1 Äjad oma tartunuded töhö i kirjutanuded neniden azjoiden polhe, kudambad oliba levedas tetabad meiden keskes.
2 Hö kirjutiba muga, kut oma sanunuded meile ned, kudambad ezmässai nägiba ičeze sil'mil kaiken i saneliba Jumalan sanan polhe.
3 Muga minä-ki, konz olin ezmässai tedustelnu kaiken, pätin tehta tarkan starinan i kirjutada sel'ktas sinun täht, korgedarvokaz Feofil,
4 miše tedaižid: openduz, kudamban sinä oled sanu, om tozi.
5 Irodan, Judejan kunigahan, aigan eli pap Zaharia, kudamb oli Avian papkundaspäi. Hänen ak Elisaveta-ki oli Aaronan heimokundaspäi.
6 Hö molembad oliba Jumalan edes oiktad i eliba vigatomin Ižandan kaikiden käsköiden i sanoiden mödhe.
7 No lapsid heil ei olend, sikš ku Elisaveta ei voind-ki sada last, i hö molembad oliba jo vanhad.
8 Erasen päivän, konz oli Zaharian papkundan aig, hän oli tehmas papin radod Jumalan edes.
9 Kut kaiken, tactihe arbad papiden radon polhe, i Zahariale tuli mända Ižandan pühäkodihe tehmaha pühäd savud.
10 Hän mäni sinna, a sur' rahvazkogo oli necen aigan irdal loičmas.
11 Siloi Zahariale ozutihe Ižandan angel oiktal polel altarišpäi, kus polttihe pühäd savud.
12 Nägištades angelad Zaharia lujas pöl'gästui, i händast sebazi varaiduz.
13 No angel sanui hänele: «Ala varaida, Zaharia. Sinun loičend om kulištadud, sinun ak Elisaveta sündutab sinei poigan, i sinei tarbiž antta hänele nimi Joan.
14 Hän tob sinei äjan ihastust, i äjad mehed ihastuba, miše hän sündub.
15 Hän linneb suren mehen Ižandan sil'miš. Vinad i vägevid jomid hän ei joškande. Jo maman kohtus hän linneb täuz' Pühäd Henged.
16 Hän pördutab äjid Izrail'an rahvahid Ižandaha, heiden Jumalaha.
17 Hän astuškandeb Iljan henges i väges edel Ižandad, hän käraudab tatoiden südäimed lapsihe i abutab kundlematomile mehile meletada tozioiktoiden kartte, miše vaumištada rahvast Ižandan tulendan täht.»
18 Zaharia küzui angelal: «Kuspäi voin teta, miše ninga linneb? Ved' minä olen jo vanh, minun ak-ki om vanh.»
19 Angel sanui: «Minä olen Gavriil, minä seižun Jumalan edes. Mindai oigetihe sinunnoks tomha necidä hüväd vestid.
20 No sinä tegetoi nügüd' keletomaks i ed voiškande pagišta sihesai, kuni tuleb se päiv, konz nece linneb, sikš ku ed uskond minun sanoihe, kudambad ičeze aigan tegesoiš todeks.»
21 Rahvaz varasti Zahariad, i kaik čududelihe, mikš hän om muga pit'kha jänu pühäkodihe.
22 Konz hän tuli irdale, hän ei voind pagišta, i hö el'genziba, miše pühäkodiš hänele mi-se ozutihe. Hän vaiše ozuteli heile käzil i jäi keletomaks.
23 Konz Zaharian aig rata pühäkodiš oli lopnus, hän pördihe kodihe.
24 Päliči miččes-se aigas hänen ak Elisaveta kohtištui. Viž kud Elisaveta oli peitnus rahvahan sil'mišpäi kodihe. Hän sanui:
25 «Ižand om minei necen tehnu. Hän om kacnu minuhu i päzutanu mindai huiktaspäi rahvahan edes.»
26 Konz Elisaveta oli kudendel kul, Jumal oigenzi angelan Gavriilan Galilejan lidnaha, Nazaretha,
27 neičennoks, kudamban nimi oli Maria. Maria oli toivotadud Josifale, kudamb oli Davidan heimokundaspäi.
28 Angel tuli hänennoks i sanui: «Ole terveh, Maria, ved' sinä oled sanu armoid! Ižand om sinunke! Sinä oled ozavamb toižid naižid!»
29 Nägištades angelad Maria pöl'gästui i meleti, midä nene tervhensanad voižiba znamoita.
30 No angel sanui hänele: «Ala varaida, Maria, sinä oled sanu armoid Jumalaspäi.
31 Sinä tegetoi kohtukahaks i sündutad poigan, i sinä andad hänele nimen Iisus.
32 Hän linneb suren, händast kucuškatas Ülembaižen Poigaks, i Ižand Jumal andab hänele Davidan, hänen ezitatan, valdištmen.
33 Hän igän vanhemboičeškandeb Jakovan heimokundan päl, hänen valdal ei linne lopud.»
34 Maria küzui angelal: «Kut nece voib olda? Minä olen völ koskmatoi.»
35 Angel sanui: «Pühä Heng tuleb sinuhuiž, Ülembaižen vägi peitäb sindai ičeze pil'vesehe. Sikš mugažo laps', kudamb sündub, linneb pühän i händast kucuškatas Jumalan Poigaks.
36 I völ nece: Sinun heimolaine Elisaveta, kudambad sanutas plodutomaks, om kohtištunu vanhoil päivil i sündutab poigan. Hän om kudendel kul.
37 Ved' ei ole nimidä, midä Jumal ei voiži tehta.»
38 Siloi Maria sanui: «Minä olen Ižandan orj. Olgha minei muga, kut sanuid.» I angel läksi hänennopäi.
39 Päliči erases päiväs Maria rigol läksi erasehe lidnaha, kudamb oli Judejan mägištol.
40 Hän mäni Zaharian pert'he i sanui tervhensanoid Elisavetale.
41 Konz Elisaveta kulišti Marian tervhensanan, laps' hänen kohtus hüppähti, i Pühä Heng täuti Elisavetad.
42 Hän kirgouzi komedal änel i sanui: «Blahoslovidud sinä oled naižiden keskes i blahoslovidud om laps' sinun kohtus!
43 Kut nece muga om tehnus, miše minun Ižandan mam tuli minunnoks?
44 Konz minä kulištin sinun tervhensanan, laps' hüppähti ihastusiš minun kohtus.
45 Ozav oled sinä, kudamb oled usknu! Se toivotuz, kudamban om andnu sinei Ižand, todenzub!»
46 Siloi Maria sanui:
— Kaikes südäimespäi minä ülenzoitan Ižandad,
47 i minun heng om ihastunu
Jumalan, minun Päzutajan täht.
48 Hän om käraudanu ičeze sil'mäd minuhu,
hänen penhe orjaha.
Neciš aigaspäi kaik rahvahan sugupol'ved
kucuškandeba mindai ozavaks,
49 sikš ku vägekaz Jumal om tehnu minei surid tegoid.
Hänen nimi om pühä.
50 Sugupol'vespäi sugupol'vehe hänen armahtuz om nenile,
ked händast varaidaba.
51 Hänen käzi om tehnu vägevid tegoid,
hän om küksnu kaikihe polihe nenid,
ked ülendelihe ičeze südäimiš.
52 Hän om küksnu valdanpidäjid heiden ištmišpäi
i lendanu alembaižid.
53 Näl'ghižile hän om andnu äi hüväd,
a elokahid om oigendanu tühjil käzil tägäpäi.
54 Hän om pidänu hol't Izrail'as, ičeze käskabunikas,
hän om muštnu ičeze rahvahan i ozutanu armahtust
55 Avraamale i hänen heimokundale igän,
muga kut hän om toivotanu ezitatoile.
56 Maria oli adivoiš Elisavetanno läz koumed kud i pördihe jäl'ges ičeze kodihe.
57 Elisavetan sündutandaig tuli, i hän sünduti poigan.
58 Konz susedad i ičhižed kulištiba, miččen suren armahtusen Ižand om andnu hänele, hö ihastuiba ühtes hänenke.
59 Kahesanden päivän hö kogozihe, miše prihaižele tehta ümbrileiktuz, i tahtoiba antta hänele tatan nimen Zaharia,
60 no hänen mamaze sanui: «Ei, händast kucuškatas Joan.»
61 No hö sanuiba hänele: «Ved' sinun rodus nikenel ei ole mugošt nimed.»
62 Hö küzuiba tatal käzil ozutaden, miččen nimen hän tahtoiži antta lapsele.
63 Zaharia pakiči kirjutuzlaudan i kirjuti: «Hänen nimi om Joan.» Kaik čududelihe.
64 Sid'-žo Zaharian kel' välleni, i hän zavodi kitta Jumalad.
65 Varaiduz sebazi kaikid ümbri eläjid, i necen polhe pagižeškatihe kaikjal Judejan mägištol.
66 Ned, kudambad necen kuliba, paniba kaiken muštho i sanuiba: «Ken neciš lapsespäi tuleb?» Hö el'genziba, miše Ižandan käzi kaiči händast.
67 Zaharia, lapsen tat, täutihe Pühäl Hengel i endustaškanzi mugomil sanoil:
68
— Olgha kittud Ižand, Izrail'an Jumal!
Armahtaden hän om kacnu ičeze rahvahaze
i pästnu sidä valdale.
69 Vägekahan päzutajan hän om oigendanu meile
ičeze käskabunikan Davidan heimokundaspäi,
70 muga kut hän oli toivotanu
ičeze amu elänuziden pühiden sanankandajiden kal't.
71 Hän om pästnu meid valdale vihanikoiden käzišpäi,
i kaikiden pahoiden mehiden käzišpäi.
72 Muga hän om armahtanu meiden tatoid,
pidänu meles pühän kožmusen,
kudamban hän tegi,
73 sen vahvan sanan, kudamban hän meiden tatale Avraamale andoi.
74 Muga mö olem vihanikoiden käzišpäi päzunuded valdale
i voim varaidmata služida hänele
75 pühin i todesižin hänen edes
meiden elon kaik päiväd.
76 I sindai, laps', kucuškatas Ülembaižen sanankandajaks.
Sinä astuškanded edel Ižandad i teged vaumhikš hänele ted.
77 Sinä sanud hänen rahvahale, miše hö saba päzutandan,
ku hän pästab heiden grähkäd.
78 Muga meiden Jumal hüväsüdäimeližen oldes žalleičeb meid.
Korktas taivhaspäi om tulnu meidennoks päivän nouzend.
79 Se loštab pimedas i surman pil'veses eläjile,
se oigendab meiden jaugad kožmusen tele.
80 Laps' kazvoi i vahvištui henges. Hän oli rahvahatomas mas sihe päivhäsai, kuni hänele tuli aig mända Izrail'an rahvahannoks.
1 Sil aigal andoi Avgust-kesar' käskön, miše kaikes valdkundas pidab tehta rahvahan kirjutamine.
2 Nece kirjutamine oli ezmäine. Se oli tehtud, konz Sirias manižandan oli Kvirini.
3 Kaikuččele pidi mända kirjutamhas ičeze rodun lidnaha.
4 Josif mugažo läksi Galilejaspäi, Nazaretan lidnaspäi i mäni kirjutamhas Judejaha, Davidan lidnaha Viflejemaha, sikš ku hän oli Davidan roduspäi.
5 Hän läksi sinna ühtes Marianke, kudamb oli toivotadud hänele akaks. Maria oli kohtukaz.
6 Konz hö oliba sigä, Mariale tuli aig sündutada,
7 i hän sünduti poigan, ičeze ezmäižen. Hän kabaloiči lapsen i pani heinpurnhu, sikš miše heile ei olend sijad adivpertiš.
8 Sil tahol ön aigan pöudol oli paimnid varjoičemas lambhid.
9 Ühtnägoi heiden edehe seižutihe Ižandan angel, i Ižandan hoštotez sebazi heid. Paimned pöl'gästuiba lujas,
10 no angel sanui heile: «Algat varaikoi! Minä sanun teile hüvän vestin: sur' ihastuz linneb kaikele rahvahale.
11 Tämbei Davidan lidnas om sündnu teile Päzutai. Hän om Messia, Ižand.
12 Nece om znam teile: tö löudat lapsen, kudamb venub kabaloitud heinpurnus.»
13 Ühtnägoi angelas ümbri ozutihe sur' kogo taivhaližid saldatoid, kudambad ülenzoitiba Jumalad sanoil:
14
— Ülenzoitust Jumalale korktoiš taivhiš,
mirud male i
hüväd tahtod mehile!
15 Konz angelad pördihe taivhaze, paimned sanuiba toine toižele: «Lähtkam Viflejemaha! Sigä mö nägištam sen, mi om tehnus, min meile avaiži Ižand.»
16 Hö läksiba rigol i löuziba Marian i Josifan i lapsen, kudamb venui heinpurnus.
17 Necen nägištades hö sanuiba, midä heile oli starinoitud lapsen polhe.
18 Kaik, ked kuliba paimniden sanad, čududelihe.
19 No Maria pani südäimehe kaiken, mi oli tehnus, i paksus meleti necen polhe.
20 Paimned pördihe tagaze ülenzoitten i kitten Jumalad kaikes siš, midä oliba kulnuded i nähnuded. Kaik oli ani muga, kut heile oli sanutud.
21 Konz tuli kahesanz' päiv, lapsele pidi tehta ümbrileiktuz. Hänele anttihe nimi Iisus, kut oli-ki sanunu angel edel Marian kohtištundad.
22 I konz tuli päiv, kudamban heile Moisejan käskišton mödhe pidi puhtastadas, hö läksiba Jerusalimha vemha last Ižandan edehe,
23 sikš ku Ižandan käskištos om kirjutadud muga: «Kaikutte poiglaps', kudamb ezmäižen tuleb maman kohtuspäi, tarbiž lugeda Ižandan poigaks.»
24 Heile pidi mugažo veda Jumalale lahj, kudamb om märitud Ižandan käskištos: «kaks' meckühkjašt ili kaks' kühkjaiženpoigašt».
25 Jerusalimas oli mez', kudamban nimi oli Simeon. Hän oli oiged i Jumalad varaidai mez', kudamb varasti, miše Jumal päzutab Izrail'an ahtištusespäi, i Pühä Heng oli hänen päl.
26 Pühä Heng oli sanunu hänele, miše hän ei kole sihesai, kuni ei nägišta Ižandal oigetud Messiad.
27 Hengen vedäden hän tuli pühäkodihe. Ani siloi Iisusan kazvatajad toiba lapsen sinna, miše tehta hänele kaiken käskišton mödhe.
28 Simeon oti lapsen käzivardele, kiti Jumalad i sanui:
29
— Kaikenmahtai Jumal, nügüd' sinä andad ičeiž käskabunikale
lähtta tünäs toižhe mirhu,
muga kut oled toivotanu:
30 Minun sil'mäd oma nähnuded Päzutajan,
31 kudamban oled vaumištanu kaikiden rahvahiden edes:
32 lämoin, kudamb palab verhile rahvahile,
i ozutab Izrail'an, sinun rahvahan, korktan arvon.
33 A Josif da Iisusan mam čududelihe, midä lapsen polhe sanutihe.
34 Simeon blahoslovi heid i sanui Mariale, lapsen mamale: «Sid' om hän, kudamban tagut Izrail'as äjad lankteba i äjad libuba. Hän om znam, kudambad vastustadas.
35 Dai sinun ičeiž-ki südäimes läbi mäneb sur' veič, muga äjiden meletused avaidasoiš.»
36 Sigä oli mugažo Jumalan sanankandai-naine Anna, Fanuilan tütär, kudamb oli Asiran heimokundaspäi. Hän oli jo lujas vanh. Hän oli männu noren neiččen mehele i oli elänu ičeze mužikanke seičeme vot,
37 no nügüd' hän oli lesken i hänele oli kahesakümne nel'l' vot. Hän ei lähtend pühäkodišpäi nikuna, vaiše služi Jumalale, öd i päiväd pühüti i loiči.
38 Ani sil aigal hän tuli sinna, ülenzoiti Ižandad i pagiži lapsen polhe kaikile, kudambad varastiba sidä aigad, konz Jumal pästaiži Jerusaliman valdale.
39 Konz Josif i Maria oliba tehnuded kaiken, midä tarbiž tehta Ižandan käskišton mödhe, hö pördihe Galilejaha, ičeze kodilidnaha Nazaretha.
40 Laps' kazvoi, vahvištui hengel i tegihe lujas melekahaks, i Jumalan armod oliba kaiken hänenke.
41 Iisusan kazvatajad käveliba kaikuččen voden Jerusalimha Äipäivän praznikale.
42 Konz Iisusale oli kaks'toštkümne vot, hö mugažo läksiba Jerusalimha praznikale, kut kaiken-ki.
43 Praznikan päividen lopus hö läksiba matkha tagaze, a Iisus-prihaine jäi Jerusalimha, i Josif i Iisusan mam ei homaičenugoi sidä.
44 Hö lugiba, miše hän om toižiden matknikoiden keskes, i vaiše päivänmatkan lopus zavodiba ecta händast ičhižiden i tutabiden keskes.
45 Konz ei löudnugoi, ka pördihe Jerusalimha ecmaha händast.
46 Päliči koumes päiväs hö löuziba Iisusan pühäkodiš. Hän ištui opendajiden keskes, kundli heid i küzeli.
47 Kaik, ked kuliba, midä hän pagiži, čududelihe hänen el'gendushe i vastusihe.
48 Nägištades händast kazvatajad lujas čududelihe, i hänen mamaze sanui: «Poigaižem, mikš sinä muga tegid meile? Sinun tataiž i minä pahoiš meliš olem ecnuded sindai.»
49 Iisus sanui heile: «Midä tö mindai ecit? Et-ik tednugoi, miše minei tarbiž olda minun Tatain pertiš?»
50 No hö ei el'gendanugoi, midä hän tahtoi sanuda nenil sanoil.
51 Iisus läksi kodihe heidenke, tuli Nazaretha i kundli heid kaikiš azjoiš. Hänen mamaze kaiči kaik nene sanad ičeze südäimes.
52 Iisus kazvoi i sai mel't, Jumalan armod oliba hänenke, i mehed navediba händast.
2 (1-2) Zaharian poigale Joannale rahvahatomha maha tuli vest' Jumalaspäi. Siloi oli Tiveri-kesarin videnz'toštkümnenz' voz', konz hän oli valdanpidäjan. Necen aigan Ponti Pilat oli manižandan Judejas, Irod oli man nelländesen pämehen Galilejas, hänen vel'l' Filip — Iturejas i Trahonitas, a Lisani — Avilinias. Ülembaižin papin oliba Annas i Kajafa.
3 Joan läksi i käveli kaikjal Jordanjogen ümbrištos i saneli, miše rahvahale tarbiž kärautas grähkišpäi i valatadas, miše heiden grähkäd oliži pästtud.
4 Oli muga, kut om kirjutadud Jumalan sanankandajan Isaijan kirjas:
— Kirgujan än' kulub rahvahatomas mas:
«Puhtastagat Ižandale te,
tehkat oiktoikš hänele tehuded!
5 Kaik alangod täutkat mal,
kaik mäged i mäthad tazoitagat,
tehkat koverad ted oiktoikš,
mäthikahad — tazoikš teikš!
6 Kaik rahvahad nägištaba Jumalal anttud päzutandan.»
7 Konz mehed tuliba kogoil valatamhas, Joan sanui heile: «Tö, kün lapsed! Ken teile sanui, miše tö voit pageta tulijas vihaspäi?
8 Elägat muga, miše näguiži teiden käraudamine grähkišpäi! I algat elägoi vaiše sil meletusel: ‘Meiden tat om Avraam!’ Minä sanun teile: Jumal voib nene kived-ki käta Avraaman lapsikš.
9 Nügüd' kirvez om jo pandud pun jurele. Kaikutte pu, kudamb ei to hüvid ploduid, čaptas i tactas lämoihe.»
10 Mehed küzeliba hänel: «Midä meile tarbiž tehta?»
11 Hän sanui heile: «Kenel om kaks' paidad, antkaha toižen sille, kudambal ei ole ni üht. Kenel om sömäd, tehkaha ningažo.»
12 Mugažo maksunkeradajad tuliba valatamhas, i hö küzuiba Joannal: «Opendai, midä meile tarbiž tehta?»
13 Hän sanui heile: «Algat otkoi rahvahaspäi enambad, mi teile om märitud.»
14 Saldatad-ki küzuiba hänel: «A mö, midä meile tarbiž tehta?» Hän sanui heile: «Algat anastagoi vägel i lajindal nimidä nikenel, a sanugat: ‘Täudub meile paukad’.»
15 Rahvaz varasti, midä linneb. Kaik meletiba, ei-ik Joan ole Messia.
16 No Joan sanui heile: «Minä valatan teid vedel, no tuleb mindai vägevamb. Minä en ole mugoine arvokaz, miše voižin rušta hänen kengiden pagloid-ki. Hän valatab teid Pühäl Hengel i lämoil.
17 Hänel om kädes labid, i sil hän puhtastab villän rumegišpäi. Jüväd hän kogodab ičeze aitha, a rumeged poltab lämoiš, kudamb nikonz ei sambu.»
