1 Minä, Petr, Iisusan Hristosan apostol, oigendan tervhutesid Jumalan valitud uskondvellile, kudambad pagenikoin eläba levedali verhas mas — Pontas, Galatias, Kappadokias, Azias i Vifinias.
2 Jumal, meiden Tat, ičeze melen mödhe om valičenu teid, miše tö Pühän Hengen vedäden tegižitoiš kundlijaižikš Iisusale Hristosale i puhtastaižitoiš hänen verel.
Antkaha Jumal teile enamban da enamban armoid da mirud!
3 Olgha kittud meiden Ižandan Iisusan Hristosan Jumal da Tat! Ičeze suren armahtusen täht hän om eläbzoitnu Iisusan Hristosan kollijoišpäi i necen kal't om andnu meile uden sündundan, miše meil oliži eläb nadei,
4 jäl'gestuz, kudamb nikonz ei kado, ei hubene, ei kuiva. Sidä kaitas taivhas teiden täht,
5 keda Jumal ičeze vägel varjoičeb, miše tö uskondan kal't saižit päzutandan. Se päzutand om vaumiž, i se linneb avaitud necen aigan lopus.
6 I sikš olgat hüviš meliš, hot' nügüd' teile pidab-ki tirpta vähäižen ahtištust, sikš ku teiden uskondad kodvdas kaikenlaižil manitusil.
7 Ved' kuld-ki pandas lämoihe, miše tundištada, om-ik nece todesine kuld, a teiden uskond om äjan kal'hemb, mi nece kadoi kuld. Ku teiden uskond püžub neniš ahtištusiš todesižen, ka se toškandeb teile kitändad, hoštotest da korktad arvod Iisusan Hristosan tulendpäiväl.
8 Tö armastat händast, hot' et olgoi nähnuded; hänehe tö uskot, hot' nügüd'-ki et nähkoi, i tö linnet sanumatomas i röunatomas ihastuses,
9 ku sat päzutandan. Sikš tö uskot Hristosaha.
10 Necidä päzutandad oma Jumalan sanankandajad ecnuded da tarkištanuded. Hö oma endustanuded i pagižnuded teiden palan polhe tulijoiš armoiš,
11 i tarkištanuded, kut i miččen aigan se päzutand tuleb. Sidä aigad heile ozuti heiš olii Hristosan Heng, konz endusti Hristosan mokid da sen jäl'ghe tulijad korktad arvod.
12 Heile anttihe teta, miše hö abutiba teile, a ei ičeleze. Hö toiba teile hüvän vestin oldes Pühäs Henges, oigetud taivhaspäi. Nece vest' oli teiden täht, no angelad-ki tahtoižiba kacuhtada sihe.
13 Ka [armhad], olgha teiden mel' sel'ged i vaumiž tehta töid. Pangat teiden nadejad vaiše Jumalan armoihe, kudambid teile anttas, konz tuleb Iisus Hristos.
14 Kut kundlijaižed lapsed, algat mängoi pahoiden himoiden jäl'ghe, miččiden valdas tö olit ende, konz völ et tednugoi hüväd vestid Iisusan Hristosan polhe.
15 Kut hän, ken om kucnu teid, om pühä, muga tö-ki olgat pühäd kaikes, midä teget.
16 Ved' Pühiš Kirjutusiš om sanutud: «Olgat pühäd, sikš ku minä olen pühä.»
17 I ku loites tö sanut Tataks händast, ken valičemata sudib jogahišt hänen azjoiden mödhe, ka elägat Jumalad varaiten, kuni elät völ verhin man päl.
18 Ved' tö tedat, miše teid om päzutadud valdale tatoiden tühjas elospäi ei miččen-se kadojan tavaran arvol, ei hobedan da kuldan,
19 a Hristosan, sen vigatoman da puhthan Vodnhan kal'hen veren arvol.
