1 Minä, Pavel, Iisusan Hristosan käskabunik, kuctud apostoloihe da valitud sanelemha Jumalan hüväd vestid, oigendan tervhutesid teile kaikile.
2 Se hüvä vest', kudamban Jumal jo edelpäi toivoti Pühiš Kirjutusiš ičeze sanankandajiden kal't,
3 om sana hänen Poigan polhe. Sündundan poles hän oli Davidan suguspäi;
4 hengen pühüden poles hän oli Jumalan Poig, kudambal om vald i kudamb eläbzoitusen kal't necile sijale om pandud. Hän om Iisus Hristos, meiden Ižand.
5 Hänespäi minä olen sanu armoid i apostolan sijan, miše hänen nimen täht vedäda kaikid Jumalad tundmatomid rahvahid uskmaha hänehe i kundelmaha händast.
6 Neniden Iisusan Hristosan kuctud mehiden keskes olet tö-ki.
7 Armoid da mirud Jumalas, meiden Tataspäi da Ižandas Iisusas Hristosaspäi teile kaikile Rimas olijoile, kudambid om kuctud tehmahas pühäks rahvahaks!
8 Ezmäi kaiked kitän Iisusan Hristosan nimespäi minun Jumalad kaikiš teiš, sikš ku teiden uskondan polhe sanutas kaikjal mirus.
9 Jumal, kudambale minä služin kaikel südäimel i sanelen hüväd vestid hänen Poigan polhe, todištab, miše minä kaiken aigan johtutan teid minun loičendoiš.
10 Kaiken loičen, miše kut taht putuižin teidennoks, ku linneb neche Jumalan vald.
11 Lujas tahtoižin nägištada teid, miše jagada teile hengeližid lahjoid i tugeta teid,
12 toižin sanoin: minä dai tö, mö saižim toine toižespäi rohktust meiden ühthižes uskondas.
13 Tahtoin, miše tedaižit, velled, jo äi kerdoid ladin tulda teidennoks, no tähäsai mi-se om telustanu minei. Tahtoižin teiden-ki keskes kerata semetud satusid, kut olen keradanu toižiden rahvahiden keskes.
14 Olen velgas grekalaižile i varvaroile, melekahile i meletomile,
15 i sikš olen vaumiž sanelemha hüväd vestid teile-ki, Rimas olijoile.
16 Minä en huiktelde Hristosan hüväd vestid, se om Jumalan vägi, i se tob päzutandan jogahižele, ken sihe uskob, ezmäi evrejalaižile, sid' grekalaižile.
17 Jumalan tozioiktuz' avaidase vaiše uskondas i vaiše muga. Ved' om kirjutadud Pühiš Kirjutusiš: «Tozioiged eläb uskondal.»
18 Jumalan viha tuleb taivhaspäi kaikuččen jumalatoman da pahan azjan päle, kudambid mehed tegeba, sikš ku hö ičeze tegoil telustaba toižile tedištada tot Jumalan polhe.
19 Midä Jumalan polhe voib tedištada, sen hö voiba nägištada. Ved' Jumal om ozutanu sen heile.
20 Mi Jumalas om nägumatoi — hänen igähine vägi i jumaluz — sen voib el'geta mirun tegemižen aigaspäi, ku kacta hänen töihe. Sikš heil ei ole mil polestada ičtaze.
21 Hö oma tundnuded Jumalad, no ei olgoi kundelnuded da kitnuded händast kuti Jumalad, a oma vajunuded tühjiže paginoihe, i heiden el'getomad südäimed om sebadanu pimed.
22 Hö oma sanunuded, miše oma melekahad, a iče oma tehnus meletomikš.
23 Heile oliži pidanu kumartas kolematomale Jumalale, a hö oma kumardanus surmaližiden mehiden, linduiden, nel'l'jaugaižiden i ujelijoiden kuvile.
24 Sikš Jumal om küksnu heid südäimen pahoiden himoiden tagut paganoihe radoihe, huigenzoitmaha ičeze hibjoid.
25 Jumalan toden hö oma vajehtanuded kelastushe, oma kumardanus da služinuded sille, mi om tehtud, a ei Tegijale — olgha hän igän kittud, amin'.
26 Sikš Jumal om jätnu heid huiktoiden himoiden valdha. Naižed oma vajehtanuded oiktoid hibjkosketusid naižen da mužikan keskes londusen vastkarižihe;
27 a mužikad oma tacnuded oiktoid hibjkosketusid naižidenke, i mužikoiš om sündnu himo toine toižehe. Hö kesknezoi tegeba huiktoid azjoid i saba ičheze pahan opendusen, mitte om märitud lähtnuzile värale tele.
28 I ku hö ei pidänugoi arvos Jumalan tundmust, sikš Jumal om jätnu heid neniden huiktoiden meliden valdha tehmaha sidä, midä ei sa.
29 Hö oma täuded kaikenlašt värhut, vedelust, pahut, ažlakut, vihad, täuded kadehut, rikondtahtod, ridoid, manitusid, pahantahtod
30 da oma kelenkandišijad, pahanpagižijad, Jumalan vihanikad, lujas huiktatomad, nenakahad i baffalijad, pahan radon ecijad, hö ei kundelkoi kazvatajid,
31 oma el'getomad i heile ei sa uskta, hö ei armastagoi, ei kožugoiš nikenenke da ei žalleičegoi nikeda.
32 Hö tedaba, miš om Jumalan oiged sud: ken muga eläb, ka maksab, miše putta surman käzihe. No iče kaiken-se tegeba muga i völ kitäba toižid, kudambad tegeba ningažo.
1 Sikš sinä, vellüdem, ed voi polestada ičtaiž hot' mil-ni, vaiše mitte oližid, sudides tošt mest. Sudides tošt, sinä sudid ičtaiž-ki, sikš ku sinä, toižen sudii, teged iče mugomid-žo azjoid.
2 Mö tedam, miše Jumalan sud om oiged nenile, ked tegeba mugošt.
3 Meletad-ik sinä, vellüdem, miše void pageta Jumalan sudaspäi, ku teged mugošt-žo, miš sudid toižid?
4 Vai hondostad Jumalan sur't hüvüt da tirpandad? Ed-ik el'genda, miše Jumalan hüvüz' vedäb sindai käraudamhas grähkišpäi?
5 No sinä oled kovasüdäimeline i ed tahtoi kärautas. Muga sinä kogodad vihad ičeiž päle Jumalan vihan päiväks, konz tuleb hänen oiged sud.
6 Siloi Jumal maksab jogahižele hänen azjoiden mödhe.
7 Ked väzumata tegeba hüvüt i eciba hoštotest, korktad arvod da kolematomut, hän andab heile igähižen elon,
8 no nene, ked meletaba vaiše ičesaze i kundleba värhut toden sijas, nägištaba hänen vihan da taban.
9 Tusk i ahtištuz linneb kaikuččele, ken tegeb pahad, ezmäi — evrejalaižile, a sid' kaikile toižile.
10 Hoštotez, korged arv da mir linneb kaikile, ked tegeba hüväd, ezmäi evrejalaižile, a sid' kaikile toižile,
11 ved' Jumal ei valiče rahvahid.
12 Ked oma tehnuded grähkid käskištota, saba surman-ki käskištota. A ked oma tehnuded grähkid tetes käskištod, nenid sudiškatas käskišton mödhe.
13 Ved' Jumalan edes ei olgoi oiktad ned, ked korvil kundleba käskišton sanoid, a oiktad oma ned, ked eläba sen mödhe.
14 Konz Jumalad tundmatomad rahvahad, kudambil ei ole käskištod, iče tegeba muga kut märičeb käskišt, hö oma iče ičeleze kuti käskišt, hot' heil ei ole käskištod.
15 Sil hö ozutaba, miše käskišton azjad om kirjutadud heiden südäimihe. Sen todištab heiden heng-ki, ku heiden meletused väritaba vai polestaba heid.
16 Kaik nece, kut minun-ki saneltud hüväs vestiš, tuleb sil'mnägubale sen päivän, konz Jumal tob mehiden peitazjad Iisusan Hristosan sudale.
17 Ka kutak nece om? Sinä sanud ičtaiž evrejalaižeks, sinä seižut vahvas, ku sinai om käskišt, i baffalitoi Jumalal.
18 Käskištod lugedes sinä opendatoi tundmaha hänen tahton i tedištad, mi om parahim.
19 Sinä uskod, miše oled sogedoiden vedäi, miše oled kuti lämoi pimedas,
20 tedmatomiden nevoi da el'getomiden opendai, ku sinai om kirjutadud käskištoho tedo da tozi.
21 Sinä opendad toižid, a mikš ed openda ičtaiž? Sanud: ala vargasta, a mikš iče vargastad?
22 Sanud: ala magada verhan akanke, a mikš iče magadad? Sinä alenzoitad tühjid jumaloid, a mikš anastad heiden pühäkodiden tavaroid?
23 Sinä ülendeletoi käskištol, a iče huigenzoitad Jumalad, murendad nenid käsköid.
24 Ved' Pühiš Kirjutusiš om sanutud: «Teiden tagut Jumalad tundmatomad rahvahad nagraba Jumalan nimed.»
25 Ümbrileiktuz om hüvä, konz eläd käskišton mödhe. No konz mäned käskištod vasthapäi, sinä-ki, ümbrileiktud, oled kuti ümbrileikmatoi.