18 Joan openzi äi tošt-ki i saneli heile hüväd vestid.
19 Hän laji man nelländesen pämest Irodad, sikš ku hän eli ühtes vellen akanke Irodiadanke, i pačati händast mugažo toižiden pahoiden tegoiden tagut.
20 Sikš Irod tegi völ sen-ki, miše taci Joannan türmha.
21 Konz äi rahvast valatadihe, Iisus-ki valatadihe. Konz hän loiči, taivaz avaižihe,
22 i Pühä Heng laskihe hänen päle hibjaližes formas, kut kühkjaine. I taivhaspäi kului än': «Sinä oled minun armaz Poig. Sinä oled minei mel'he.»
23 Iisusale oli läz koumedkümned vot, konz hän zavodi ičeze töd. Hän oli — muga meletihe — Josifan poig. Josifan tat oli Ili,
24 hänen tat Matfat, hänen — Levi, hänen — Melhi, hänen — Jannai, hänen — Josif,
25 hänen — Mattafi, hänen — Amos, hänen — Naum, hänen — Esli, hänen — Naggei,
26 hänen — Maaf, hänen — Mattafi, hänen — Semei, hänen — Josif, hänen — Juda,
27 hänen — Joanan, hänen — Ris, hänen — Zorovavel, hänen — Salafiil, hänen — Niri,
28 hänen — Melhi, hänen — Addi, hänen — Kosam, hänen —- Elmodam, hänen — Ir,
29 hänen — Josi, hänen —- Eliezer, hänen — Jorim, hänen — Matfat, hänen — Levi,
30 hänen — Simeon, hänen — Juda, hänen — Josif, hänen — Jonan, hänen — Eliakim,
31 hänen — Melea, hänen — Mainan, hänen — Mattafa, hänen — Nafan, hänen — David,
32 hänen — Jessei, hänen — Ovid, hänen — Vooz, hänen — Salmon, hänen — Naasson,
33 hänen — Aminadav, hänen — Aram, hänen — Esrom, hänen — Fares, hänen — Juda,
34 hänen — Jakov, hänen — Isak, hänen — Avraam, hänen — Farra, hänen — Nahor,
35 hänen — Seruh, hänen — Ragav, hänen — Falek, hänen — Ever, hänen — Sala,
36 hänen — Kainan, hänen — Arfaksad, hänen — Sim, hänen — Noi, hänen — Lameh,
37 hänen — Mafusala, hänen — Enoh, hänen — Jared, hänen — Maleleil, hänen — Kainan,
38 hänen — Enos, hänen — Sif, hänen — Adam, a Adam — Jumalan poig.
1 Täuz' Pühäd Henged Iisus läksi Jordanjogelpäi. Heng vedeli händast rahvahatomas mas.
2 Lemboi kodvi händast nel'l'kümne päiväd. Hän ei sönd nenil päivil nimidä, i konz nece aig oli männu, hän lopuks näl'ktui.
3 Siloi lemboi sanui hänele: «Ku sinä oled Jumalan Poig, ka käske necile kivele kätas leibäks.»
4 Iisus sanui: «Pühiš Kirjutusiš om sanutud: ‘Mez' eläb ei vaiše leibäl, a kaikuččel Jumalan sanal’.»
5 Lemboi vei Iisusan korktale mägele, ozuti hänele sil'män pičkutandas kaik mirun valdkundad
6 i sanui: «Kaik nene valdkundad i niiden bohatusen minä andan sinun valdha, sikš ku se om anttud minei i minä voin antta sen, kenele tahtoin.
7 Ku kumardatoi minei, ka nece kaik linneb sinun.»
8 Iisus sanui: «Lähte täspäi, soton! Ved' Pühiš Kirjutusiš om sanutud: ‘Kumarte Ižandale, ičeiž Jumalale, i služi vaiše hänele’.»
9 Lemboi vei Iisusan Jerusalimha, libuti händast pühäkodin čuhule i sanui: «Ku sinä oled Jumalan Poig, ka tacte täspäi alahaks.
10 Ved' om sanutud Pühiš Kirjutusiš: ‘Hän andab ičeze angeloile käskön varjoita sindai.
11 Hö kandaškandeba sindai ičeze käzil, miše sinä ed satataiži jaugad kivehe’.»
12 Iisus sanui: «Om mugažo sanutud: ‘Ala kodvi Ižandan, ičeiž Jumalan tirpandad’.»
13 Muga lemboi kodvi erazvuiččikš Iisusad, i jäl'ges jäti händast miččeks-se aigaks tünäs.
14 Iisus täuz' Hengen väged pördihe Galilejaha, i hänen polhe pagižeškatihe kaikes ümbrištos.
15 Hän openzi suimpertiš, i kaik ülenzoitiba händast.
16 Iisus tuli Nazaretha, kus hän oli kaznu, i mäni sobatan, lebupäivän, kut i kaiken, suimpert'he. Hän libui lugemaha,
17 i hänele anttihe Jumalan sanankandajan Isaijan kirj. Hän avaiži turuškkirjan i löuzi sen sijan, kus sanutas:
18
— Ižandan Heng om minun päl,
sikš ku hän om voidelnu mindai
sanelemha hüväd vestid gollile.
Hän om oigendanu mindai tehmaha tervhikš
nenid, kenen südäin om langenu opalaha,
sanumaha türmiš ištujile,
miše hö päzuba valdale,
i sogedoile, miše hö saba nägun,
i pästmaha ahtištusiš olijoid valdale.
19 Hän om oigendanu mindai sanumaha,
miše Ižandan armoiden voz' om tulnu.
20 Hän saupsi kirjan, andoi sen abunikale i ištuihe. Kaik, ked oliba suimpertiš, tarkas kacuiba hänehe.
21 Hän zavodi pagišta heile: «Tämbei, kuni tö kundlit necen kirjutusen sanoid, ned jo tegihe todeks.»
22 Kaik kitiba händast i čududelihe, miččed hüväd sanad läksiba hänen hulišpäi. No hö küzuiba: «Ei-ik nece ole Josifan poig?»
23 Iisus sanui heile: «Tö, tedan, tahtoit sanuda minei mugoižen muštatišen: ‘Lekar', tege tervheks ičtaiž!’ i sanut: ‘Tege tägä-ki, ičeiž kodilidnas sidä, midä, kulim, tegid Kapernaumas’.»
24 I hän sanui völ: «Todeks sanun teile: ni üht Jumalan sanankandajad ei arvostagoi ičeze kodimas.
25 Uskkat minei: Izrail'as oli äi leskiakoid Iljan aigan, siloi ku taivaz ei andand vet koumes polenke vodes, i kaikehe maha tuli sur' näl'g.
26 No Ilja ei olend oigetud ni ühtennoks heišpäi, a vaiše Sidonan maha, leskiakannoks, kudamb eli Sareptas.
27 Mugažo Izrail'as oli äi prokazas läžujid Jumalan sanankandajan Elisejan aigan, no niken heišpäi ei puhtastund, vaiše ku üksjaine Neman, kudamb oli sirialaine.»
28 Necen kulištades kaik, ked oliba suimpertiš, lujas rändüiba.
29 Hö hüppähtiba laučoišpäi, küksiba Iisusan lidnaspäi i veiba händast mägiocale, miše lükäita händast sigäpäi alahaks orgho; heiden lidn oli tehtud mägele.
30 No Iisus mäni rahvazkogos läbi i läksi sigäpäi.
31 Iisus mäni Kapernauman lidnaha, kudamb oli Galilejas. Hän openzi sigä sobatan,
32 i rahvaz čududelihe hänen opendushe, sikš ku hän pagiži kut pagižeb se, kudambal om vald.
33 Suimpertiš oli mez', kudambas oli pagan heng. Se kidastaškanzi komedal änel:
34 «Ala, ala! Midä sinä meišpäi tahtoid, Iisus Nazaretalaine? Sinä oled tulnu vemha meid surmha. Minä tedan, ken sinä oled — Jumalan Pühä!»
35 No Iisus kel'di henged kovas: «Ole vaikti! Lähte hänespäi.» Siloi paha heng taci mehen maha kesked rahvazkogod, i läksi hänespäi, i nimidä hänele ei tegend.
36 Kaik čududelihe i pagižiba kesknezoi: «Mi nece om, miše hän käskeb valdal i vägel paganoile hengile, i ned lähteba mehišpäi?»
37 I vestid Iisusan polhe leviganziba kaikjale sil tahol.
38 Iisus läksi suimpertišpäi i mäni Simonan pert'he. Simonan anop' läžui sures žarus, i Iisus pakitihe abutada hänele.
39 Iisus tuli hänennoks, kumarzihe i käski žarule lähtta hänespäi, i se läksi. Sid'-žo nece naine libui jaugoile i zavodi adivoičetada heid.
40 Äjiš pertiš oli läžujid erazvuiččil kibuil. Konz päiväine laskihe, läžujid todihe Iisusannoks, i hän pani käded kaikuččen päle i tegi heid tervhikš.
41 Erasišpäi läksiba mugažo pahad henged, kudambad kidastiba: «Sinä oled Messia, Jumalan Poig!» No Iisus kel'di heid i ei andand heile pagišta, ved' hö teziba, miše hän om Messia.
42 Päiväižen nouzman aigan Iisus läksi Kapernaumaspäi i mäni rahvahatomha tahoze. Rahvast läksi ecmaha händast. Hö löuziba händast i pakičiba, miše hän jäiži heidenke.
43 No Iisus sanui: «Minei tarbiž veda hüvä vest' Jumalan valdkundan polhe toižihe-ki lidnoihe, ved' sen täht minä olen oigetud.»
44 I hän saneli Jumalan sanad Galilejan suimpertiš.
1 Kerdan Iisus seižui Gennisaretjärven randal. Sur' rahvazkogo tungihe hänes ümbri, miše kulištada Jumalan sanad.
2 Sid' hän nägišti randas kaks' veneht. Kalanikad oliba lähtnuded venehišpäi i huhtoiba verkoid.
3 Iisus mäni ühthe veneheze, kudamb oli Simonan, i pakiči Simonad souta randaspäi vähän edemba. Sid' hän ištuihe i zavodi opeta rahvast venehespäi.
4 Konz hän lopi paginan, hän sanui Simonale: «Souda venehel süvembale, laskkat sinna verkod abajoho.»
5 Neche Simon sanui: «Opendai, mö olem radnuded jo kaiken ön, no em sanugoi nimidä. No lasken völ kerdan verkod, ku sinä muga käsked.»
6 Muga hö tegiba-ki i saiba severdan äi kalad, miše heiden verkod-ki zavodiba rebita.
7 Hö kucuiba abuhu sebranikoid, ked oliba toižes venehes. Hö tuliba i täutiba molembad venehed kalal muga, miše venehed uptaškanziba.
8 Necen nägištades Simon Petr lanksi Iisusan jaugoihe i sanui: «Lähte täspäi, Ižand! Ved' minä olen grähkhine mez'.»
9 Hän i kaik toižed, ked oliba hänen venehes, pöl'gästuiba necidä sur't kalansatust,
10 heiden keskes mugažo Jakov i Joan, Zevedejan poigad, kudambad oliba Simonan sebras kalatamas. No Iisus sanui Simonale: «Ala varaida. Neciš päiväspäi sinä linned mehiden püdajan.»
11 Hö vediba molembad venehed randale, jätiba kaiken i läksiba Iisusanke.
12 Ühtes lidnas Iisus vastsi mehen, kudambal kaik hibj oli prokazas. Nägištades Iisusan, mez' lanksi modol maha i pakiten pakičeškanzi: «Ižand! Ku sinä tahtoid, ka void puhtastada mindai.»
13 Iisus oigenzi käden, kosketi mest i sanui: «Minä tahtoin, tehte puhthaks.» Prokaza sid'-žo läksi mehespäi.
14 Iisus käski, miše hän ei sanuiži necen polhe nikenele, i virki: «Mäne, ozutade papile i anda Jumalale žertv, kudamban oli käsknu Moisei antta puhtastandas, todištuseks heile.»
15 Iisusan polhe pagištihe jo kaikjal, i sured kogod rahvast kerazihe kundelmaha händast i tehmahas tervhikš kibuišpäi.
16 No hän lähtli rahvahatomihe sijoihe i loiči sigä.
17 Erasen päivän, konz Iisus möst openzi, sigä ištuiba farisejad i käskištonopendajad. Heid oli tulnu kaikiš Galilejan i Judejan külišpäi i Jerusalimaspäi. Ižandan vägi Iisusas oli mugoine, miše hän tegi tervhikš läžujid.
18 Sinna tuliba mehed, kudambad kandoiba magaduzsijal ičeze kibus läžujad. Hö ladiba toda händast pertin südäimehe, miše panda Iisusan edehe.
19 No ku mugomas rahvazkogos hö ei voinugoi toda händast südäimehe, ka libuiba katusele, tegiba katusehe reigun i lasketiba sijan läžujanke keskele, Iisusan edehe.
20 Konz Iisus nägišti, kut vahvas hö uskoba hänehe, hän sanui mehele: «Sinun grähkäd om pästtud.»
21 Käskištonopendajad i farisejad meletaškanziba: «Mitte mez' nece om? Hän alenzoitab Jumalad, ku pagižeb muga. Ken toine ku ei Jumal voib pästta grähkid?»
22 No Iisus tezi, min polhe hö meletaba, i hän sanui heile: «Miš tö meletat ičetoi südäimiš?
23 Mi om kebnemb sanuda: ‘Sinun grähkäd om pästtud’ vai: ‘Libu i kävele’?
24 No miše tö tedaižit: Mehen Poigal om vald man päl pästta grähkid» — hän sanui nügüd' ičeze kibus läžujale — «minä sanun sinei: Libu, ota ičeiž magaduzsija i mäne kodihe.»
25 Sid'-žo, kaikiden aigan, mez' libui jaugoile, oti magaduzsijan, kudambal venui, i ülenzoitten Jumalad läksi kodihe.
26 Kaik lujas čududelihe i ülenzoitiba Jumalad. Pöl'gästusiš hö saneliba: «Mö nägim tämbei mugoman čudon, mihe ei voiži uskta-ki.»
27 Necen jäl'ghe Iisus läksi sigäpäi i nägišti maksunkeradajan, kudamban nimi oli Levi. Hän ištui sijal, kus keratihe rahvahaspäi maröunan maksuid. Iisus sanui hänele: «Astu minunke.»
28 I Levi libui, jäti kaiken i läksi Iisusanke.
29 Levi tegi ičeze kodiš Iisusale suren praznikan. Heidenke oli sömäs äi maksunkeradajid i toižid adivoid.
30 Käskištonopendajad i farisejad buraižiba i sanuiba Iisusan openikoile: «Mikš tö söt i jot ühtes maksunkeradajidenke i toižiden grähkhižidenke?»
31 Iisus sanui heile: «Tervhile ei tarbiž lekarid, vaiše läžujile.
32 Minä en tulend kucmaha tozioiktoid, a tulin kucmaha grähkhižid käraudamhas Jumalaha.»
33 Iisusale sanutihe: «Mikš Joannan openikad pühütaba paksus i loičeba, farisejiden openikad mugažo, no sinun openikad vaiše söba i joba?»
34 Hän sanui: «Ved' tö et voigoi käskta adivoile pühütada sajan aigan, konz ženih völ om heidenke.
35 Tuleb se-ki aig, konz ženih ottas heilpäi. Siloi, nenil päivil hö pühütaškandeba.»
36 Iisus sanui heile völ ozoitezstarinan: «Niken ei omble hudraha sobaha udes sobaspäi ottud paikad. Muite uz' soba rebineb, a hudraha udes sobaspäi ottud paik ei sättu.
37 Niken ei vala ut vinad vanhoihe nahkastijoihe, ika uz' vin rebitab nahkastijad, vin valase maha, a nahkastijad travišoiš.
38 Ei, uz' vin tarbiž valada uzihe nahkastijoihe. Siloi molembad kaičesoiš.
39 Niken, kudamb om jonu vanhad vinad, ei tahtoškande sid'-žo ut. Hän sanub: ‘Vanh om paremb’.»
1 Äipäivän praznikan jäl'gmäižen sobatan Iisus astui vil'l'pöudon kal't, i hänen openikad katkoiba tähkid, herotiba käziš i söiba.
2 Erased farisejad sanuiba: «Mikš tö teget sidä, midä sobatan ei voi tehta?»
3 Iisus sanui: «Ka et-ik tö olgoi lugenuded, midä David tegi, konz hänele i hänen mehile tegihe näl'g?
4 Hän mäni Jumalan pühäkodihe i oti leibäd, kudambad oli pandud altarile, söi i andoi ičeze mehile, hot' nenid leibid voi söda vaiše papile.
5 I Iisus sanui völ: »Mehen Poig om sobatan-ki ižand.»
6 Erasen toižen-ki sobatan Iisus mäni suimpert'he i openzi. Sigä oli mužik, kudambal oiged käzi oli kuivehtunu.
7 Käskištonopendajad i farisejad kacuiba, tegeškandeb-ik tervheks Iisus sobatan, sikš ku hö eciba, miš voiži väritada Iisusad.
8 No Iisus tezi, midä heil om meles. Hän sanui mužikale, kudambal käzi oli kuivehtunu: «Libu i tule tänna, edehe.» Mužik libui sijalpäi i tuli ezile.
9 Iisus sanui: «Minä küzun teil: midä voib sobatan tehta — hüväd vai pahad? Pästta surmaspäi vai surmitada?» Hö oliba vaikti.
10 Hän kacuhti heihe kaikihe i sanui mužikale: «Oigenda käzi.» Mužik tegi muga, i hänen käzi tegihe tervheks, kut toine käzi.
11 Käskištonopendajad i farisejad lujas käreganziba, i zavodiba meletada, midä voiži tehta Iisusale.
12 Necen aigan Iisus mäni mägele loičmaha i oli sigä kaiken ön. Hän loiči Jumalale.
13 Päivän tuldes hän kucui ičezennoks openikoid i valiči heišpäi kaks'toštkümne, kudambid hän kucuškanzi apostoloikš.
14 Hö oliba Simon, kudambale hän andoi mugažo nimen Petr, hänen vel'l' Andrei, Jakov, Joan, Filip, Varfolomei,
15 Matvei, Foma i Alfejan poig Jakov, Simon, kudambad kuctihe Zilotaks,
16 Jakovan poig Juda, i Juda Iskariot, kudamb möhemba tegihe Iisusan möjaks.
17 Iisus laskihe mägelpäi ühtes heidenke i seižutihe tazangištole. Sigä oli äi hänen openikoid i sur' rahvazkogo kaikjalpäi Judejaspäi, Jerusalimaspäi i merenrandalpäi Tir- i Sidon-lidnoišpäi.
18 Hö kaik oliba tulnuded kundelmaha Iisusad i tehmahas tervhikš kibuišpäi. Oli mugoižid-ki, keda mokičiba paganad henged. I hö tegihe tervhikš.
19 Kaik rahvaz tahtoi kosketada Iisusad, sikš ku hänespäi lähtli vägi, kudamb tegi tervhikš kaikid.
20 Iisus kacuhti ičeze openikoihe i sanui:
«Ozavad olet tö, gol'l'ad hengel,
sikš ku Jumalan valdkund om teiden.
21 Ozavad olet tö, kudambad nügüd' olet näl'ghižed:
teid sötaškatas külläks.
Ozavad olet tö, kudambad nügüd' voikat:
tö nagraškandet.
22 Ozavad olet tö, ku teiden päle Mehen Poigan tagut kanttas vihad, teid kükstas, nagrdas, huigenzoittas teiden nimi-ki kuti mitte-se paha.
23 Ihastugat sil päiväl, kargaikat ihastusiš, sikš ku pauk, kudamban tö sat taivhas, om sur'. Ved' mugažo tegiba teiden vihanikoiden tatad Jumalan sanankandajile.
24
No tö, elokahad — voi teid!
Tö sait jo ičetoi ozan.
25 Voi teid, kudambad nügüd' olet külläižed!
Tö nägištat näl'gäd.
Voi teid, kudambad nügüd' nagrat!
Tö lankteškandet opalaha i voikaškandet.
26 Voi teid, kudambiden polhe kaik mehed pagižeba hüväd! Ved' mugažo tehliba heiden tatad tühjile sanankandajile.»
27 «No teile, kudambad mindai kundlet, minä sanun: Armastagat ičetoi vihanikoid, tehkat hüväd heile, kudambad kandaba teiden päle vihad.
28 Blahoslovigat nenid, ked oigendaba vihad teiden päle, loičkat heiden polhe, ked abidoičeba teid.
29 Ku ken-se löb sindai modpoliškoho, kärauda toine-ki modpolišk. Ku ken-se otab sinai pälembaižen soban, anda hänele otta sinun paid-ki.
30 Anda kaikuččele, ken sinai pakičeb, ala pakiče tagaze sidä, min sinai ken-ni oti.
31 Kut tö tahtoit, miše mehed tegižiba teile, muga tehkat tö-ki heile.
32 Ku tö armastat heid, ked armastaba teid, miš sid' teid kitta? Grähkhižed-ki armastaba nenid, kudambad armastaba heid.
33 Ku tö teget hüväd nenile, kudambad tegeba teile hüväd, miš sid' teid kitta? Grähkhižed-ki tegeba muga.
34 I ku tö andat velgha nenile, ked, tö nadeitoiš, maksaba teile tagaze, miš sid' teid kitta? Grähkhižed-ki andaba velgha toižile, ku tedaba, miše heile makstas severdan tagaze.
