1 Minä, Pavel, Jumalan tahton mödhe Iisusan Hristosan apostol da Timofei-vel'l' oigendam tervhutesid Korinfas olijale Jumalan uskondkundale da kaikile jumalanuskojile kaikes Ahaijas.
2 Armoid da mirud teile Jumalas, meiden Tataspäi, da Ižandas Iisusas Hristosaspäi.
3 Olgha kittud meiden Ižandan Iisusan Hristosan Jumal da Tat, armahtusen Tat da tüništoitusen Jumal!
4 Hän tugedab meid kaikiš ahtištusiš, miše mö-ki hänen tugel voižim tugeda toižid, kudambad oma kaikenlaižiš ahtištusiš.
5 Ved' midä jügedambad oma meiden mokad Hristosan täht, sidä suremb om tugi-ki, kudamban meile om tonu Hristos.
6 Ku mö olem ahthal aigal, ka se om teile tugeks da päzutandaks i abutab tirpta nenid-žo ahtištusid, kudambid om meil-ki.
7 Meiden nadei teihe om vahv: tö tirpat. I ku mö sam tuged, ka se om teile tugeks da päzutandaks. Tedam, miše muga kut sat ičetoi palan mokiš, ka sat ičetoi palan tuges-ki.
8 Tahtoim, miše tö tedaižit, velled, kut mö tirpoim gor'ad Azias. Meiden ahtištused oliba mugoižed sured da jügedad, ka mö em jo usknugoi-ki, miše jäm henghe.
9 Mö rižim südäimes, miše surmaline sud meile om jo tehtud. Kaik nece tegihe sikš, miše mö em uskoiži ičemoi vägihe, a vaiše Jumalaha, kudamb eskai kollijoid-ki voib eläbzoitta.
10 Mugoižes opakos surmaspäi hän päzuti meid, päzutab edeleze-ki. Mö nadeimoiš hänen päle, i hän meid päzutaškandeb,
11 ku tö-ki abutat meile ičetoi loičendoil. I äjad kitäškandeba Jumalad neniš armoiš, kudambid hän om andnu meile heiden loičendoiden tagut.
12 Mö olem korktas meles siš, miše kaikjal mirus i ezmäi kaiked teiden keskes, mö olem elänuded, kut om käsknu Jumal, todes da puhthudes, Jumalan armoiden mödhe, a ei necen mirun mödhe. Sen todištab meiden heng-ki.
13 I mö em kirjutagoi teile nimidä tošt, vaiše sidä, midä tö luget da el'gendat. Nadeimoi, miše tö el'gendaškandet lophusai,
14 miše meiden Ižandan Iisusan Hristosan tulendpäivän tö voit olda korktas meles meiden poles, kut mö-ki teiden poles. Midä-se tö el'gendat-ki.
15 Neche uskten minai oli ezmäi mel' tulda teidennoks, miše tö kahtišti saižit minuspäi armoid.
16 Minä meletin tulda teidennoks Makedoniaha mändes, a sid' pörtas sigäpäi möst teidennoks. Tö abutaižit minei keratas Judejaha.
17 Ku minun mel' oli mugoine, ka en-ik olend kebnmeline? Meletan-ik minä kaikiden toižiden kartte? Sanun-ik: «Ka, ka» i sen-žo aigan: «Ei, ei»?
18 Sanun Jumalan edes, miše nikonz en sanu teile «ka» vai «ei» tühjan.
19 Jumalan Poigas Iisusas Hristosas, kudamban polhe minä, Siluan da Timofei olem teile sanelnuded, — ei olend necidä «ka» i «ei». Hänes om vaiše «ka»!
20 Ved' kaik Jumalan toivotused, hot' kut äi niid om, Hristosas oma «ka». Sikš mö sanum hänen kal't «amin'» Jumalan korktaks arvoks.
21 A Jumal, kudamb vahvištab meid ühtes teidenke uskondas Voideltud Hristosaha, hän om voidelnu meid-ki.
22 Hän om pannu meile pečatin i andnu ičeze Hengen meiden südäimihe znamaks siš, miše mö olem hänen.
23 Kucun Jumalad todištajaks: minä en pördnus Korinfaha tähäsai, sikš miše žalleičin teid.
24 Mö em tahtoigoi ižandoitta teiden uskondad, mö vaiše radam ühtes teidenke, miše toda teile ihastust. Ved' teiden uskond om vahv.
1 Sikš pätin, miše minun tulend necil kerdal ei toiži pahad mel't.
2 Ku minä abidoičen teid, siloi ken voiži ihastoitta mindai, ku ei se, kenele minä tegin abidoid.
3 I sikš-se minä kirjutin sen kirjeižen, miše konz tulen sinna, ka en oliži abidahine neniden päle, kudambiden täht minei pidaiži olda hüväs meles. Lujas uskoin, miše minun hüvä mel' om kaikiden teiden-ki hüvä mel'.
4 Kirjutin teile kibu henges, tusk südäimes da kündled sil'miš, no ei sen täht, miše abidoitta teid, a miše tedaižit: minä lujas äjan armastan teid.
5 A ku ken-se abidoiči mindai, ka hän abidoiči ei vaiše mindai, a teid kaikid — hot' kut-se, en minä enamba ližadele.
6 Mugoižele täudub sidä školindand, kudambad hän sai teišpäi.
7 Nügüd' oliži paremba, ku tö prostižit händast da tugedaižit, miše lujas sur' abid ei söiži händast.
8 Sikš, olgat hüväd, ozutagat hänele ičetoi armastust.
9 Sikš minä teile kirjutin-ki necen kirjeižen, miše kodvda teiden mel't da tedištada, olet-ik tö kaikes kundlijaižed.
10 Kenel tö pästat grähkid, sil minä-ki pästan, i ku olen pästnu — ku sille pidaiži-ki pästta midä-ni — olen tehnu necen teiden täht Hristosan edes,
11 miše soton ei voiži meid vägestada. Hänen meled mö tedam.