26 Ku ümbrileikmatoi eläb käskišton märičendan mödhe, ei-ik pidaiži sanuda, miše hän om ümbrileiktud?
27 Se ümbrileikmatoi, ken üks'kaik eläb käskišton mödhe, sudiškandeb sindai, ku mäned käskištod vasthapäi, hot' nece kirjutadud käskišt om-ki sinai i sinä oled ümbrileiktud.
28 Todesine evrejalaine ei ole se, ken irdpolespäi om evrejalaine, i todesine ümbrileiktuz ei ole se, mitte nägub hibjas.
29 Todesine evrejalaine om se, ken om südäimes evrejalaine, i todesine ümbrileiktuz om südäimes, necidä ei voi tehta käskišt, a vaiše Heng. Mugoine evrejalaine sab kitändan ei rahvahaspäi, a Jumalaspäi.
1 Midä hüväd om olda evrejalaižen, da mittušt ližad tob ümbrileiktuz?
2 Äjan da erazvuittušt! Ezmäi kaiked sidä, miše Jumal om andnu ičeze sanan heiden holihe.
3 No hot' erased heišpäi ei usknugoi, znamoičeb-ik nece, miše Jumalale ei voi uskta?
4 Ka ei! Olgha hot' kaik mehed kelastajad, Jumal üks'kaik ei kelasta. Ved' om sanutud Pühiš Kirjutusiš:
— Sinä linned oiged kaikiš ičeiž sanoiš,
i sad vägestusen sudas.
5 No ku meiden värhuz' ozutab Jumalan oiktusen, midä sid' meile sanuda? Om-ik Jumal vär — pagižen nügüd' kuti mehed — konz oigendab vihan meiden päle?
6 Ka ei! Kutak hän sid' voiži sudida mirud?
7 No ku minun kelastusen kal't Jumalan tozi näguškandeb paremba da tob hänele korktad arvod, mikš sid' mindai pidaiži sudida kut grähkhišt?
8 Ka jose meile pidaiži tehta pahad, miše tuliži hüvä, kut meiden päle erašti kelastadas i sanutas, miše mö muga opendam-ki? Naku hö saba-ki oiktan sudan.
9 I kutak sid'? Olem-ik mö, evrejalaižed, Jumalan edes parembal sijal? Ka nikut. Minä olen jo ozutanu, miše kut evrejalaižed, muga grekalaižed-ki oma grähkän valdas.
10 Ved' om sanutud Pühiš Kirjutusiš:
— Ei ole tozioiktad, ni üht,
11 ei ole el'gendajad,
nikeda, ken ecib Jumalad.
12 Kaik oma käraudanus tespäi
i tehnus kožutomikš.
Ei ole nikeda, ni üht,
ken tegeb hüväd.
13 Heiden kurk om avoin kaum,
kelel hö manitaba,
heiden huliden taga om kün jad,
14 heiden su om täuz' sapid i pahut.
15 Hö rigehtiden rigehtiba
pästta vert,
16 murenduz i gol'l'uz'
jäba heiden jäl'ghe.
17 Kožmusen te heile ei ole tetab,
18 heiden sil'miš ei ole Jumalan varaidust.
19 Mö tedam: midä käskišt sanub, sidä se sanub nenile, ked oma käskišton valdas, miše niken ei rohtiži avaita sud i kaik mir oliži vär Jumalan edes.
20 Ved' ni üks' mez' ei tehte tozioiktaks Jumalan edes eläden käskišton mödhe. Käskišton kal't mez' tedištab, miše hän om grähkhine.
21 No nügüd käskištoho kacmata Jumal om avaidanu ten tozioiktusehe, kudamban polhe todištaba käskišt i Jumalan sanankandajad.
22 Nece Jumalan tozioiktuz' tuleb uskondan kal't Iisusaha Hristosaha kaikile i kaikiden täht, ked uskoba. Kaik oma ühtejiččed,
23 sikš ku kaik oma tehnuded grähkid i heiš ei ole Jumalan korktad arvod.
24 Ani muite, hänen armoiden kal't hö tegesoiš tozioiktoikš, sikš ku Hristos Iisus om pästnu heid valdale.
25 Jumal pani händast žertvaks grähkiš. Hänen veri pästab grähkäd nenile, ked uskoba. Jumal om ozutanu ičeze tozioiktusen muga, miše pästi männuden aigan grähkäd opendamata niiš.
26 Hän om tirpnu i tehnu necen, miše ozutada nügüd' ičeze tozioiktusen: hän iče om tozioiged i tegeb tozioiktoikš nenid, ked uskoba Iisusaha.
27 Om-ik sid' mil ülendeldas? Ei ole. Sil ei ole pohjad. Mitte käskišt om lükäidanu sen pohjan? Ei-ik se, kudamb käskeb eläda sen mödhe? Ka ei, a se, kudamb käskeb uskta.
28 Mö vahvištoitam sen, miše mez' tegese tozioiktaks, ku hän uskob, a ei muga, konz hän tegeb sidä, midä tarbiž käskišton mödhe.
29 Jose Jumal om vaiše evrejalaižiden Jumal? Ei-ik hän ole toižiden-ki rahvahiden Jumal? Ka om toižiden-ki,
30 ved' Jumal om vaiše üks' i sikš hän tegeb tozioiktoikš nenid, ked uskoba — ümbrileiktud i mugažo ümbrileikmatomad.
31 Murendam-ik mö käskištod uskondal? Ka em, mö vastkarin vahvištoitam sidä, midä käskišt sanub.
1 Midä mö voim sanuda Avraamas, meiden rahvahan ezitatas? Midä hän om sanu?
2 Ku Avraamad voib kacta tozioiktaks hänen tegoiden tagut, hänel om mil kittas, vaiše ei Jumalan edes.
3 Midä sanuba Pühäd Kirjutused? «Avraam uskoi Jumalale, i Jumal lugi hänen uskondan hänele tozioiktuseks.»
4 Radnikale makstud paukad ei kackoi lahjaks, a radon paukaks.
5 A ku mez' ei eci tozioiktust radon kal't, a vaiše uskob Jumalaha, kudamb tegeb jumalatoman tozioiktaks, sille mehele Jumal lugeb tozioiktuseks hänen uskondad.
6 Ved' David-ki sanub ozavaks mugošt mest, keda Jumal lugeb tozioiktaks hänen radoihe kacmata.
7
— Ozavad oma nene,
kudambiden pahad azjad om pästtud
da kudambiden grähkäd om kattud.
8 Ozav om se mez', kudambale
Ižand ei luge vigaks hänen grähkid.
9 Om-ik nece oza vaiše ümbrileiktud mehil, vai ümbrileikmatomil-ki? Ved' mö sanum: «Jumal lugi uskondan Avraamale tozioiktuseks.»
10 Konz? Oli-k siloi Avraam ümbrileiktud vai ümbrileikmatoi? Ei, hän ei olend siloi ümbrileiktud, a oli völ ümbrileikmatoi.
11 Hän sai ümbrileiktuzznaman tozioiktusen pečatikš, sikš ku hän uskoi oldes ümbrileikmatoman. I muga hän tegihe kaikiden neniden tataks, ked uskoba da keda lugetas tozioiktoikš, hot' hö oma-ki ümbrileikmatomad.
12 Hän om mugažo ümbrileiktud mehiden tat, kudambad ei olgoi vaiše ümbrileiktud, a astuba uskondan tedme, kudambadme meiden tat Avraam astui oldes völ ümbrileikmatoman.
13 Jumal toivoti Avraamale i hänen jäl'gnikoile jäl'gestuseks kaiken mirun ei sen tagut, miše Avraam eli käskišton mödhe, a sikš, miše Jumal lugi Avraaman tozioiktaks hänen uskondan pohjal.
14 Ku nece toivotuz kosketaiži vaiše nenid, ked eläba käskišton mödhe, ka siloi uskond oliži tühj, a toivotuz ei maksaiži nimidä.
15 Käskišt tob Jumalan vihad, sikš ku rahvaz mäneb sidä vasthapäi. No konz ei ole käskištod, ka ei ole sen murendust-ki.
16 I toivotuz om uskondan tagut sikš, miše se tuliži Jumalan lahjaks. Siloi toivotuz om vahv i koskeb kaikid Avraaman jäl'gnikoid, ei vaiše nenid, kenel om käskišt, a nenid-ki, kenel om Avraaman uskond. Avraam om meiden kaikiden tat,
17 kut om sanutud Pühiš Kirjutusiš: «Minä olen tehnu sindai äjiden rahvahiden tataks.» Hän om meiden tat Jumalan edes, kudambaha hän uskoi i kudamb tegeb kollijoid eläbikš da olmatont tob sil'mnägubale.
18 Avraam nadeihe, hot' nadejad ei olend, i uskoi, miše hänespäi tuleb äjiden rahvahiden tat. Hän uskoi nenihe sanoihe: «Muga äi linneb sinun jäl'gnikoid.»