35 Algat tehkoi muga! Armastagat ičetoi vihanikoid, tehkat hüväd i antkat velgha, algat varastagoi, miše sat velgan tagaze. Siloi teiden pauk linneb sur', i tö linnet Ülembaižen lapsed, sikš ku hän om hüvä nenile-ki, kudambad oma pahad i ei muštkoi hüväd.
36 Armahtagat, kut teiden Tat-ki armahtab.»
37 «Algat sudigoi, siloi teid-ki ei sudiškakoi. Algat väritagoi, siloi teid-ki ei väritaškakoi. Prostigat, i teid-ki prostiškatas.
38 Antkat, siloi teile-ki andaškatas. Täudel märal, kudamb om ličtud, pudištadud i čuhunke pandud, andaškatas teile. Miččel märal tö märičet, sil teile-ki märitaškatas.»
39 Hän sanui heile völ ozoitezstarinan: «Jose soged voib talutada sogedad? Molembad siloi lankteba haudha.
40 Openik ei voi olda arvol korktemba opendajad, no ku om openus lophusai, ka linneb kut hänen opendai.
41 Kut sinä näged murdoižen vellen sil'mäs, no ed homaiče part ičeiž sil'mäs?
42 Kut void sanuda vellele: ‘Anda-ške, vel'l', minä heitän murdoižen sinun sil'mäspäi’, ku ed näge part ičeiž sil'mäs. Sinä, koiverdelii! Heitä ezmäi parz' ičeiž sil'mäspäi, vaiše siloi nägištad, kut heitta murdoine vellen sil'mäspäi.»
43 «Ei ole hüväd pud, kudamb toiži pahad satust, i ei ole pahad pud, kudamb toiži hüväd satust.
44 Kaikutte pu tundištadas sen satusišpäi. Ved' ei sagoi ogahpenzhaspäi smokvid, a kukoinkarangospäi — vinmarjoid.
45 Hüvä mez' tob ičeze südäimen aitaspäi hüvüt, paha mez' pahut. Mil südäin om täuttud, sidä su-ki pagižeb.»
46 «Mikš tö sanut minei: ‘Ižand, Ižand,’ no et tehkoi muga, kut minä sanun?
47 Minä sanun teile, mitte om se, ken tuleb minunnoks, kundleb minun sanad i tegeb necen sanan mödhe.
48 Hän om kuti mez', kudamb saudes pertin kaivoi lujas süvän haudan i pani alandusen kivile. Konz vezi libui i löi pertin seinihe, ka se ei voind likahtoitta pertid, sikš ku pertin alandusen oli kivi.
49 A se, kudamb kundleb, no ei tege, om kuti mez', kudamb sauvoi pertin male, alanduseta. Konz ližavezi löi seinihe, ka se sid'-žo murenzi pertin i pani sen mantazale. I nece murenduz oli lujas sur'.»
1 Konz Iisus oli sanunu kaik nene sanad rahvahale, kudamb kundli händast, ka hän läksi Kapernaumha.
2 Erasen sadanpämehen käskabunik lujas läžui i oli surman kündusel. Nece pämez' lujas armasti ičeze abunikad.
3 Konz pämez' kulišti Iisusan polhe, hän oigenzi evrejalaižiden vanhembid pakičemha, miše Iisus tuliži i tegiži läžujad tervheks.
4 Hö tuliba Iisusannoks i pakičeškanziba händast: «Nece mez' om arvokaz, hänele tarbiž abutada.
5 Hän armastab meiden rahvast i om tehnu meile suimpertin-ki.»
6 Iisus läksi heidenke. No konz hän oli jo läheli pertid, ka nece sadanpämez' oigenzi ičeze sebranikoid sanumaha hänele: «Opendai, ala mokiče ičtaiž. Minä en ole severdan arvokaz, miše sinä tuližid minun katusen alle.
7 En lugend-ki ičtain mugoižeks arvokahaks, miše voinuižin tulda sinunnoks. Sanu vaiše sana, i minun abunik tegese tervheks.
8 Minä iče-ki kundlen toižiden käsköid i käsken saldatoile. Konz sanun erasele: ‘Mäne’, ka hän mäneb, a toižele: ‘Tule’, ka hän tuleb, i käskabunikale: ‘Tege nece’, ka hän tegeb.»
9 Konz Iisus kulišti necen, hän čududelihe. Hän kärauzihe rahvahaze, kudamb oli hänenke, i sanui: «Kulgat, midä sanun: mugošt uskondad en vasttand Izrail'as-ki.»
10 Konz Iisusale vastha oigetud mehed pördihe, ka löuziba käskabunikan tervhen.
11 Pigai jäl'ghe necidä Iisus läksi Nainan lidnaha, i hänenke oliba äjad hänen openikoišpäi i sur' rahvazkogo.
12 Sen aigan, konz hän oli jo lidnan verajanno, sigäpäi kanttihe sabilahil kollii, maman üksjaine poig. Mam oli leskiak, i hänenke oli äi rahvast lidnaspäi.
13 Konz Ižand nägišti leskiakan, hänele tegihe žal' händast, i hän sanui: «Ala voika.»
14 Hän mäni sabilahidennoks, kosketi niid, i kandajad seižutihe. Hän sanui: «Priha, minä sanun sinei, nouze!»
15 Kollii nouzi, ištuihe i zavodi pagišta, i Iisus andoi prihan tagaze mamale.
16 Kaik lujas pöl'gästuiba i ülenzoitaškanziba Jumalad sanuden: «Meiden keskes om nügüd' sur' Jumalan sanankandai. Jumal om tulnu ičeze rahvahale abuhu.»
17 Nece vest' Iisusan polhe leveni kaikjale Judejaha i sen ümbrištoho.
18 Joannan openikad sanuiba kaiken necen polhe ičeze opendajale. Siloi hän kucui kaht heišpäi
19 i oigenzi heid küzumaha Iisusal: «Oled-ik sinä se, kudambale pidab tulda, vai tarbiž-ik meile keda-ni tošt varastada?»
20 Mehed tuliba Iisusannoks i sanuiba: «Joan Valatai oigenzi meid küzumaha sinai: Oled-ik sinä se, kudambale pidab tulda, vai tarbiž-ik meile keda-ni tošt varastada?»
21 Iisus oli sen aigan tehnu tervhikš äi läžujid, küksnu mehišpäi pahoid hengid i andnu äjile sogedoile nägun.
22 I hän sanui: «Mängat i sanugat Joannale, midä olet nähnuded i kulnuded:
Sogedad saba nägun i rambičijad käveleba,
prokazas läžujad puhtastasoiš i kurdhod kuleba,
kollijad eläbzuba i gol'l'ad kulištaba hüvän vestin.
23 Ozakaz om se, ken ei hül'gäida uskondad minuhu.»
24 Konz Joannan oigetud mehed oliba lähtnuded sigäpäi, Iisus zavodi pagišta rahvahale Joannan polhe: «Midä tö mänit kacmaha rahvahatomha maha? Rogod-ik, kudambad tullei likutab?
25 Vai midä mänit kacmaha? Čomin sädatadud mest-ik? Kunigahiden horomoiš tö löudat nenid, kudambad oma sädoiš čomitesidenke i eläba elokahas!
26 Vai midä mänit kacmaha? Et-ik Jumalan sanankandajad? Ka, minä sanun teile, miše hän om enamb, mi Jumalan sanankandai.
27 Hän om se, kenen polhe om sanutud Pühiš Kirjutusiš:
— Minä oigendan vestinkandajan edel sindai,
hän vaumištab ten sinun edes.
28 Minä sanun teile: kaikes rahvahan rodus ei ole ni üht Jumalan sanankandajad, kudamb om suremb Joan Valatajad, no Jumalan valdkundas kaikid penemb-ki om suremb händast.»
29 Kaik rahvaz, maksunkeradajad-ki, konz kulištiba Joannan sanad, valatadihe Joannan valatusel i sil ozutiba, miše Jumal om oiged.
30 No farisejad i käskištonopendajad oliba Jumalan tahtod vastha i ei valatanus Joannal.
31 Siloi Ižand sanui: «Kenehe voižin rindatada necen sugupol'ven rahvast? Kenen vuiččed hö oma?
32 Hö oma kuti lapsed, kudambad ištuba irdal i kidastaba toine toižele: ‘Mö vändim teile fleital, no tö et kargaidanugoi, mö laskim teile voikuid, no tö et voiknugoi!’
33 Joan Valatai tuli, hän ei sö leibäd i ei jo vinad, i tö sanut: ‘Hänes om paha heng.’
34 Mehen Poig tuli, hän söb i job, i tö sanut: ‘Mitte hän sömar' i jomar' om, maksunkeradajiden i grähkhižiden sebranik!’
35 No melevuz' nägub todeks melevuden tegoišpäi!»
36 Üks' farisei kucui Iisusan adivoihe. Iisus tuli hänennoks, i hö zavodiba söda.
37 Lidnas oli naine, kudamb eli grähkäs. Konz hän tedišti, miše Iisus om longil farisejanno, hän toi sinna alebastrahižen astijan čomahajušt void.
38 Hän seižutihe Iisusan taga*, hänen jaugoidenno i voikaškanzi. Konz Iisusan jaugad kastuiba hänen kündlišpäi, hän kuivazi jaugad ičeze hibusil, tervehteli heid i voidli necil voil.
39 Farisei, kudamb oli kucnu Iisusan, nägišti necen i meleti: «Ku nece mez' oliži Jumalan sanankandai, ka hän tedaiži, ken i mitte nece naine om, kudamb koskeb händast. Ved' naine om grähkhine.»
40 Siloi Iisus sanui hänele: «Simon, minä tahtoižin sanuda sinei ühten azjan.» «Ka sanu, opendai», farisei sanui.
41 «Oli kaks' mest», sanui Iisus. «Hö oliba velgas erasele rahanandajale, toine vižsadad, toine vižkümne dinarijad.
42 Ku heil ei olend, mil maksta, ka rahanandai prosti heile molembile velgan. Sanu, kudamb armastab händast enamba?»
43 Simon sanui: «Tedan, se, kudambale hän prosti enamban.» «Ka, oikti», sanui Iisus.
44 Hän kärauzihe naižehepäi i sanui Simonale: «Kacu neche naižehe. Konz tulin sinun kodihe, sinä ed andand vet jaugoid pestes, no hän kastoi minun jaugad kündlil i kuivazi ičeze hibusil.
45 Sinä ed tervehtand mindai, konz minä tulin, no hän tervehteli minun jaugad siš aigaspäi, kut minä tänna tulin.
46 Sinä ed voidand minun päd pühävoil, a hän voidi minun jaugad čomahajuižel voil.
47 Sikš sanun-ki sinei: hänele äjad grähkäd om pästtud, ved' hän armasti äjan. A kenele vähän pästtas grähkid, se armastab-ki vähän.»
48 I hän sanui naižele: «Sinun grähkäd om pästtud.»
49 Kaik, ked oliba sömäs, pagižeškanziba kesknezoi: «Ken nece mez' om? Ved' hän grähkid-ki pästab.»
50 No Iisus sanui naižele: «Sinun uskond tegi sindai tervheks. Mäne tünäs.»
1 Sen jäl'ghe Iisus käveli lidnaspäi lidnaha i küläspäi külähä i saneli hüväd vestid Jumalan valdkundan polhe. Hänenke oli kaks'toštkümne openikad
2 i erased naižed, kudambid hän oli tehnu tervhikš i küksnu heišpäi pahoid hengid. Hö oliba: Magdalan Maria, kudambaspäi läksi seičeme pahad henged,
3 Joanna, kudamban mužik Huza oli Irodan horomoiden pertinpidäi, Susanna i äi toižid-ki. Hö kaik pidiba hol't Iisusas i hänen openikoiš ičeze varaspäi.
4 Konz kogozihe äi rahvast, i kaikiš lidnoišpäi mehed tuliba Iisusannoks, hän sanui heile ozoitezstarinan:
5 «Mez' läksi semendamha semnid. Konz hän semenzi, erased semned lanksiba teverhe. Sigä jüväd polgetadihe, i taivhan lindud söiba ned.
6 Erased lanksiba kivimaha i mäniba orahaižile, no orahaižed kuivehtuiba, sikš miše ei sanugoi maspäi vet.
7 Erased lanksiba kesked ogahheinid, i konz orahaižed kazvoiba, ogahheinäd-ki kazvoiba i täpsiba orahaižid.
8 No erased semned lanksiba hüvähä maha, kazvoiba i toiba villäd sada kerdha enamban, ku oli semetud.» Necen sanudes Iisus kirgui: «Kenel oma korvad kulda, ka se kulgaha!»
9 Openikad küzuiba Iisusal, kut el'geta necidä ozoitezstarinad.
10 Hän sanui: «Teile om anttud teta Jumalan valdkundan peitazjad, no toižile kaik sanutas ozoitezstarinoil, muga miše hö kacuba i ei nähkoi, kuleba i ei el'gekoi.
11 Ozoitezstarin om se: Semen om Jumalan sana.
12 Teverhe langenuded semned oma mehed, kudambad kuleba sanan, no lemboi tuleb i otab sanan heiden südäimespäi, miše hö ei uskoiži i ei päzuiži igähižehe eloho.
13 Kivimaha langenuded semned oma ned, kudambad kuldes otaba sanan ihastusiš, no uskoba vaiše penen aigan. Heil ei ole jurid, i konz heid kodviškatas, hö käraudasoiš neciš sanaspäi.
14 Ogahheiniden keskhe langenuded semned oma ned, kudambad kuleba sanan, no hö upehtuba elon holihe, bohatushe i ihastusiden navedindaha. Hö ei togoi hüväd villäd.
15 No hüvähä maha langenuded semned oma ned, kudambad kuleba sanan i kaičeba sidä hüväs i puhthas südäimes, kaiken tirpaba i toba čomad satust.» Necen sanudes Iisus kirgui: «Kenel oma korvad kulda, ka se kulgaha!»
16 «Niken ei virita lampad, miše peitta se astijan alle vai panda magaduzsijan alle. Se pandas lampanpidimehe, miše ned, ked tuleba pert'he, nägižiba lämoin.
17 Ei ole nimidä peitolišt, mi ei tuliži sil'mnägubale, ei ole nimidä süväs peittud, mi ei pal'l'astuiži i tuliži kaikile tetabaks.
18 Sid' kackat, kut tö kulet. Kenel om, sille anttas, no kenel ei ole, sil ottas se-ki, midä, kut hän meletab, hänel om.»
19 Iisusan mam i velled tuliba, miše nägištada händast, no mugoižes rahvazkogos ei voinugoi putta hänennoks.
20 Iisusale sanutihe: «Sinun mamaiž i velled seižuba irdal i tahtoiba nägištada sindai.»
21 No hän sanui: «Minun mam i minun velled oma nene, kudambad kuleba Jumalan sanan i tegeba sen mödhe.»
22 Erasen päivän Iisus ištuihe openikoidenke veneheze i sanui heile: «Nügüd' mängam järven toižele randale.» Hö läksiba ehtatamhas.
23 Matkas Iisus uinzi. A järvel libui toroktullei, veneh zavodi täuttas vedel, i hö oliba jo surman kündusel.
24 Siloi openikad heraštoitiba Iisusan i sanuiba: «Opendai, opendai, mö uptam!» Iisus nouzi, kel'di tulleid i lainhid. Ned hilleniba, i tegihe tün'.
25 «Kus teiden uskond om?» küzui Iisus. Openikad pöl'gästuiba, čududelihe i sanuiba kesknezoi: «Kenak nece mez' om? Hän käskeb tulleile i vedele, i ned kundleba händast.»
26 Hö tuliba Gadaran maha, kudamb om Galilejan mad vastaiti.
27 Konz Iisus läksi venehespäi randha, hänele vastha tuli mez' lidnaspäi, kudambad amu jo oma mokičenuded pahad henged. Mez' oli sobita i ei eländ pertiš, a vaiše kal'l'kaumoiš.
28 Nägištades Iisusan hän kirgouzi, tacihe hänen jaugoihe i kidastaškanzi komedal änel: «Midä sinä minuspäi tahtoid, Iisus, Ülembaižen Jumalan Poig? Minä pakičen: ala mokiče mindai!»
29 Mez' sanui muga, sikš miše Iisus oli käsknu paganale hengele lähtta hänespäi. Nece heng jo hätken mokiči mužikad muga, miše händast sidotihe čapihe, pandihe raudha, miše hän ei voinuiži pageta nikuna, no hän kaiken-se rebiti sidoged, i paha heng küksi händast rahvahatomha tahoze.
30 «Kut sindai kuctas?» küzui Iisus. Mužik sanui: «Legion», sikš ku hänehe oli männu äi pahoid hengid.
31 Ned henged pakičiba, miše Iisus ei küksiži niid pohjatomha haudha.
32 Täs, mägel, oli äi sigoid sömäs. Pahad henged pakičeškanziba Iisusad, miše hän andaiži heile mända sigoihe. Hän hökkähtui.
33 Siloi pahad henged läksiba mužikaspäi i loihe sigoihe, i kaik sigoiden kogo tacihe mürkas kräžaspäi järvhe i upsi.
34 Konz sigoiden paimned nägištiba necen, hö pästiba pagod i starinoičiba kaikes lidnas i küliš.
35 Äi rahvast läksi kacmaha, midä oli tehnus. Hö tuliba Iisusannoks i nägištiba mužikan, kudambaspäi pahad henged oliba lähtnuded. Mužik ištui Iisusan jaugoidenno sobad päl, i hänen mel' oli terveh. Nece pöl'gästoiti heid.
36 Ked oliba kaiken nähnuded, sanuiba toižile, kut nece mez' päzui pahoiš hengišpäi.
37 Siloi kaik Gadaran ümbrišton eläjad pakičeškanziba Iisusad lähtta sigäpäi, sikš ku hö oliba lujas pöl'gästunuded. Iisus ištuihe veneheze i läksi tagaze.
38 Mez', kudambaspäi pahad henged oliba lähtnuded, pakiči, miše voiži olda hänenke, no Iisus käski hänele lähtta i sanui:
39 «Pörte kodihe i sanu, midä Jumal om sinei tehnu.» Mez' läksi, käveli kaiktäna lidnas i saneli, midä Iisus oli hänele tehnu.
40 Konz Iisus pördihe, hänele vastha tuli äi rahvast, sikš ku kaik varastiba händast.
41 Siloi Iisusannoks tuli mez', kudamb kuctihe Jairaks. Hän oli suimpertin pämez'. Jair tacihe Iisusan jaugoihe i pakiči händast tulda hänen kodihe.
42 Hänen üksjaine laps', tütär, kudambale oli läz kahttoštkümned vot, oli surman kündusel. Matkan aigan ümbri Iisusas tungihe sur' rahvazkogo.
43 Sigä oli mugažo naine, kudambad jo kaks'toštkümne vot mokiči verenvodand. Hän oli pidänu kaik ičeze dengad lekarihe, no niken ei voind händast tehta tervheks.
44 Hän tuli tagapäi Iisusannoks i kosketi hänen sobanagjan, i hänen verenvodand sid'-žo seižutihe.
45 Iisus küzui: «Ken kosketi mindai?» Kaik sanuiba, miše ei olgoi hö. A Petr i toižed hänenke olijad sanuiba: «Opendai, kaikiš polišpäi tungese rahvast, hö ličesoiš sinunnoks, a sinä küzud: ‘Ken kosketi mindai?’»
46 No Iisus sanui: «Ken-se kosketi mindai. Minä rižin, miše minuspäi läksi vägi.»
47 Konz naine homaiči, miše ei voi olda peitos, hän tuli säreganden edehe i tacihe Iisusan jaugoihe. Hän sanui rahvahan aigan, mikš oli kosketanu Iisusad i kut sid'-žo oli tehnus tervheks.
48 Iisus sanui hänele: «Ala varaida, tütrudem, sinun uskond tegi sindai tervheks. Mäne tünäs.»
49 Konz Iisus völ pagiži, todihe suimpertin pämehele vest' kodišpäi: «Sinun tütär om kolnu. Ala mokiče opendajad.»
50 No konz Iisus kulišti necen, hän sanui pämehele: «Ala varaida. Vaiše usko, ka hän eläbzub.»
51 Hän tuli pämehen kodinnoks i ei käskend nikenele tulda hänenke kodihe, vaiše Petrale, Joannale i Jakovale i neičukaižen tatale i mamale.
52 Kaik itkiba i voikiba neičukaižen surman tagut, no Iisus sanui: «Algat voikkoi! Hän ei ole kolnu, hän magadab.»
53 Hö nagroiba händast, sikš ku teziba, miše neičukaine oli kolnu.
54 No hän küksi kaikid irdale, oti neičukaižen kädes i sanui lujal änel: «Neičukaine, libu!»
55 Siloi heng pördihe neičukaižhe. Hän sid'-žo libui, i Iisus käski antta hänele söda.
56 Neičukaižen kazvatajad čududelihe. Iisus käski heile, miše hö ei sanuiži nikenele, midä oli tehnus.
1 Iisus kucui ühthe kaks'toštkümne openikad i andoi heile vägen i valdan küksta pahoid hengid i tehta tervhikš mehid kibuišpäi.