12 Läksin sid' sanelemha hüväd vestid Troadaha, sigä Ižand avaiži minei verajan radon täht.
13 No minun heng ei olend ičeze sijal, sikš ku en löudand sigä Tit-velled, i sikš sanuin uskondkundale «kaiked hüväd» i jatksin matkan Makedoniaha.
14 Olgha kittud Jumal, kudamb kaiken vedäb meid Hristosas kut praznikparadal edehepäi i meiden kal't levitab kaikjale tedoid Hristosan polhe, kut hüväd haižut.
15 Mö olem Hristosan hüvä haižut, kudamb tuleb Jumalan edehe. Necidä haižut voiba tundištada nene, ked päzuba, dai nene, ked kadoba.
16 Erasile se om paha haižut — se tuleb surmaspäi i veb surmha. Toižile se om hüvä — se tuleb elospäi i veb eloho. No ken neche töhö kožub?
17 Mö em olgoi kaiken-se kut ned äjad, kudambad traviba Jumalan sanad torguindal. Ka ei! Mö sanelem puhthal südäimel, meiden sana om Jumalaspäi, mö Hristosas sanelem sidä Jumalan edes.
1 Kitäškandem-ik möst ičtamoi? Jose meile-ki, kut erasile toižile, pidab kitändkirjeižid teile antta vai teišpäi sada?
2 Tö iče olet meiden kitändkirjeine, kudamb om kirjutadud meiden südäimihe, sen voiba kaik nägištada da lugeda.
3 Kaikile om sel'ged: tö olet Hristosan kirjeine. Se om kirjutadud meil tehtud radol, ei černilal, a eläban Jumalan Hengel, ei kiviteraha, a südäimihe.
4 Mugoine uskond Jumalaha om meiš Hristosan kal't.
5 Em sanugoi, miše mö ičesamoi voižim meletada miš-ni, i miše mi-se tuliži meišpäi. Kaik meiden mahtod oma tulnuded Jumalaspäi.
6 Hän om se, kudamb tegi meid mugoižikš, miše mö sättuižim radho uden kožmusen täht. Sen kožmusen päazj ei ole kirjam, kirjutadud käskišt, a Heng, sikš ku käskišt tob surman, a Heng andab elon.
7 Nece kiviteraha kirjutadud käskišt tuli mugoižen korktan arvonke, miše izrail'aižed ei voinugoi kacta Moisejan hoštajaha modho, hot' se hoštotez oli jo kadomas. Ku surman kandajan käskišton rad tuli mugoižen korktan arvonke,
8 ka völ korktemban arvonke tuleb Hengen rad!
9 I ku sudindrad tuli korktan arvonke, ka völ korktemban arvonke tuleb tozioiktusen rad.
10 Sen korktan arvon hoštotez om mugoine agjatoi, ka sen rindal pimeneb se, mišpäi edel lähtli hoštotez.
11 Ku se-ki, mi kadob, tuli korktan arvonke, ka völ korktemban arvonke tuleb se, mi ei kado.
12 I ku meil om mugoine nadei, ka mö olem rohktad,
13 a ei kut Moisei, kudamb peiti modon paikal, miše izrail'aižed ei nägiži hänen modon hoštotesen kadondad.
14 No heiden mel' om sogenzoittud. Mugoine paik om heiden sil'miš völ nügüd'-ki, konz lugedas vanhan kožmusen kirjutusid. Nece paik om heitmata, sikš miše vaiše Hristos voib heitta sen.
15 Völ nügüd'-ki heiden südäimiden päl om paik, konz hö lugeba Moisejan kirjutusid.
16 No konz heiden südäimed käraudasoiš Ižandan polhe, paik heittas.
17 Ižand om Heng, i kus Ižandan Heng om, sigä om vald.
18 Mö kaik avaitud modol kacum Ižandan korktan arvon hoštoteshe kut zirkloho, vajehtamoiš hänen karččikš, hoštajikš, i nece hoštotez vaiše ližaneb meiš. Sidä tegeb Ižand, kudamb om Heng.
1 Jumalan armoiš meil om mugoine rad, sikš mö em kadotagoi rohktust.
2 Mö olem tacnuded kaik huiktad peitradod, em manitelgoi, em värištelgoi Jumalan sanad, a avaidam toden i andam jogahižele sudida meid ičeze hengen mödhe Jumalan edes.
3 Ku meiden hüvä vest' om peitos, se om peitos nenišpäi, ked mäneba igähižihe mokihe.
4 Se om peitos neniš uskmatomišpäi, kudambiden meled nügüdläižen mirun jumal om sogenzoitnu, miše hö ei nägiži sidä lämoid, kudamb lähteb Hristosan hüvän vestin korktas arvospäi, Hristosan, kudamb om nägumatoman Jumalan kuva.
5 A mö ved' em sanelgoi ičemoi polhe. Mö sanelem Hristosan Iisusan polhe, miše hän om Ižand, a mö olem teiden käskabunikad Iisusan täht.
6 Jumal, kudamb sanui: «Loštkaha lämoi pimedas», loštaškanzi meiden südäimiš, miše opeta meid tundmaha Jumalan korktan arvon hoštotest, kudamb nägub Iisusan Hristosan modos.
