1 Mi om ezmässai olnu, min olem kulnuded, min ičemoi sil'mil nähnuded, midä kacelnuded da ičemoi käzil kosketanuded, siš mö pagižem: elon Sanan polhe.
2 Elo tuli sil'mnägubale. Mö olem nähnuded sen i todištam sen polhe. Mö sanelem teile igähižes elos, kudamb oli Tatanno i ozutihe meile.
3 Min olem nähnuded da kulnuded, sen mö mugažo teile sanelem, miše tö-ki oližit ühtes meidenke, muga kut mö olem ühtes Tatanke da hänen Poiganke Iisusanke Hristosanke.
4 Necen mö kirjutam, miše teiden hüvä mel' tegižihe täudeks.
5 Nece om se vest', kudamban mö hänespäi kulim da teile sanelem: Jumal om päivänvauged, hänes ei ole nimidä pimedad.
6 Ku mö sanum, miše eläm ühtes hänenke, a iče kävelem pimedas, ka mö kelastam i em elägoi toden mödhe.
7 No ku kävelem päivänvauktas, muga kut hän om päivänvauktas, ka siloi mö olem ühtes toine toiženke, i Iisusan Hristosan, hänen Poigan veri, puhtastab meid kaikiš grähkišpäi.
8 Ku sanum, miše em olgoi grähkhižed, mö manitamoiš, i meiš ei ole tot.
9 No ku mö sanum meiden grähkäd, ka Jumal, kudamb om vahv sanas da tozioiged, pästab meiden grähkäd i puhtastab kaikes pahudespäi.
10 Ku sanum, miše em tehnugoi grähkid, ka ozutam Jumalad kelastajaks, i meiš ei ole hänen Sanad.
1 Armhad lapsed! Kirjutan necen teile, miše tö et tegiži grähkid. A ku ken tegeb grähkid, ka meil om Tatan edes Polestai, Iisus Hristos, Tozioiged.
2 Hän om žertvmaksmine meiden grähkiš, i maksab ei vaiše meiden grähkiš, a kaiken mirun mehiden grähkiš.
3 Ka kut mö voim tedištada, tundem-ik Iisusad? Mö tundem händast, ku eläm hänen käsköiden mödhe.
4 Ken sanub, miše tundeb Iisusan, a iče ei elä hänen käsköiden mödhe, ka hän om kelastai, i hänes ei ole tot.
5 No ken kundleb hänen sanad, ka hänes Jumalan armastuz tozi-ki om täudnus. I sišpäi mö tedam, miše mö olem hänes.
6 Sille, ken sanub, miše püžub Iisusas Hristosas, pidab eläda muga, kut eli hän.
7 Minun armhad! Käsk, kudamban minä teile kirjutan, ei ole uz'. Nece om se vanh käsk, kudamb om olnu teil ezmässai. Vanh käsk om se sana, kudamban tö olet kulnuded ezmässai.
8 I üks' se-žo käsk, kudambas teile kirjutan, om uz': se käsk om tehnus todeks hänes da teiš, sikš ku pimed kadob, a toden päivänvauged hoštab.
9 Ken sanub, miše hän om päivänvauktas, a iče kandab vihad vellen päle, se om völ pimedas.
10 Ken armastab velled, püžub päivänvauktas, i hänes ei ole nimidä, mi veiži grähkähä.
11 No se, ken kandab vihad vellen päle, om pimedas. Hän käveleb pimedas, i ei teda, kuna mäneb, sikš ku pimed om sogenzoitnu hänen sil'mäd.
12 Minä kirjutan teile, lapsuded, sikš ku teiden grähkäd om pästtud hänen nimen täht.
13 Minä kirjutan teile, tatad, sikš ku tö olet openus tundmaha händast, ken om olnu ezmässai. Minä kirjutan teile, nored, sikš ku tö olet vägestanuded sotonan. Minä kirjutan teile, lapsed, sikš ku tö olet openus tundmaha Tatad.
14 Tatad, minä olen kirjutanu teile, sikš ku tö olet openus tundmaha händast, ken om olnu ezmässai. Nored, minä olen kirjutanu teile, sikš ku tö olet vägekahad, Jumalan sana püžub teiš, i tö olet vägestanuded sotonan.
