1 Minä, Pavel, Jumalan tahton mödhe Iisusan Hristosan apostol, oigendan tervhutesid Efesan jumalanuskojile, ked eläba uskondas Hristosaha Iisusaha.
2 Armoid da mirud teile Jumalas, meiden Tataspäi, da Ižandas Iisusas Hristosaspäi!
3 Olgha kittud meiden Ižandan Iisusan Hristosan Jumal da Tat! Hän om Hristosan kal't blahoslovinu meid kaikil Hengespäi tulnuzil hüvüzil, midä om taivhaližes valdkundas.
4 Hän om valičenu meid völ edel mirun tegemišt, miše mö oližim pühäd i vigatomad Hristosan edes i eläižim armastuses.
5 Jumal jo ezmässai tahtoi tehta meid ičeze lapsikš Iisusan Hristosan kal't, i mugoine oli hänen hüvä taht.
6 Ka kitkam sid' Jumalad hänen sanumatomiden suriden armoiden tagut, miččid hän om andnu meile ičeze armhan Poigan kal't.
7 Hristosan verel meid om pästtud valdale da meiden grähkäd om pästtud. Mugoižed röunatomad oma Jumalan armod,
8 miččid hän žalleičemata om andnu meile kaikes ičeze melevudes da el'genduses.
9 Hän om avaidanu meile ičeze peitoližen Hristosad koskijan tahton, miččen hän ičeze hüvüdes jo ezmässai oli tahtoinu täutta Hristosan kal't:
10 märitud aigan hän ühtenzoitab kaiken Hristosan kal't, i kaik taivhas i man päl linneb Hristosan valdas.
11 Jumal om andnu meile Hristosas jäl'gestusen, muga kut hän oli meletanu-ki i edelpäi märičenu — hän, ken kaiken tegeb ičeze tahton mödhe i ičeze melen mödhe,
12 miše meiden elo, ked ezmäižin olem zavodinuded nadeidas Hristosaha, mäniži Jumalan korktan arvon kituseks!
13 Hristosas tö-ki olet sanuded pečatikš toivotadud Pühän Hengen, konz kulištit toden sanan, hüvän vestin teiden päzutandan polhe, i uskoškanzit hänehe.
14 Nece Heng om anttud meile kut vahvištoituzznam meiden jäl'gestuses sihe aighasai, kuni Jumal pästab valdale ičeze rahvahan — kaik nece hänen korktan arvon kituseks.
15 Sikš minä-ki, konz kulištin teiden uskondas Hristosaha Iisusaha da armastuses kaikihe uskojihe,
16 väzumata kitän Jumalad teiden tagut, konz johtutan teid ičein loičendoiš.
17 Minä loičen, miše meiden Ižandan Iisusan Hristosan Jumal, taivhaližen hoštotesen Tat, andaiži teile Pühän Hengen, kudamb tegeb teid melevikš da el'gendajikš, miše tö opendaižitoiš tundištamha händast.
18 Avaikaha hän teiden südäimen sil'mäd, miše nägištaižit, miččehe nadejaha hän om teid kucnu, miččen suren da bohatan jäl'gestusen hän andab jumalanuskojile,
19 i mitte sur'kulu om hänen vägi, kudamb radab meiš, uskojiš. I nece om-ki se sur' vägi,
20 miččen hän om ozutanu Hristosas, konz eläbzoiti händast kollijoišpäi da ištuti ičeze oiktale kädele taivhiš,
21 ülemba kaikid valdanpidäjid, pämehid, ižandoid da vägid i kaikuttušt nimed, mittušt johtutadas nügüdläižes dai tulijas mirus.