2 Hän oigenzi heid sanelemha Jumalan valdkundan polhe i tehmaha tervhikš läžujid.
3 Hän sanui heile: «Algat otkoi matkha nimidä — ei kalud, ei šaugud, ei leibäd i dengoid. Algat otkoi tošt paidad-ki.
4 I miččehe pert'he tulet öks, ka sigä elägat i sigäpäi lähtkat edemba matkha.
5 I ku miččehe-ni tahoze teid ei pästkoi, lähtkat siš lidnaspäi i pudištagat pölü jaugoišpäi. Nece todištab, miše hö oma värnikad Jumalan edes.»
6 Openidad läksiba matkha. Muga hö käveliba küläspäi külähä, saneliba hüväd vestid i tehliba läžujid tervhikš kaikjal.
7 Irod, man nelländesen pämez', kuli neciš kaikes, midä oli tehnu Iisus, no ei tedand, midä voiži meletada. Erased mehed sanuiba, miše Joan om eläbzunu kollijoišpäi,
8 erased — miše Ilja om ozutanus, a erased saneliba, miše mitte-se völ toine amuine Jumalan sanankandai om eläbzunu.
9 Irod sanui: «Joannal minä käskin čapta pän. Ken-žo nece mez' om, kudamban polhe minä kulen mugošt?» Hän napernas tahtoi nägištada Iisusad.
10 Apostolad pördihe i sanuiba Iisusale, midä hö oliba tehnuded. Iisus oti heid i läksi heidenke rahvahatomha tahoze lähele Vifsaidan lidnad, miše hö voižiba olda üksnäze.
11 No rahvast tedišti, kus hän om, i läksi hänen jäl'ghe. Iisus vastsi heid. Hän pagiži heile Jumalan valdkundan polhe i tegi tervhikš kaikid, keda pidi tehta.
12 Konz zavodi ehttuda, Iisusan kaks'toštkümne openikad tuliba hänennoks i sanuiba: «Pästa rahvaz tägäpäi, miše hö mänižiba lähembaižihe külihe i pertihe i löudaižiba sigä ösijan i sömäd. Nece om mugoine rahvahatoi taho.»
13 «Antkat tö heile söda», sanui Iisus. Hö sanuiba: «Meil ei ole nimidä enambad ku viž leibäd i kaks' kalad — vai mända-ik ostmaha sömäd kaikele necile rahvahale?»
14 Ved' sigä oli läz vittuhad mužikad. Iisus sanui openikoile: «Ištutagat heid longile kogoil, vižkümne mest kaikuččes.»
15 Hö tegiba muga i ištutiba heid kaikid.
16 Sid' Iisus oti ned viž leibäd i kaks' kalad, kacui ülähäks taivhaze i kiti Jumalad. Hän lohkaiži leibäd i andoi palad openikoile, miše tarita rahvahale.
17 Kaik söiba külläks, i jänuzid paloid keratihe völ kaks'toštkümne puzud.
18 Kerdan, konz Iisus oli loičmas rahvahatomas tahos, i openikad-ki oliba hänenke, hän küzui heil: «Ken minä olen rahvahan sil'miš?»
19 Hö sanuiba: «Erased sanuba, miše sinä oled Joan Valatai, erased — Ilja, a erased sanuba, mitte-se amuine Jumalan sanankandai, kudamb om eläbzunu.»
20 «Nu a kut tö?» küzui Iisus. «Ken minä olen teiden sil'miš?» Petr sanui: «Sinä oled Jumalan Messia.»
21 Iisus käski heile kovas, miše hö nikenele ei sanuiži necen polhe,
22 i ližazi: «Mehen Poigale tarbiž äi mokitas. Rahvahan vanhembad, ülembaižed papid, käskištonopendajad käraudasoiš hänespäi, i händast surmitas, no koumandel päiväl hän eläbzub.»
23 Iisus sanui kaikile: «Ku ken-ni tahtoib eläda minun mödhe, ka unohtagha ičtaze, otkaha ičeze rist i astkaha minunke.
24 Ved' ken tahtoib kaita ičeze henged, ka kadotab sen, no ken kadotab ičeze hengen minun tagut, ka kaičeb sidä.
25 Midä ližad om mehele, ku hän sab ičeleze kaiken mirun, no kadotab vai mänetab ičeze hengen?
26 Ken huiktelese mindai i minun sanoid, sidä Mehen Poig huikteleškandese, konz tuleb ičeze i Tatan i pühiden angeloiden hoštoteses.
27 Sanun teile toden: tägä seižujan rahvahan keskes oma mugoižed, kudambad ei kolgoi edel, ku nägištaba Jumalan valdkundan.»
28 Läz nedalid mäni, konz Iisus oli sanunu kaiken necen. Hän läksi mägele loičmaha i oti kerdale Petran, Joannan i Jakovan.
29 Loičendan aigan hänen mod vajehtihe, i hänen sädod hoštaškanziba i tegihe lujas vauktoikš.
30 Necen-žo aigan sigä ozutihe kaks' mest, kudambad pagižiba hänenke, ned oliba Moisei i Ilja.
31 Hö ozutihe taivhaližes hoštoteses i pagižiba Iisusan lähtendan polhe neciš miruspäi, mille tarbiž tehtas Jerusalimas.
32 Petr i toižed openikad, kudambad oliba ühtes hänenke, uinziba vahval unel. Heraštudes hö nägištiba Iisusan hoštoteses i nene kaks' mest hänenke.
33 Konz mehed jo lähteškanziba Iisusannopäi, Petr sanui: «Opendai, om hüvä, miše mö olem tägä. Mö tegem koume pertišt: ühten sinei, ühten Moisejale i ühten Iljale.» No hän ei tedand, midä sanui.
34 Petran pagištes tuli pil'v i peiti heid pil'vesel. Openikad pöl'gästuiba, konz putuiba pil'vehe.
35 Pil'vespäi kului än', se sanui: «Nece om minun armaz Poig, kundelkat händast!»
36 Konz än' vaikastui, openikad nägištiba ühten Iisusan. Hö oliba vaikti i nikenele ei sanunugoi nenil päivil, midä oliba nähnuded.
37 Konz hö toižel päiväl laskihe mägelpäi, Iisusale vastha tuli sur' rahvazkogo.
38 Eraz mužik heikahti necen kogon keskes: «Opendai, minä pakičen sindai: tule kacmaha minun poigad. Hän om minun üksjaine laps'!
39 Paha heng otleb händast käzihe. Hän ühtnägoi kidastaškandeb, i heng vedäb händast kokovicaks, miše vaht lähteb suspäi. Se lujas mokičeb händast i habi lähteb hänespäi.
40 Pakičin sinun openikoid küksta sen, no hö ei voinugoi.»
41 Siloi Iisus sanui: «Voi necidä uskmatont i segoinut rahvast! Hätken-ik minei völ tarbiž olda teiden keskes i tirpta teid? To poig tänna.»
42 Konz priha tuleškanzi Iisusannoks, paha heng taci händast maha i vedi kokovicaks. No Iisus käski kovil sanoil paganale hengele lähtta prihalapsespäi, tegi prihan tervheks i andoi tataleze.
43 Kaik čududelihe, konz nägištiba Jumalan suren vägen.
Konz kaik čududelihe Iisusan tegoihe, hän sanui ičeze openikoile:
44 «Kulgat i muštkat, midä minä teile sanun: Mehen Poig anttas mehiden käzihe.»
45 Openikad ei el'gendanugoi, midä nene sanad oma. Ned jäiba heišpäi peitho, hö ei el'gendanugoi hänen sanoid i ei rohtinugoi küzuda hänel.
46 Openikoiden keskes tuli rid, ken heišpäi om vanhemb.
47 Iisus tezi, midä heil oli meles. Hän oti lapsen, seižuti ičeze edehe
48 i sanui heile: «Ken minun nimes otab ičezennoks ningoižen lapsen, ka se otab mindai. A ken otab mindai ičezennoks, ka otab minun Oigendajan. Se teišpäi, ken om kaikid penemb, hän linneb kaikid vanhemb.»
49 Joan sanui siloi: «Opendai, mö nägim ühten mehen, kudamb kükseb pahoid hengid sinun nimel. Mö kel'dim händast, sikš ku hän ei ole meiden sebraspäi.»
50 No Iisus sanui: «Algat kel'tkoi. Ken ei ole teid vasthapäi, hän om teiden polel.»
51 Konz Iisusan taivhaze otandaig oli jo läheli, hän päti lähtta Jerusalimha.
52 Edel hän oigenzi vestinkandajid. Hö läksiba matkha i mäniba ühthe Samarian külähä, miše vaumištada Iisusan täht kaik sijad.
53 No külän eläjad ei käsknugoi Iisusale tulda külähä, sikš ku hän oli matkas Jerusalimha.
54 Konz hänen openikad Jakov i Joan kulištiba necen, hö sanuiba: «Ižand, tahtoid-ik, miše mö käskižim lämoile iškta taivhaspäi i poltta heid, kut Ilja-ki tegi?»
55 No Iisus kärauzihe openikoihe, kel'di heid i sanui: «Tö et tekoi, miččes hengespäi olet tulnuded.
56 Ved' Mehen Poig ei tulend surmičemha mehiden hengid, a päzutamha heid.» Ühtes hö läksiba toižhe külähä.
57 Matkas heile putui üks' mez' vastha, kudamb sanui Iisusale: «Minä lähten sinunke, hot' kuna sinä läksižid.»
58 Iisus sanui hänele: «Reboil oma urud, taivhan linduil pezad, no Mehen Poigal ei ole sijad, kuna pä voiži kumarta.»
59 Toižele mehele Iisus sanui: «Astu minunke!» Hän sanui: «Ižand, anda minei ezmäi kävuda mahapanmaha tatain.»
60 No Iisus sanui hänele: «Anda kollijoile mahapanda heiden kollijoid. Sinä mäne i sanele hüväd vestid Jumalan valdkundan polhe.»
61 Völ üks' sanui: «Ižand, minä lähten sinunke, no anda minei ezmäi prostidas kanzanke.»
62 Hänele Iisus virki: «Ken tartub adraha i kacub tagaze, ei kožu Jumalan valdkundaha.»
1 Jäl'ghe necidä Ižand valiči völ seičemekümne openikad i oigenzi heid kaksin edel ičtaze kaikuččehe lidnaha i külähä, kuna hänen meles oli mända.
2 Hän sanui heile: «Villäd om äi, no rahnojid om vähä. Sikš loičkat villän Ižandale, miše hän oigendaiži radnikoid rahnmaha.
3 Mängat, minä oigendan teid kuti vodnhid händikahiden keskhe.
4 Algat otkoi kerdale ni kukrošt, ni šaugud, ni kengid. Matkas algat azotagoiš sanumaha tervhen nikenele.
5 I konz tulet miččehe-ni pert'he, sanugat ezmäi: ‘Anda, Jumal, kaiked hüväd necen pertin eläjile!’
6 Ku sigä linneb ken-ni, ken vasttab teid hüvin, hän sab, midä tö olet pakičenuded Jumalal heiden täht. No ku sigä ei linne mugošt mest, teiden tervhensana jäb teile.
7 Jägat neche pert'he, sögat i jogat, midä teile anttas, sikš ku radnikale tös tarbiž maksta pauk. Algat kävugoi pertišpäi pert'he.
8 Konz mänet lidnaha i teid sigä vastatas, sögat, midä teile taritas,
9 tervehtoitkat lidnan läžujid i sanugat kaikile: ‘Jumalan valdkund om lähenu teihe!’
10 No ku miččes-ni lidnas teid ei adivoičetagoi, ka mängat irdale i sanugat:
11 ‘Mö pudištam pölün-ki, kudamb teiden lidnaspäi om tartnu meihe! No tekat, miše Jumalan valdkund om lähenu teihe!’
12 Minä sanun teile: Sodomale linneb kebnemb sudanpäivän, mi necile lidnale.
13 Voi sindai, Horazin! Voi sindai, Vifsaida! Ku nene sured tegod, kudambad minä tegin teiden irdoil, olnuiži tehtud Tiras i Sidonas, niiden eläjad jo amu ribuiš i tuhkad päs oližiba käraudanus grähkišpäi.
14 Tirale i Sidonale sudanpäivän linneb kebnemb mi teile.
15 I muga sinä, Kapernaum, libutadud taivhazesai, linned tactud surman valdkundaha.
16 Ken kuleb teid, kuleb mindai, i ken käraudase teišpäi, käraudase minuspäi. No ken käraudase minuspäi, käraudase hänespäi, ken om mindai oigendanu.»
17 Ned seičemekümne openikad pördihe ihastusiš i sanuiba: «Ižand, pahad henged-ki kundleba meid, konz käskem niile sinun nimel.»
18 Iisus sanui heile: «Minä nägin, kut soton lanksi taivhaspäi kut samalduz!
19 Minä andan teile valdan polkta küiden, skorpionoiden päle i vihanikan kaiken vägen päle, i ei ole nimidä, mi voiži tehta teile pahad.
20 No algat ihastugoi necile, miše henged kundleba teid. Ihastugat sille, miše teiden nimed om kirjutadud taivhiže.»
21 Siloi Iisus täutihe henges ihastusel i sanui: «Minä ülenzoitan sindai, Tatam, taivhan i man Ižand, sikš ku oled peitnu nene azjad melekahišpäi i openuzišpäi i avaidanu ned lapsenmeližile. Ka, Tatam, mugoine oli sinun hüvä taht.»
22 Hän kärauzihe openikoihe i sanui: «Minun Tat om andnu kaiken minei. Niken toine, vaiše Tat tedab, ken om Poig. Muga sidä-ki, ken om Tat, ei teda niken, vaiše Poig i se, kudambale Poig tahtoib avaita.»
23 Iisus kärauzihe openikoihepäi i sanui vaiše heile: «Ozakahad oma ned sil'mäd, kudambad nägeba sidä, midä tö näget!
24 Minä sanun teile: äjad Jumalan sanankandajad i kunigahad tahtoiba nägištada necen, midä tö näget, no ei nähnugoi, i kulištada sen, midä tö kulet, no ei kulnugoi.»
25 Eraz käskištonopendai tahtoi kodvda Iisusad. Hän libui i küzui: «Opendai, midä minei tarbiž tehta, miše minä saižin jäl'gestuseks igähižen elon?»
26 Iisus sanui hänele: «Midä sanutas käskištos? Kut sinä iče sidä luged?»
27 Mez' sanui: «Armasta Ižandad, ičeiž Jumalad, kaikel südäimel i kaikel hengel, kaikel vägel i kaikel melel, i ičeiž lähembašt, kut ičtaiž.»
28 Iisus sanui: «Oikti sinä sanuid. Tege muga, siloi void eläda.»
29 No mez', ku tahtoi ozutada, miše eläb käsköiden mödhe, ka sanui Iisusale: «A ken minun lähembaine om?»
30 Iisus sanui hänele muga: «Üks' mez' astui Jerusalimaspäi Jerihonha, i razbainikad tacihe hänen päle. Hö heitiba hänel sobad-ki pälpäi i peksiba händast verhesai. Sid' hö läksiba i jätiba händast pol'eläbad.
31 Sidä tedme putui mända ühtele papile, no hän nägištades necen mehen mäni siriči tošt tenröunadme.
32 Mugažo tegi levialaine, kudamb tuli sihe tahoze; konz hän nägišti mehen, hän-ki mäni siriči, tošt tenröunadme.
33 No sid' tuli necidä tedme üks' samarialaine. Konz hän tuli sille tahole i nägišti mehen, hänele tegihe žal' händast.
34 Hän mäni mehennoks, kastoi vinal hänen čapatesed, voidi pühävoil i sidoi ned. Sid' hän libuti mehen ičeze oslan sel'gha, vei händast adivpert'he i holdui hänes.
35 Toižel homendesel lähttes hän oti ičeze kukroižespäi kaks' dinarijad, andoi adivpertin ižandale i sanui: ‘Pidä hol't hänes. Ku tarbiž enamban dengoid, minä andan möhemba, konz pördamoi.’
36 Mittušt mel't oled, ken koumespäi oli lähembaine sille mehele, kudamb putui razbainikoiden käzihe?»
37 Käskištonopendai sanui: «Se, kudamb oli hüväsüdäimeline i abuti hänele.» Iisus sanui: «Mäne, tege sinä-ki muga.»
38 Iisus astui edeleze ičeze openikoidenke i tuli ühthe külähä. Sigä eraz naine, kudamban nimi oli Marfa, kucui händast adivoihe.
39 Marfal oli sizar, Maria. Hän ištuihe Iisusan jaugoihe i kundli hänen paginad.
40 Marfal oli äi radod adivoičetades, hän tuli i sanui: «Ižand, ed-ik näge, miše minun sizar ei abuta minei adivoičetada? Käske hänele abutada minei.»
41 Iisus sanui hänele: «Marfa, Marfa, sinä rigehtid i holdud äjiš azjoiš.
42 A tarbhaine azj om vaiše üks'. Maria valiči hüvän ozan, sidä hänel niken ei anasta.»
1 Kerdan Iisus oli erases sijas loičmas. Konz hän lopi, üks' hänen openikoišpäi sanui: «Ižand, openda meid loičmaha, muga kut Joan-ki openzi ičeze openikoid.»
2 Iisus sanui heile: «Konz loičet, sanugat ninga:
— Meiden taivhaline Tatam!
Olgha pühä sinun nimi.
Tulgha sinun valdkund.
Tehkahas kaik sinun tahton mödhe
täl-ki mal, kut taivhas.
3 Anda meile kaikuččen päivän
meiden jogapäiväine leib.
4 I pästa meile meiden grähkäd,
kut mö-ki pästam velgad
kaikuččele meiden velgnikale.
Ala ve meid manitushe,
no päzuta meid pahaspäi.»
5 Iisus sanui völ: «Kackat: kenel-ni teišpäi om sebranik, a sinä tuled hänennoks kesked öd i sanud: ‘Vellüdem, anda velgha minei koume leibäd.
6 Minun sebranik matkas oldes tuli minunnoks, a minai ei ole nimidä tarita hänele.’
7 A toine sanub ičeze kodišpäi: ‘Lähte täspäi, ala telusta. Uks' om jo saupkes, i minä olen jo vernu ühtes lapsidenke. Minä en voi libuda andmaha nimidä.’
8 No minä sanun teile: hot' hän ičeze sebranikan täht ei libuiži-ki andmaha, ka hän üks'kaik libub, sikš ku nece mez' pakiten pakičeb, i hän andab severdan, kuverdan se pakičeb.
9 Muga sanun teile: Pakikat, i teile anttas. Eckat, i tö löudat. Kolkotagat, i teile avaitas.
10 I kaikutte pakičii sab, ecii löudab, i kolkotajale avaitas.
11 Niken teišpäi, tedan, ei ole mugoine tat, miše andab ičeze poigale kiven, konz hän pakičeb leibäd, vai andab kün kalan sijas, konz poig pakičeb kalad,
12 vai skorpionan, konz hän pakičeb munad.
13 I ku tö, pahad mehed, mahtat antta ičetoi lapsile hüvid lahjoid, ka taivhaline Tat völ suremban tahtonke andab Pühän Hengen nenile, ked necidä hänel pakičeba.»
14 Kerdan Iisus küksi pahan hengen keletomas mehespäi. Konz paha heng läksi, keletoi mez' pagižeškanzi, i rahvaz čududelihe.
15 Erased sanuiba: «Vel'zevulan, pahoiden hengiden pämehen vägel Iisus kükseb pahoid hengid.»
16 A toižed tahtoiba kodvda händast i pakičiba hänel tundmuztegod, kudamb tuliži taivhaspäi.
17 No Iisus tezi, midä heil om meles, i sanui: «Kaikutte valdkund, kudamb jagase i ridleb iče ičezenke, tühjeneb, i pert', kudamb iče jagase, lankteb.
18 I ku soton zavodib ridelta iče ičezenke, ka kut hänen valdkund voib püžuda? A tö sanut, miše minä küksen pahoid hengid mehišpäi Vel'zevulan vägel.
19 No ku minä küksen pahoid hengid Vel'zevulan vägel, ka kenen vägel tijalaižed kükseba heid? Sikš hö linneba teile sudjin.
20 A ku minä küksen pahoid hengid Jumalan sormel, ka Jumalan valdkund tozi-ki om jo tulnu teidennoks.
21 Konz vägekaz mez' oružj kädes varjoičeb ičeze horomoid, hänen kodielole niken ei voi tehta pahad.
22 No ku toine vägevamb taciše hänen päle i vägestab händast, ka anastab hänen oružjan, kudambaha hän nadeihe, i jagab satusen.
23 Ken ei ole minun polel, om mindai vasthapäi, i ken ei kogoda ühtes minunke, se rajadab.»
24 «Konz pagan heng lähteb mehespäi, se käveleb vedetomid i rahvahatomid tahoidme i ecib lebusijad, no ei löuda. Siloi se sanub: ‘Minä pördamoi kodihe, kuspäi läksin.’