15 Algat armastagoi mirud i sidä, midä mirus om. Ku ken-ni armastab mirud, hänes ei ole sijad Tatan armastusele.
16 Sikš ku midä mirus om: hibjan himod, sil'miden tahtod da elon kitändad, kaik nece om miruspäi, ei Tataspäi.
17 Mir dai sen himod kadoba, no ken eläb Jumalan valdan mödhe, eläškandeb igän.
18 Lapsed, nügüd' tuliba jäl'gmäižed aigad. Tö olet kulnuded, miše om tulmas antihrist, i nügüd' om ozutanus äi antihristoid. Sikš mö tedam: jäl'gmäine aig om tulnu.
19 Nene antihristad oma ozutanus meiden keskespäi, no hö ei olnugoi meiden. Ku hö olnuižiba meiden, ka hö püžunuižiba meiden keskes. No heiden lähtend ozuti sen, miše hö kaik ei olgoi meiden.
20 A teid om voidelnu Pühä, i tö tedat kaiken.
21 Minä en kirjuta teile sikš, miše tö et tekoi tot, a sikš miše tö tedat sen. Tö el'gendat, miše nimitte kelastuz ei tule todespäi.
22 Ka kenak sid' om kelastai, ku ei se, ken sanub: Iisus ei ole Hristos? Mugoine mez' om antihrist, hän om hül'gäidanu kut Tatan, muga Poigan-ki.
23 Ken hül'gäidab Poigan, hänel ei ole Tatad-ki, no ken sanub, miše hän om Poigan läheline, hänel om Tat-ki.
24 Püžugaha teiš se, min tö olet kulnuded jo ezmässai. Ku se, min tö olet kulnuded ezmässai, püžuškandeb teiš, sid' tö-ki püžuškandet Poigas da Tatas.
25 A se toivotuz, miččen hän om andnu meile, nece om igähine elo.
26 Necen olen kirjutanu teile neniš, ked tahtoiba veda teid manitushe.
27 A midä koskeb teid, ka teiš püžub se voidand, kudamban tö olet sanuded Pühäspäi, i teile ei pida, miše ken-se toine teid opendaiži. Iče nece voidand opendab teid kaikehe, i se openduz om tozi, ei ole kelastuz. Ka mihe se voidand teid om opendanu, püžugat-ki siš.
28 Muga, lapsuded, püžugat Hristosas, miše voižim olda rohktad, konz hän ozutase, da em putuiži huiktaha hänen edes, konz hän tuleb.
29 Ku tedat, miše hän om tozioiged, ka tedat sen-ki: kaikutte, ken eläb tozioiktusen mödhe, om sündnu Jumalaspäi.
1 Kackat, kut äjan armastab meid Tat: meid sanutas Jumalan lapsikš, i ned mö olem-ki. No mir ei tunde meid, sikš ku händast-ki ei ole tundnu.
2 Minun armhad, nügüd' mö olem Jumalan lapsed, no völ ei ozutanus, miččed mö linnem. Mö tedam vaiše sen: konz nece ozutase, mö tegemoiš hänen vuiččikš. Ved' mö nägištam händast mugoižen, mitte hän om.
3 Kaikutte, ken paneb ningoižed nadejad hänehe, puhtastab ičtaze, miše tehtas mugoižeks puhthaks, mitte hän-ki om puhtaz da pühä.
4 Kaikutte, ken tegeb grähkid, libub Jumalan käskištod vasthapäi, sikš ku grähk — nece om libund Jumalan käskištod vasthapäi.
5 No tö tedat, miše Hristos tuli mirhu otmaha meišpäi grähkäd. Hänes ei ole grähkäd.
6 Se, ken püžub hänes, ei tege grähkid. A se, ken tegeb grähkid, ei ole nähnu händast i ei tunde händast.
7 Lapsuded, algha vegoi niken teid manitushe. Ken eläb tozioiktusen mödhe, om oiged, muga kut Hristos om tozioiged.
8 Ken tegeb grähkid, om lemboišpäi, sikš ku lemboi om tehnu grähkid ezmässai. Jumalan Poig tuli mirhu sen täht, miše mureta lemboin tegod.
9 Ni üks', ken om sündnu Jumalaspäi, ei tege grähkid, sikš ku Jumalan semen püžub hänes. Hän ei voi tehta grähkid, sikš ku om sündnu Jumalaspäi.
10 Sid' nägub, ked oma Jumalan lapsed, a ked lemboin lapsed: ken ei elä tozioiktusen mödhe, se ei ole Jumalaspäi, ka ei ole se-ki, ken ei armasta ičeze velled.
11 Nece om se vest', kudamban tö olet kulnuded ezmässai: meile pidab armastada toine tošt.
12 Meile ei pida olda mugoižin, kut Kain, Pahan laps', kudamb rikoi ičeze vellen. A mikš rikoi? Sikš, miše hänen ičeze tegod oliba pahad, a hänen vellen tegod oiktad.