20 Händast valitihe jo edel mirun tegendad, a nügüd' lopaigoil avaitihe teiden täht.
21 Hänen kal't tö uskot Jumalaha, kudamb om eläbzoitnu händast kollijoišpäi i andnu hänele korktan arvon. Muga teiden uskond da nadei om ühtenzoittud Jumalaha.
22 Nügüd' tö voit puhthal melel armastada uskondvellid, sikš miše olet puhtastanus, konz otit südäimehe toden Hengen kal't. Armastagat sid' toine tošt väzumata, kaikel südäimel.
23 Ved' tö olet sündnuded udes, i et kadojas semnespäi, a kadomatomaspäi, Jumalan eläban i igähižen sanan kal't.
24 Ved' om sanutud Pühiš Kirjutusiš:
— Mez' om kuti hein,
mehen čomuz' om kuti nitun änikoine.
Hein kuivab, änikoine lankteb,
25 a Ižandan sana püžub vahvan igän.
I nece om se sana, om se hüvä vest', kudamban tö olet sanuded.
1 Sikš tackat polhe kaik pahuz' da manitelend, algat heitelgoiš parembikš, algat kadehtigoi toižiden hüväd, algat pagiškoi pahad toižiden polhe.
2 Kut vaiše sündnuded lapsed, tahtoigat puhtast hengelišt maidod, miše sil kazda da sada päzutandan.
3 Ved' tö olet jo «mujanuded, mitte hüvä Ižand om».
4 Tulgat hänennoks, eläban kivennoks, kudamban mehed oma lükäidanuded, no kudamban om valičenu Jumal da kudamb om hänele kalliž.
5 Eläbin kivin pangat ičtatoi hengeližen pertin sauvondaha, miše tehtas pühäks papkundaks da zavodida toda Jumalale hengeližid žertvoid. Ned oma hänele mel'he Iisusan Hristosan täht.
6 Ved' om sanutud Pühiš Kirjutusiš:
— Minä seižutan Sionaha kiven,
päkiven, valitud da kal'hen.
Ken hänehe uskob,
ei putu huiktaha.
7 Ka teile, ked uskot, nece kivi om kalliž, no nenile, ked ei uskkoi,
«kivi, kudamban sauvojad taciba laptaha,
om tehnus päkiveks»
8 da
«kiveks, kudambaha kukištudas,
da kal'l'oks, kudamban tagut langetas».
Hö kukištuba, sikš ku ei uskkoi sihe, midä Jumal om sanunu, i muga heile om märitud elos.
9 No tö olet valitud rod, suren kunigahan papkund, pühä rahvaz, Jumalan ičeze rahvaz, i teid pandihe sanelemha hänen suriden tegoiden polhe, hänen, ken om kucnu teid pimedaspäi ičeze čudosižehe päivänvauktaha.
10
Ende tö et olnugoi rahvaz,
no nügüd' tö olet Jumalan rahvaz.
Ende tö olit Jumalan armoita,
no nügüd' hän om armahtanu teid.
11 Minä pakičen teid, kal'hed velled, ked elät tulijoiden kartte verhas mas: algat antkoi valdad hibjan himoile, kudambad toradaba hengenke.
12 Elägat hüvin Jumalad tundmatomiden rahvahiden keskes, i hot' hö erašti lajiškandeba teid kuti pahantegijoid, no konz nägištaba teiden azjoid, ka zavodiba ülenzoitta Jumalad sil päiväl, konz hän tuleb sudimaha mirud.
13 Kundelkat kaikid maižid valdanpidäjid: kunigast, kudamb om kaikid ülembaine,
14 pämehid, kudambid kunigaz om pannu kovas opendamha pahantegijoid i kitmaha hüväntegijoid.
15 Ved' nece om Jumalan taht, miše tö hüvil azjoil lopenzoitaižit el'getoman rahvahan meletomid paginoid.
16 Tö olet valdal, no üks'kaik necil valdal algat tehkoi pahad, a elägat Jumalan käsköiden mödhe.
17 Pidägat korktas arvos kaikid, armastagat uskondvellid, varaikat Jumalad, pidägat korktas arvos kunigast.
18 Orjad, olgat ičetoi ižandoiden valdan al, olgat kundlijaižed ei vaiše hüvile da hobedtabaižile ižandoile, no nenile-ki, ked oma pahatabaižed.