22 Jumal om pannu kaiken hänen jaugoiden alle i tehnu händast korktemba kaikid, uskondkundan päks.
23 Uskondkund om Hristosan hibj, hänen täudehuz', hänen, ken täutab kaikes kaiken.
1 Jumal om tehnu eläbikš teid, ked olet kolnuded ičetoi pahoiden tegoiden da grähkiden tagut.
2 Edel tö elit necen mirun veroiden mödhe, kundlit taivhanaluižen valdkundan pämest, sidä henged, kudamb nügüd'-ki radab kundlematomiš mehiš.
3 Heiden keskes mö-ki kaik ende elim hibjan himoiden valdas, tegim muga, kut tahtoi meiden hibj da mel', i olim sündundaspäi Jumalan vihan al, kut kaik toižed-ki.
4 No Jumalan armahtuz om röunatoi, i hän lujas om armastanu meid
5 i tehnu ühtes Hristosanke eläbikš, meid, ked olim kolnuded grähkiden tagut. Ičeze armoil hän om päzutanu teid.
6 Jumal eläbzoiti meid ühtes Hristosan Iisusanke i ištuti meid hänenke valdsijale taivhaližes valdkundas.
7 Sil hän tahtoi ozutada kaikile tulijoile miruile, miččed röunatomad oma hänen armod i mitte sur' om hänen hüvüz', ku hän andoi meile Hristosan Iisusan.
8 Ičeze armoil Jumal om päzutanu teid uskondan kal't. Päzutand ei ole tulnu teišpäi, a se om Jumalan lahj.
9 Se ei ole sündnu mehiden tegoil, miše niken ei voiži baffalidas.
10 Mö-ki olem Jumalan käziden tegod, tehtud Hristosas Iisusas hüviden radoiden täht, kudambid tehmaha Jumal meid om märičenu-ki.
11 Ka muštkat, miše tö olet sündundaspäi Jumalad tundmatomad rahvahad, ümbrileikmatomad — ved' muga teid kucuba evrejalaižed, muga sanutud ümbrileiktud, kudambile mehiden käzil om tehtud ümbrileiktuz.
12 Siloi tö elit Hristosata, Izrail'an rahvahan irdpolel. Se kožmuz, kudambaha mülüiba Jumalan toivotused, teid ei koskend. Tö elit neciš mirus nadejata da Jumalata.
13 No nügüd' Hristosas Iisusas tö, ked ende olit muga edahan Jumalaspäi, päzuit lähele hänennoks Hristosan verel.
14 Hristos om meiden mir. Hän om ühtenzoitnu evrejalaižid da Jumalad tundmatomid rahvahid. Ičeze surmal hän om murendanu vihan seinän, kudamb erigoiti molembid.
15 Hän om tehnu tühjaks käskišton sen käsköidenke da opendusidenke, miše ičeze hibjas ühtenzoitta evrejalaižid da Jumalad tundmatomid rahvahid ühteks udeks ristituks da sada mirud.
16 Ristale koldes hän ičeze hibjas kožutoiti molembid rahvahid Jumalanke i lopi vihan.
17 Hän tuli i saneli hüväd vestid mirun polhe teile, ked olit edahan, dai nenile, ked oliba läz.
18 Muga hänen kal't mö molembad, evrejalaižed i toižed rahvahad, voim päzuda Tatannoks.
19 I tö enamba et olgoi verhad da irdpoližed, a mülüt Jumalan pühäze rahvahaze da Jumalan kanzha.
20 Tö olet nügüd' sen kodin seinkived, kudamban alandusen oma apostolad i Jumalan sanankandajad, a päkiven om iče Iisus Hristos.
21 Hänen täht kaik kodi keradase ühthe kogoho i kazvaškandeb Ižandale pühäks jumalankodikš.
22 Hänes teid-ki ottas kivikš sidä sijad sauvomaha, kudambas iče Jumal eläb Pühän Hengen kal't.
1 I sikš minä, Pavel, kombištun Tatan edehe. Minä olen Iisusan Hristosan tahton mödhe türmas teiden täht, ked olet verhiš rahvahišpäi.