7 Nece bohatuz' om meiš kut saviastijas, miše näguiži: se ülimäraine vägi om tulnu Jumalaspäi, a ei meišpäi.
8 Meid kaikjal ahtištadas, no ei voigoi ajada čurha; meile om lujas jüged, no mö em langekoi opalaha;
9 meid kükstas, no meid ei tacind Jumal; meid polgetadas maha, no mö em olgoi surmitud.
10 Mö kaiken kandam ičemoi hibjas Ižandan Iisusan surman, miše Iisusan elo-ki tuliži sil'mnägubale meiden hibjas.
11 Ved' mö, elos olijad, andamoiš surmale kaiken aigan Iisusan täht, miše Iisusan elo-ki tuliži sil'mnägubale meiden surmaližiš hibjoiš.
12 Muga surm radab meiš, a elo — teiš.
13 Meiš om se mugoine uskondheng, kudambas om kirjutadud: «Minä uskoin, sikš zavodin sanelda.» Mö-ki uskom, sikš sanelem.
14 Mö tedam, miše hän, kudamb om eläbzoitnu Ižandan Iisusan, eläbzoitab meid-ki Iisusan kartte i seižutab ühtes teidenke ičeze edehe.
15 Kaik nece om teiden täht, miše mi enamba rahvast tedištaiži Jumalan armoiš, sidä enamba i enamba tuliži kitändad Jumalan korktaks arvoks.
16 I sikš mö em kadotagoi rohktust. Hot' hibjal mö vanhtum, no südäimespäi mö udištamoiš päiväspäi päivhä.
17 Meiden ahtištused oma lühüdaigaižed da kebnad, a toba meile igähižen korktan arvon, kudamb om agjatomašti sur'.
18 Mö em kackoi sihe, mi om sil'mnägubal, a kacum nägumatomaha, sikš ku se, mi nägub, om lühüdaigaine, a nägumatoi om igähine.
1 Mö tedam, miše hot' meiden maine kodi, meiden hibjan kor', muretas, Jumalal om taivhas meiden täht igähine elosija, kudamb ei ole tehtud mehiden käzil.
2 Neciš hibjankores oldes, mö ohkam karktas, ku lujas tahtoim ličtas taivhaližehe korehe.
3 Konz olem sädnus sihe, em jägoi alastomikš.
4 Mö, ked völ eläm neciš kores, karktas ohkam, em tahtoiži ruštas, a tahtoižim panda päle taivhaližen koren, siloi elo laindaiži surmaližen.
5 Necen täht Jumal om tehnu-ki meid, a znamaks hän om andnu meile Hengen.
6 Sikš olem kaiken aigan rohktad hengel, hot' tedam, miše sihesai, kuni eläm neciš hibjas, olem eriži Ižandaspäi.
7 Ved' mö eläm uskondal, a ei sil, midä nägem.
8 Sikš mö olem hengel rohktad i tahtoižim teramba lähtta neciš hibjaspäi da mända kodihe Jumalannoks.
9 Sikš mö panem kaiken vägen sihe, miše eläda hänen melen mödhe, olem mö hänenno vai em.
10 Meile kaikile pidab tulda Hristosan sudan edehe, miše kaikutte saiži sen mödhe, midä neciš hibjas oldes om tehnu, hüväd vai pahad.
11 I ku mö tedam, mi om varaita Ižandad, mö tomotam rahvast uskmaha hänehe. Jumal hüvin tedab, miččed mö olem, i minä nadeimoi, miše tö-ki ičetoi hengen kal't tedat sen.
12 Mö em zavodigoi kitta möst ičtamoi teiden edes, a andam teile valdan kittas meiden azjoil. Tahtoižim, miše teil oliži midä sanuda nenile vastha, ked kitäse mil-se irdpoližel, a ei sil, mi om südäimes.
13 Ku mö olem kuti melespäi lähtnuded, ka nece om Jumalan täht. A ku olem meles, ka nece om teiden täht.
14 Ved' Hristosan armastuz ižandoičeb meid, i mö meletam: ku üks' om kolnu kaikiden tagut, ka kaik oma kolnuded.
15 A Hristos om kolnu kaikiden tagut, miše ned, ked eläba, ei eläiži enamba ičeze täht, a hänen täht, ken om kolnu i eläbzoittud heiden tagut.
16 Sikš mö nügüd' em märičeškakoi nikeda mehiden märil. Hot' edel märičim Hristosad mugomil märil, ka nügüd' necidä em tehkoi.
17 Kaikutte, ken om Hristosas, om tehtud udes. Vanh om kadonu, uz' om tulnu sen sijale.
18 Kaik om tulnu Jumalaspäi, kudamb Iisusan Hristosan kal't om tehnu kožmusen meidenke i käsknu meile kožutoitta rahvast ičezenke.
19 Jumal iče tegi Hristosan kal't kožmusen mirunke i ei väritand rahvast heiden grähkiš, a meile hän käski kantta kožmuzvestin.
20 Sikš mö olem Hristosan oigetud, i meiden kal't Jumal pagižeb teidenke. Pakičem Hristosan nimes: kožugatoiš Jumalanke.
21 Grähkid tedmatoman Hristosan Jumal tegi grähkžertvaks meiden täht, miše mö hänes tegižimoiš oiktoikš Jumalan edes.
1 Ku olem Jumalan radvelled, ka pakičem teid: otkat Jumalan armod muga, miše ned ei mäniži uhtei.
2 Hän sanui:
— Hüväl aigal olen kulnu sindai,
päzutandpäiväl olen abutanu sinei.
Nügüd' om-ki se aig tulnu, nügüd' om-ki tulnu päzutandpäiv.