19 I hänen uskond ei vällenend, hot' hän, läz sadavoz'ne, tezi: hänen mužikanvägi oli sambunu dai Sarran vac-ki oli kuivunu.
20 Avraam ei olend uskmatoi, a uskoi Jumalan toivotushe i sai väged uskondas. Hän kiti Jumalad
21 i lujas uskoi, miše Jumal voib tehta sen, min om toivotanu.
22 Sikš Jumal lugi hänen uskondan hänele tozioiktuseks.
23 No üks'kaik nene sanad «Jumal lugi hänen uskondad hänele tozioiktuseks» ei olgoi kirjutadud vaiše Avraaman täht,
24 a oma meiden täht. Jumal lugeb tozioiktoikš meid-ki, ku mö uskom hänehe, kudamb om eläbzoitnu kollijoišpäi meiden Ižandan Iisusan Hristosan.
25 Jumal andoi Hristosale kolda meiden grähkiden tagut, i eläbzoiti händast kollijoišpäi, miše tehta meid tozioiktoikš.
1 Ku Jumal om tehnu tozioiktoikš meid, ked uskom, ka meil om meiden Ižandan Iisusan Hristosan kal't kožmuz Jumalanke.
2 Hristos om avaidanu meile uskondan kal't ten armoihe, kudambiš mö nügüd' eläm. Mö olem hüviš meliš siš nadejaspäi, miše päzum Jumalan hoštoteshe.
3 I ei vaiše necen tagut, a ahtištusen tagut-ki mö olem hüviš meliš, sikš ku tedam — ahtištused tegeba mehen tirpajaks,
4 tirpand — vahvembaks, a vahvuz' sündutab nadejan.
5 A nadei ei ve pahaze mel'he, sikš ku Jumal om valanu ičeze armastust meiden südäimihe Pühän Hengen kal't, kudamban hän om meile andnu.
6 Konz mö olim völ vägetomad, ka Hristos koli Jumalal märitud aigan jumalatomiden täht.
7 Harvinaine tahtoib kolda eskai oiktan mehen täht, voib olda, vaiše hüvän täht ken-se om vaumiž kolmaha.
8 No Jumal ozutab ičeze armastusen meihe sil, miše Hristos koli meiden täht, konz mö völ olim grähkhižed.
9 I ku hän nügüd' om tehnu meid tozioiktoikš ičeze verel, ka sidä teramba hän päzutab meid tulijas vihaspäi.
10 Ku Jumalan Poigan surm toi meile kožmusen Jumalanke, konz mö olim hänen vihanikad, ka Jumalan Poigan elo sidä enamba päzutab meid nügüd', konz kožmuz om tehtud.
11 No nece völ ei ole kaik. Mö völ kitämoiš Jumalal, kudambanke tulim kožmusehe meiden Ižandan Iisusan Hristosan kal't.
12 Ühten üksjaižen mehen kal't, Adaman kal't, grähk om tulnu mirhu, a grähkänke om tulnu surm. Muga surm om tulnu kaikile mehile, sikš ku kaik oma tehnuded grähkid.
13 Ved' grähk oli mirus jo edel käskištod, no kus ei ole käskištod, sigä ei lugekoi grähkid.
14 Surm oli valdas kaikiden päl Adamaspäi Moisejahasai, neniden-ki päl, ked ei tehnugoi mugošt grähkäd kut Adam, kudamb mäni Jumalan käsköd vasthapäi. Adam oli hänen ozutez, kenele pidi tulda edehepäi.
15 No üks'kaik Adaman grähkäd ei voi rindatada Jumalan armoihe. Ku ühten üksjaižen mehen grähk om tonu kaikile surman, ka sidä enambad Jumalan armod da hänen lahjad oma tulnuded kaikile ühten üksjaižen mehen, Iisusan Hristosan hüvüden kal't.
16 Necidä lahjad ei sa rindatada sihe, midä ühten mehen grähk toi mirhu. A mikš? Sikš ku mehen ühtes grähkäs tuli kova sud, kudamb vei kadondaha, a äjiš grähkiš — Jumalan armahtuz da tozioiktusehe pästand.
17 Ku ühten mehen grähk tegi sen, miše surm hänen tagut ižandoičeškanzi, ka völ enamba ühten mehen tagut, Iisusan Hristosan tagut, ižandoičeškandeba elos ned, ked saba lujas sured armod da lahjan tehtas tozioiktoikš.
18 I muga kut ühten mehen grähkän tagut kaikid mehid suditihe surmaližel sudal, ka ühten üksjaižen mehen oiktan tegon tagut andaškatas kaikile mehile tozioiktusen i elon.
19 Kut ühten mehen kundlematomuz tegi kaikid grähkhižikš, muga ühten kundelmuz tegeb kaikišpäi tozioiktoid.
20 Käskišt tuli mirhu sen täht, miše grähk tegižihe surembaks. No kus grähk om kaznu sureks, sigä Jumalan armod oma kaznuded äi kerdoid surembikš.
21 Kut grähk om olnu valdas i venu surmha, muga Jumalan armod-ki linneba valdas da veba igähižehe eloho, sikš ku meiden Ižand Iisus Hristos om tehnu meid tozioiktoikš.
1 Midäk mö sihe sanum? Pidab-ik meile jatkata grähkhišt elod, miše Jumalan armod tegižihe surembikš?
2 Ka ei! Ku olem kolnuded grähkihe näht, ka kutak voižim edehepäi eläda grähkän valdas?
3 Ved' tö tedat, miše meid kaikid, keda ühtenzoittihe Hristosaha Iisusaha, ühtenzoittihe mugažo hänen surmha.
4 Muga meid valatusen kal't anttihe surmale, pandihe kaumaha ühtes hänenke, miše mö zavodižim eläda ut elod, muga kut Hristosad eläbzoittihe kollijoišpäi Tatan hoštotesen vägel.
5 Ku ühtejitte surm om ühtenzoitnu meid hänehe, ka ühtejitte eläbzoituz-ki ühtenzoitab meid.
6 Mö tedam: meiden «vanh minä» om pandud ristha ühtes hänenke, miše nece grähkhine hibj mänetaiži valdan i mö em oliži enamba grähkän valdas.
7 Se, ken om kolnu, om lähtnu surman valdaspäi.
8 No ku mö olem kolnuded Hristosanke ühtes, ka uskom, miše voiškandem eläda-ki hänenke ühtes.
9 Tedam, ku Hristos om eläbzunu, ka hän enamba ei kole, i surmal ei ole enamba valdad hänen päl.
10 Ku Hristos koli, ka hän koli grähkihe nähte kerdan i igäks. A ku hän nügüd' eläb, hän eläb Jumalan täht.
11 Muga tö-ki lugekat ičtatoi kolnuzikš grähkihe nähte i eläbikš Jumalan täht Hristosas Iisusas, meiden Ižandas.
12 Algha grähk olgoi valdas teiden kolijan hibjan päl, ika tö andatoiš sen himoihe.
13 Algat antkoi ičetoi hibjan paloid grähkän valdha tehmaha pahut! Ku nügüd' olet sirdnus surmaspäi eloho, antkat ičtatoi Jumalale, a hibjan kaikutte pala hänen valdas tehkaha oiktoid azjoid!
14 Grähk ei linne enamba teiden ižand, sikš ku tö et olgoi käskišton, a olet armoiden valdan al.
15 Ka kutak nügüd'? Tegeškandem-ik grähkid, ku em olgoi käskišton, a olem armoiden valdan al? Em tahtkoi!
16 Ved' tedat sen, miše ku andatoiš orjiden kartte tehmaha kenen-se käsköid, ka linnet hänen valdas, kenele olet andnus. Tö vai andatoiš grähkiden valdha, mi veb surmha, vai olet Jumalan valdan al, mi tegeb teid oiktoikš.
17 Spasibod Jumalale, ku tö, ked edel olit grähkän valdas, nügüd' kaikel südäimel kundlet sidä opendust, mitte om teile anttud.
18 Teid, grähkän orjid, om pästtud valdale, i nügüd' tö olet tozioiktusen käskabunikad.
19 Pagižen jogapäiväižen elon kelel, miše voižit el'geta mindai. Edel tö andoit ičtatoi paganoiden da pahoiden azjoiden valdha. A nügüd' antkat ičetoi hibj tozioiktusen käskabunikaks tehmaha Jumalan pühid tahtoid.
20 Konz olit grähkiden valdas, ka tö et voinugoi olda tozioiktusen käskabunikoin.
21 Midä ližad tö sait? Kaiked mugošt, midä nügüd' tö huikteletoiš, ved' sen lopus om surm.
22 No ku nügüd' tö olet tulnuded valdale grähkišpäi i tehnus Jumalan käskabunikoikš, tö rahnot villäks pühüt i sat lopuks igähižen elon.
23 Grähkän paukan om surm, a Jumalan lahjan om igähine elo Hristosas Iisusas, meiden Ižandas.
1 Velled, ku tö tundet käskišton, ka tedat, miše käskišt pidäb mehen ičeze valdas, kuni hän om hengiš.
2 Käskišt sidob mehel olijan naižen mužikaha, kuni mužik om hengiš. No ku mužik koleb, naine lähteb sen zakonan alpäi, kudamb sidob händast mužikaha.
