoile vellile, Nimfanale da uskondkundale, kudamb keradase hänen kodihe.
16 Konz nece kirjeine lugetas teiden keskes, kackat, miše se oliži lugetud Laodikian uskondkundale, a tö lugekat se-ki kirjeine, mitte om oigetud Laodikiaha.
17 Sanugat Arhippale: «Mušta tehta lophusai se rad, kudamban oled sanu Ižandaspäi.»
18 Ičein kädel kirjutan teile tervhutesed minä, Pavel. Muštkat minun čapid. Olgha kaikiden teidenke armod! Amin'.