13 Algat čududelgoiš, velled, ku mir kandab teiden päle vihan.
14 Mö armastam uskondvellid, i sišpäi tedam, miše olem sirdnus surmaspäi eloho. Ken ei armasta uskondvelled, ka om surman valdas.
15 Kaikutte, ken kandab vihad vellen päle, om rikoi, i tö tedat, miše ni ühtel rikojal ei ole igähišt elod, se ei voi püžuda hänes.
16 Sišpäi mö tedištim, mi armastuz om, ku Hristos pani ičeze hengen meiden tagut. Meile-ki pidab panda heng velliden tagut.
17 Ku ken-ni, kenel om külläine elo, nägeb vellen mairhen, no sauptab hänespäi südäimen, ka kutak sid' Jumalan armastuz voib püžuda hänes?
18 Lapsuded, algam armastagoi vaiše sanoil da paginoil, ozutagam tegoil, miše tozi-ki armastam.
19 Sišpäi mö el'gendaškandem, miše mö olem toden lapsed, i voim tüništoitta meiden südäimed Jumalan edes,
20 ku ned väritaškandeba meid hot' miš-ni. Jumal om suremb meiden südänt, hän tedab kaiken.
21 Minun armhad, ku südäin ei värita meid, ka mö voim rohktas läheneda Jumalaha.
22 I mö sam hänespäi midä vaiše pakičem, sikš ku püžum hänen käsköiš da tegem sidä, mi om hänele mel'he.
23 Hänen käsk om nece: meile pidab uskta hänen Poigan Iisusan Hristosan nimehe da armastada toine tošt, kut hän om käsknu meile.
24 Ken püžub hänen käsköiš, püžub Jumalas, i Jumal püžub hänes. I sen, miše hän püžub meiš, mö tedam Hengespäi, kudamban hän om meile andnu.
1 Minun armhad, algat uskkoi kaikile hengile, kackat hüvin, oma-k ned Jumalaspäi. Ved' mirhu om tulnu äi tühjid sanankandajid.
2 Jumalan Hengen [i segoidushe vedäjan hengen] tö tundištat muga: kaik henged, kudambad sanuba Iisusan Hristosan meheks, lihaspäi da verespäi tulnudeks, oma Jumalaspäi.
3 Kaikutte heng, kudamb ei sanu Iisusad Hristosad lihaspäi da verespäi tulnudeks, ei ole Jumalaspäi. Mugoine heng om antihristan heng, kudamb, kut tö kulit, om tulmas da jo om-ki mirus.
4 Tö, lapsuded, olet Jumalaspäi, i tö olet vägestanuded nenid kelhid sanankandajid, sikš ku se, ken om teiš, om suremb sidä, ken om mirus.
5 Ned sanankandajikš heitnus mehed oma miruspäi. Miruspäi oma kaik heiden paginad, i mir kundleb heid.
6 Mö olem Jumalaspäi. Ken tundeb Jumalan, se kundleb meid, no ken ei ole Jumalaspäi, se ei kundle meid. Sišpäi mö tedam, kudamb om toden heng, kudamb — manitusen heng.
7 Minun armhad, armastagam toine tošt, ved' armastuz om Jumalaspäi. Kaikutte, ken armastab, om Jumalaspäi sündnu i tundeb Jumalan.
8 Ken ei armasta, se ei tunde Jumalad, sikš ku Jumal om armastuz.
9 Ved' siš Jumalan armastuz ozutihe-ki meile, ku hän oigenzi ičeze üksjaižen Poigan mirhu, miše mö hänen kal't saižim elon.
10 Armastuz ei ole siš, miše mö olem armastanuded Jumalad, a siš, miše Jumal om armastanu meid da oigendanu ičeze Poigan žertvmaksmižeks meiden grähkiš.
11 Minun armhad! Ku Jumal om muga armastanu meid, pidab meile-ki armastada toine tošt.
12 Jumalad niken nikonz ei ole nähnu. No ku mö armastam toine tošt, ka Jumal püžub meiš i hänen armastuz om ozutanus meiš täudeks.
13 Mö püžum hänes, i hän püžub meiš — necen mö tedam sišpäi, ku hän om andnu meile ičeze Hengen.
14 Mö olem nähnuded sen da todištam, miše Tat om oigendanu ičeze Poigan mirhu Päzutajaks.
15 Ken sanub Iisusad Jumalan Poigaks, hänes Jumal püžub, i hän iče püžub Jumalas.
16 Mö tundem Jumalan armastusen meihe i uskom sihe. Jumal om armastuz. Ken püžub armastuses, püžub Jumalas, da Jumal püžub hänes.