2 Ved' tö olet kulnuded, miše Jumal ičeze armoiš om andnu minei azjaks sanelda teile hänen meliden polhe.
3 Minei nägudesen kal't oli avaitud nene peitmeled, miš minä jo kirjutin teile ende lühüdas.
4 Necidä lugedes tö voit nägištada, kut hüvin minä el'gendan Hristosan peitmelid.
5 Männuziš aigoiš rahvahale ei anttud teta niid, no nügüd' Heng om avaidanu ned Hristosan pühile apostoloile i Jumalan sanankandajile.
6 Ned oma sid': hüvän vestin abul Jumal andab jäl'gestusen händast tundmatomile rahvahile ühtes evrejalaižidenke; ned tegesoiš nügüd' ühteks hibjaks, i se-žo üks' toivotuz koskeb heid-ki Hristosan Iisusan täht.
7 Minä olen tehnus necen hüvän vestin sanelijaks Jumalan lahjan kal't, miččen hän armoiš om andnu minei ičeze elovägel.
8 Minei, penembale kaikiš jumalanuskojišpäi, om anttud nece lahj — sanelda Jumalad tundmatomile rahvahile hüväd vestid Hristosan märatoman bohatusen polhe
9 i avaita kaikile, kut Jumalan peitmeled tegesoiš todeks. Jumal, kudamb om kaiken tehnu Iisusan Hristosan kal't, om ezmässai pidänu ned peitos.
10 I muga Jumalan äipoline melevuz' avaidase nügüd' uskondkundan kal't taivhas olijoile valdanpidäjile da pämehile.
11 Nece oli hänen igähižen tahton mödhe, kudamban hän todenzoiti meiden Ižandan Hristosan Iisusan kal't.
12 Ku mö olem Hristosas i uskom hänehe, mö voim rohktas i joudajas tulda Jumalan edehe.
13 Sikš minä sanun teile: algat olgoi pahoiš meliš, hot' minä tirpan ahtištusid teiden täht. Ned toba teile korktad arvod.
14 Necen täht minä kombištun meiden Ižandan Iisusan Hristosan Tatan edehe,
15 kenespäi om kaikuččen sugun nimi taivhas i man päl.
16 I minä loičen, miše hän ičeze röunatoman korktan arvon mödhe ičeze Hengel vahvištaiži teiden hengid, miše ned saižiba ut väged.
17 Loičen, miše Hristos uskondan vägel eläiži teiden südäimiš, a armastuz oliži teiden elon da kazvandan alandusen.
18 Siloi tö ühtes kaikiden jumalanuskojidenke voiškandet tärtta, mitte leved, pit'k, korged da süvä om Hristosan armastuz,
19 da voiškandet el'geta sen armastusen, hot' se om kaiked el'gendust korktemb. I muga Jumal täutab kaiken teiden elon ičeze elovägel.
20 Jumal ičeze vägel, mitte tuleb meihe, voib tehta äi kerdoid enamba, mi mö mahtam pakita vai meletada.
21 Olgha hänele ülenzoituz uskondkundas da Hristosas Iisusas sugupol'vespäi sugupol'vehe kaiken i igäks! Amin'.
1 Minä, kudamb olen Ižandan täht türmas, tomotan teid elämaha muga, kut pidab eläda Jumalan kuctud mehile.
2 Olgat toine toižele kaikes kundlijaižed da laskvad, püžugat tirpandas da armastuses.
3 Pangat kaik väged sihe, miše kaita Hengen anttud ühtmust kožmusel, kudamb sidob teid ühthe.
4 Om vaiše üks' hibj i üks' Heng, muga kut üks' om se nadei, mihe teid om kuctud.
5
Om vaiše üks' Ižand, üks' uskond, üks' valatuz!
6 Üks' om Jumal, kaikiden Tat!
Hän om kaikiden päl, radab kaikes i om meiš kaikiš.