25 Konz hän pördase, ka löudab, miše pert' om pühkitud i keratud.
26 Sid' nece heng mäneb i otab ičezenke völ seičeme pahembad henged, mi iče om, i ned tuleba südäimehe i eläškandeba neciš mehes. I muga sen mehen elo lopuks tuleb völ pahembaks, mi ezmässai oli.»
27 Konz Iisus muga pagiži, eraz naine rahvazkogospäi sanui komedal änel: «Ozakaz om se koht, kudamb om sindai kandišnu! Ozakahad oma ned nižad, kudambad oma sindai imetanuded!»
28 Sihe Iisus sanui: «I muga, ozavad oma ned, ked kuleba Jumalan sanan i eläba sen mödhe.»
29 Konz rahvast kogozihe völ enamban, Iisus zavodi pagišta heile: «Nügüdläine rahvaz om paha rahvaz. Se pakičeb tundmuzznamad, no üksjaine znam, kudamban sille anttas, om Jumalan sanankandajan Jonan znam.
30 Kut Jona oli znaman Ninevian eläjile, muga Mehen Poig linneb znaman necile nügüdläižele rahvahale.
31 Suviman kunigaz-naine eläbzub i tuleb sudale ühtes necen nügüdläižen rahvahanke i väritaškandeb heid. Hän tuli man toižes agjaspäi kundelmaha Solomonan melekahid paginoid, a sid' ved' om enamb mi Solomon!
32 Ninevian eläjad eläbzuba i tuleba sudale ühtes necen nügüdläižen rahvahanke i väritaškandeba heid. Hö kärauzihe grähkišpäi, konz Jona saneli heile Jumalan vestid, a sid' ved' om enamb mi Jona!»
33 «Niken ei virita lampad sen täht, miše peitta se jäl'ges vai panda astijan alle. Se pandas lampanpidimehe, miše ned, ked tuleba pert'he, nägižiba lämoin.
34 Sinun sil'mäd oma sinun hibjan lamp. Konz sinun sil'mäd oma tervhed, ka kaik sinun hibj-ki linneb täuz' lämoid. Konz sinun sil'mäd oma hondod, ka sinun hibj-ki linneb pimed.
35 Kacu, miše lämoi, kudamb sinus om, ei oliži pimed.
36 Ku kaik sinun hibj om täuz' lämoid i sinus ei ole ni üht pimedad sijad, ka siloi kaik linneb vauged, kuti lamp andab sinei ičeze loštajan lämoin.»
37 Konz Iisus oli opendamas, üks' farisei kucui händast sömha ičeze kodihe. Hän mäni sinna i ištuihe.
38 Farisei čududelihe, konz nägišti, miše hän edel sömäd ei pezend käzid.
39 No Ižand sanui hänele: «Tö, farisejad, puhtastat mal'l'ad i padad irdpolespäi, no teiden südäin om täuz' anastust i pahut.
40 Tö, meletomad! Ei-ik hän ole üks', ken om tehnu irdpolen i südäinpolen?
41 Antkat gollile sidä, midä teiden mal'l'as om. Siloi kaik teil linneb puhtaz.
42 Voi teid, farisejad! Tö maksat käskišton mödhe kümnendesen m'atas, rutas i kaikiš toižiš sadheiniš, no et meletagoi oiktuses i Jumalan armastuses. A teile ezmäi tarbiž neciš muštta i sidä ei unohtada.
43 Voi teid, farisejad! Tö navedit ištta suimpertiš ezmäižil sijoil i teile om mel'he, konz rahvaz sanub teile tervhensanoid irdal.
44 Voi teid, käskištonopendajad i farisejad! Olet tö koiverdelijad! Tö olet kuti kaumad, kudambil ei ole kaumankivid i kudambiden päl mehed käveleba i ei tekoi, mi om heiden jaugoiden al!»
45 Siloi üks' käskištonopendajišpäi sanui hänele: «Opendai, mugoižel paginal sinä abidoičed meid-ki.»
46 Iisus sanui: «Voi teid-ki, käskištonopendajad! Tö panet mehiden niškale kandmoid, kudambid om jüged kantta, a iče ühtel-ki sormel et kosketagoi niid.
47 Voi teid! Tö teget surid muštznamoid Jumalan sanankandajiden kaumoile. No heid ved' rikoiba teiden tatad.
48 Muga tö ozutat, miše tedat teiden tatoiden tegod i luget niid oiktoikš: hö rikliba Jumalan sanankandajid, a tö teget heile muštznamoid.
49 Sikš Jumalan Mel' om-ki sanunu: ‘Minä oigendan heidennoks sanankandajid i apostoloid, erasid hö rikoškandeba, a erasid kükseškandeba.’
50 Sikš nügüdläižele rahvahale tarbiž maksta Jumalan sanankandajiden veres, kudamb om vodanu mirun tegemižen aigaspäi,
51 Avel'an verespäi Zaharian verhesai, hänen, kudamb oli riktud altarin i pühäkodin keskhe. Muga minä sanun teile: nügüdläižele rahvahale tarbiž maksta kaikes.
52 Voi teid, käskištonopendajad! Tö otit ičeletoi tedon avadimen. Tö iče et männugoi südäimehe, i nenile-ki, kudambad tahtoiba mända, tö et andnugoi.»
53 Konz Iisus pagiži necidä, käskištonopendajad i farisejad lujas verduiba hänen päle i tartuiba hänehe ičeze küzundoil.
54 Hö kundliba tarkašti hänen paginoid i tahtoiba tabata miččes-ni sanas, miše voižiba väritada händast.
1 Sen aigan kogozihe äi tuhid rahvast, i hö polgiba toine toižen päle. Iisus zavodi ezmäi pagišta openikoile: «Varaikat farisejiden muigotest, necidä heiden koiverdelust.
2 Ei ole nimidä süväs peittud, mi ei tuliži sil'mnägubale, i ei ole nimidä peitolišt, mi ei tegižihe kaikile tetabaks.
3 I muga se, midä tö sanuit pimedas, kuldas päivänvauktal, i midä šuhaižit kodiseiniden keskes, se koval änel saneldas katusilpäi.»
4 «Minä sanun teile, minun sebranikad: Algat varaikoi nenid, kudambad rikoba hibjan, a jäl'ghepäi ei voigoi tehta nimidä enambad.
5 Kulgat, keda teile tarbiž varaita. Varaikat händast, kenel om vald ei vaiše rikta mest, no lükäita händast adhu-ki. Ka, sanun teile: händast teile tarbiž varaita.
6 Voib ostta viž paskačud kahtes grošas, no ni üht niišpäi Jumal ei ole unohtanu.
7 A teil kaikutte hibuz-ki päs om lugetud. Sikš algat varaikoi. Ved' tö olet kal'hembad mi kaik paskačud.
8 Minä sanun teile: Ken sanub rahvahan edes, miše hän om minun läheline, sidä Mehen Poig-ki kucuškandeb läheližeks Jumalan angeloiden edes.
9 No ken rahvahan edes sanub, miše hän ei ole minun, ka sidä minä-ki en sanu minun läheližeks Jumalan angeloiden edes.
10 I kaikuččele, kudamb sanub midä-ni pahad Mehen Poigad vaste, se linneb prostitud, no sille, kudamb sanub pahoid sanoid Pühäd Henged vaste, sille ei linne prostindad.
11 Konz teid vedas suimpertihe vai pämehiden libo valdanpidäjiden edehe, algat holdugoi siš, kut polestat ičtatoi i midä sanut.
12 Konz se aig tuleb, Pühä Heng nevob, midä teile tarbiž sanuda.»
13 Eraz mez' rahvazkogospäi sanui Iisusale: «Opendai, sanu minun vellele, miše hän jagaiži tatan jäl'gestusen minunke.»
14 Iisus sanui sille mehele: «Olen-ik minä pandud tänna, miše olda teiden sudjan vai jagajan?»
15 Sid' hän sanui heile kaikile: «Kackat, varaikat ažlakut, sikš ku mehen elo ei ripu hänen bohatusespäi.»
16 I hän sanui heile ozoitezstarinan: «Oli elokaz mez', kudamban pöudol kazvoi äi hüväd villäd.
17 Hän meleti: ‘Midä tegižin? Kuna minä mülütaižin necen villän?’
18 Hän sanui: ‘Minä tegen muga: murendan aitad i tegen niiden sijale surembad. Sinna minä keradan kaiken villän i kaiken toižen-ki minun kodielon.
19 Sid' sanun ičelein: Sinai om nügüd' kaiked! Kaiked hüväd om pandud varha äjikš vozikš. Lebaite nügüd', sö, jo i ihastu!’
20 No Jumal sanui hänele: ‘Voi sinä, meletoi! Necil öl sinun heng ottas. I kenele jäb se, min oled pannu varha?’
21 Muga linneb kaikuččele, ken keradab bohatust ičeleze, no kenel ei ole bohatust Jumalanno.»
22 Iisus sanui ičeze openikoile: «Sen täht minä sanun teile: algat holdugoi ičetoi henges, siš midä söižit, algat holdugoi ičetoi hibjas, midä panda päle.
23 Ved' heng om enamban mi söm' i hibj enamban mi sobad.
24 Kackat kroikoihe: ned ei semekoi i ei rahngoi, ei ole niil aitoid, a Jumal sötab niid. No tö olet arvokahambad mi lindud!
25 Ken teišpäi voib holil pidenzoitta ičeze elod vaiše ühteks käzivardeks?
26 I ku tö et voigoi tehta mugošt pen't azjad, ka midä völ holitat toižid?
27 Kackat änikoihe, kut ned kazvaba maspäi: ned ei rakoi i ei kezerkoi. Minä sanun teile: Solomon-kunigaz-ki kaikes ičeze hoštoteses ei olend sädatadud muga, kut kaikutte niišpäi.
28 I ku Jumal ninga sobitab heinän, kudamb tämbei kazvab normel, a homen linneb tactud päčhe, ka sidä enamban hän sobitab teid, vähäuskojad!
29 Algat eckoi, midä söižit i joižit. Algat olgoi holiš.
30 Kaiken necen ecib-ki mirun rahvaz. Ved' teiden Tat tedab, miše sidä teile tarbiž.
31 Eckat hänen valdkundad, siloi tö sat kaiken necen-ki.
32 Algat varaikoi, hot' teid om vähä. Teiden Tat tahtoib antta teile valdkundan.
33 Mögat, midä teil om, i antkat gollile. Sagat kukroižed, kudambad ei kulugoi, kerakat kal'hut taivhaze, sigä se ei vähene. Sinna vargaz ei tule i kojeg ei sö.
34 Kus oma teiden kal'huded, sigä linneb teiden südäin-ki.»
35 «Olgat kaiken vaumhed i palagaha teil lämoi lampoiš.
36 Olgat mugoižed kut käskabunikad, kudambad varastaba ičeze ižandad sajaspäi: hö oma vaumhed sid'-žo avaidamha uksen, konz hän tuleb i kolkotab.
37 Ozavad oma ned käskabunikad, kudambid ižand löudab herkhil, konz pördase! Todeks sanun teile: hän vöstase, kucub heid stolan taga i iče zavodib adivoičetada heid.
38 I ku tuliži hän toižen vai koumanden övarjoičendaigan i löudaiži heid herkhil, ka ozavad oma ned käskabunikad!
39 Ved' tö el'gendat, miše ku pertin ižand tedaiži, miččel ön aigal vargaz tuleb, ka hän oliži herkhil i ei andaiži varghale putta kodihe.
40 Olgat tö-ki vaumhed, sikš ku Mehen Poig tuleb ani sen aigan, konz tö et meletagoi-ki.»
41 Petr sanui: «Ižand, sanuid-ik sinä necen ozoitezstarinan vaiše meile, vai kaikile?»
42 Ižand sanui vastha: «Ken om uskoline i melekaz pertinpidäi, kudambad ižand paneb holdumaha kaikiš käskabunikoiš i jagamaha heile leibäd märitud aigan?
43 Ozav om se pertinpidäi, kudamb tegeb muga, i hänen ižand pörttes nägištab sen!
44 Todeks sanun teile: hän paneb händast kaiken ičeze kodielon kacujaks.
45 No ku pertinpidäi meletab: ‘Ižandad ei linne völ pit'kha’ da zavodib löda käskabunikoid — mužikoid i akoid —, söda, joda i humaloita,
46 ka sen päivän, kudambad nece pertinpidäi ei varasta, sen aigan, kudambad hän ei teda, tuleb ižand i löb händast surmhasai, i andab hänele mugoižen-žo sijan, kut uskmatomile-ki.
47 Ku käskabunik tedab, midä hänen ižand tahtoib, no ei ole vaumiž i ei tege ižandan tahton mödhe, ka händast lujas löškatas.
48 No ku käskabunik tedmata tegeb mugošt, min tagut lödas, ka händast löškatas vähemba. Kenele om äi anttud, silpäi äi küzutas-ki, i kenele om äi anttud ižandoitmaha, hänelpäi kovemba pakitas.»
49 «Lämoid minä olen tulnu tomha man päle — i lujas tahtoižin, miše se jo oliži süttunu!
50 No minei pidab völ valatadas valatusel — i kut äi minä tirpan ahtištust, kuni kaik se tegese!
51 Meletat-ik, miše olen tulnu tomha male kožmust? En — sanun teile — vaiše ridad!
52 Neciš aigaspäi vižmehine kanz jagase: koume mest — kaht vaste, a kaks' — koumed vaste.
53 Tat linneb poigad vaste, poig — tatad, mam — tütärt i tütär — mamad, anop' — milläd i mil'l' anoped vaste.»
54 Iisus sanui rahvahale: «Konz tö nägištat pil'ven päivlaskmpolespäi, sid'-žo sanut: ‘Vihmuškandeb,’ i muga linneb-ki.
55 I konz puhub suvitullei, tö sanut: ‘Räkpäiv linneb’ i muga linneb-ki.
56 Tö, koiverdelijad! Man i taivhan znamad tö mahtat lugeda, no kutak et mahtkoi tundištada necidä aigad?
57 Mikš tö et mahtkoi iče pätta, mi om oikti?
58 Konz astud sudha sinun ridanikanke, tege matkas kaik, miše kožudas hänenke. Muite hän tob sindai sudjannoks, a sudj andab varjoičijale, kudamb tacib sindai türmha!
59 Usko minei: sigäpäi sinä ed lähte, edel ku ed maksa kaiken jäl'gmäižehe grošahasai.»
1 Sen aigan tuliba erased mehed Iisusannoks. Hö sanuiba hänele neniden galilejalaižiden polhe, keda Pilat oli käsknu rikta, konz hö paniba žertvoid altarile, i muga mehiden veri oli segoitanus žertvživatoiden verenke.
2 Iisus sanui heile: «Meletat-ik, miše hö oliba grähkhižembad mi kaik toižed galilejalaižed, ku saiba mugoižen lopun?
3 Ka ei — sanun minä teile — no ku et käraukoiš grähkišpäi, ka tö kaik mugažo kolet.
4 A kutak ned kahesatoštkümne, kudambad koliba, konz Siloaman bašn' lanksi heiden päle? Meletat-ik tö, miše hö oliba grähkhižembad kaikid toižid jerusalimalaižid?
5 Ka ei — sanun minä teile — no ku et käraukoiš grähkišpäi, ka tö kaik mugažo kolet.»
6 Sid' Iisus sanui mugoižen ozoitezstarinan: «Erasel mehel vinpusadus kazvoi smokvanpu. Hän mäni ecmaha sil ploduid, no ei löudand.
7 Siloi hän sanui sadunkacujale: »Jo koume vot kävuin ecmaha ploduid neciš puspäi, no en löudand. Čapa pu, sikš ku se vaiše otab vägen maspäi.»
8 No sadunkacui sanui: »Ižand, jäta se völ vodeks. Minä rohlenzoitan mad i panen heret ümbri pus.
9 Voib olda se tob ploduid. Ku ei to, ka udel vodel käsked čapta se.»
10 Iisus oli sobatan ühtes suimpertiš opendamas.
11 Sigä oli naine, kudambad kahesatoštkümne vot mokiči paha heng. Heng tegi händast läžujaks, muga miše händast vedi kokovicaks, i hän ei voind oigeta sel'gäd.
12 Nägištades naižen Iisus kucui händast ičezennoks i sanui: «Sinä oled terveh ičeiž kibuspäi.»
13 Hän pani käded naižen päle, i naine sid'-žo oigenzi sel'gän i ülenzoitaškanzi Jumalad.
14 Suimpertin pämez' verdui, miše Iisus tegi tervheks sobatan. Hän sanui kaikile, ked sigä oliba: «Nedališ om kuz' päiväd, konz voib rata. Tulgat siloi, miše tehtas tervhikš, a ei sobatan.»
15 Ižand sanui hänele: «Sinä, koiverdelii! Ei-ik kaikutte teišpäi pästa sobatan ičeze härgad vai oslad kütkespäi i ve sidä jomha?
16 Necen Avraaman tütren soton pidi sidegiš kahesatoštkümne vot. Ei-ik händast sanu pästta valdale sobatan?»
17 Iisusan vastustajile tegihe huiged, konz hö kulištiba nene sanad, a rahvaz oli ihastusiš neniš suriš tegoišpäi, kudambid Iisus tegi.
18 Iisus sanui jäl'ghe: «Mitte Jumalan valdkund om? Min vuitte se om?
19 Se om kuti gorčicansemen, kudamban mez' semenzi linmaha. Se kazvoi korktaks puks, i taivhan lindud tehliba ičeze pezad sen oksile.»
20 Völ hän sanui: «Min vuitte Jumalan valdkund om?
21 Se om kuti muigotez. Konz naine segoitades pani sihe koume saton-märad jauhod, ka kaik taigin libui.»
22 Iisus astui lidnoiden i küliden kal't Jerusalimha. Matkas hän openzi rahvast.
23 Ken-se küzui hänel: «Opendai, om-ik tozi, miše vaiše harvad päzuba Jumalan valdkundaha?» Iisus sanui:
24 «Pangat kaik vägi sihe, miše putta südäimehe ahthan uksen kal't. Minä sanun teile: äjad tahtoiba putta sinna, no ei voigoi.
25 Tuleb se aig, konz pertin ižand libub i sauptab uksen. A tö seižuškandet irdal, kolkotaškandet i kidastaškandet: ‘Ižand, Ižand, avaida meile!’, a hän sanub: ‘En tunde teid, en teda, kuspäi tö olet.’
26 Siloi tö zavodit sanelda: ‘Mö söim i joim sinunke, i sinä openzid meiden küliš i lidnoiš.’
27 No hän sanub: ‘Sanun teile: en tunde teid, en teda, kuspäi tö olet. Mängat tägäpäi, kaik tö pahudentegijad!’
28 Sigä tö voikaškandet i kirskutaškandet hambhil, konz nägištat Avraaman, Isakan i Jakovan i kaikid sanankandajid Jumalan valdkundas, no homaičet, miše teile uks' om saubatud.
29 I tuleb rahvast kut päivnouzmpolespäi i päivlaskmpolespäi, muga pohjoižespäi i suvespäi, i hö mäneba longile Jumalan valdkundaha.
30 I muga oma jäl'gmäižed, ked linneba ezmäižin, i oma ezmäižed, ked linneba jäl'gmäižin.»
31 Sil päiväl tuliba erased farisejad sanumaha Iisusale: «Lähte tägäpäi, Irod tahtoib rikta sindai.»
32 No hän sanui: «Mängat i sanugat sille reboile: ‘Tämbei i homen minä kükseškanden mehišpäi pahoid hengid i tegeškanden tervhikš läžujid, i koumandel päiväl lopin minun tön.’
33 No tämbei i homen i homnesjäl'gen minei tarbiž astta edeleze — ved' ei voi, miše Jumalan sanankandai sab surman kus-se toižes sijas, a ei Jerusalimas.
34 Jerusalim, Jerusalim! Sinä rikled Jumalan sanankandajid i tacelten kivid surmitad nenid, ked om oigetud sinunnoks. Äjak kerdoid minä olen tahtoinu kogota sinun lapsid, muga kut kana kogodab ičeze poigid suugiden alle! No tö et tahtoinugoi tulda.
35 Kulgat nügüd': teiden pert' jäb teile tühjaks. I minä sanun teile, miše tö et nägištagoi mindai edel ku sil päiväl, konz tö sanut: ‘Blahoslovidud om hän, kudamb tuleb Ižandan nimes!’»
1 Iisus tuli sobatan erasen farisejiden pämehen kodihe longile, i kaik kacuiba, midä hän tegeškandeb.
2 Sid' hänennoks tuli mez', kudamb läžui vezituržekibus.
3 Iisus küzui käskištonopendajil i farisejil: «Voib-ik sobatan tehta tervheks vai ei?»
4 Hö ei sanunugoi nimidä. Iisus kosketi mest, tegi händast tervheks i oigenzi sigäpäi.
5 Jäl'ghe hän möst küzui: «Midä tö iče teget? Ku kenen-ni osl vai härg lankteb kaivho, ei-ik hän sid'-žo vedä sidä sigäpäi, hot' oliži-ki sobat?»