3 Kuni mužik om hengiš, a hän mäneb mehele toižen taga, ka hän magadaškandeb verhan mužikanke. No mužikan koldes hän om valdal siš zakonaspäi i ei magada jo verhan mužikanke, hot' lähteb mehele toižen taga.
4 Muga tö-ki, minun velled, Hristosan koldes tö, hänen hibjan palaižed, olet lähtnuded käskišton valdaspäi i olet nügüd' toižen valdas, hänen, ken om eläbzoittud kollijoišpäi. Muga mö kandam ičemoi satusid Jumalale.
5 Siloi, konz mö völ olim grähkhižen taban valdas, meiden hibjas radoiba käskištol libutadud grähkhižed himod, i mö toim satusid surmale.
6 No nügüd' mö olem lähtnuded valdale i olem kolnuded sihe näht, mi pidi meid valdas. Nügüd' mö služim Jumalale udel ladul, kut käskeb Heng, em enččel ladul, käskišton mödhe.
7 Ka miš om azj? Jose käskišt om grähk? Ka ei! No vaiše käskišton kal't minä tundeškanzin grähkäd. Himo oliži olnu minei tundmatoi azj, ku käskišt ei oliži sanunu: «Ala himoiče.»
8 I grähk necen käskön pohjal heraštoiti minus äi kaikenlaižid himoid. Käskištota grähk om kolnu.
9 Minä elin ezmäi käskištota, no konz käskišt tuli, ka sid' grähk-ki tuli eloho,
10 i minä kolin. Muga käsk, kudamb oli anttud elon täht, toi minei surman.
11 Ka muga om, miše käskišton käskön kal't grähk maniti mindai i rikoi sil.
12 A iče käskišt om pühä, i käsk om pühä, oiged i hüvä.
13 Ka jose hüvä om tehnus minei surmaks? Ka ei se, a grähk. Grähk toi minei hüvän kal't surman, miše näguiži, mitte grähk todeks-ki om. Muga käsk tegi grähkän völ äjad pahembaks.
14 Mö tedam, miše käskišt om tulnu Hengespäi. A minä olen maine mez' i mödud grähkän valdan alle.
15 En el'genda-ki, midä tegen. En tege sidä, midä tahtoin, a tegen sidä, midä en navedi.
16 I ku tegen sidä, midä en tahtoi, ka minä hökkähtun sihe, miše käskišt om oiged i hüvä.
17 I muga minä en tege iče jo, a minus radab minus eläi grähk.
18 Minä tedan, miše minus, minun grähkhižes ičes, ei elä hüvä. Tahtoida hüväd — se om minus, a tehta hüväd — sidä en löuda.
19 En tege sidä hüväd, midä tahtoin, a tegen sidä pahad, midä en tahtoi.
20 No ku tegen sidä, midä en tahtoi, ka sidä jo en tege minä iče, a sidä tegeb minus eläi grähk.
21 I minä nägen, miše olen mugoižen zakonan valdas: tahtoin tehta hüväd, no paha om tartnu minuhu.
22 Se mez', kudamb eläb minun südäimes, hüviš meliš ühtniži Jumalan käskištoho,
23 no hibjas minä nägen toižen zakonan, grähkän zakonan. Se toradab sidä zakonad vasthapäi, kudamban minun mel' lugeb hüväks, i pidäb mindai kuti čapiš.
24 Voi mindai ozatont! Ken päzutaiži mindai neciš surman hibjaspäi?
25 Spasibod Jumalale meiden Ižandan Iisusan Hristosan täht! I muga minä südäimel olen Jumalan käskišton polel, a grähkhižel ičel — grähkän zakonan polel.
1 Ka sid' jo ei ole nimittušt kadondsudad nenile, ked eläba Hristosas Iisusas i ei elägoi grähkhižen taban mödhe, a Hengen mödhe.
2 Ved' Hengen zakon, kudamb andab elon Hristosas Iisusas, om päzutanu mindai grähkän da surman zakonaspäi.
3 Jumal tegi sen, midä käskišt ei voind tehta, se oli vägetoi meiden grähkhižen taban tagut. Rahvahan grähkiden tagut hän oigenzi tänna ičeze Poigan grähkhižen mehen karččeks. Muga hän sudi mehes rahvahan grähkäd,
4 miše mö, ked eläm Hengen mödhe, a ei grähkhižen taban mödhe, eläižim oiktal elol, kudambal käskeb eläda käskišt.
5 Ken eläb grähkhižen taban mödhe, sil oma meles ezmäi kaiked hibjaližed azjad, a Hengen mödhe eläjil oma himod-ki Hengen karččed.
6 Grähkhižen taban himod toba surman, Hengen tahtod — elon da mirun.
7 Grähkhižen taban tahtod libuba Jumalad vasthapäi, sikš ku ned ei tahtoigoi olda Jumalan käskišton al da ei voigoi-ki olda.
8 Nene, ked eläba grähkhižen taban mödhe, ei voigoi olda mel'he Jumalale.
9 No tö et olgoi grähkhižen taban valdas, a olet Hengen valdas, sikš ku teiš eläb Jumalan Heng. No se, kenel ei ole Hristosan Henged, hän ei ole Hristosan.
10 Ku Hristos om teiš, teiden hibj om kolnu grähkän täht, no heng om eläb tozioiktusen täht.
11 No ku teiš eläb Jumalan Heng, hänen, ken eläbzoiti Iisusan kollijoišpäi, ka hän, ken eläbzoiti Hristosan kollijoišpäi, tegeb mugažo eläbikš teiden kolijad hibjad Hengen vägel, kudamb eläb teiš.
12 Ka muga, velled, mö olem velgas, no ei grähkhižele tabale, miše eläda muga, kut se tahtoib.
13 Ku elät grähkhižen taban mödhe, tö kolet, no ku Hengen abul surmitat hibjan grähkhižed radod, ka sid' voit eläda.
14 Kaik, keda Jumalan Heng vedäb, oma Jumalan lapsed.
15 Tö et sanugoi orjan henged, kudamb vedäiži möst teid grähkän valdha. Olet sanuded Hengen, kudamb tegeb teid Jumalan lapsikš. I muga mö kirgoudam: «Avva! Tatam!»
16 Se Heng ühtes meiden hengenke iče todištab, miše mö olem Jumalan lapsed.
17 No ku olem lapsed, ka olem mugažo jäl'gestusen sajad, Jumal andab meile jäl'gestusen ühtes Hristosanke. I ku ühtes Hristosanke tirpam mokid, ka korktaha arvoho-ki päzum ühtes hänenke.
18 Minä tulin mugomaha mel'he: necen aigan mokad oma tühjad sen tulijan korktan arvon rindal, kudamb avaidase meiš.
19 Kaik se, mi om Jumalal tehtud, lujas varastab sidä, konz ozutasoiš Jumalan lapsed.
20 Ved' kaikele, mi om tehtud, pidi mända tühjaks ei ičeze tahton mödhe, a hänen tahton mödhe, ken muga om märičenu. No kaikel, midä om tehtud, om nadei,
21 miše se-ki päzub kolendan valdaspäi, päzub Jumalan lapsiden karččikš valdale i korktaha arvoho.
22 Mö tedam, miše kaik, mi om Jumalal tehtud, tähäsai ohkab da mokičese sündutandkibuiš,
23 i ei vaiše se, a mö-ki, ked olem sanuded Hengen, ezmäižen Jumalan toivotadud lahjoišpäi, ohkam varastaden Jumalan lapsikš tegendad — meiden hibjan tulendad valdale.
24 Mö olem sanuded päzutandan vaiše nadejas. A ku meiden nadei oliži olnu jo tozi, ka se enamb ei oliži nadei. Ken varastab sidä, midä jo nägeb!
25 No konz nadeimoiš sihe, midä em nähkoi, ka varastam tirpandanke.
26 Heng mugažo abutab meile meiden vällüziš. Ved' mö em tekoi, miš da kut pidab loita. No Heng iče pakičeb meiden poles sanatomil hengahtusil.
27 I Jumal, kudamb tundeb rahvahan südäimed, tedab, midä Heng tahtoib, sikš ku Heng pakičeb uskojiden poles Jumalan tahton mödhe.
28 Mö tedam, miše kaik radab hüväks nenile, ked armastaba Jumalad da keda hän ičeze tahton mödhe om kucnu ičezennoks.
29 Keda hän jo ezmässai om valičenu, heile hän jo ezmässai om märičenu, miše hö linneba hänen Poigan karččed, a hänen Poig oliži ezmäižen velliden sures sebras.
30 Ned, keda Jumal edelpäi om valičenu, hän om kucnu; nenid, keda hän edelpäi om jo kucnu, hän om tehnu tozioiktoikš; a keda hän om tehnu tozioiktoikš, heiš hän om tonu sil'mnägubale ičeze korktan arvon.
31 Ka midä mö sihe sanuižim? Ku Jumal om meiden polel, ka ken voib olda meid vasthapäi?
32 Ku hän ei žalleičend ičeze Poigad, a andoi hänele kolda kaikiden meiden tagut, ka kutak hän ühtes Poiganke ei lahjoičiži meile kaiked tošt-ki?