19 Hüvä om sille mehele, ken mahtab tirpta ahtištusid i mokid vigatoman oldes, sikš ku tedab, miše mugoine om Jumalan vald.
20 A ku tö mokičetoiš, konz teid lödas teiden grähkiden tagut, ka miš sid' kitta? A ku tirpaškandet ahtištusid ičetoi hüviden azjoiden polhe, ka sid' Jumal teid kitäb.
21 Sihe ved' teid om kuctud, sikš ku Hristos-ki tirpoi meiden täht da jäti meile ozutesen, miše astuižim hänen jäl'ghe.
22
— Ved' hän ei tegend grähkid,
i hänen suspäi niken ei kulend kelastust.
23 Konz händast satatadihe sanal, hän ei tahtoind vastata sil-žo, a andoi ičtaze sen sudjan käzihe, kudamb sudib oiktal sudal.
24 Hän libuti meiden grähkäd ičeze hibjas ristha, miše mö oližim kuti kolnuded grähkiden täht i eläižim tozioiktusen täht. Hänen kibedoil tö olet tehnus tervhikš.
25 Tö olit kut segoinuded lambhad [paimneta], a nügüd' tö olet pördnus teiden hengiden Paimnennoks da Kacujannoks.
1 Muga tö-ki, akad, kundelkat ičetoi mužikoid, miše nene mužikad, kudambad völ ei uskkoi Jumalan sanaha, saižiba akan elon kal't sanoita-ki uskondan,
2 konz hö nägištaba, kut tö Jumalad varaiten elät puhtast elod.
3 Algat čomenzoitkoi ičtatoi pälpäi — hibusiden sugindal, kuldripkil da kal'hil sobil,
4 a olgha teiden čomuz' peittud südäimehe, olgha se armastusen da hillän hengen čomuz'. Sidä Jumal pidäb korktas arvos.
5 Muga čomenzoitiba ičtaze endevanhal jumalahižed naižed, kudambad paniba nadejad Jumalaha. Hö kundliba ičeze mužikoid,
6 kut Sarra-ki kundli Avraamad da kucui händast ižandaks. Tö-ki olet Sarran tütred, ku teget hüväd i et antkoi pöl'gästoitta ičtatoi nimiččil varaidusil.
7 Muga tö-ki, mužikad, elägat melenke ičetoi akoidenke i muštkat: hö oma vällembad teid. Olgat hüväd heile, ved' hö ühtes teidenke saba Jumalaspäi lahjaks elon. Siloi teiden loičendoile ei telusta nimi.
8 Lopuks sanun: olgat kaik üks'meližed, jagagat teiden ihastused da voikud kesknetoi, armastagat toine tošt, olgat hüväsüdäimeližed, hüvätabaižed da hilläd.
9 Algat vastkoi pahal pahale, pahal sanal pahaze sanaha, a paremba blahoslovigat, teten, miše sidä tehmaha teid kuctihe-ki: tö sat jäl'gestuseks Jumalan toivotadud blahoslovindan.
10 I sid'
ken tahtoib armastada elod
da nägištada hüvid päivid,
pidelkaha ičeze kel' varhindoiš pahoiš sanoišpäi
a huled — kelastusespäi.
11 Käraukatoiš kaikes pahaspäi, a tehkat hüväd,
eckat mirud i tahtoigat sidä.
12 Sikš ku Ižandan sil'mäd kacuba tozioiktoiden polhe,
hänen korvad kundleba heiden loičendoid,
a Ižand libub nenid vasthapäi,
ked tegeba pahut [miše küksta heid man pälpäi].