3 Mö em tahtoigoi nikenen täht tehtas potkkiveks, miše meiden radod niken ei lajiži.
4 Kaikes ozutam ičtamoi, miše olem Jumalan radnikad. Mö mahtam tirpta ahtištusid, mokid da gor'ad,
5 löndoid, türmid, libundtorid, jügedoid radoid, unetomid öid, näl'gäd.
6 Meiden meled oma puhthad, meil om tedo, mö olem tirpajad, hüväd toine toižele, meil om Pühä Heng, todesine armastuz,
7 om toden sana da Jumalan vägi. Meiden azegen om meiden oiged elo huras dai oiktas kädes.
8 Meid arvostadas dai alenzoittas, lajitas dai kittas. Meid lugetas manitajikš, no mö pagižem tot.
9 Mö olem tundmatomad, no meid tunttas hüvin; mö olem surman kündusel, no eläm; meid surmitadas, no mö olem völ hengiš;
10 meid abidoittas, no mö olem kaiken ihastusiš. Olem gol'l'ad, no äjid tegem bohatoikš. Meil ei ole nimidä, no kaik om meiden.
11 Korinfalaižed, mö pagižem teile kohtha, meiden südäimed oma avoin,
12 sigä om sijad teile-ki, a teiden südäimed oma ahthad.
13 Tehkat kut mö — pagižen teile kut ičein lapsile — avaikat meile ičetoi südäimed!
14 Algat antkoi val'l'astada ičtatoi ühtes uskmatomidenke. Midä tehta ühtes oiktale da värale? Midä ühthišt om pimedal da päivänvauktal?
15 Voiba-k Hristosal da Veliaral olda ühtejiččed meled? Mi ühtenzoitab uskojad da uskmatont?
16 Mitte kožmuz voib olda Jumalan pühäkodin da tühjiden jumaloiden keskes? Ved' tö olet eläban Jumalan kodi, kut Jumal om sanunu:
— Minä sijadamoi rahvahan keskhe,
minä eläškanden heidenke.
Minä tegemoi heiden Jumalaks,
a hö — minun rahvahaks.
17 Sikš:
— Lähtkat heidennopäi,
erigakat heišpäi — sanub Ižand —
algat koskkoi nimidä paganad,
sid' minä otan teid ičeinnoks.
18 Minä linnen teiden Tatan,
a tö — minun poigin da tütrin.
Ninga sanub Ižand, Kaikenvaldaine.
1 Ka muga, armhad velled! Ku kerdan meil oma mugoižed toivotused, meile pidab puhtastadas kaikespäi, mi paganzoitab hibjad da henged, da Jumalad varaites anttas hänen käzihe i eläda kaiken hänen tahton mödhe.
2 Ka pästkat meid ičetoi südäimihe! Mö nikenele em tehnugoi värhut, nikeda em oigendanugoi mairheze, em elänugoi nikenen niškal.
3 Necidä en sanu värituseks. Sanuin vaiše sen täht, miše tö olet meiden südäimiš, i miše tahtoim eläda teidenke i teidenke kolda.
4 Minä lujas uskon teihe, voin baffalidas teil äjiš azjoiš. Olen sanu lujas äi tüništoitust i tuged, i kaikiden ahtištusiden keskes minun ihastuz om röunatoi.
5 Makedoniaha tuldes em sanugoi ni kappal't tünäd elod. Meid ahtištadihe kaikjalpäi: irdpolespäi — torad, südäimespäi — varaidused.
6 No Jumal tüništoitab kaikid, kenen pä om pästtud. Hän tüništoiti meid Titan tulendal,
7 i ei vaiše Titan tulendal, a sil tüništoitusel, kudamban hän oli sanu teišpäi. Hän starinoiči meile, kut tö tusttut mindai, miččes pahas meles olet da kut vahvas polestat mindai, i nece völ enamban ihastoitab mindai.
8 I hot' minun kirjeine ližazi teile pahad mel't, minei ei ole žal'. A ku žalleičin-ki, miše minun kirjeine toi teile pahad mel't vähäks aigaks,
9 ka nügüd' olen ihastusiš, en sikš miše tö olet pahoiš meliš, a sikš miše olet vajehtanuded ičetoi mel't. I ved' teiden paha mel' oli Jumalan melen mödhine, a mö em tonugoi teile nimidä pahad.
10 Ved' Jumalan melen mödhine paha mel' käraudab mehen Jumalaha, a se veb päzutandaha, i sidä ei pida žalleita. A maine paha mel' veb surmha.
11 Kackat, miččid azjoid om tonu Jumalan melen mödhine paha mel', kut se elähtoiti teid da libutoiti polestamha ičtatoi. Se käregoiti teid, pöl'gästoiti, toi tahton nähta meid, lendi kadehut da käski škol'da värnikad. No neciš azjas kaikiš polišpäi tö ozutit ičtatoi puhthin.
12 I hot' minä kirjutan necen kirjeižen teile, ka en kirjutand sidä vigantegijan täht i vigantirpajan täht. A kirjutin sen täht, miše teile ičeletoi Jumalan edes tegižihe sel'ged, kut vahvas mö olem teiden polel.
13 Nece om teid tugedanu. No nece tüništoituztugi völ ei ole kaik. Völ enamban meid om ihastoitnu Titan ihastuz, miše tö kebnenzoitit hänen henged.
14 Minei ei pidand huikteldas sidä, miše minä olin kitnu teid hänele. I muga kut kaik, miš olen pagižnu teile, om tozi, ka tozi om se-ki, miš minä olen kitnu teid Titale.
15 Hänen südäimes lämeneb, konz hän johtutab, miččed vaumhed tö olit kundelmaha händast, miččen varaidusenke da arvonke tö olit händast vastnuded.