33 Ken voib väritada Jumalan valitud mehid? Jumal — no hän om tehnu meid tozioiktoikš.
34 Ken voib sudida kadondaha? Vaiše Hristos Iisus! No hän om kolnu meiden tagut; händast om eläbzoittud kollijoišpäi, i hän ištub Jumalan oiktal kädel i loičeb meiš!
35 Mi voib erigoitta meid Jumalan armastusespäi? Tusk vai ahtištuz, küksend, näl'g vai gol'l'uz', varukahad azjad vai sured veičed?
36 Om sanutud Pühiš Kirjutusiš:
— Sinun tagut meid kaiken aigan surmitas,
meid pidetas lambhikš pututandan täht.
37 No kaikiš neniš ahtištusiš meile andab täuden päzutandan hän, kudamb meid armastab.
38 Lujas uskon, miše ei surm, ei elo, ei angelad, ei toižed hengvaldad da väged, ei nügüdläine da ei tulii,
39 ei korktuz' da ei süvüz', ka nimi toine tehtud ei voi erigoitta meid Jumalan armastusespäi, kudamb om tulnu sil'mnägubale Hristosas Iisusas, meiden Ižandas.
1 Hristosan nimes sanun, miše minä pagižen tot; i minun heng todištab ühtes Pühän Hengenke, miše minä en kelasta, konz sanun teile:
2 minun südäin om sures tuskas da lopmatomas kibus.
3 Paremba tahtoižin, miše iče oližin erigoittud Hristosaspäi, ku se abutaiži minun vellile, minun rahvahale.
4 Ved' hö oma izrail'aižed, heid Jumal om otnu ičeze lapsikš, heile om andnu ičeze korktan arvon. Heidenke hän om tehnu kožmusid, heile om andnu käskišton, služindradon da toivotused.
5 Heiden oma ezitatad, heišpäi Messia om tulnu mehen, hän, kudamb om kaikid korktemb Jumal, olgha hän igän kittud. Amin'!
6 No nece ei znamoiče, miše Jumalan sana om männu tühjaks. Ved' ei kaik olgoi izrail'aižed todesižes Izrail'aspäi,
7 i ei kaik Avraaman jäl'gnikad olgoi Avraaman lapsed. Ved' om sanutud: «Isakan kal't tuleba sinun lapsed.»
8 Nece znamoičeb, miše ei kaikid Avraaman jäl'gnikoiden lapsid lugeškatas Jumalan lapsikš, a Jumalan lapsikš lugeškatas nenid, kudambad oma sündnuded hänen toivotusen pohjal.
9 Ved' om muga toivotadud: «Minä möst tulen necen-žo aigan, i Sarral linneb poig.»
10 I täs völ ei ole kaik. Revekka kohtištui meiden ezitatas Isakaspäi kahtel poigal.
12 (11-12) Völ edel heiden sündundad, konz hö völ ei olnugoi tehnuded nimidä, ei hüväd, ei pahad, Jumal sanui Revekkale: «Vanhemb linneb noremban käskabunikan.» Muga Jumal ozuti, miše hän iče valičeb i hänen valičend ei pohjištu mehiden azjoihe, a valičijan tahtoho.
13 Ved' Pühiš Kirjutusiš om muga sanutud Revekkan poigiš: «Jakovad minä armastan, a Isavad en navedi.»
14 Ka midä sihe sanuižim? Jose Jumal om vär? Ka ei!
15 Hän sanui Moisejale: «Minä žalleičen, keda žalleičen, dai armahtan, keda armahtan.»
16 Ka sikš azj ei ole mehen tahtos vai mahtos, a Jumalan armoiš.
17 Ved' om sanutud Pühiš Kirjutusiš faraonale: «Minä tegin sindai kunigahaks, miše sinun kal't ozutaižin ičein vägen i miše minun nimen polhe voižiba pagišta kaikes mirus.»
18 Ka Jumal žalleičeb sidä, keda tahtoib, i kovitab sidä, keda tahtoib.
19 Sinä küzud minai: «Mikš Jumal väritab rahvahid? Jose ken-ni voib olda hänen tahtod vasthapäi?»
20 Ken sinä mugoine oled, miše ridled Jumalanke? Voib-ik saviastii sanuda ičeze tegijale: «Mikš sinä tegid mindai mugoižeks?»
21 Ei-ik padanikal ole valdad tehta siš-žo savespäi toine astii arvokaz, a toine — muupäiväine?
22 Muga Jumal-ki om tehnu, miše ozutada ičeze vihan i ičeze vägen. Suren tirpandanke hän om kaičenu nenid vihan astijoid, kudambid pidi oigeta murendushe.
23 Kaiken ičeze korktan arvon hän toi sil'mnägubale neniden astijoiden kal't, kudambid hän om armahtanu i vaumištanu korktan arvon täht.
24 Nene armahtusen astijad olem mö, kudambid hän om kucnu, i ei vaiše evrejalaižišpäi, a toižiš-ki rahvahišpäi.
25 Sikš hän pagižeb ičeze sanankandajan Osijan kirjas:
— Minä kucuškanden ičein rahvahaks sidä rahvast,
kudamb ei olend minunke ühtes,
dai sanuškanden armhaks sidä,
kudambad en armastand.
26 I siš-žo sijas, kus heile oli sanutud:
«Tö et olgoi minun rahvaz»,
heid kucuškatas eläban Jumalan lapsikš.
27 No Izrail'an polhe Isaija kirgoudab: «Hot' Izrail'an rahvast oliži kut čurud meren randal, ka heišpäi vaiše lopud päzuba henghe!
28 Äkkid da lophusai Ižand tegeškandeb ičeze sanan mödhe man päl.»
29 Da völ Isaija om endustanu:
— Ku Ižand Savaof ei oliži jätnu
meile semnid,
ka mö oližim kadonuded muga kut Sodom,
i meile oliži tehnus kut Gomorrale.
30 Ka midä nece znamoičeb? Sidä, miše Jumalad tundmatomad rahvahad, kudambad ei ecnugoi tozioiktust, saiba sen, tozioiktusen uskondan kal't,
31 a Izrail', kudamb eci tozioiktust käskišton mödhe, ei sand sidä.
32 Min täht? A sen täht, miše izrail'aižed ei ecnugoi tozioiktust uskondan tel, a eciba sidä eläden käskišton mödhe. Hö oma kukištunuded sihe kivehe,
33 kudambas om sanutud:
— Minä seižutan Sionaha kiven,
kudambaha hö kukištuba,
kal'l'on, kudambaha hö satatasoiš.
No kaikutte, ken uskob hänehe,
ei putu huiktaha.
1 Velled, minä kaikel südäimel tahtoin da loičen Jumalale, miše Izrail' saiži päzutandan.
2 Sanun toden: heiden heng palab Jumalan polhe, no heiš ei ole el'gendust.
3 Hö ei kundelnugoi Jumalan tozioiktust, ku ei el'gendanugoi sidä, a tahtoiba tehta ičeze tozioiktusen.
4 Hristos ved' om käskišton lop: nügüd' tozioiktaks tegese kaikutte, ken uskob.
5 Siš tozioiktuses, kudamb pohjištub käskištoho, Moisei kirjutab: «Ken tegeb, kut käskištos om sanutud, eläškandeb sil.»
6 A tozioiktuz', kudamb tuleb uskondan kal't, sanub muga: «Ala pagiže ičeiž südäimes: ‘Kenak libub taivhaze?’ — mi znamoičeb, miše toda male Hristosad —
7 vai: ‘Ken voib lasktas pohjatomha haudha?’ — mi znamoičeb, miše eläbzoitta Hristosad kollijoišpäi.
8 No midä om sanutud Pühiš Kirjutusiš ?
— Sana om läz sindai,
sinun sus da sinun südäimes.
Nece om sen uskondan sana, kudambad mö sanelem.
9 Ku sinä sul sanud Iisusad Ižandaks da südäimes uskod, miše Jumal om eläbzoitnu händast kollijoišpäi, sid' sinä linned päzutadud.
10 Südäimen uskond tegeb mehen tozioiktaks, sun sana tob päzutandan.
11 Pühiš Kirjutusiš om sanutud: «Ni üks', ken uskob hänehe, ei putu huiktaha.»
12 Nece koskeb kut evrejalaižid, muga grekalaižid-ki, sikš ku kaikil om üks' Ižand, i hän andab täudel märal kaikile, ked kucuba händast abuhu.
13 Ved' om sanutud Pühiš Kirjutusiš: «Jogahine, ken kucub abuhu Ižandan nimed, linneb päzutadud.»
14 Nu kut hö voiba kucta abuhu händast, kenehe ei uskkoi? I kutak hö voiba uskta hänehe, kenen polhe ei kulnugoi? I kutak kulištada, ku niken ei sanele?
15 I kutak saneleškatas, ku nikeda ei ole oigetud sanelemha? Ved' Pühiš Kirjutusiš om sanutud: «Miččed sulad oma neniden jaugad, ked saneleba hüvän vestin kožmusen polhe, neniden, ked saneleba hüväd!»