6 Neche niken ei voind sanuda nimidä.
7 Iisus homaiči, miše adivod valičiba ičeleze parahimad sijad longikš. I hän sanui heile ozoitezstarinan:
8 «Ku sindai kuctas sajaha, ala ištte parahimale sijale. Ved' ken-ni adivoišpäi voib olda sindai arvokahamb,
9 i ižand, kudamb om kucnu teid molembid, tuleb sanumaha sinei: ‘Pästa necile sijale händast.’ Siloi sinei linneb huiged, i sinä ištutoi jäl'gmäižele sijale.
10 Ei, konz sindai kuctas, valiče stolan taga kaikid hondomb sija. Sid' hän, kudamb om kucnu sindai, tuleb i sanub sinei: ‘Minun sebranik, sirtte tänna lähemba’, i kaik adivod nägištaba, mitte arvokaz sinä oled ižandale.
11 Ken ičtaze korgenzoitab, se linneb alenzoittud, a ken ičtaze alenzoitab, se linneb korgenzoittud.»
12 Jäl'ghe Iisus sanui mugažo pertin ižandale: «Konz vaumištad päilongid vai ehtlongid, ala kucu sebranikoid, ala — vellid, ala kucu ičhižid i elokahid susedoid. Ved' hö-ki voiba kucta sindai i maksta sil-žo sinei.
13 Ei, konz sinä teged praznikan, kucu gollid, kädetomid i jaugatomid, rambičijoid i sogedoid.
14 Ozakaz linned, sikš ku hö ei voigoi maksta sinei. Sinei makstas, konz tozioiktad mehed eläbzuškandeba.»
15 Necen kulištades üks' adivoišpäi sanui Iisusale: «Ozakaz se, kudamb linneb longil Jumalan valdkundas.»
16 Iisus sanui muga: «Eraz mez' tegi suren praznikan i kucui äi adivoid.
17 Konz oli aig zavodidas praznikale, hän oigenzi ičeze käskabunikan sanumaha kuctud mehile: ‘Tulgat, kaik om jo vaumiž.’
18 No hö kaik toine toižen jäl'ghe zavodiba sanelda, miše ei voigoi tulda. ‘Ostin pöudon’, sanui üks', ‘minei tarbiž mända kacmaha sidä. Ala ota abidoks, no en voi tulda.’
19 ‘Ostin viž parad härgid’, sanui toine, ‘i mänen kodvimaha niiden radväged. Ala ota abidoks, miše en voi tulda.’
20 Koumanz' sanui: ‘Olen vaiše nainu, sikš en voi tulda.’
21 Käskabunik pördihe i sanui necen ižandale. Siloi ižand kurktui i sanui abunikale: ‘Mäne teramba lidnan irdoile i to sigäpäi gollid, kädetomid i jaugatomid, rambičijoid i sogedoid.’
22 Käskabunik tuli sanumaha: ‘Ižand, tegin kaiken muga, kut käskid, no völ om sijad.’
23 Ižand sanui käskabunikale: ‘Mäne surile i penile teile i käske rahvahale tulda tänna, miše minun pert' oliži täuz'.
24 I muga sanun teile, miše ni üks' aigemba kuctud mehišpäi ei putu minun praznikale! Äjid om kuctud, no harvoid mehid om valitud.»
25 Iisusanke astui sur' rahvazkogo. Hän kärauzihe i sanui heile:
26 «Ku ken-se astub minunke, no navedib mindai vähemba ičeze tatad i mamad, akad i lapsid, vellid i sizarid, i völ ičeze kodielod, ka hän ei voi olda minun openikan.
27 Ken ei kanda ičeze ristad i ei astu minun jäl'ghe, hän ei voi olda minun openikan.
28 Ku ken-se teišpäi zavodib leta bašn'ad, ka hänele tarbiž išttas i lugeda, täudub-ik hänele rahoid, miše leta se lophusai.
29 No voib olda muga-ki, miše konz hän tegeškandeb alandusen, hänel lopiše rahad, i rad jäb kesketi. Siloi kaik, ked necen nägeba, zavodiba nagrda händast:
30 ‘Kac om mez'! Zavodi tehta, no jäti kesketi.’
31 Vai ku kunigaz lähteb voinale tošt kunigast vaste, ezmäi hänele tarbiž išttas i meletada, voib-ik hän kümneltuhal saldatal vägestada tošt kunigast, kudambanke linneb kaks'kümnetuhad saldatad.
32 Muite hän oigendab vestinkandajid pakičemha kožmust, konz se toine kunigaz om völ edahan.
33 Muga tö-ki: ku et erigakoi kaikespäi, midä teil om, ka tö et voigoi olda minun openikoin.
34 Sol om hüvä. No ku sol kadotab ičeze vägen, mil voib möst tehta se solakahaks?
35 Se ei kožu nikuna, ei pöudho i ei herekogoho. Se tarbiž tacta. Kenel oma korvad kulda, ka se kulgaha!»
1 Kaik maksunkeradajad i toižed grähkhižed tuliba Iisusannoks kundelmaha händast.
2 Farisejad i käskištonopendajad buraižiba kesknezoi: «Nece mez' kaiken om grähkhižidenke i eskai söb heidenke.»
3 Siloi Iisus sanui heile ozoitezstarinan:
4 «Ku kenel-se teišpäi om sada lambast i üks' segoib, ka ei-ik hän jäta nenid ühesadkümned ühesad omaluižele rahvahatomha maha i ei-ik lähte ecmaha sidä segoinut, kuni löudab sen?
5 Konz hän löudab lambhan, hän ihastusiš otab sen sel'gha,
6 i kodihe tuldes hän kucub ičeze sebranikoid i susedoid i sanub heile: ‘Olgat ihastusiš ühtes minunke! Minä löuzin ičein lambhan, kudamb oli segoinu.’
7 Minä sanun teile: muga om taivhas-ki. Ühtele grähkhižele, kudamb käraudase grähkišpäi, ihastuba sigä enamban mi ühesalekümnele ühesale hüväle mehele, kudambile ei pida kärautas.»
8 Naine-ki, kudambal om kümne hobedašt drahm-rahad i ühten hän kadotab, ka ei-ik hän virita lampad i ei-ik pühkiškande lavad i ei-ik eciškande tarkašti sihesai, kuni se raha löudub?
9 I ku hän löudab sen, ka kucub ičeze sebranikoid i susedoid-naižid i sanub: ‘Olgat ihastusiš ühtes minunke! Minä löuzin rahan, kudamban olin kadotanu.’
10 Sanun teile, ühtejiččikš ihastuba Jumalan angelad ühten-ki grähkhižen tagut, kudamb käraudase grähkišpäi.»
11 Iisus sanui völ: «Ühtel mehel oli kaks' poigad.
12 Noremb sanui tatale: ‘Tat, anda minei minun pala kodielospäi.’ Tat jagoi kodielon poigiden keskes.
13 Päliči päiväs-toižes noremb kogozi kaik, midä hänel oli, i läksi edahaks verhiže maihe. Sigä hän pidi kaik ičeze rahad elädes kebnad elod.
14 Konz hän oli pidänu kaiken, sihe maha tuli kova näl'g, i hän putui mairheze.
15 Siloi hän mäni ühten sigälaižen mehennoks i pauksihe radnikaks, i mez' oigenzi händast ičeze pöudole paimendamha sigoid.
16 Näl'gäs hän tahtoi söda sigoiden sömäd, no sidä-ki niken ei andand hänele.
17 Siloi poig il'mestui i meletaškanzi: ‘Kaikil minun tatan radnikoil om külläks sömäd, a minä kolen näl'gha.
18 Ei, nügüd' minä lähten tatannoks i sanun hänele: Tatam, minä olen tehnu grähkid taivast vaste i sindai vaste.
19 Minä en ole jo ningoine arvokaz, miše mindai voiži kucta poigaks. Ota mindai ühteks sinun radnikaks.’
20 Muga hän läksi tatannoks. Konz poig oli völ edahan, tat nägišti händast, i hänele tegihe žal' poigad. Hän joksi vastha poigale, sebazi händast i tervehti.
21 Poig sanui hänele: ‘Tatam, minä olen tehnu grähkid taivast vaste i sindai vaste. Minä en ole jo ningoine arvokaz, miše mindai voiži kucta sinun poigaks.’
22 No tat sanui käskabunikoile: ‘Mängat teramba, togat parahimad sädod i sädatagat händast, pangat hänele sormuz sormhe i kengäd jaugha.
23 Togat lihav vaza i rikkat. Nügüd' tarbiž söda i praznuida!
24 Minun poigaine oli kolnu, no eläbzui, hän oli segoinu, no nügüd' löuzihe.’ Muga hö zavodiba praznuida.
25 Vanhemb poig oli pöudol. Konz hän tuli läz kodid, hän kulišti pajon, vändon i kargaidusen.
26 Hän kucui ičezennoks ühten käskabunikan i küzui: ‘Mi nece om?’
27 Käskabunik sanui: ‘Sinun vel'l' pördihe kodihe. Tataiž käski rikta lihavan vazan, ku sai poigan tagaze tervhen.’
28 Siloi vanhemb vel'l' kurktui i ei tahtoind mända pert'he. No hänen tataze tuli irdale i kucui händast.
29 No poig sanui hänele: ‘Kaik nene voded minä radoin vaiše sinun täht i nikonz en jätand sinun käsköd tehmata. A sinä nikonz ed andand minei kozašt-ki, miše minä voižin praznuida sebranikoidenke.
30 No ku nece sinun poig tuli, nece, kudamb kaiken sinun kodielon rajazi vedeluznaižidenke, ka sinä rikod hänele lihavan vazan!’
31 Tat sanui hänele: ‘Poigaižem, sinä oled kaiken aigan minunke, i kaik, midä om minun, om sinun.
32 No nügüd' tarbiž olda ihastusiš da hüviš meliš. Nece sinun vel'l' oli kolnu, no eläbzui, hän oli kadonu, no nügüd' löuzihe.’»
1 Iisus sanui mugažo openikoile: «Oli elokaz mez', kudambal oli pertinpidäi. Hänele kelenkandišijad sanuiba, miše pertinpidäi rajadab hänen kodielod.
2 Hän kucui pertinpidäjan ičezennoks i sanui: ‘Midä minä kulen sinun polhe? Ozuta kirjas i sel'genzoita minei, kut oled pidänu minun rahan. Enambad sinä ed radaškande minai.’
3 Mez' meleti: ‘Midä minei nügüd' tarbiž tehta? Ižand kükseb mindai neciš radospäi. Kaida mad minä en voi, a pakita — huiktelemoi.
4 No minä nügüd' tedan, midä tarbiž tehta, miše toižed otaižiba mindai ičeze pert'he, konz mindai kükstas pertinpidäjan radospäi.’
5 Hän kucui kaikid ižandan velgnikoid toine toižen jäl'ghe ičezennoks. ‘Äjak sinä oled otnu velgha minun ižandal?’ hän küzui ezmäižel.
6 ‘Sada batos-märad pühävoid,’ sanui nece. Pertinpidäi sanui: ‘Täs om sinun velgbumag, ištte i kirjuta teramba vižkümne.’
7 Sid' hän küzui toižel: ‘A sinä-k, äjak sinai om velgad?’ Nece mez' sanui: ‘Sada koros-märad nižud.’ Pertinpidäi sanui: ‘Täs om sinun velgbumag, kirjuta sinna kahesakümne.’
8 I ižand kiti manitajad pertinpidäjad, miše hän melevašti tegi kaiken. Necen mirun lapsed oma melekahambad azjoiš toine toiženke, mi päivänvauktan lapsed.
9 Minä sanun-ki teile: Sagat necen mirun bohatusen kal't sebranikoid, kudambad otaba teid igähižihe eländsijoihe, konz necidä bohatust teil enambad ei linne.
10 Kenele voib uskta penes, sille voib uskta sures-ki. A ken penes manitab, se manitab sures-ki.
11 Ku teile ei sand uskta siloi, konz teil oli käziš man bohatuz', ka ken teile andab igähišt bohatust?
12 I ku tö et voinugoi ižandoitta verast kodielod, ka ken andab teile sen, mi om teiden?
13 Ni üks' käskabunik ei voi služida kahtele ižandale. Ku hän ei navedi üht, ka tošt armastab; ku hän ühthe tartub, ka tošt hondostab. Teil ei voi ühtel aigal olda kaht ižandad: Jumalad i bohatust.»
14 Farisejad kuliba necen kaiken. Hö oliba ažlakod rahale i nagroiba Iisusad.
15 Iisus sanui heile: «Tö olet mehiden edes kuti tozioiktad, no Jumal tundeb teiden südäimed. Se, mi mehiden sil'miš om kalliž, Jumalan edes om opak.»
16 «Käskišton i Jumalan sanankandajiden aig oli Joannahasai. Siš aigaspäi saneltas hüvä vest' Jumalan valdkundan polhe, i kaikutte tungese vägel sinna.
17 No teramba kadoba ma i taivaz, mi mitte-ni čokim käskištospäi.
18 Kaikutte, ken tacib ičeze akan i naib toižel, ka hän magadab verhan akanke, i mugažo magadab verhan akanke se, ken naib naižel, kudamban om tacnu sen mužik.»
19 «Oli elokaz mez'. Hänen sädod oliba purpuraspäi i henos pölvhaspäi, i kaikutte hänen elon päiv oli kuti praznik.
20 No hänen verajanno venui gol'l' Lazar' täuz' paiškid.
21 Hän tahtoi näl'gäs söda muruid, kudambad lanksiba elokahan mehen stolalpäi. Koirad-ki tuliba sihe i noliba hänen paiškid.
22 Sid' gol'l' koli, i angelad veiba händast Avraamannoks. Elokaz-ki koli, i händast pandihe maha.
23 Konz hän surman valdkundas oldes mokiš libuti sil'mäd, ka nägišti edahan Avraaman i hänen rindal Lazarin.
24 Siloi hän kidastaškanzi: ‘Tat Avraam, armahta mindai! Oigenda Lazar' tänna, miše hän kastaiži sormen agjaižen i sil vilugoitaiži minun kel't. Neciš ahjos om opak olda.’
25 No Avraam sanui: ‘Johtuta, poigaižem, miše sinä elädes jo said hüvän dol'an, a Lazar' hondon. Nügüd' hän eläb tägä ozan kaimlos, a sinä mokičetoi.
26 Da völ meiden keskhe om pandud süvä haud, i niken tägäpäi ei voi mända teidennoks, hot' tahtoiži-ki, i niken sigäpäi ei voi tulda meiden polele.’
27 Elokaz mez' sanui: ‘Tat, minä pakičen, oigenda händast minun kazvatajiden kodihe.
28 Minai om viž velled — todištagha heile Lazar', miše hö-ki ei putuiži neniden mokiden tahoze.’
29 Avraam sanui: ‘Heil oma Moisejan i Jumalan sanankandajiden kirjutused. Uskkaha heiden sanoihe.’
30 ‘Ei, tat Avraam,’ mez' sanui, ‘no ku ken-ni kollijoišpäi mäniži heidennoks, hö käraudaižihe grähkišpäi.’
31 No Avraam sanui: ‘Ku hö ei kundelkoi Moisejad i Jumalan sanankandajid, ka hö ei uskoškakoi, hot' ken-ni kollijoišpäi eläbzuiži.’»
1 Iisus sanui openikoile: «Manitusile tarbiž tulda, ei voi toižin olda, no voi sidä, kenen kal't ned tuleba!
2 Paremb oliži hänele, miše ken-ni lükäidaiži händast merhe mellickivi kaglas, mi hän veb grähkähä ühten-ki neniš penišpäi.
3 Kackat ičhetoi! Ku sinun vel'l' tegeb pahad sindai vaste, ka laji händast, a ku žalleičeb, miše om tehnu muga, ka prosti händast.
4 Hot' hän seičeme kerdad päiväs tegeb pahad sindai vaste i seičeme kerdad tuleb sanumaha: ‘Minä žalleičen, miše olen tehnu muga’, ka prosti händast.»
5 Apostolad sanuiba Ižandale: «Anda meile enamba uskondad!»
6 No Ižand sanui:
«Ku teil oliži uskondad vaiše gorčicansemnen verdan, ka tö voižit sanuda necile smokvanpule: ‘Heitä jured maspäi i ištuta ičtaiž merhe,’ i se kundliži teid.»
7 «Ku teil om käskabunik kündmas vai paimendamas i konz hän pördase pöudolpäi, tö et sanugoi hänele: ‘Tule teramba sömha.’
8 Ei, tö sanut: ‘Tege minei sömäd, vajehta sobad i andle minei kaik, kuni minä sön i jon. Vaiše jäl'ges necidä sö i jo iče.’
9 Kitäškandet-ik tö käskabunikad sikš, miše hän tegi sen, mi hänele oli käsktud? Tedan, et kitkoi.
10 Muga tö-ki, konz olet tehnuded kaiken, midä teile oli käsktud tehta, sanugat: ‘Mö olem vaiše arvotomad käskabunikad. Olem tehnuded sen, midä meile pidi-ki tehta’.»
11 Matkas Jerusalimha Iisus astui Samarian i Galilejan keskustmežadme.
12 Konz hän tuli erasehe külähä, hänele vastha tuli kümne prokazas läžujad. Hö seižutihe edehko
13 i kidastaškanziba: «Iisus, opendai, armahta meid!»
14 Mehid nägištades Iisus sanui heile: «Mängat i ozutagatoiš papile.» Asttes hö puhtastihe.
15 Konz üks' heišpäi homaiči, miše tegihe tervheks, hän pördihe tagaze i ülenzoiti Jumalad komedal änel.
16 Hän lanksi Iisusan jaugoihe i kiti händast. Nece mez' oli samarialaine.
17 Iisus küzui: «Ei-ik kaik kümne olgoi puhtastanus? Kus nene ühesa oma?
18 Mikš hö toižed ei pördnus ülenzoitmaha Jumalad, pördihe vaiše nece verhan man mez'?»
19 I hän sanui mehele: «Libu i mäne. Sinun uskond tegi sindai tervheks.»
20 Kerdan farisejad küzuiba Iisusal, konz Jumalan valdkund tuleb. Hän sanui heile: «Jumalan valdkund ei tule muga, miše sen tulendan voiži nägištada.
21 Ei voi sanuda: ‘Se om tägä,’ vai ‘Se om sigä.’ Kackat: Jumalan valdkund om teiden südäimiš.»
22 Iisus sanui openikoile: «Tuleb aig, konz tö tahtoškandet nägištada hot' ühten päivän, konz Mehen Poig om tägä, no tö et nägištagoi.
23 Teile sanutas siloi: ‘Hän om sigä,’ i ‘Hän om tägä,’ no algat mängoi nikuna, algat jokskoi jäl'ghe.
24 Kut samalduz samaldab i tegeb taivhan vauktaks agjaspäi agjahasai, sen vuitte linneb i Mehen Poig sil päiväl, konz tuleb.
25 No edel sidä hänele tarbiž äi mokitas, i nügüdläine sugupol'v käraudase hänespäi.
26 Muga kut oli Nojan päivil, muga linneb Mehen Poigan päivil-ki.
27 Mehed söiba i joiba, naiba i andliba mehele ičeze tütrid sihe päivhäsai, konz Noi mäni surhe veneheze. Sid' tuli sur' upotand i koleti heid kaikid.
28 Linneb muga, kut oli Lotan päivil-ki. Mehed söiba i joiba, ostiba i möiba, ištutiba i sauvoiba.
29 No sen päivän, konz Lot läksi Sodomaspäi, taivhaspäi vihmuškanzi lämoil i palabil kivil, i nece koleti kaikid Sodoman eläjid.
30 Muga linneb i sen päivän, konz Mehen Poig ozutase.
31 Ku sen päivän ken-ni om katusel, a hänen tavarad oma pertin südäimes, ka algha hän mängoi alahaks otmaha niid, a ku ken-se om pöudos, ka algha pörtkoiš kodihe.
32 Muštkat Lotan akad!
33 Ken tahtoškandeb kaita ičeze henged, ka kadotab sen, no ken sen kadotab, ka hän kaičeb sidä.
34 Minä sanun teile: Sil öl kahten magadaškandeba ühtel magaduzsijal: toine ottas, toine jättas.
35 Kaks' akad ühtes jauhoškandeba: toine ottas, toine jättas.
36 Kaks' mužikad linneba pöudol: toine ottas, toine jättas.»
37 «Kus nece linneb, Ižand?» — küzuiba openikad. Hän sanui: «Kuna om živat kolnu, sinna kogodase sured habukad-ki.»
1 Iisus sanui openikoile ozoitezstarinan, miše ozutada heile: tarbiž kaiken loita, a ei väzuda.
2 «Erases lidnas oli sudj, kudamb ei varaidand Jumalad i ei huiktelnus mehid.
3 Siš-žo lidnas eli mugažo leskiak, kudamb paksus käveli hänennoks sanumaha: ‘Abuta minei, pästa mindai minun väritajaspäi.’
4 No sudj hätken ei tahtoind abutada. No jäl'ges hän sanui iče ičeleze: ‘Olgha, hot' minä Jumalad en varaida i en huiktelde mehid,
5 no ku nece leskiak tegeb minei äi mokid, ka minä abutan hänele, miše hän enambad ei tuliži minunnoks i ei mokičiži mindai’.»