7 No kaikuččele meišpäi om anttud armoid sen mödhe, kut Hristos om tahtoinu antta.
8 Ved' om sanutud:
— Hän libui ülähäks,
oti ičezenke türmas olijoid,
andoi lahjoid mehile.
9 Ei-ik nece «Hän libui» znamoiče sidä, miše hän ezmäi oli lasknus alahaks, eskai man alembaižihe sijoihe?
10 I ken laskihe alahaks, om se-žo üks', ken libui ülähäks, kaikid taivhid korktemba, da täuti kaiken.
11 Hän andoi uskondkundale kut apostoloid, muga Jumalan sanankandajid i hüvän vestin sanelijoid, kut paimnid, muga opendajid-ki,
12 miše tehta jumalanuskojid vaumhikš služindradon täht, Hristosan hibjan sauvondan täht,
13 kuni mö kaik ühtnem sihe-žo uskondaha i Jumalan Poigan tundemižehe. I muga mö kazvam i tegemoiš täuz'igäižikš, ani Hristosan karččikš.
14 I sid' mö em olgoi jo pened lapsed, kudambid heilutab čurha da toižhe erazvuiččil opendusil da kudambid vällišpäd da manitajad mehed vedeleba ičeze tahton mödhe.
15 Oldes toden da armastusen henges, mö kazvaškandem i tegemoiš kaikes mugoižikš kut Hristos, kudamb om kaiken pä.
16 Hän ühtenzoitab kaiken hibjan i pidäškandeb sidä kogos kaikiden nivelehiden abul, a konz kaikutte hibjan pala tegeškandeb ičeze töd, sid' hibj kazvaškandeb i vahveneškandeb armastuses.
17 Sikš minä pakiten pakičen teid, Ižandan täht algat enamba elägoi muga, kut eläba Jumalad tundmatomad rahvahad! Heiden meled oma tühjad,
18 heiden el'genduz om pimenzunu, i se elo, miččen Jumal andab, om heile veraz, sikš ku hö oma tedmatomad, a heiden südäimed — kovad.
19 Hö huiktelemata andasoiš kebnaha eloho i paganoihe himoihe, vajuba grähkähä da ei külläštugoi.
20 Teile ei muga opetud Hristosad,
21 om ved' teile sanutud hänen polhe, om opetud se tozi, mitte Iisusas om.
22 Sen opendusen mödhe teile pidab tacta polhe enččed elonverod i teiden vanh «minä», mittušt manitajad himod traviba.
23 Teile pidab udištuda melel i hengel,
24 sobdas udhe meheze, kudamb om tehtud Jumalan tahton mödhe i oigetud elämaha pühäd elod oiktuses i todes.
25 Ka tackat polhe kelastuz, pagiškat toine toižele vaiše tot, ved' mö olem sen-žo ühten hibjan palad.
26 I ku tö verdut-ki, ka algat tehkoi grähkäd. Kožugatoiš edel päiväižen laskendad,
27 algat antkoi sijad lemboile.
28 Ken vargasti, algha vargastagoi edeleze, a tartkaha radho, tehkaha ičeze käzil midä-ni tarbhašt i jagakaha radon satusid toižiden keskes, ken om mairhes.
29 Nimitte paha sana algha lähtkoi teiden suspäi, a pagiškat se, mi om hüvä, mi abutab uskondas i mi tob kulijoile hüväd mel't.
30 Algat togoi pahad mel't Jumalan Pühäle Hengele, kudamb om anttud teile pečatikš sen päivän täht, konz Jumal päzutab meid valdale.
31 Tackat polhe kaik kurktuz, käreganduz, viha, kidad, lajindsanad i pahuz'.
32 Olgat toine toižele hüväd, žalleičijad da pästkat toine toižen abidod, muga kut Jumal om pästnu abidoid Hristosan täht.