16 No ei kaik oma kundelnuded hüväd vestid. Ved' Isaija sanub: «Sur' Sünd, ken om usknu meiden sanoihe?»
17 Uskond sündub kulendas, a kulend — Jumalan sanas.
18 Nügüd' küzun: Jose hö ei olgoi kulnuded? Ka, kuliba:
— Sanankandajiden än' om kajadanu kaikjale mirus,
heiden sanad oma lendnuded man agjoihesai.
19 Völ küzun: Ei-ik Izrail' ole el'gendanu? Ka om! Ved' Jumal jo Moisejan kal't sanub heile:
— Rahvahan kal't, kudambad ei voi kucta-ki rahvahaks,
minä libutan teiš kadehut,
libutan teiš vihad el'getoman rahvahan päle.
20 Isaijan kirjas om sanutud völ rohktemba:
— Ned, ked ei ecnugoi mindai,
oma mindai löudnuded,
olen ozutanu ičtain nenile,
ked ei küzunugoi mindai.
21 A Izrail'an polhe om sanutud: «Kaiken päivän oigendelin ičein käded nenakahan da kundlematoman rahvahan polhe.»
1 Ka sid' küzun: Jose Jumal om hül'gäidanu ičeze rahvast? Ka ei! Ved' minä-ki olen izrail'aine, Avraaman jäl'gnik, Veniaminan heimospäi.
2 Jumal ei ole jätnu ičeze rahvast, kudambad oli valičenu jo edel. Ved' tö tedat, midä Pühäd Kirjutused sanuba Iljan polhe. Hän väritab Jumalan edes Izrail'ad sanudes:
3 «Sur' Sünd, hö oma riknuded sinun sanankandajid i pannuded sinun žertvaltarid mantazale. Minä üksnäin olen jänu henghe, no hö eciba minun-ki henged.»
4 A midäk hänele sanui vastha Jumal? «Minä olen jätnu ičelein seičemetuhad mest, kudambad ei langenugoi kombuile Vaal-jumalan edehe.»
5 Muga nügüdläižel-ki aigal om kaičenus loppala, kudamban Jumal om valičenu ičeze armoiš.
6 No ku nece valičend om tehtud armoiden pohjal, ka se ei ole tehtud azjoiden pohjal — muite armod ei oliži armoin. A ku valičend om tehtud azjoiden pohjal, ka se jo ei ole tehtud armoiden pohjal — muite azj ei ole jo azj.
7 Ka midä sid' om? Izrail' ei ole sanu sidä, midä om ecnu; vaiše valitud oma sanuded. Toižed oma kovitanuded ičeze südäimed,
8 muga kut om kirjutadud Pühiš Kirjutusiš:
— Jumal om andnu heile kovidunuden hengen,
sil'mäd, kudambad ei nähkoi,
i korvad, kudambad ei kulgoi.
Muga om völ nügüd'-ki.
9 I David sanub:
— Tehkahas heiden prazniklong heile
verkoks da rihmaks,
kukištuseks da kovaks openduseks.
10 Pimenegha heiden sil'mäd,
miše hö ei nägiži,
mängaha kokovicoikš heiden sel'gäd-ki igäks.
11 Minä küzun: jose evrejalaižed oma kukištunuded, miše nikonz ei libuda? Ka ei! Heiden lanktemižen tagut päzutand om tulnu toižile rahvahile, miše evrejalaižed zavodižiba kadehtida heid.
12 I ku evrejalaižiden lanktemine om andnu hüvüt mirule da heiden käraudamine Jumalaspäi — hüvüt toižile rahvahile, ka kuvert völ hüvüt tob heiden käraudamine Jumalaha!
13 Pagižen nügüd' teile, ked olet käraudanus Jumalaha toižiš rahvahišpäi. Minä pidän korktas arvos minun apostolan radod teiden keskes.
14 Voib olda, libutan minun heimolaižiš kadehut teihe i muga voin päzutada keda-ni heišpäi.
15 Ku Jumalan käraudamine evrejalaižišpäi om avaidanu mirule ten kožmusehe, ka midä linneb, konz Jumal otab heid tagaze? Siloi kollijad eläbzuba!
16 Ved' ku ezmäine leib om pühä, ka kaik taigin-ki om pühä, a ku pun jur' om pühä, ka oksad-ki oma pühäd.
17 Ku erased sadvoipun oksad om katkaitud, da sindai, kudamb oled mecvoipun oks, om kazvatoittud sadvoipun oksiden keskhe, sikš sinä oled tehnus sen pun palaks i sanu sen jurišpäi väged,
18 ka ala kitte toižiden oksiden keskes! A ku kitätoi, ka mušta: ed sinä pidä jur't, a jur' pidäb sindai.
19 Sinä void sanuda: «Ned oksad katkaitihe, miše kazvatada mindai.»
20 Se om tozi. Ned katkaitihe heiden uskmatomuden tagut, a sinä püžud, kuni uskod. Ala baffalide, a varaida.
21 Ku Jumal ei žalleičend sen pun ičeze oksid, ka hän ei žalleiče sindai-ki.
22 Kacu, mitte pehmedsüdäimeline da kova-ki om Jumal: lanktenuzile hän om kova, a sinei om pehmed, kuni püžud hänen hüvüdes, a muite sindai-ki leikatas.
23 No ned toižed-ki voiba kazvahtuda udhe, ku ei jägoi uskmatomuden valdha, sikš miše Jumal voib kazvatada ned udes.
24 Ku sindai katkaitihe mecvoipuspäi, kudambas sinä olid kaznu, da udes kazvatadihe sadvoipuhu londusen vasthapäi, ka sidä teramba sadvoipun oksad voiba kazvahtuda tagaze ičeze puhu.
25 Tahtoin, miše tö tedaižit necen peitazjan, velled, i et oliži ičetoi melevuden valdas: südäimen kovuz', kudamb tuli ühtele Izrail'an rahvahan palale, linneb sihesai, kuni Jumalannoks tuleb täuz' lugumär toižiš rahvahišpäi.
26 Konz heiden lugumär tegese täudeks, kaik Izrail' päzub, kut om sanutud Pühiš Kirjutusiš:
— Sionaspäi tuleb Päzutai,
hän kükseb jumalatomuden
Jakovan jäl'gnikoišpäi.
27 I nece linneb minun kožmuz heidenke:
minä heitän heišpäi heiden grähkäd.
28 Izrail'an rahvaz om Jumalan vihanik, ku vastustab hüväd vestid — se om teiden täht, no ku hö oma valitud rahvaz, ka oma Jumalale armhad — se om tatoiden täht.
29 Jumal ei ota tagaze ičeze lahjoid da kucundad-ki.
30 Tö ende et kundelnugoi Jumalad, no izrail'aižiden kundlematomuden tagut Jumal nügüd' om žalleičenu teid.
31 Muga hö-ki nügüd' oma kundlematomad, miše Jumal heid-ki armahtaiži, sikš ku om armahtanu teid.
32 Ved' Jumal kaikid om pannu kundlematomuden čapihe, miše sid' voiži heile kaikile antta armahtusen.
33 Mitte märatoi om Jumalan bohatuz', mitte süvä om hänen melevuz' da tedo! Miččed el'gendamatomad oma hänen sudad da tundmatomad hänen ted!
34
Ken voib tedištada hänen mel't,
ken voib olda hänen nevojan?
35 Ken om andnu hänele midä-ni,
miše hänele pidaiži maksta tagaze?
36 Ka kaik om hänespäi, hänen kal't i hänen täht. Olgha hänele igän korged arv, amin'!
1 Jumalan suriden armoiden tagut pakičen teid, velled: Antkat ičetoi hibjad eläbaks, pühäks da Jumalale mel'hižeks žertvaks. Muga tehtes tö tozi-ki služit Jumalale.
2 Algat otkoi henghe necen mirun elonveroid, a vajehtagatoiš, uzištagat ičetoi mel't, miše tedištaižit, midä tahtoib Jumal, mi om hüvä, mi om hänele mel'he da om mugoine, kut pidaiži olda.
3 Jumalal anttud armoil minä sanun teile jogahižele: algat libutagoi ičtatoi korktemba, mi pidab, a vaiše sen verdan — ičetoi uskondan mödhe, kudamban Jumal jogahižele teišpäi om andnu.
4 I muga kut meil om üks' hibj i siš om äi paloid, kudambil om ičeze tegoid,
5 ka mö-ki kaik Hristosas eläjad olem üks' hibj, a eriži mö kaik olem toine toižele sen hibjan palaižed.
6 Ičeze armoiš Jumal om andnu meile erilaižid lahjoid. Se, kenel om lahj sanelda Jumalan vestid, tehkaha sidä sen uskondan mödhe, mitte hänel om.
7 Ken om pandud tehmaha služindradod, tehkaha sidä, ken opendamha — opekaha,
8 ken tugedamha — olgha tugen, ken andmaha — ka antkaha täudel märal, ken vedämaha azjoid — vedägaha ned suren tahtonke, ken abutamha gollile — abutagha hüviš meliš.