6 Ižand sanui: «Kulet-ik, midä sanub värmeline sudj?
7 Ka ei-ik Jumal abuta ičeze valitud mehile, kudambad päiväd i öd kucuba händast abuhu? Hätkestub-ik hän abunke?
8 Minä sanun teile: Hän teravas tuleb abuhu. No konz Mehen Poig tuleb, löudab-ik hän uskondad täl mal?»
9 Erasile, kudambad pidiba ičtaze oiktoin i hondostiba toižid, Iisus sanui necen ozoitezstarinan:
10 «Kaks' mest mäniba pühäkodihe loičmaha. Toine oli farisei i toine maksunkeradai.
11 Farisei seižui i loiči ičeksaze: ‘Sur' Sünd, minä kitän sindai, miše en ole mugoine kuti toižed mehed, razbainikad, pahudentegijad, verhiden akoidenke magadajad vai kut nece maksunkeradai.
12 Minä pühütan kahtišti nedališ i maksan kümnendesen kaikespäi, midä san.’
13 Maksunkeradai seižui tagemba. Hän ei rohtind eskai leta sil'mid taivhaze, vaiše löi ičtaze rindhiže i saneli: ‘Sur' Sünd, armahta mindai, grähkhišt!’
14 Minä sanun teile: hän läksi kodihe Jumalan sil'miš oiktan mehen, no se toine ei. Kaikutte, ken iče ičtaze korgenzoitab, linneb alenzoittud, no ken iče ičtaze alenzoitab, linneb korgenzoittud.»
15 Iisusannoks todihe mugažo penid lapsid, miše hän kosketaiži heid. Necen nägištades openikad lajiškanziba tojid,
16 no Iisus kucui lapsid ičezennoks i sanui: «Pästkat lapsid minunnoks, algat heid kel'tkoi. Heiden vuiččed päzuba Jumalan valdkundaha.
17 Todeks sanun teile: ken ei ota südäimehe Jumalan valdkundad muga kut laps', ka ei päzu sinna.»
18 Üks' sur' pämez' küzui Iisusal: «Hüvä opendai, midä minei tarbiž tehta, miše saižin jäl'gestuseks igähižen elon?»
19 Iisus sanui hänele: «Mikš sanud mindai hüväks? Niken ei ole hüvä, vaiše üks' Jumal.
20 Käsköd sinä tedad: ala magada verhan akanke, ala riko, ala vargasta, ala kelhas värita, ole hüvä ičeiž tatale i mamale.»
21 «Kaikiden neniden käsköiden mödhe olen elänu nores aigaspäi», sanui mez'.
22 Necen kulištades Iisus sanui: «Üks' sinai om völ tehmata. Mö kaik, midä sinai om, i jaga dengad gollile, i sinai linneb bohatust taivhas. Tule sid' i astu minunke.»
23 Konz mez' kulišti necen, hän tuli pahaze mel'he, sikš ku hän oli lujas elokaz.
24 Iisus nägišti, miše mez' tuli pahaze mel'he, i sanui: «Kut jüged om nenile, kenel om äi kodielod, putta Jumalan valdkundaha!»
25 Kebnemb om verbl'udale ličtas neglankorvaižes läbi, mi elokahale putta Jumalan valdkundaha.»
26 «Ken siloi voib sada päzutandan?» küzuiba kulijad.
27 Iisus sanui: «Midä ei voi mez', sidä voib tehta Jumal.»
28 «A kutak mö?» — küzui Petr. «Mö jätim kaiken, midä meil oli, i astum sinunke.»
29 Iisus sanui heile: «Minä sanun teile: kaikutte, ken Jumalan valdkundan täht om jätnu ičeze kodin, vai kazvatajad, vai velled, vai sizared, vai akan, vai lapsed,
30 hän jo necen aigan sab äjad enamba, mi om jätnu, i sen aigan, kudamb tuleb, hän sab igähižen elon.»
31 Iisus kucui kaks'toštkümne openikad eriži i sanui heile: «Mö mänem nügüd' Jerusalimha. Sigä tegese kaik, midä Jumalan sanankandajad oma kirjutanuded Mehen Poigan polhe.
32 Händast anttas Jumalad tundmatomiden rahvahiden käzihe, händast nagrdas i huigenzoittas, hänen päle sül'ktas,
33 lödas kunutoil i surmitas. No koumandel päiväl hän eläbzub.»
34 Openikad ei el'gendanugoi Iisusan sanoišpäi nimidä. Heile nece kaik oli kuti hämäras, hö ei tärtnugoi, midä Iisus sanui.
35 Iisus tuli läz Jerihonad. Teveres ištui soged mez' pakičemas.
36 Konz mez' kulišti, miše siriči astub äi rahvast, ka küzui, midä tegese.
37 Hänele sanutihe, miše Iisus Nazaretalaine astub siriči.
38 Siloi soged mez' kidastaškanzi: «Iisus, Davidan Poig, armahta mindai!»
39 Ked astuiba ezinenas, käskiba hänele vaikastuda, no hän vaiše kidasti völ-ki lujemba: «Davidan Poig, armahta mindai!»
40 Iisus seižutihe i käski toda händast ičezennoks. Mez' tuli, i Iisus küzui hänel:
41 «Midä tahtoid, miše minä tegižin sinei?» Mez' sanui: «Ižand, tahtoižin sada nägun.»
42 Siloi Iisus sanui hänele: «Ka näge! Sinun uskond tegi sindai tervheks.»
43 Sen-žo aigan mez' zavodi nähta, i hän läksi Iisusan jäl'ghe i ülenzoiti Jumalad. I kaik, ked nägiba necen, kitiba Jumalad.
1 Iisus tuli Jerihonha i astui lidnas läbi.
2 Sigä eli mez', kudamban nimi oli Zakhei. Hän oli maksunkeradajiden pämez' i oli lujas bohat.
3 Hän tahtoi nägištada Iisusan i tedištada, mitte hän om, no suren rahvazkogon keskes ei voind, ku oli lujas pen' kazvol.
4 Sid' hän joksi edemba i libui puhu, miše nägištada Iisusad, kudambale pidi mända neciš pus siriči.
5 Tuldes necile sijale Iisus kacuhti ülähäks, nägišti händast i sanui: «Zakhei, tule teramba alahaks. Tämbei minei tarbiž olda sinun kodiš adivon.»
6 Zakhei tuli teramba alahaks i kucui ihastusiš Iisusad ičezennoks adivoihe.
7 Konz mehed nägištiba necen, hö buraidaškanziba: «Hän läksi adivoihe grähkhižen mehen pert'he.»
8 No Zakhei sanui Ižandale kaikiden edes: «Ižand! Polen ičein kodielospäi minä andan gollile, a kenel olen manitusel midä-ni anastanu, ka sille maksan tagaze nel'l' kerdad enambad.»
9 Iisus sanui: «Tämbei päzutand om tulnu necile kanzale, sikš ku nece-ki mez' om Avraaman poig.
10 Ved' Mehen Poig om tulnu, miše löuta grähkähä segoinuzid mehid i päzutada heid.»
11 Nenile, kudambad necen kuliba, Iisus sanui völ ozoitezstarinan, sikš ku hän oli jo läz Jerusalimad, i hö meletiba, miše teravas tuleb Jumalan valdkund.
12 Hän sanui: «Üks' mez' korktas suguspäi läksi matkha edahaižehe maha, miše sada sigä kunigahan valdan i pörtas tagaze.
13 Aigemba sidä hän kucui ičezennoks kümne käskabunikad, andoi heile kaikuččele kuldaižen mina-rahan i sanui: ‘Pangat nene rahad azjoihe, kuni minä pördamoi.’
14 No hänen kodiman mehed ei navedinugoi händast i oigenziba hänen jäl'ghe vestinkandajid sanumaha: ‘Mö em tahtkoi necidä mest meiden kunigahaks.’
15 Konz hän sai kunigazvaldan i pördihe ičeze maha, ka hän käski kucta käskabunikoid, miše tedištada, mihe kaikutte oli sen rahan pidänu.
16 Ezmäine tuli hänennoks i sanui: ‘Ižand, sinun kuldaine mina-raha toi kümne kuldašt mina-rahad.’
17 Kunigaz sanui hänele: ‘Hüvä, oled hüvä käskabunik. Ku sinei voi vähäs uskta, ka ižandoiče kümnes lidnas.’
18 Toine tuli i sanui: ‘Ižand, sinun mina-raha om tonu viž mina-rahad.’
19 Hänele kunigaz sanui: ‘Ižandoiče sinä-ki vides lidnas.’
20 No völ üks' käskabunik tuli i sanui: ‘Ižand, täs om sinun mina-raha. Olen kaičenu sidä paikha käralten.
21 Minä varaižin sindai, sikš miše sinä oled kovatabaine mez'. Sinä otad, midä ed ole pannu varha, i rahnod, midä ed ole semendanu.’
22 Kunigaz sanui hänele: ‘Sinun sanoil minä sindai sudiškanden. Sinä oled paha käskabunik! Sinä tezid, miše minä olen kovatabaine: otan, midä en ole pannu varha, i rahnon, midä en ole semendanu.
23 Mikš ed panend minun rahad kassaha? Pörttes minä voinuižin sada sen tagaze ližanke.’
24 Kunigaz sanui rindal seižujile: ‘Otkat hänel se mina-raha i antkat sille, kudambal om kümne.’
25 Hö sanuiba: ‘Ižand, hänel om jo kümne mina-rahad.’
26 No hän sanui: ‘Sanun teile: kaikuččele, kenel om, anttas, no kenel ei ole, sil ottas se-ki, midä hänel om.
27 No nenid minun vihanikoid, kudambad ei tahtoinugoi mindai kunigahaks, togat tänna i surmitagat minun edes’.»
28 Necen sanudes Iisus läksi edemba Jerusalimhapäi.
29 Konz hän tuli mägennoks, kudamban nimi oli Voipunmägi, i oli jo läz Vifaniad i Viffagiad, hän oigenzi edelpäi kaks' openikad
30 i sanui: «Mängat külähä, kudamb om sigä edes. Konz tulet sinna, tö nägištat oslanvarzan, kudamb om sidotud i kudambal sel'gäs völ niken ei ištund. Otkat se kütkespäi i togat tänna.
31 Ku ken-ni küzub: ‘Mikš tö otat sen?’, ka sanugat ninga: ‘Ižandale tarbiž se’.»
32 Oigetud mehed läksiba i löuziba kaiken, kut Iisus oli heile sanunu.
33 Konz hö otiba oslanvarzan kütkespäi, sen ižandad küzuiba: «Mikš tö otat oslan?»
34 Hö sanuiba: «Ižandale tarbiž se.»
35 Hö toiba varzan Iisusale, paniba ičeze sobad sen sel'gha i abutiba Iisusale išttas raccile.
36 Konz hän raccasti, rahvaz leviti ičeze sobad tele.
37 Konz Iisus tuli läz sidä tahod, kuspäi te laskese Voipunmägelpäi alahaks, kaik openikad surel änel da ihastusiš kitäškanziba Jumalad kaikiš suriš tegoiš, kudambad hö oliba nähnuded.
38 Hö kidastiba:
— Blahoslovidud olgha kunigaz,
kudamb tuleb Ižandan nimes!
Mir taivhas,
i ülenzoituz Jumalale korktoiš taivhiš!
39 Erased farisejad rahvazkogospäi sanuiba Iisusale: «Opendai, kel'dä ičeiž openikoid!»
40 No Iisus sanui heile: «Minä sanun teile: ku hö vaikastuba, ka siloi kived kidastaškandeba.»
41 Konz Iisus tuli lähemba, hän nägišti lidnan i voikaškanzi.
42 Hän sanui: «Ku sinä necen päivän el'gendaižid, mi tob sinei mirud! No nügüd' se om sinun sil'mišpäi peittud.
43 Völ nägištad sinä sen aigan, konz sinun vihanikad tegeškandeba ümbri lidnas suren valan, ümbärdaškandeba sindai i ahtištaškandeba kaikiš polišpäi.
44 Hö paneba sindai mantazale i rikoba sinun lapsid. Sinai ei jä kived kiven päle, sikš miše sinä ed rižand aigad, konz Jumal oli läz sindai.»
45 Iisus mäni pühäkodihe i kükseškanzi irdale nenid, ked oliba sigä mömas da ostmas.
46 Hän sanui heile: «Pühiš Kirjutusiš om sanutud: ‘Minun kodi om kodi loičendan täht.’ A tö tegit sen razbainikoiden peitsijaks.»
47 Kaikuččen päivän hän openzi pühäkodiš. Ülembaižed papid, käskištonopendajad i rahvahan vanhembad meletiba, kut voiži händast surmita.
48 Hö nikut ei voinugoi ladidas siš, midä tehta hänele, sikš ku kaik rahvaz oli ümbri Iisusas kundelmas hänen sanoid.
1 Iisus erasen päivän openzi rahvast pühäkodiš i saneli hüväd vestid Jumalan polhe. Ülembaižed papid i käskištonopendajad tuliba ühtes rahvahan vanhembidenke hänennoks
2 i küzuiba hänel: «Sanu meile, miččel valdal sinä teged necen. Ken andoi sinei necen valdan?»
3 Iisus sanui heile: «Minä-ki küzun teil üht azjad. Sanugat tö-ki minei,
4 kuspäi Joan sai valdan valatada, taivhaspäi vai rahvahaspäi?»
5 Hö pagižeškanziba kesknezoi: «Ku sanum: ‘Taivhaspäi’, — hän sanub: ‘Ka mikš tö et usknugoi hänele?’
6 A ku sanum: ‘Rahvahaspäi’, ka kaik rahvaz taciškandeb meihe kivid surmhasai, sikš ku hö uskoba lujas, miše Joan om Jumalan sanankandai.»
7 I hö sanuiba, miše ei tekoi necidä.
8 Iisus sanui heile: «Minä-ki en sanu teile, miččel valdal minä necidä kaiked tegen.»
9 Iisus pagiži möst rahvahale i sanui necen ozoitezstarinan: «Mez' ištuti vinpusadun, andoi sen kortomaha vinmarjan kazvatajile i ajoi pit'käks aigaks neciš maspäi.
10 Ičeze aigan hän oigenzi käskabunikan vinmarjan kazvatajidennoks, miše hö andaižiba hänele dol'an sadunsatusespäi. No hö peksiba käskabunikan i oigenziba händast sigäpäi pal'hal kädel.
11 Siloi ižand oigenzi toižen käskabunikan. Vinmarjan kazvatajad peksiba händast-ki, huigenzoitiba i oigenziba sigäpäi pal'hal kädel.
12 Hän oigenzi völ koumanden käskabunikan, no sidä-ki hö löiba verhesai i küksiba sigäpäi.
13 ‘Midä minä tegeškanden?’ — meleti vinpusadun ižand. ‘Minä oigendan sinna minun armhan poigan. Konz hö nägištaba händast, ka tedan, heile linneb huiged koskta händast.’
14 No ku vinmarjan kazvatajad nägištiba poigan, ka hö pagižeškanziba kesknezoi: ‘Hänele jäb kaik ižandaspäi. Tulgat, rikkam poig, i hänen tatan ma linneb meiden!’
15 Hö küksiba händast vinpusaduspäi i rikoiba.» «Midä vinpusadun ižand nügüd' tegeb heile?» küzui Iisus.
16 «Hän tuleb i rikob nenid vinmarjan kazvatajid i andab vinpusadun toižile.» «Ei, ei!» — kidasti rahvaz sen kulištades.
17 Iisus kacui rahvahaze i sanui: «Midä siloi oma nene Pühiden Kirjutusiden sanad?
— Kivi, kudamban sauvojad taciba laptaha,
om nügüd' päkivi.
18 Kaikutte, ken lankteb neche kivehe, se murendase, i kenen päle nece kivi lankteb, sidä mäzötab.»
19 Käskištonopendajad i ülembaižed papid tahtoiba tabata Iisusad necil aigal, no hö varaižiba rahvast. Hö el'genziba, miše Iisus necil ozoitezstarinal sanui heiden polhe.
20 Käskištonopendajad i ülembaižed papid pidiba Iisusad sil'mnägubal i oigendeliba hänennoks kelenkandišijoid, kudambad heiteltihe oiktoikš. Hö tahtoiba tabata händast hänen sanoiš, miše jäl'ges antta händast valdanpidäjiden i manižandan käzihe.
21 Mehed sanuiba hänele: «Opendai, mö tedam, miše sinä pagižed i opendad oikti. Sinä ed luge üht mest paremba tošt, a oiktas i sel'ktas opendad, kut eläda Jumalan mödhe.
22 Om-ik oikti, miše mö maksam kesarile nalogad vai ei?»
23 Iisus el'genzi heiden sanoiš manitusen i sanui: «Mikš tö manitelet mindai?
24 Ozutagat minei dinarii. Kenen kuva i nimi sigä om?» «Kesarin», — hö sanuiba.
25 Siloi Iisus sanui heile: «Antkat-žo kesarile mi kesarin om, i Jumalale mi Jumalan om.»
26 Muga hö ei voinugoi rahvahan aigan tabata händast sanoiš. Iisusan vastuz čududeli heid, i hö vaikastuiba.
27 Iisusannoks tuliba erased saddukejad, kudambad sanuba, miše eläbzumišt ei ole. Hö küzuiba hänel:
28 «Opendai, Moisei om kirjutanu meile muga: ‘Ku miččel-se mužikal koleb vel'l' lapsetoman i jäb ak, ka sille mužikale tarbiž otta vellen akan mehele i tehta laps' vellele.’
29 Oli seičeme velled. Vanhemb vel'l' nai i koli lapsetoman.
30 Toine vel'l' oti hänen akan mehele, no hän-ki koli lapsetoman,
31 sid' koumanz' nai, i muga naiba kaik seičeme toine toižen jäl'ghe. Hö kaik koliba lapsitomin.
32 Lopuks ak-ki koli.
33 Kenen akan hän linneb, konz kaik eläbzuba? Ved' hän om olnu kaikiden seičemen akan.»
34 Iisus sanui heile: «Neciš mirus naidas i mändas mehele.
35 No hö, kudambid lugetas arvokahikš elämaha tulijas aigas, konz kollijad eläbzuba, siloi ei mängoi enamba mehele i ei naigoi.
36 Hö ei voigoi enamb kolda, sikš ku hö oma angeloiden vuiččed. Hö oma Jumalan lapsed, sikš ku Jumal om eläbzoitnu heid.
37 A sen, miše kollijad eläbzuba, om ozutanu völ Moisei starinas süttunuden ternanpenzhan polhe. Siš hän sanub, miše Ižand om Avraaman Jumal, Isakan Jumal i Jakovan Jumal.
38 No hän ei ole kolnuziden Jumal, vaiše eläbiden. Hänen täht kaik oma eläbad.»
39 Erased käskištonopendajad siš sanuiba: «Hüvin sanuid, opendai.»
40 Niken enambad ei rohtind küzuda hänel nimidä.
41 Iisus küzui heil: «Kut voib sanuda, miše Messia om Davidan poig?
42 David iče sanub Psalmoiden kirjas:
— Ižand sanui minun Ižandale:
Ištu minun oiktal kädel,
43 kuni panen sinun vihanikad
sinun jaugoiden alle.
44 Ku David kucub Messian Ižandaks, ka kutak Messia voib olda hänen poigan?»
45 Kaiken rahvahan aigan Iisus sanui ičeze openikoile:
46 «Varaikat käskištonopendajid! Hö hüviš meliš käveleba pit'käd sädod päl i heile om mel'he, konz rahvaz sanub heile tervhensanoid irdoil. Hö navediba ištta suimpertiš ezmäižil sijoil i praznikan aigan parahimil tahoil stolan taga,
47 no anastaba leskiakoil pertid i loičeba pit'kha vaiše ozutesen täht. Sikš heid sudiškatas völ kovemba.»
1 Iisus kacuhti i nägišti, kut elokahad panliba lahjoid rahaliphaze.
2 Hän nägišti mugažo, kut üks' gol'l' leskiak pani liphaze kaks' pen't lepta-rahad.
3 Hän sanui: «Todeks sanun teile: nece gol'l' leskiak andoi enamban kaikid toižid.
4 Kaik toižed andoiba lahjan Jumalale ičeze bohatas elospäi, a hän andoi gol'l'as elospäi kaiken, midä hänel oli elon täht.»
5 Ku erased pagižiba pühäkodin polhe, miččil čomil kivil da lahjoil se om čomitadud, ka Iisus sanui:
6 «Tuleb aig, konz kaik nece, mihe tö nügüd' kacut, linneb tactud mantazale. Tänna ei jä kived kiven päle.»
7 Erased küzuiba: «Opendai, konz nece kaik linneb? Mitte znam ozutab, miše nene azjad oma jo läz?»
8 Iisus sanui: «Kackat, miše teid niken ei veiži vigaha. Äjad tuleba i minun nimes sanuba: ‘Minä olen hän’, i ‘Aig om tulnu’. No algat astkoi heiden jäl'ghe.
9 I konz kulištat voiniden i rahvahan libundan polhe, ka algat pöl'gästugoi. Necile pidab-ki tulda ezmäi, no necil kaik völ ei lopte.»