1 Olgha teile ozutesen Jumal, kudambal tö olet armhad lapsed.
2 Elägat armastaden toine tošt, muga kut Hristos om armastanu meid i andnu meiden täht ičtaze hüvämaguižeks lahjaks da žertvaks Jumalale.
3 Vedeluzelod, paganad elod da ažlakut ei pidaiži johtutada-ki teiden keskes. Nece ei sättu jumalanuskojile.
4 Pidab, miše teiden suspäi ei tuliži paganoid sanoid, nimiččid tühjid paginoid da huiktoid iloižid, antkat paremba aig Jumalan kitändale.
5 Tekat, miše se, ken eläb vedeluzelod da paganad elod, ei sa jäl'gestust Hristosan da Jumalan valdkundas, i ei sa se-ki, ken om ažlak, sikš ku hän om kuti tühjile jumaloile kumardelii.
6 Algat antkoi nikenele manitada teid tühjil sanoil; niiden tagut Jumalan viha tuleb kundlematomiden päle.
7 Olgat eriži mugoižiš mehišpäi.
8 Ende tö-ki olit kuti pimeduz', a nügüd', konz ühtnit Ižandaha, olet kuti päivänvauged. Elägat kut päivänvauktan lapsed,
9 sikš ku Hengen satuz om kaik, mi om hüvä, oiged da tozi.
10 Kackat, mi om Jumalale mel'he.
11 Algat ühtnegoi pimeduses eläjiden radoihe, ned ei togoi hüvid satusid. Vastkarin, togat niid sil'mnägubale.
12 Midä mugoižed mehed tegeba peitos, om huiged sanuda-ki,
13 no kaik nece tuleb sil'mnägubale, konz päivänvauged ozutab niid.
14 Ved' kaik, mi tuleb sil'mnägubale, om-ki iče päivänvauged. Ved' om sanutud:
— Heraštu, magadai,
da eläbzu kollijoišpäi,
i Hristos linneb sinei päivänvauktan!
15 Ka kackat hüvin, kut elät: algat elägoi kut meletomad, elägat kut melevad,
16 pangat ičetoi aig hüvähä azjaha, sikš ku nenil päivil om äi pahad.
17 Algat olgoi meletomad, a el'gekat, mitte om Jumalan taht.
18 Algat jogoi vinad humalahasai, nece veb vedeluzeloho, a täutkatoiš Hengel
19 sanuden kesknetoi psalmoid, ülenzoituzpajoid da pühid pajoid, pajataden da ülenzoitten Ižandad ičetoi südäimiš
20 i kitten kaiken i kaikes Jumalad, Tatad, meiden Ižandan Iisusan Hristosan nimes.
21 Kundelkat toine tošt Jumalad varaiten.
22 Akad, kundelkat kaikutte ičeze mužikad kut Ižandad,
23 sikš ku mužik om akan pä, kut Hristos om uskondkundan pä, i hän om uskondkundan, ičeze hibjan, Päzutai.
24 I kut uskondkund kundleb Hristosad, muga akoile-ki pidab kundelta ičeze mužikoid.
25 Mužikad, armastagat ičetoi akoid, kut Hristos om armastanu uskondkundad i andnu ičeze hengen sen polhe,
26 miše tehta sidä pühäks i puhthaks vedel i sanal
27 i panda se ičeze edehe hoštajan uskondkundan: pühän i lajimatoman, täplita, kärpiškoita i vigoita.
28 Muga mužikoile-ki pidab armastada ičeze akad kut ičtaze. Ken armastab akad, se armastab ičtaze.
29 Ved' ei ole mugošt, ken ei navediži ičeze hibjad, kaikutte sötab da holitab sidä. Muga Ižand-ki pidäb hol't ičeze uskondkundas.
30 A mö olem hänen hibjan palad, hänen lihaspäi da luišpäi tehtud.
31 «Sikš mužik jätab tatan da maman i tartub akaha. Hö kahten tegesoiš ühteks hibjaks.»