9 Olgha teiden armastuz-ki puhthas südäimespäi. Algat navedigoi pahad, püžugat hüvüdes.
10 Armastagat toine tošt muga lämäs kut velled, pidägat toine tošt korktembas arvos mi ičtatoi.
11 Algat näivištugoi siš, midä teget, palagaha teiš Hengen lämoi Jumalan täht.
12 Hüviš meliš nadeigatoiš Jumalaha, tirpkat kaik ahtištused, loičkat väzumata.
13 Abutagat mairhes olijoile jumalanuskojile, olgat adivoičetajad.
14 Blahoslovigat teiden küksijoid, blahoslovigat, a algat oigendagoi Jumalan vihad heiden päle.
15 Ihastugat nenidenke, kenel om ihastust, voikkat ühtes voikajidenke.
16 Olgat kesknetoi üks'meližed. Algat lugekoi ičtatoi korktemba toižid, olgat peniden rindal. Algat lugekoi ičtatoi lujas melekahikš.
17 Algat makskoi nikenele pahas pahal. Naprigat tehta sidä, mi om hüvä kaikiden sil'miš.
18 Ku muga voiži da ku nece ripub teišpäi, ka elägat kožmuses kaikidenke.
19 Algat iče makskoi pahal nikenele, a jätkat sija Jumalan vihale. Ved' om sanutud Pühiš Kirjutusiš: «Minun om namestuz, minä maksan tegoiden mödhe, sanub Ižand».
20 Sanutas i ninga: «Ku sinun vihanik om näl'gäs, söta händast, ku om vezinäl'gäs — jota händast. Tehtes muga sinä keradad palabid hilid hänen pän päle.»
21 Ala anda pahale olda väges sinun päl, a vägesta paha hüväl.
1 Kaikuččele pidab kundelta ülembašt valdad, sikš ku ei ole valdad, kudamb ei tuliži Jumalaspäi, i kaik man päl olijad valdmehed om Jumalal pandud.
2 Sikš ken vastustab valdmehid, se libub sidä vasthapäi, midä Jumal om käsknu tehta, a ken tegeb muga, ka sab Jumalan sudan.
3 Ken tegeb hüvin, sille ei tarbiž varaita valdanpidäjid, a varaita tarbiž sille, kudamb tegeb pahad. Ku tahtoižid eläda varaidmata valdmehid, ka tege hüvin, i hö kitäba sindai.
4 Ülembaine vald om Jumalan käskabunik, se radab sinun hüväks. No ku teged pahad, ka varaida! Ved' se ei kandiše sur't vešt tühjan. Se om Jumalan käskabunik, kudamban kal't kova openduz tuleb pahantegijan päle.
5 Sikš pidab olda kundlijaižin ei vaiše opendusen täht, a sen täht, miše ičeiž südäimes tedad: muga pidab-ki tehta.
6 Tö ved' maksat nalogoid, a valdmehed služiba Jumalale, konz hö tegeba ičeze radoid.
7 Antkat sid' jogahižele se, mi hänele pidab: kenele pidab nalogad, sille antkat nalogad, kenele maröunmaksud — sille maröunmaksud, kenele varaiduz — sille varaiduz, kenele korged arv — sille korged arv.
8 Algat olgoi velgas nikenele hot' miš-ni, vaiše toine toižele armastuses. Ken armastab tošt, hän om tehnu sen, midä kirjutadas käskištos.
9 Nene käsköd «Ala magada verhan akanke», «Ala riko», «Ala vargasta», «Ala kelhas värita», «Ala himoiče nimidä verast» i kaik toižed käsköd oma neniš sanoiš: «Armasta ičeiž lähembašt, kut ičtaiž.»
10 Armastuz ei tege nimidä pahad lähembaižele. Sikš ken armastab, hän tegeb kaiken, mi om kirjutadud käskištos.
11 Sen ližaks tö tedat, mitte aig nügüd' om. Se aig om heraštuda meile unespäi, sikš ku päzund om nügüd' lähemba meihe, mi siloi, konz mö tegimoiš uskojikš.
12 Ö om lopmas, homendez jo vaugištub. Tackam pimedan radod da tehkamoiš päivänvauktan polestajikš.
13 Elägam muga, kut pidab päivänvauktal, ei praznuiten da joden vinad, ei verhil magaduzsijoil da kebnal elol, ei ridelten da kadehtiden.
14 Säkatoiš meiden Ižandaha Iisusaha Hristosaha! Algat pidägoi hol't ičetoi hibjas enamba mi pidaiži, ika sen himod vägestaba teid.
1 Otkat ičetoi keskhe händast, kenen uskond om väl'l', algat hänenke ridelkoi, midä sab tehta, a midä ei sa.
2 Eraz uskob, miše voib söda kaiked, a ken uskondas om väl'l', ka söb vaiše maspäi kaznut.
3 Se, ken söb kaiked, algha hondostagoi sidä, kudamb ei sö; a se, ken ei sö kaiked, algha sudigoi sidä, ken söb. Ved' Jumal om otnu händast-ki ičezennoks.
4 Ken sinä oled, miše sudid toižen ižandan käskabunikad? Se om hänen ižandan azj, seižub hän vai lanksi. No hän kaiken-se seižuškandeb, sikš ku Jumal voib pidäda händast jaugoil.
5 Ken-se lugeb üht päiväd kal'hemba tošt, toižele kaik päiväd oma ühtejiččed. Jogahine tehkaha sidä, midä hän lugeb oiktaks.
6 Ken erigoitab päivid, ka erigoitab Ižandan täht; ken ei erigoita päivid, ka ei erigoita Ižandan täht; ken söb, ka söb Ižandan täht, sikš ku kitäb Jumalad. A se, ken ei sö, om Ižandan täht sömäta, i hän mugažo kitäb Jumalad.
7 Niken meišpäi ei elä vaiše ičemoi täht, da ei kole-ki ičemoi täht.
8 I ku mö eläm, eläm Ižandan täht, i ku kolem, ka kolem Ižandan täht. I sid' eläm mö vai kolem — mö olem Ižandan.
9 Ved' sikš-se Hristos koli, eläbzui i möst tuli eloho, miše hän oliži kut kolnuziden muga eläbiden-ki Ižand.
10 Ka kutak sinä void sudida uskondvelled? A sinä, mikš sinä hondostad uskondvelled? Mö kaik putum Hristosan sudan edehe.
11 Ved' om kirjutadud Pühiš Kirjutusiš:
— Ičein elon kal't vahvištoitan sanan,
sanub Ižand,
kaikutte pol'v kumardaškandese minun edehe
i kaikutte kel' ülenzoitaškandeb Jumalad.
12 I muga kaikuččele meišpäi pidab antta vastuz Jumalale siš, midä hän om tehnu.
13 Ka algam enamba sudigoi toine tošt. Kackat, miše teiden vigan tagut uskondvel'l' ei kukištuiži da ei langeniži.
14 Ižandaha Iisusaha usktes minä vahvas tedan: nimitte azj ei ole pagan ičesazepäi. Vaiše se, midä iče mez' lugeb paganaks, ka se tegese hänen täht paganaks.
15 No ku sinun vel'l' om pahoiš meliš sen täht, midä sinä söd, ka sinä jo ed elä armastusen mödhe. Ala sömižen tagut travi velled, kudamban tagut Hristos om kolnu.
16 Algat antkoi nagrda sidä, mi teiden meles om hüvä.
17 Jumalan valdkund ei ole sömine da jomine, se om tozioiged elo, kožmuz da ihastuz, kudambid Pühä Heng andab.
18 Ken muga tegeb Hristosan täht, ka hän om mel'he Jumalale da om mehiden keskes-ki korktas arvos.
19 Ka eckam se, mi meile andab kožmust da tuged kesknemoi.
20 Ala sömižen tagut travi Jumalan radod. Hot' kaik om puhtaz, no paha om mehele, ku hän ičeze söndal vedäb lähelišt lanktemižehe.
21 Om paremb olda sömäta lihad, jomata vinad i tehmata tošt-ki, min tagut sinun vel'l' kukištub, lankteb grähkähä vai väl'düb.
22 Om sinai uskond, ka pidä sidä ičeiž südäimes: sidä Jumal nägeb. Ozakaz om se, ken ei sudi ičtaze sen täht, min lugeb oiktaks.
23 A se, ken ei teda söiži-ik hän vai ei, a kaiken-se söb, ka om jo suditud, sikš ku hän ei tege uskondan mödhe. Kaik, mi ei ole tehtud uskondan mödhe, om grähk.
24 Kitäm händast, ken voib vahvištada teid uskondas, kut sanub hüvä vest', da sanad Iisusan Hristosan polhe, kudambid minä sanelen, se avaitud peitazj, kudamb igän oli saubatud,
25 a nügüd' om todud sil'mnägubale, da kudamb Jumalan sanankandajiden kirjutusiden kal't om avaitud kaikile rahvahile, miše hö uskoižiba hänehe da kundližiba händast.
26 Jumalale, üksjaižele melevale, olgha korged arv igän Iisusan Hristosan kal't, amin'.
1 Meile, uskondas vägevile, pidab tirpta uskondas välliden vigad. Em voigoi meletada vaiše siš, mi om mel'he meile.
2 Meile jogahižele pidab meletada lähembaižes, mi oliži hänele hüvä i mi vahvištaiži händast.
3 Ved' Hristos-ki ei meletand ičesaze. Om kirjutadud Pühiš Kirjutusiš: «Sinun nagrajiden pahad sanad oma lanktenuded minun päle.»