17 Jumalan armastuz om ozutanus meiš täudeks, i muga mö sudanpäivän voim rohktas astta ezile, sikš miše mitte om Hristos, mugoižed mö-ki olem neciš mirus.
18 Armastuses ei ole varaidust, täuz' armastuz kükseb varaidusen. Varaiduz iče-ki om jo mok, i ken varaidab, hänes armastuz völ ei ole tehnus täudeks.
19 Mö armastam, sikš miše ezmäi Jumal om armastanu meid.
20 Ku ken-ni sanub: «Minä armastan Jumalad», a iče kandab vihad uskondvelliden päle, ka hän om kelastai. Ved' ken ei armasta velled, kudamban hän om nähnu, ka hän ei voi armastada Jumalad, kudambad ei ole nähnu.
21 Necen käskön mö olem sanuded hänespäi: ken armastab Jumalad, armastagha hän uskondvelled-ki.
1 Kaikutte, ken uskob sihe, miše Iisus om Hristos, se om sündnu Jumalaspäi, i kaikutte, ken armastab tatad, ka armastab hänen last-ki.
2 I sišpäi mö tedam, miše armastam Jumalan lapsid, ku armastam Jumalad da eläm hänen käsköiden mödhe.
3 A armastuz Jumalaha om siš, miše mö eläm hänen käsköiden mödhe, i hänen käsköd ei olgoi jügedad.
4 Ved' kaikutte, ken om sündnu Jumalaspäi, vägestab mirun. A se vägestuz om meiden uskond, se om-ki vägestanu mirun.
5 Ken völ voib vägestada mirun? Ken? Vaiše se, ken uskob: Iisus om Jumalan Poig.
6 Hän, Iisus Hristos, om tulnu veden i veren kal't, ei vaiše ühten veden kal't, a veden da veren kal't. I Heng om necen todištai, sikš ku Heng om tozi.
7 Sikš om koume todištajad taivhas: Tat, Sana i Pühä Heng, i ned koume om üks' ünäine.
8 I koume om todištajad mal: Heng, vezi i veri, i neniden koumen todištuz om ühtejitte.
9 Ved' mö uskom rahvahan todištushe, a äjan vahvemb om Jumalan todištuz, sen täht ku se om Jumalan todištuz, i hän om todištanu ičeze Poigas.
10 Ken uskob Jumalan Poigha, sil todištuz om südäimes. No ken ei usko Jumalan todištushe, tegeb hänespäi kelastajan, sen täht ku ei usko sihe, midä Jumal om sanunu ičeze Poigas.
11 I nece om todištuz: Jumal om andnu meile igähižen elon, i nece elo om hänen Poigas.
12 Kenel om [Jumalan] Poig, sil om elo. Kenel ei ole Jumalan Poigad, sil ei ole elod.
13 Necen kaiken minä olen kirjutanu teile, Jumalan Poigan nimehe uskojile, miše tedaižit: Jumalan Poigha uskten teil om igähine elo.
14 I mö voim rohktas läheneda Jumalaha uskten, miše hän kuleb meid, ku pakičem hänen tahton mödhe.
15 I ku tedam, miše hän kuleb meid kaikes, midä hänel pakičem, ka tedam mugažo, miše meil om jo se, midä olem hänel pakičenuded.
16 Ku ken-se nägeb velled tehmas grähkäd, kudamb ei ve surmha, hän loičkaha i sid' Jumal andab sille elon; minä pagižen neniden polhe, kenen grähkäd ei vegoi surmha. No om grähkid, kudambad veba surmha, i mugoižiš grähkiš minä en kucu loičmaha.
17 Kaikutte paha tego om grähk, no mugomid-ki grähkid om, kudambad ei vegoi surmha.
18 Mö tedam, miše ni üks' Jumalaspäi sündnu ei tege grähkid. No hän, kudamb sündui Jumalaspäi, varjoičeb kaikuttušt, ka soton ei tartu heihe.
19 Mö tedam, miše olem Jumalaspäi, no kaik mir om sotonan valdas.
20 Tedam mö sen-ki: Jumalan Poig om tulnu da andnu meile el'gendusen, miše tundižim händast, kudamb om Todesine. I hänes, Todesižes, mö eläm, ku olem hänen Poigas Iisusas Hristosas. Hän om tozi Jumal i igähine elo.
21 Lapsuded, püžugat eriži tühjiš jumaloišpäi! Amin'.