13 Ken voib tehta teile pahad, konz tö tahtonke tartut hüvihe töihe?
14 Hot' teile tuleb-ki tirpta ahtištusid oiktoiden azjoiden tagut, ka üks'kaik olet ozakahad! Algat varaikoi, algat holdugoi,
15 a pidägat Ižand Jumal ičetoi südäimiš pühän, i olgat kaiken vaumhed andmaha vastust jogahižele, ken küzub, miš om teiden nadei. No antkat se vastuz hilläšti da laskvas.
16 Pidägat ičetoi heng puhthan, miše nenile, ked lajiba teiden hüväd elod Hristosas, tegižihe ani huiged siš, miš hö teid lajiba kut pahantegijoid.
17 Paremb om tirpta ahtištusid hüviden tegoiden tagut — olgha mugoine Jumalan vald — mi pahoiden tegoiden tagut.
18 Ved' Hristos-ki koli kerdan i igäks grähkiden tagut, oiged — väriden tagut, miše vedäda meid Jumalannoks. Hänen hibj riktihe, no henges händast tehtihe eläbaks.
19 I hengeližes olendas hän mäni da saneli türmas olijoile kolnuzile hengile,
20 ked endevanhal ei kundelnugoi Jumalad, konz hän Nojan päivil tirpten varasti, kuni tehtihe sur' veneh. Vaiše erasid mehid, kaiked kahesa, päzutadihe siloi venehel vetme.
21 Nece vetme päzutand ozutab valatust, kudamb nügüd' teid päzutab. Valatuz — nece ei ole hibjan redun pezemine, a puhthan hengen pakičemine Jumalaspäi. Se tuleb Iisusan Hristosan eläbzumižen kal't,
22 hänen kal't, ken libui taivhaze da ištub Jumalan oiktal kädel da kenen valdan alle om pandud angelad, valdad da väged.
1 Muga kut Hristos hibjas om tirpnu ahtištusid meiden täht, olgat tö-ki nügüd' vaumhed neche, sikš ku ken ičeze hibjas om nähnu ahtištusid, ka hän erigandeb grähkišpäi.
2 I hän ei eläškande elon lopud mehen himoiden valdas, a eläb Jumalan tahton mödhe.
3 Ka täudub, tö männuden elonaigan elit muga, kut Jumalad tundmatomad rahvahad navediba eläda. Siloi tö elit kebnad elod ičetoi himoiden valdas, [elit kut gomomužikad i živatoidenke magadajad, olit pahoiden meliden valdas,] joit, praznuičit, humaloičit i tegit pahoid azjoid, ku kumardelitoiš tühjile jumaloile.
4 Sikš nene Jumalad tundmatomad rahvahad nügüd' čududelesoiš sihe, miše tö et vedägoi heidenke necidä-žo elod, i nagraba teid.
5 No heile pidab avaita kaik ned pahad azjad hänele, ken om vaumiž sudimaha eläbid da kollijoid.
6 Sikš-se kollijoile-ki om saneltud hüvä vest', miše heiden heng eläiži, muga kut eläb Jumal, hot' heiden hibjad oma sanuded sen-žo sudan, kuti kaik rahvaz.
7 Kaikele tuleb teravas lop. Ka olgat oiktas da sel'ktas meles, miše voižit loita.
8 Edel kaiked lopmata armastagat toine tošt, sikš ku armastuz katab äi grähkid.
9 Adivoičetagat toine tošt buraiduseta.
10 Abutagat toine toižele sil lahjal, miččen olet sanuded Jumalaspäi, i pidägat hüväd hol't kaikiš toižiš Jumalan lahjoiš, kudambid om anttud muga äjan.
11 Ku ken-ni saneleb, sanelgaha Jumalal anttud sanoil. Ku ken-ni abutab, abutagha Jumalal anttud vägel, miše Jumal oliži ülenzoittud kaikes Iisusan Hristosan kal't. Hänen om korged arv da vald kaiken i igäks. Amin'.