16 Olen ihastusiš, miše voin kaikes uskta teile.
1 Velled, tahtoižim, miše tö tedaižit, miččid armoid oma sanuded Jumalaspäi Makedonian uskondkundad.
2 I hot' heil om olnu äi erazvuiččid ahtištusid, uskojad oliba suriš ihastusiš, i hot' iče-ki oliba lujas gol'l'ad, ka oliba vaumhed andmaha täudel märal toižile.
3 Voin todištada, miše hö andoiba, min voiba, da völ sidä enamba. Hö iče
4 pakiten pakičiba, miše mö-ki oližim hüväd da otaižim heid ühthiže radho abutamha jumalanuskojile.
5 Hö tegiba völ enamban, midä mö olim varastanuded. Hö andoiba ičtaze ezmäi Ižandale, a sid' meile-ki, muga kut Jumal tahtoi.
6 Sikš mö pakičim Titad vedämaha necidä hüväd azjad teiden keskes lophusai, kut hän sidä oli zavodinu-ki.
7 Teil om kaiked külläks: teiden uskond om vahv, tö mahtat čomin pagišta. Tö tedat Jumalan azjoid i kaiken olet vaumhed radho. Tö olet openus armastamha meid. Ka neciš-ki azjas antkat täudel märal.
8 En sanu necidä käsköks. Starinoičen toižiden mehiden radtahton polhe, miše tedištada, armastat-ik tö todeks.
9 Ved' tö tedat meiden Ižandan Iisusan Hristosan armoiš: hän oli bohat, no tegihe gol'l'aks teiden täht, miše tö bohattuižit hänen gol'l'udel.
10 Andan teile hüvän nevondan neciš azjas. Muloi tö olit ezmäižed ei vaiše radmaha, no tahtoimaha-ki.
11 Ka vedägat se rad nügüd' lophusai! Ku lujas sidä tahtoit, ka tehkat se lophusai sil, midä teil om.
12 I ku teil om taht abutada, ka hüviš meliš Jumal otab sen, mi andajal om, a ei varasta hänespäi sidä, midä hänel ei ole.
13 Pagin ei ole siš, miše tehta toižile kebnemba, a teile jügedamba, a miše oliži kaikile ühtejiččikš.
14 Nügüd' teil om külläks kaiked, i tö voit abutada mairhes olijoile, a konz heil linneb kaiked külläks, hö voiba abutada teile gor'as, i muga linneb ühtejiččikš.
15 Ved' Pühiš Kirjutusiš om sanutud:
— Sil, ken kerazi äjan,
ei olend liigad,
i sil, ken kerazi vähän,
ei olend mairišt.
16 Kitän Jumalad, miše hän om pannu Titan-ki südäimehe mugoižen-žo tahton abutada teile, mitte minai om.
17 Hän kulišti minun pakičendan, no ku hänes ičesaze-ki om mugoine sur' taht, ka hän iče läksi teidennoks.
18 Hänenke mö oigenzim völ ühten uskondvellen, kudambad kaikiš uskondkundiš kittas hüvän vestin sanelendas.
19 Sen ližaks, uskondkundad oma valičenuded händast meiden matksebranikaks vemha sidä abulahjad, kudambas mö pidim hol't Ižandan ülenzoitamižeks da teiden abutahton mödhe.
20 Ved' mö em tahtoigoi, miše ken-ni sanuiži pahad meiš neniden suriden dengoiden tagut, kudambad om anttud meiden käzihe.
21 Tahtoižim, miše kaik oliži hüvä ei vaiše Jumalan sil'miš, no rahvahan-ki sil'miš.
22 Oigendam heidenke matkha völ ühten uskondvellen. Hänen radtahton mö paksus nägim äjiš sijoiš, i hän nügüd' völ enamba radab, sikš ku lujas uskob teihe.
23 A Titan polhe voin sanuda, miše hän om minun radvel'l', hän radab teiden hüvüdeks ühtes meidenke. A midä koskeb toižid vellid, ka hö oma uskondkundiden oigetud mehed: hö oma Hristosan korktan arvon hoštotez.
24 Ozutagat tö-ki, kut armastat heid, tekaha uskondkundad, miše mö em olgoi tühjan arvostanuded teid.
1 Tozi sanuda, pidab-ik minei kirjutada teile, kut tarbiž abutada jumalanuskojile.
2 Ka ei, ved' minä tedan, kut tö tahtoit tehta sidä. Olen kitnu teid makedonialaižile i sanunu, miše Ahaijas jo muloi oli vaumiž abu. Teiden radtaht libuti tägä äjid.
3 Nügüd' oigendan teidennoks uskondvellid, miše minun kitänd ei oliži tühj neciš azjas, i miše tö oližit vaumhed, kut minä jo heile sanuin.
4 Ved' ku tuleba sinna minunke makedonialaižed da nägištaba, miše tö völ et olgoi vaumhed, meile linneb huiged — ved' mö uskten kitim teid — a teiš jo en pagiže-ki.
5 Minä olin mugošt mel't: pidab pagištoitta nenid vellid, miše hö läksižiba teidennoks edel meid da edelpäi tegižiba kaiken, miše teiden toivotadud raha-abu oliži vaumiž da oliži anttud tahtonke, a ei väges ottud.
6 Muštkat: ken semendab vähän, se vähän rahnob-ki, a ken semendab äjan, ka hän äjan rahnob-ki.
7 Kaikutte antkaha severdan, kuverdan südäin käskeb, ei žalleiten, ei väges, sikš ku hüväl melel andajid Jumal armastab.
8 Jumal voib antta teile päliči märas kaiked hüväd, miše teil kaiken oliži külläks kaiked, konz midä tarbiž, i miše tö-ki voižit tehta kaikile päliči märas kaiked hüväd.