4 Kaik, midä om edel sanutud Pühiš Kirjutusiš, om sanutud meile openduseks, miše tirpandal da Kirjutusiden tüništoitusel kaičižim nadejad.
5 Jumal, kenespäi tirpand da tüništoituz tuleba, antkaha teile ičekesken olda üks'meližin Hristosan Iisusan tahton mödhe,
6 miše tö ühtes melespäi, ühtes suspäi ülenzoitaižit meiden Ižandan Iisusan Hristosan Jumalad da Tatad.
7 Otkat ičetoi keskhe toine tošt, kut Hristos om otnu teid Jumalan korktan arvon täht.
8 Pidän meles sidä: Iisus Hristos om tulnu abutamha evrejalaižile. Hän om tulnu vahvištoitmaha meiden tatoile anttud toivotusid, miše näguiži: Jumal vahvas pidäb sanan.
9 Hristos om tulnu völ sikš, miše toižed-ki rahvahad voižiba ülenzoitta Jumalad hänen armahtusen täht, kut om sanutud Pühiš Kirjutusiš:
— Sikš ülenzoitan sindai, Ižand,
Jumalad tundmatomiden rahvahiden keskes,
pajatan spasiboid sinun nimele.
10 Da völ edemba:
— Ihastugat, Jumalad tundmatomad rahvahad,
ühtes hänen rahvahanke!
11 I völ-ki:
— Kitkat Ižandad, kaik mirun rahvahad!
Ülenzoitkat händast,
kaik man eläjad!
12 Da völ Isaija sanub:
— Jessejan jurespäi libub veza,
kudamb kazvaškandeb
kaikiden rahvahiden valdmeheks.
Hänehe hö paneba ičeze nadejad.
13 Jumal, kudamb andab nadejan, täutkaha hüväl melel da mirul teid, uskojad, miše teiden nadei kaiken aigan vaiše kazvaiži Pühän Hengen vägel.
14 Velled, minä tozi-ki uskon sihe, miše tö olet täuded hüvid tahtoid da kaikenlaižid tedoid i voit iče-ki nevoda toine toižele.
15 No üks'kaik olen kirjutanu völ kerdan teile, velled, voib olda, erašti rohktas-ki, miše johtutada erasiš azjoiš. Olen tehnu muga, sikš ku Jumal ičeze armoiš om kucnu mindai
16 služimaha Iisusale Hristosale Jumalad tundmatomiden rahvahiden keskes, tehmaha papin radoid Jumalan hüvän vestin täht, miše nene-ki rahvahad Pühän Hengen vedäden andaižihe Jumalan käzihe hänele mel'hižeks žertvaks.
17 Minä voin Iisusas Hristosas baffalidas sil, miše olen služinu Jumalale.
18 En rohti pagišta nimiččes toižes azjas, vaiše siš, midä Hristos minun kal't om tehnu, miše sada Jumalad tundmatomad rahvahad kundlijaižikš paginoiden, tegoiden,
19 tundmuzznamoiden da čudoiden kal't Jumalan Hengen vägel. Muga minä olen lopnu hüvän vestin sanelendan Hristosan polhe Jerusalimaspäi i sen ümbrištospäi Illiriahasai.
20 Olen naprinu sanelda hüväd vestid vaiše sigä, kus Hristosan nimi ei ole völ tutab, miše nece ei oliži kuti sauvond toižiden tehtud alandusele.
21 Radoin, kut om sanutud Pühiš Kirjutusiš:
— Ned, kenele ei ole starinoitud hänen polhe,
voiba nägištada,
ked ei olgoi kulnuded,
ned voiba el'geta.
22 Minun rad äi kerdoid om telustanu minun matkoile teidennoks.
23 No nügüd' minai ei ole enamb radod neniš tahoiš i ku äi vozid tahtoin tulda teidennoks,
24 ka konz lähten Ispaniaha, tulen teidennoks. Nadeimoi, miše sen matkan aigan voižin nägištada teid i tö abutaižit minei mända edemba, a ezmäi kaiked, oldes teidenke saižin hot' vähäižen hüväd mel't.
25 A nügüd' minä mänen Jerusalimha vemha abud jumalanuskojile.
26 Makedonian da Ahaijan uskondkundad oma kožunus antta ühthižen lahjan Jerusaliman uskondkundan gollile.
27 Hö tuliba mugoižehe mel'he da hö völ oliba velgas-ki heile. Ved' ku Jumalad tundmatomad rahvahad oma sanuded hengelišt elod evrejalaižišpäi, ka nügüd' heile pidab abutada mil-se materialižel.
28 Konz lopin necen radon i andan heile keratud denglahjan, lähten teiden kal't Ispaniaha.
29 Minä tedan, miše tuldes teidennoks tulen Hristosan hüvän vestin täuden blahoslovindanke.
30 Pakičen teid, velled, meiden Ižandan Iisusan Hristosan täht da Pühän Hengen anttud armastusen täht, tugekat mindai. Loičkat äjan Jumalale minun taguiči,
31 miše Judejas en putuiži uskmatomiden käzihe, da miše lahj, kudamban ven Jerusalimha, oliži mel'he jumalanuskojile.
32 I siloi, ku linneb sihe Jumalan taht, ka hüväs meles tuližin teidennoks da saižin henghe lebud.
33 Jumal, kudamb andab mirud, olgha teidenke kaikidenke. Amin'.
1 Minä tahtoižin sanuda teile meiden uskondsizaren Feban polhe, kudamb radab djakonisan Kenhrejan uskondkundas.
2 Vastkat händast Ižandan nimes, kut pidab jumalanuskojile vastata, da abutagat hänele kaikes, miš hänele oliži tarbiž teiden abud. Ved' hän iče-ki om abutanu äjile i minei-ki.
3 Sanugat tervhutesid Priskale i Akilale, minun radvellile Hristosas Iisusas.
4 Hö oliba vaumhed andmaha hengen-ki minun taguiči, i heid kitän ei vaiše minä, a kitäba kaik uskondkundad, kudambad oma käraudanus uskondaha Jumalad tundmatomiden rahvahiden keskespäi. Sanugat völ tervhutesid heiden pert'he keradajile uskojile.
5 Äi tervhutesid minun armhale Epenetale, kudamb ezmäižen Ahaijas zavodi uskta Hristosaha.
6 Äi tervhutesid mugažo Mariale, hän om tehnu äi radod meiden täht.
7 Äi tervhutesid Andronikale i Juniale, minun heimvellile da türmsebranikoile. Hö oma korktas arvos apostoloiden sebras i edel mindai uskoškanziba Hristosaha.
8 Äi tervhutesid minun armhale uskondvellele Ampliatale,
9 da mugažo Urbanale, meiden radvellele Hristosas, i minun armhale Stahijale.
10 Äi tervhutesid Apellesale, kenen uskond Hristosaha om tetab kaikiš polišpäi. Mugažo tervhutesid Aristovulan kanznikoile.
11 Äi tervhutesid minun heimvellele Irodionale da Narkissan kanznikoile, ked mugažo uskoba Ižandaha.
12 Äi tervhutesid Trifenale i Trifosale, naižile, ked tegeba äi radod Ižandan täht. Tervhutesed armhale sizarele Persidale: hän pani äi väged Ižandan radoihe.
13 Tervhutesed Ižandan valitud Ruf-vellele da hänen mamale, ved' hän minei-ki om kuti mam.
14 Äi tervhutesid Asinkritale, Flegontale, Germesale, Patrovale, Germasale i kaikile toižile vellile, kudambad oma heidenke.
15 Tervhutesed Filologale i Juliale, Nirejale i hänen sizarele, Olimpasale i kaikile jumalanuskojile, ked oma hänenke.
16 Tervehtagat toine tošt pühäl tervehtusel. Tervhutesid oigendaba teile kaik Hristosan uskondkundad.
17 Tomotan teid, velled, čurakatoiš nenid, ked toba ridoid i kukištuzkivid teiden tele, miše tö jätaižit nened opendused, miččed om anttud teile. Olgat eriži neniš mehišpäi.
18 Hö ei služigoi meiden Ižandale Iisusale Hristosale, a vaiše ičeze vacale da čomil sanoil i libedkelel veba manitushe puhthad südäimed.
19 Om kaikile tetab se, miččed tö olet kundlijaižed. Sikš olen hüviš meliš teiden tagut i tahtoin, miše tö oližit melevad hüväs da vigatomad pahan edes.
20 A Jumal, mirun purde, teravas murendab sotonan i paneb teiden jaugoiden alle. Olgha teidenke meiden Ižandan Iisusan Hristosan armod.
21 Äi tervhutesid oigendaba teile minun radvel'l' Timofei da minun heimvelled Lukii, Jason, Sosipatr.
22 Äi tervhutesid Ižandan nimes oigendan teile minä-ki, Terti, kenen kädel om kirjutadud nece kirjeine.
23 Äi tervhutesid teile oigendab Gai, kudamb om avaidanu ičeze kodin minei i kaikele uskondkundale. Tervhutesed oigendab mugažo Erast, lidnan rahankacui, da völ Kvart-vel'l'.
24 Olgha teidenke meiden Ižandan Iisusan Hristosan armod! Amin'.