32 Nece peitazj om sur': minä pagižen nügüd' Hristosan da uskondkundan polhe.
33 No üks'kaik nece koskeb teid-ki kaikid: kaikutte armastagha akad kut ičtaze, a ak pidägaha mužikad korktas arvos.
1 Lapsed, kundelkat ičetoi kazvatajid Ižandan täht, nece om teiden velg.
2 «Ole hüvä ičeiž tatale da mamale,» — se om ezmäine käsk, kudambanke om anttud toivotuz:
3 «siloi sinei linneb hüvä i void hätken eläda mal.»
4 A tö, tatad, algat rändütagoi ičetoi lapsid, a kazvatagat heid opeten da nevoden Ižandan tahton mödhe.
5 Orjad, kundelkat ičetoi maižid ižandoid. Varaikat da arvostagat heid puhthal südäimel, kut Hristosad.
6 Tehkat nece ei vaiše heiden aigan i sikš, miše olda heile mel'he, a tehkat kut Hristosan orjad, ked puhthas südäimespäi tegeba Jumalan tahton mödhe.
7 Služigat kaikes südäimespäi, kuti Ižandale, a ei kuti toižile mehile.
8 Muštkat: jogahine, ken tegeb midä-ni hüväd, sab Ižandaspäi siš rados paukan, olgha hän orj vai valdakaz.
9 Muga tö-ki, ižandad, pidägat ningažo ičetoi orjid, algat olgoi heile lujas kovad. Ved' tö tedat, miše teil i heil om taivhas üks' Ižand, hän ei valiče mehiden keskes.
10 I lopuks sanun teile, minun velled: vahvištugat Ižandas, vägestugat hänen sures vägespäi.
11 Pangat päle kaik Jumalan tora-azeged, miše voižit vastustada kaik lemboin manitused.
12 I ved' mö em torakoi mehidenke, a nägumatomiden valdoidenke da vägidenke, necen pimedan mirun valdanpidäjidenke da taivhanaluižiden pahoiden hengvaldoidenke.
13 Sikš otkat kaik Jumalan tora-azeged, miše jügedan päivän tö oližit vaumhed vastustamha pahad da jäižit seižmaha, konz kaik om tehtud.
14 Seiškat vahvas! Pangat vöks tozi da päle tozioiktusen raudpaid,
15 a kengikš — taht mända sanelemha hüväd vestid kožmusen polhe.
16 A ezmäi kaiked, otkat kaičimeks uskond, sen abul voit sambutada pahuden palajad noled.
17 Pangat pähä šlemaks päzutand i otkat kädehe Hengen sur' veič — Jumalan sana.
18 Tehkat kaik nece loičendanke. Loičkat kaiken aigan Hengel anttud vägel. Olgat herkhil i loičkat väzumata kaikiden jumalanuskojiden polhe.
19 Loičkat mugažo minun-ki polhe, miše minei tuližiba oiktad sanad mel'he, konz pagižeškanden. Loičkat, miše voižin rohktas sanelda hüvän vestin peitazjoid.
20 Hüvän vestin sanelendale mindai om oigendanu Hristos, a nügüd' sen tagut olen türmas. Loičkat, miše voižin pagišta varaidmata, kut minei pidab-ki.
21 A miše tö-ki tedaižit, kut minun azjad oma i midä minä radan, teidennoks tuleb Tihik, minun armaz uskondvel'l' da Ižandan uskoline käskabunik. Hän starinoičeb teile kaiken.
22 Oigendan händast teidennoks sen täht, miše hän sanuiži, kut meiden azjad oma, da tüništoitaiži teid.
23 Mirud, armastust i uskondad vellile Tataspäi Jumalaspäi da Ižandaspäi Iisusas Hristosaspäi!
24 Armoid Jumalaspäi nenile, ked armastaba meiden Ižandad Iisusad Hristosad igähižel armastusel! Amin'.