9 Ved' Pühiš Kirjutusiš om sanutud:
— Hän jagab, hän andab gollile,
hänen hüvüz' om igän.
10 Hän, kudamb andab semendajale semnid da leibäd sömäks, teile-ki andab semnid, kazvatab ned i ližadab teiden hüvän radon satusid.
11 Tö bohattut kaikes i voiškandet iče-ki antta täudel märal. Muga meiden radon satused toba spasiboid Jumalale.
12 Nece teiden aburad ei vaiše lopi Jerusaliman jumalanuskojiden mairišt, no necenke ühtes lendab sur't kitändad Jumalale.
13 Konz tö ičetoi radol ozutat, kut vahvas uskot, ka rahvaz zavodib kitta Jumalad sen täht, miše tö olet kaikes kundlijaižed Hristosan hüväle vestile, da žalleičemata andat ičetoi elospäi heile da kaikile toižile-ki.
14 Hö zavodiba loita teiden tagut, i hö tusttuba teid neniden ülimäraižiden armoiden tagut, kudambid Jumal om ozutanu teile.
15 Sured spasibod Jumalale hänen sanumatomas sures lahjas!
1 Minä, Pavel, kudamb teiden keskes oldes, kut pagištas, olen mugoine varaidai, a edahali teišpäi — kovatabaine, pagižen nügüd' teile. Hristosan laskvan hüvüden täht
2 pakiten pakičen teid, algat käskkoi minei tuldes teidennoks olda mugoižen-žo rohktan, miččen minei pidab olda nenidenke, ked lugeba, miše mö eläm kut necen mirun mehed.
3 Hot' mö eläm neciš mirus, no em vedägoi torad muga, kut tehtas neciš mirus.
4 Meiden tora-azegin ei olgoi necen mirun azeged, a om Jumalal anttud vägi mureta lidnanseinid. Mö murendam mehiden meletusid
5 i murendam kaiken, mi nenakahašti libub vastustamha Jumalan tundemišt. Mö tabadam kaik meletused, miše toda niid Hristosan valdan alle.
6 Konz mö nägištam, miše tö kaikes kundlet Hristosad, ka sid'-žo olem vaumhed kovas opendamha nenid, ked ei kundelkoi händast.
7 Kackat toden sil'mihe! Ku ken-se uskob, miše hän om Hristosan, ka muštkaha, miše ku hän om Hristosan, muga mö-ki olem Hristosan.
8 I hot' minä völ enamban kitäižimoi meiden valdal, ka minei ei oliži huiged, sikš ku necen valdan om andnu minei Ižand — tugedamha teid, a ei murendamha.
9 Algat meletagoi, miše minä vaiše pöl'gästoitan teid kirjeižil.
10 Ved' erased sanuba: «Ka, kirjeižiš hän om kovatabaine da vägev, a rahvahan edes om väl'l', i hänen paginad oma tühjad.»
11 Mugoižile pidaiži el'geta: midä minä sanun kirjeižiš, konz en ole teidenno, sidä minä tegen-ki, konz linnen sigä.
12 Mö em rohtigoi panda ičtamoi neniden keskhe da em rohtigoi rindatada ičtamoi nenihe, kudambad kitäba iče ičtaze. Hö oma el'getomad, konz märičeba ičtaze ičelaze da rindataba ičtaze ičheze.
13 A mö em tahtoigoi kittäs päliči märas, a meiden mär om se röunatud taho, kudamban om märičenu meile Jumal; sigä olet tö-ki.
14 Mö em lähtnugoi röunatud tahospäi. Et-ik tö-ki mülügoi meiden tahoze? Ka mülüt! Ved' mö toim hüväd vestid Hristosan polhe teihesai.
15 Mö em kitkoiš verhil radoil päliči märas. Mö nadeimoiš: ku kazvaškandeb teiden uskond, ka kazvaškandeb meiden znamoičend-ki teiden keskes.
16 Sid' mö voiškandem veda hüväd vestid völ edemba toižihe sijoihe, no em kitäškakoiš sil, midä oma tehnuded toižed ičeze tahoiš.
17 Ken kitäse, kitkahas Ižandas.
18 Ei se ole arvokaz, ken iče ičtaze kitäb, a se, keda kitäb Jumal.
1 Voi, ku tö voižit tirpta mindai, miše minä olen vähäižel kuti meletoi! Ka tö jo tirpat.
2 Minä varjoičen teid, kut tat varjoičeb ičeze tütärt, Jumalan täht. Minä olen toivotanu teid vaiše ühtele mehele, Hristosale, i tahtoižin toda teid hänen edehe kuti puhthan nevestan.
3 No varaidan: kut mado kelhas maniti Evan, muga teiden-ki mel' traviše, i tö jät puhthita südäimita Hristosan edehe.
4 Ku ken-se tuleb i saneleškandeb teile toižes Iisusas, kudambas mö em sanelnugoi, vai toižes henges, kudambad tö et otnugoi, vai toižes hüväs vestiš, kudambad tö et sanugoi, ka ved' tö kaiken necen hüvin-ki tirpat!
5 No üks'kaik minä lugen, miše en ole hondomb nenid muga sanutud surid apostoloid!
6 Voib olda, minä en mahta hüvin pagišta, no minä tedan äjan. Dai mö kaikes olem teile ani tetabad.
7 A voib olda minun grähk om täs: minä olen alenzoitnu ičtain, miše pidäda teid korktembas arvos, i paukata olen sanelnu teile hüväd vestid?