12 Kal'hed velled! Algat čududelgoiš nenihe kibedoihe mokihe, kudambil teid opetas, kuti teile tehtas midä-se erazvuittušt.
13 Vastkarin olgat hüviš meliš sidä enamban, midä enamban tö tirpat mokid ühtes Hristosanke. Sid' tö voiškandet olda hüviš meliš da ihastusiš siloi-ki, konz tuleb sil'mnägubale hänen korged arv.
14 Ku teid hondostadas Hristosan nimen tagut, ka tö olet ozavad: teiden päl om sur' da vägev Heng, Jumalan Heng. Hö händast huigenzoitaba, a tö tot sil'mnägubale hänen korktad arvod.
15 Ku ken-se teišpäi mokičese, ka olgha se ei mugoižiden tegoiden tagut, kut rikond, vargastand, pahantego, verhiže azjoihe ličend.
16 A ku hän mokičese sen täht, miše om hristosalaine, ka algha huiktelgoiš, a kitkaha Jumalad, miše hänel om mugoine oza.
17 Om tulnu sudan aig, i ezmäi Jumal sudib ičeze rahvahan. No ku se sud zavodiše meišpäi, ka midä linneb nenile, ked ei kundelkoi Jumalan hüväd vestid?
18
Ku oiktale om jüged päzuda,
ka midä sid' linneb jumalatomale da grähkhižele!
19 Sikš ned, ked tirpaba ahtištusid Jumalan tahton mödhe, antkaha uskoližen Tegijan käzihe ičeze elo da tehkaha edemba-ki hüvid azjoid.
1 Ka nügüd' minun sanad nenile, ked teiden keskes oma vanhembad. Minä iče-ki olen vanhemb i Hristosan mokiden todištai, minei-ki anttas pala taivhaližes hoštoteses, kudamb avaidase.
2 Kackat hüvin Jumalan lambhid, kudambid hän om andnu teiden holihe. Algat tehkoi sidä väges päliči, a tehkat tahtonke, ei dengoiden täht, a südäimen käskendan kal't.
3 Algat ozutagoi ičtatoi ižandoin neniden päl, ked om anttud teiden holihe, a olgat uskojile ozutesen.
4 Siloi tö ülembaižen Paimnen tuldes sat vencan, kudamban korged arv ei kado.
5 Tö-ki, norembad, kundelkat uskondkundan vanhembid. I tö kaik: kundelkat toine tošt, sikš ku
Jumal ei navedi nenakahid,
no kundlijoile
hän andab armoid.
6 Sid' antkatoiš Jumalan vägevan käden valdan alle, i hän ičeze aigan libutab teid.
7 Pangat kaik ičetoi holed hänen käzihe, sikš ku hän holdub teiš.
8 Olgat sel'ktal päl, olgat herkhil! Teiden väritai, lemboi, käveleb ümbri räväidajan levan kartte da ecib, keda voiži söda.
9 Vastustagat händast vahval uskondal. Ved' tö tedat, miše teiden velled mirus oma mugomiš-žo ahtištusiš.
10 No kaikiden armoiden Jumal, kudamb om kucnu meid Hristosan Iisusan kal't igähižehe korktan arvon hoštoteshe, ka tehkaha hän vähäs mokaigas päliči teid vaumhikš, vahvištagha i tugedagha, antkaha teile väged i rohktust.
11 Hänen om korged arv i vald kaiken i igäks, amin'!
12 Oigendan teile necen lühüdan kirjeižen Siluananke, keda lugen uskoližeks velleks. Tahtoižin tugeda teid i sanuda vahvas: se, miš olen kirjutanu, om tozi-ki Jumalan armod. Püžugat niiš vahvas.
13 Vavilonas olii uskondkund, Jumalan valitud, kut tö-ki, oigendab teile tervhensanoid, mugažo Mark, kudamb om minei kuti poig.
14 Tervehtagat toine tošt pühäl tervehtusel. Mirud teile kaikile, ked elät Hristosas Iisusas! Amin'.