8 Toižiš uskondkundišpäi minä kuti vargastelin, konz sain dengoid heišpäi, miše abutada teile.
9 Oldes teidenno minä nikeda en mokičend, hot' elin mairhes. Midä minei tarbiž, sidä minei andoiba uskondvelled, konz tuliba Makedoniaspäi. Minä en tahtoind eläda teiden niškal, i edeleze-ki en tahtoi.
10 Hristosan todel, kudamb eläb minus, sanun: minun korktad mel't niken ei voi anastada kaikes Ahaijan mas!
11 Mikš muga? Jose en armasta teid? Jumal tedab, minä armastan teid! Midä minä nügüd' tegen, sidä tegeškanden edeleze-ki.
12 Minä en anda süd toižile ülendeldas, miše hö tegeba ičeze radod ningažo, kut mö-ki.
13 Nene mehed oma värad apostolad, manitajad radajad; hö vaiše heitäsoiš Hristosan apostoloikš.
14 Ka ved' nece ei ole čud. Iče soton-ki heitäse päivänvauktan angelaks.
15 Ka siš ei ole nimidä, miše sotonan käskabunikad heitäsoiš Jumalan azjan tegijoikš. Heiden lop linneb heiden tegoiden mödhe.
16 Sanun völ kerdan: algat pidägoi mindai meletoman. A hot' oližin-ki meletoi, sikš antkat minei vald olda mugoižen, miše voižin minä-ki vähäižen baffalidas.
17 Midä minä nügüd' baffalides sanun — ka se ei ole Ižandaspäi. Pagižen kuti meletoi.
18 Ku neciš mirus äjan baffališoiš, ka minä-ki zavodin baffalidas.
19 Ved' tö tahtonke tirpat meletomid — tö, ked iče olet melevad.
20 Ved' tö tirpat, konz teid val'l'astadas, anastadas kaiken, polgetadas, alenzoittas da anttas korvha.
21 Om huiged, no sanun, miše sihe meil ei täudund väged. No ku toižed rohtiba tehta sidä — minä pagižen sid' kut meletoi — rohtin minä-ki.
22 Oma-k hö evrejalaižed? Ka minä-ki. Izrail'aižed-ik? Ka minä-ki. Oma-k Avraaman semnespäi? Ka ved' minä-ki!
23 Oma-k hö Hristosan käskabunikad? A minä völ enamba heid olen Hristosan käskabunik — pagižen ninga kut meletoi. Minä völ enamban mokičin ičtain radol, mi hö, enamban ištuin türmas, mindai lödihe ülimärašti, äi kerdoid olin surman kündusel.
24 Viž kerdad sain evrejalaižišpäi pletil nel'l'kümne iškud üht lugemata,
25 koume kerdad mindai löiba palikoil rimalaižed, kerdan minuhu tactihe kivil, koume kerdad olin laivas, kudamb upsi, i mindai tacli aldoiš kogonaižen ön da päivän.
26 Minä kaiken aigan olin matkoiš, kaiken aigan olin läz surmad: voinuižin upota jogihe, voinuižin putta razbainikoiden käzihe, minei pidi varaita ičein man eläjid dai verazmaižid, pidi varaita lidnoiš da rahvahatomiš tahoiš, varaita merel, varaita nenid, ked heitäsoiš uskondvellikš.
27 Äjan radoin da nägin gor'ad, paksus olin magadamata, tirpoin sömän- da jomannäl'gäd, pühütin paksus, elin vilus da alasti.
28 Kaiken necen ližaks minai oli kaikuččen päivän hol' uskondkundiš.
29 Ku ken-ni om vägetoi, ka minä-ki olen vägetoi. Ku ken-se lankteb grähkähä, ka se poltab mindai.
30 Ku pidaškandeb mil-ni baffalidas, ka baffalimoi ičein vägetomudel.
31 Meiden Ižandan Iisusan Hristosan Jumal dai Tat — olgha hän kittud igän — tedab, miše minä en kelasta.
32 Damaskas Areta-kunigahal pandud pämez' käski varjoita damaskalašt lidnad, miše tabata mindai, a mindai lasketihe maha iknaspäi puzus lidnan seinädme, i muga minä pagenin hänen käzišpäi.
1 Ka minei ei ole nimittušt ližad baffalindas, sikš ku minä sirdämoi nägudesihe i toižihe azjoihe, kudambid om ozutanu Ižand.
2 Tedan ühten Hristosas eläjan mehen, kudamban tembaitihe koumandehe taivhaze nel'l'toštkümne vot tagaz. Oli-k hän siloi hibjas, vai ei olend, sidä en teda. Sen tedab Jumal.
4 (3-4) Tedan, necen mehen tembaitihe raihu, i siš oldes hän kulišti sanad, miččid ei voi sanuda, ka niid ei sa-ki sanuda. Oli-k hän siloi hibjas, vai ei olend, sidä en teda. Sen tedab Jumal.
5 Mugoižel mehel minä voin baffalidas, a ičelain — en, baffalimoi vaiše ičein vägetomudel.
6 Ved' ku minä tahtoižin-ki baffalidas, ka en oliži meletoi, sikš ku pagižen tot. No minä pidän sun saubas, miše niken ei meletaiži minus enambad, midä minuspäi hän nägeb vai kuleb.
7 I miše minä en lendaiži nenad mugoižiden suriden nägudesiden tagut, Jumal om andnu minei čokkaižen hibjaha — sotonan angelan mokičemha mindai, miše en lendaiži nenad.
8 Koume kerdad olen pakičenu Ižandad, miše nece mok jätaiži mindai.
9 No hän sanui minei: «Sinei täudub minun armoid. Vägi nägub kaiked paremba vägetomudes.» Sikš minä navedin enamba baffalidas ičein vägetomudel, miše Hristosan vägi näguiži paremba minus.
10 Sen täht olen-ki hüväs meles, konz olen vägetoi, konz mindai abidoittas, konz minei om jüged, konz mindai kükstas da ahtištadas Hristosan tagut. Konz olen vägetoi, vaiše siloi olen-ki vägev.
11 Nügüd' minä olen meletoi, ku kitimoi, no tö olet tehnuded mindai mugoižeks. Ved' teile pidaiži mindai kitta. Minä nikut en ole hondomb nenid surid apostoloid, hot' en maksa nimidä.
12 Ved' minä olen teiden keskes ozutanu ičtain oiktaks apostolaks, ku olen väzumata tehnu tundmuztegoid, čudoid i surid tegoid.
13 Ka midä teile völ ei täudu toižihe uskondkundihe kacten? Ka vaiše sidä, miše minä en tond teile rahaholid. Ka prostigat mindai neciš abidos!
14 Minä olen vaumiž koumanden kerdan tulda teidennoks. En to teile holid, minei ei tarbiž nimidä teišpäi, vaiše tö iče. Ka pidab-ik lapsile kerata bohatust kazvatajiden täht? Ei, vastkarin pidab kazvatajile — lapsiden täht.
15 Minä hüviš meliš kulutaižin ičein bohatust da ičtain-ki teiden täht. I ku minä kaikes südäimes armastan teid, ka mikš mindai pidab armastada vähemba?
16 Nu olgha, minä en tond teile jügedusid. No voib olda, miš-se olen manitanu teid.
17 Vai voib olda, minä olen sanu ičelein ližad neniden kal't, keda olen oigendanu teidennoks?
18 Minä pakičin Titad lähtta teidennoks i oigenzin hänenke völ ühten uskondvellen. Voib olda, Tit om sanu mittušt-ni ližad ičeleze teišpäi? Em-ik mö olgoi radnuded hänenke ühtes meles? Em-ik mö olgoi kävunuded üksid teidme?
19 Et-ik tö völ-ki olgoi mugošt mel't, miše mö polestam ičtamoi teiden edes? Mö pagižem Jumalan edes kut Hristosan lapsed. Armhad velled, kaikel necil mö tahtoižim vahvištada teid.
20 Ved' minä varaidan, miše tuldes sinna en nägišta teid mugoižin, miččin tahtoin, i sid' tö-ki et nägištagoi mindai mugoižen, miččen tö tahtoit. Varaidan, miše nägištan sigä ridoid, kadehut, käregandust, ridlendad korktembas sijas, pahoid paginoid toižiš, kelenkandišust, ülendelust, segoidust.
21 Vaiše ei alenzoitaiži mindai Jumal, konz minä möst tulen teidennoks. Vaiše ei käskiži hän minei voikta äjiden tagut, kudambad oma tehnuded grähkid da völ nügüd'-ki ei olgoi käraudanus jumalatomudespäi, vedeluzelospäi i kebnas elospäi, midä hö oma elänuded.
1 Nügüd' minä tulen teidennoks koumanden kerdan, sikš ku «kaikutte azj pidab vahvištoitta kahten vai koumen todištajan sanal».
2 Olen edel teile sanunu i sanun völ kerdan — muga kuti toižen kerdan teidenno oldes sanuin, a nügüd' oldes edahan kirjutan — grähkiden tegijoile da kaikile toižile: konz tulen udes, ka en žalleičeškande nikeda.
3 Ved' tö tahtoit nägištada, tozi-k minun kal't pagižeb Hristos. Teile Hristos ei ole vägetoi. Teiden keskes hän ozutab ičeze vägen.
4 Hot' hän oli vägetoi, konz händast nagloitihe ristha, no hän eläb Jumalan vägel. Mö-ki olem vägetomad ühtes hänenke, no mö eläškandem ühtes hänenke Jumalan vägel.
5 Kackat hüvin, elät-ik tö uskondas? Kackat tarkemba. Jose tö et nähkoi, miše Iisus Hristos om teiš? Ku nece ei ole muga, ka tö-ki et olgoi nene, miččin teile pidaiži olda.
6 Nadeimoi, miše tö tedištat: mö olem nene, kenen meile pidab-ki olda.
7 No mö pakičem Jumalad, miše tö et tegiži nimidä pahad. Em sikš pakikoi, miše ozutada ičtamoi mugoižin, miččin pidab olda, a pakičem sikš, miše tö tegižit hüväd, hot' mö oližim-ki mugomin, miččin meile ei pidaiži olda.
8 Mö em olgoi vägevad tot vasthapäi, olem vägevad toden polel.
9 Mö olem hüviš meliš, konz mö olem vägetomad, a tö — vägevad. Ved' siš mö loičem-ki, miše tö tegižitoiš kaikes parembikš.
10 Sikš minä kirjutan-ki edahanpäi, miše tuldes teidennoks ei pidaiži ozutada teile kovad valdad, kudamban minei om andnu Ižand. Sen valdan hän om andnu minei sauvomaha, a ei murendamha.
11 I lopuks, velled, sanun: olgat hüviš meliš, tehkat melenke kaik ičetoi azjad, kundelkat nevondoid, olgat üks'meližed, elägat kožmuses, siloi armastusen da tüništoitusen Jumal linneb teiden keskes.
12 Tervehtagat toine tošt pühäl tervehtusel. Kaik uskondvelled oigendaba teile tervhuzid.
13 Olgha teidenke kaikidenke meiden Ižandan Iisusan Hristosan armod da Tatan Jumalan armastuz da ühtenzoitkaha teid Pühä Heng. Amin'.