10 I hän sanui heile: «Rahvaz libuškandeb tošt rahvast vaste i valdkund valdkundad vaste,
11 i äjiš sijoiš linneba sured manrehkaidused, näl'g i pahad tartkibud. Opakoid azjoid linneb äi, i taivhaspäi näguškandeb surid endustuzznamoid.
12 No edel sidä teid tabadaškatas i kükseškatas kaikjalpäi. Teid veškatas sudale suimpertihe, teid tacleškatas türmha, tö putuškandet kunigahiden i valdanpidäjiden käzihe minun nimen tagut.
13 Siloi tö voit sanelda minun polhe.
14 Vaiše muštkat, miše teile ei tarbiž edel sidä meletada, kut polestada ičtatoi.
15 Minä andan teile mel't pagišta muga, miše ni üks' teiden vihanikoišpäi ei voi nimidä sanuda teile vastha i nikut vastustada teid.
16 Teiden kazvatajad, velled, ičhižed i sebranikad möba teid, i erasid teišpäi rikoškatas.
17 Kaik kandaškandeba vihan teiden päle minun nimen tagut.
18 No ni üks' hibuz ei lankte tühjan teiden päspäi.
19 Püžugat lujas, muga tö kaičet ičetoi henged.»
20 «Konz tö nägištat saldatjoukuid ümbri Jerusalimas, siloi tedištat, miše sen murendamine om läz.
21 Siloi kaikile, ked eläba Judejas, tarbiž pageta mägile. Nenile, kudambad oma lidnas, tarbiž joksta sigäpäi, a ked oma küliš, heile ei tarbiž tulda lidnaha.
22 Sikš ku nene päiväd oma Jumalan namestusen päiväd, ka todenzub kaik, midä om kirjutadud.
23 Voi nenid, kudambad nenil päivil oma kohtukahad vai imetaba lapsid! Neche maha tuleb sur' ahtištuz, necidä rahvast vasttab viha.
24 Äi rahvast riktas surel veičel, toižid tabatas i väges vedas kaikjale verhiže maihe, i Jumalad tundmatomad rahvahad otaba Jerusaliman ičeze valdha. Nece linneb sihe aighasai, kuni lopiše heiden aig.
25 Päiväižes, kudmaižes i tähthiš näguškandeba znamad. Meren aldod löden juraidaškandeba, i rahvahad man päl linneba sures ahtištuses i ei el'gendaškakoi, midä tehta.
26 Mehed surmhasai pöl'gästuba sidä, mi tuleb necen mirun päle, sikš miše taivhan väged säregandeba.
27 Siloi hö nägištaba Mehen Poigan, kudamb tuleb pil'ves sures väges i hoštoteses.
28 Konz kaik nece zavodib tehtas, lekat päd rohktas, sikš miše tuleškanzi teiden vald.»
29 Hän sanui heile ozoitezstarinan: «Kackat smokvanpuhu dai kaikihe puihe.
30 Ku näget niiden puhknuded urbad, ka tö tedat, miše keza om jo läz.
31 Muga se-ki, ku nägištat kaik nene azjad, ka tekat, miše Jumalan valdkund om läheli.
32 Todeks sanun teile: nügüdläine rahvaz ei kado sihesai, konz kaik nece tegese.
33 Taivaz i ma kadoba, no minun sanad ei kadogoi.»
34 «Kackat, miše teiden südäimiš ei eläiži vaiše hibjan- i vinanhimod i elon holed, i nece päiv tuliži teidennoks äkkid.
35 Se om kuti verk, kudamb tabadab kaikid eläjid man päl.
36 Olgat kaiken aigan herkhil i loičkat, miše teid kactihe arvokahikš mända siriči kaikiš tulijoiš goriš i seižutadas Mehen Poigan edehe.»
37 Päiväl Iisus openzi pühäkodiš, a ehtal hän kaiken lähtli sigäpäi i öl oli mägel, kudambad kuctas Voipunmägeks.
38 Jo aigoiš homendesel rahvaz tuleskeli pühäkodihe kundelmaha händast.
1 Reskan leibän praznik, kudambad kuctas mugažo Äipäiväks, oli jo läz.
2 Ülembaižed papid i käskištonopedajad meletiba, kutak saiži surmita Iisusad, sikš ku hö varaižiba sidä, midä rahvaz voib tehta.
3 Siloi soton mäni Judaha, kudamb kuctas Iskariotaks; Juda oli üks' kahtestoštkümnes openikaspäi.
4 Hän läksi ülembaižiden papidennoks i pühäkodin varjoičijoiden pämehidennoks i pagiži heidenke, kut saiži antta Iisusan heiden käzihe.
5 Hö ihastuiba i taričiba hänele rahad.
6 Juda hökkähtui i varasti nügüd' mugošt aigad, konz Iisusanke ei linne rahvast.
7 Lopuks tuli se Reskan leibän praznikan päiv, kudamban tarbiž rikta äipäivlambaz.
8 Iisus oigenzi Petran i Joannan lidnaha i sanui heile: «Mängat vaumištamha meile äipäivsömine.»
9 Hö küzuiba: «Kuna sinä käsked vaumištada?»
10 Hän sanui: «Ku tulet lidnaha, ka teile vastha putub mez', kudamb kandab vezin'okačun. Mängat hänen jäl'ghe sihe pert'he, kudambaha hän mäneb,
11 i sanugat pertin ižandale: ‘Opendai küzui: kus om pertinpol', kudambas minä voin söda äipäivsömižen ičein openikoidenke?’
12 Ižand ozutab teile ülembaižel žirul suren pertinpolen, kus kaik om laditud. Vaumištagat sinna long.»
13 Hö läksiba matkha, i kaik oli muga, kut Iisus oli heile sanunu. Hö vaumištiba äipäivsömižen.
14 Konz tuli aig, Iisus i kaks'toštkümne apostolad zavodiba söda.
15 Hän sanui heile: «Olen lujas tahtoinu söda necen äipäivsömižen teidenke edel minun mokičust.
16 Minä sanun teile: en enambad söškande sidä sihesai, kuni linneb todesine äipäivsömine Jumalan valdkundas.»
17 Hän oti kädehe mal'l'an, kiti Jumalad i sanui: «Otkat nece i jagagat kesknetoi.
18 Minä sanun teile: enambad en joškande vinpuspäi sadud vinad sihe päivhäsai, konz tuleb Jumalan valdkund.»
19 Sid' hän oti leibän, kiti Jumalad, lohkaiži leibän i andoi sen openikoile i sanui: «Nece om minun hibj, kudamb anttas teiden täht. Tehkat nece minun muštoks.»
20 Ehtlongin lopus hän mugažo oti mal'l'an i sanui: «Nece mal'l' om uz' kožmuz minun veres, kudamb vodaškandeb teiden täht.
21 No necen sömlaudan taga ühtes minunke ištub sömäs minun möi-ki.
22 Mehen Poig lähteb tägäpäi ani muga, kut hänele om märitud lähtta, no gor'a sille, ken möb händast!»
23 Openikad zavodiba küzelta toine tošt, ken heišpäi sen tegeb.
24 Openikoiden keskes oli rid sen polhe, keda heišpäi voib lugeda kaikid vanhembaks.
25 Siloi Iisus sanui heile: «Kunigahad oma ičeze rahvahan ižandad, i mehid, kudambad pidäba rahvast valdan al, kuctas hüväntegijoikš.
26 No teile ei voi tehta muga. Ken teiden keskes om vanhemb, se olgha kut kaikid noremb, a ken om pämez', olgha kut käskabunik.
27 Ken om vanhemb, se-ik kudamb ištub sömäs, vai se, kudamb toskeleb hänele sömäd? Ei-ik se, kudamb ištub sömäs? No minä olen teiden keskes kut se, kudamb toskeleb sömäd.
28 Tö olet olnuded kaiken aigan minunke minun ahtištusiš.
29 Sikš minä jätan teile kunigazvaldan, muga kut minun Tat om minei jätnu.
30 Tö voiškandet minun valdkundas söda i joda minun stolalpäi, ištta valdištmil i sudida Izrail'an kahttoštkümned heimod.»
31 Ižand sanui: «Simon, Simon! Soton om pakičenu segloida teid kuti nižud.
32 No minä olen loičnu sinun täht, miše sinun uskond ei sambuiži. I konz pördatoi tagaze, vahvišta uskondvellid.»
33 Petr sanui hänele: «Ižand, sinunke minä olen vaumiž mända kut türmha muga surmale-ki.»
34 No Iisus sanui: «Minä sanun sinei, Petr: ei ehti kukoi launda tämbei, kut sinä koumašti sanud, miše ed tunde mindai.»
35 Iisus sanui openikoile: «Konz minä olin oigendanu teid matkha kukroižeta, šauguta i kengita, olit-ik tö sures mairhes?» «Em», hö sanuiba.
36 Siloi Iisus sanui heile: «Nügüd' om toižin. Kenel om kukroine, otkaha se kerdale, mugažo i šaugun. Kenel ei ole sur't vešt, mögaha hän pälembaižen soban i ostkaha veič.
37 Sikš tekat, nenile Pühiden Kirjutusiden sanoile-ki pidab todenzuda minus: ‘Händast lugetihe razbainikaks.’ Kaik, midä om kirjutadud minun polhe, nügüd' todenzub.»
38 Openikad sanuiba: «Opendai, täs om kaks' sur't vešt.» «Täudub», hän sanui.
39 Iisus läksi lidnaspäi i mäni kut i kaiken Voipunmägele. Openikad oliba hänenke.
40 Tuldes sinna Iisus sanui heile: «Loičkat, miše et putuiži manitushe.»
41 Iče mäni vähän edemba, kombištui i loiči:
42 «Tatam, ku tahtoid, ka kanda nece mal'l' siriči mindai. No olgha nece sinun taht, a ei minun.»
43 Siloi taivhaspäi tuli hänennoks angel i vahvišti händast.
44 Sures opalas Iisus loiči völ lujemba, i hänen higo oli kut veren tippud, kudambad lanksiba maha.
45 Konz hän loičendan jäl'ghe libui i pördihe openikoidennoks, ka löuzi heid magadamas, sikš ku opal oli väzutanu heid.
46 «Midä tö magadat?» — hän sanui. «Libugat i loičkat, miše et putuiži manitushe.»
47 Konz Iisus völ pagiži, sinna tuli kogo rahvast, i heiden edes astui Juda, üks' kahtestoštkümnes openikaspäi. Juda mäni Iisusannoks tervehtamha händast. Ved' hän oli edelpäi sanunu heile mugoižes znamas: Keda minä tervehtan, se om-ki hän.
48 A Iisus sanui hänele: «Juda, tervehtaden-ik sinä möd Mehen Poigan?»
49 Konz kaik, ked oliba Iisusanke, el'genziba azjan, hö sanuiba: «Ižand, iškta-ik meile surel veičel?»
50 Üks' heišpäi iški-ki ülembaižen papin käskabunikan ninga, miše čapoi hänen oiktan korvan.
51 No Iisus sanui: «Ei! Antkat olda.» Hän kosketi mehen korvan i tegi sen tervheks.
52 Sid' Iisus sanui ülembaižile papile, pühäkodin varjoičijoiden pämehile i rahvahan vanhembile, kudambad oliba tulnuded händast tabadamha: «Olen-ik minä razbainik, ku tö tulet tabadamha mindai sured veičed i seibhad kädes?
53 Kaikuččen päivän minä olen olnu teidenke pühäkodiš, i tö et lendnugoi kät minun päle. No nügüd' om teiden aig, nügüd' om pimedan vald.»
54 Hö tabaziba Iisusan i läksiba vemha händast ülembaižen papin pert'he. Petr astui edahali Iisusan jäl'ghe.
55 Keskele ezitanhad hö viritiba nodjon, i kaik ühtes ištuihe sen verhe, Petr-ki ištuihe heiden keskhe.
56 Üks' käskabunik-neižne nägišti händast nodjonno ištmas, kacui hänehe tarkašti i sanui: «Hän-ki oli sen mehenke ühtes.»
57 Petr sanui neiččele, miše ei olend, i ližazi völ: «Minä en tunde händast.»
58 Pordoine aigad mäni, i üks' mez' nägišti händast i sanui: «Sinä-ki oled siš sebraspäi.» No Petr sanui: «En, vellüdem, en ole.»
59 Päliči časus völ üks' mez' sanui lujas: «Ka, hän-ki oli sen mehenke, hän-ki om galilejalaine.»
60 No Petr sanui: «En el'genda, miš sinä pagižed.» I sid'-žo, Petran pagištes, launuškanzi kukoi.
61 Ižand kärauzihe i kacuhti Petraha, i Petrale johtui mel'he, kut Ižand oli hänele sanunu: «Edel ku kukoi launub, sinä koumašti sanud, miše ed tunde mindai.»
62 Hän läksi sigäpäi i itkeškanzi lujas.
63 Mehed, kudambad pidiba Iisusad, nagroiba i löiba händast.
64 Hö saupsiba hänen sil'mäd, löiba händast modho i küzeliba: «Ka sanu-ške, ken sindai löi!»
65 Hö äjil toižil-ki sanoil lajiba händast.
66 Konz päiduškanzi, kogozihe rahvahan vanhembad, ülembaižed papid i käskištonopendajad i veiba Iisusan heiden Nevondkundan edehe.
67 Hö küzuiba hänel: «Sinä-k oled Messia? Sanu meile.» Hän sanui: «Ku sanun teile, ka tö et uskkoi,
68 i ku midä-ni küzun teil, ka tö et antkoi vastust i et pästkoi mindai.
69 No neciš aigaspäi Mehen Poig ištuškandeb Vägevan Jumalan oiktal kädel.»
70 Siloi hö kaik sanuiba: «Ka sinä-k oled Jumalan Poig?» Iisus sanui heile: «Tö iče sanut, miše minä olen.»
71 Siloi hö kirgouziba: «Mitte todištuz meile völ tarbiž? Ved' mö iče kulim sen hänen suspäi.»
1 Hö läksiba sigäpäi kaik ühtes i veiba Iisusan Pilatan edehe
2 i väritaškanziba händast. Hö sanuiba: «Mö voim sanuda vahvas, miše nece mez' segoitab meiden rahvast. Hän ei käske rahvahale maksta nalogoid kesarile i sanub, miše hän om Messia, kunigaz.»
3 Pilat küzui Iisusal: «Oled-ik sinä evrejalaižiden kunigaz?» «Sinä sen sanuid», Iisus sanui.
4 Pilat sanui ülembaižile papile i rahvazkogole: «Minä en löuda nimittušt vigad, miš väritada necidä mest.»
5 No hö udes i udes saneliba ühthe änhe: «Hän semendab torad ičeze opendusel kaikiš Judejan agjoiš, Galilejaspäi tännasai.»
6 Pilat kulišti sanan Galileja i küzui, om-ik mez' galilejalaine.
7 Konz tedišti, miše Iisus oli siš tahospäi, kudamb oli Irodan valdan al, hän oigenzi Iisusan Irodannoks, sikš miše se oli nenil päivil Jerusalimas.
8 Irod ihastui lujas, konz nägišti Iisusan. Hän amu jo tahtoi vastata händast. Hän oli äjan kulnu Iisusan polhe i nadeihe, miše Iisus tegiži hänen sil'miš miččen-ni čudon.
9 Midä hän vaiše ei küzelend Iisusal, no Iisus ei andand hänele nimittušt vastust.
10 Ülembaižed papid i käskištonopendajad seižuiba sigä i lujas väritiba Iisusad.
11 Irod i hänen saldatad zavodiba nügüd' hondostada Iisusad i nagrda händast. Sid' Irod pani hänen päle čoman sädon i oigenzi tagaze Pilatannoks.
12 Sil päiväl Pilat i Irod tegihe sebranikoikš; nechesai hö oliba vihanikad kesknezoi.
13 Pilat kogozi ühthe ülembaižid papid, valdanpidäjid i rahvast
14 i sanui heile: «Tö toit necen mehen minunnoks i väritat händast, miše hän libutab rahvast pämehid vaste. Teiden aigan minä olen pagižnu hänenke i kulnu händast, no en löudand nimittušt vigad, miš tö händast väritat.
15 Irod-ki ei löudand, ved' minä olin oigendanu necen mehen hänennoks. Nece mez' ei tegend nimidä, miš voiži sudida händast surmale.
16 Ezmäi minä käsken händast löda i sid' pästan valdale.»
17 Hänele tarbiž-ki praznikan aigan pästta heile üks' mez' türmaspäi.
18 No kaik kidastaškanziba ühthe änhe: «Surmita nece mez'! Pästa meile Varavva!»
19 Varavva oli tactud türmha sen tagut, miše libutoiti lidnan rahvast pämehid vaste i rikoi mehen.
20 Pilat möst pagižeškanzi, ku tahtoi pästta Iisusad.
21 No rahvaz kidasti: «Nagloiče, nagloiče händast!»
22 Pilat sanui heile koumanden kerdan: «Midä pahad hän om tehnu? En löudand hänes nimittušt vigad, miš voiži sudida surmale. Ezmäi minä käsken händast löda i sid' pästan valdale.»
23 No hö kidastiba surel änel i völ lujemba pakičiba, miše Iisus oliži nagloitud. Necil kidastusel hö i ülembaižed papid saiba, midä tahtoiba.
24 Pilat lopuks tegi muga, kut hö pakičiba.
25 Hän andoi heile sen mehen, kudamban hö tahtoiba — mehen, kudamb oli tactud türmha rahvahan libutusen i rikondan tagut, a Iisusan hän andoi heiden valdha.
26 Konz Iisusad veškatihe sigäpäi, saldatad tabaziba tel kirinejalaižen mehen, kudamban nimi oli Simon. Hän astui lidnaha pöudolpäi; hänele käsktihe kantta rist Iisusan jäl'ghe.
27 Hänen jäl'ghe astui sur' rahvazkogo, i mugažo äi akoid, kudambad voikiba i itkiba Iisusas.
28 No Iisus kärauzihe heihe i sanui: «Algat voikkoi minus, Jerusaliman tütred, voikkat ičetoi dol'as i lapsiš.
29 Tuleb aig, konz sanutas: ‘Ozavad oma ned, ked ei voigoi sada last, ozavad ned vacad, kudambad ei sündutanugoi, i nižad, kudambad lapsid ei imetanugoi!’
30 Sen aigan mehed sanuba mägile: ‘Langekat meiden päle!’ i mäthile: ‘Peitkat meid!’
31 I ku muga tehtas kazvajale pule, ka midä tegese kuivale?»
32 Iisusanke surmale vedihe völ kaks' tošt mest, kaks' razbainikad.
33 Konz tuldihe tahole, kudamban kuctas Pämal'l'aks, hö nagloičiba Iisusan i kaks' pahantegijad, toižen hänen oiktale kädele, toižen hurale.
34 No Iisus sanui: «Tatam, prosti heid, hö ei tekoi, midä tegeba.» Saldatad taciba arbad i jagoiba Iisusan sobad kesknezoi.
35 Rahvaz seižui i kacui. Pämehed nagroiba Iisusad. Hö sanuiba: «Toižid hän om päzutanu surmaspäi — päzutagha nügüd' ičtaze, ku hän om Messia, Jumalan valitud mez'.»
36 Mugažo saldatad nagroiba händast. Hö tuliba hänennoks, taričiba hänele muiktad vinad
37 i sanuiba: «Ku oled evrejalaižiden kunigaz, ka päzuta ičtaiž surmaspäi.»
38 Iisusan pän päl oli kirjutadud grekan, latinan i evrejan kelel: «Nece om evrejalaižiden kunigaz.»
39 Üks' ristas ripujiš pahantegijoišpäi nagraškanzi Iisusad. Hän sanui: «Ku sinä oled Messia, ka päzuta nügüd' ičtaiž i meid!»
40 No toine vastkarin lajiškanzi händast i sanui: «Ed-ik sinä varaida Jumalad, ved' sinä iče-ki oled suditud surmale?
41 No meid oikti om suditud, mö saim sen, midä meile tarbiž sada meiden tegoiden tagut, no nece mez' ei ole tehnu nimidä pahad.»
42 I hän sanui Iisusale: «Johtuta mindai, Ižand, konz tuled ičeiž valdkundaha.»
43 Iisus sanui: «Todeks sanun sinei: tämbei-žo sinä linned minunke rajus.»
44 Oli jo kudenz' čas keskpäiväd, i pimed tegihe kaikes mas. Se oli ühesandehe čashusai.
45 Päiväine sambui. I pühäkodin keskuudin rebini poleti.
46 I Iisus kirgouzi komedal änel: «Tatam, sinun käzihe minä andan ičein hengen!» Sanudes necen hän pästi hengen.
47 Konz sadanpämez' nägišti, midä tegihe, hän ülenzoiti Jumalad i sanui: «Nece mez' todeks oli oiged.»
48 I kaik nene mehed, kudambad surel kogol oliba keradanus kacmaha, necen nägištades pördihe kodihe i löiba ičtaze rindhiže.
49 Kaik Iisusan tutabad seižuiba i edahanpäi kacuiba, midä tegihe. Sigä oliba mugažo naižed, kudambad oliba hänenke tulnuded Galilejaspäi.
50 Üks' Nevondkundan mez', Josif, hüvätabaine i oiged mez',
51 ei ühtnend Nevondkundan sudha i sihe, midä hö tegiba Iisusale. Hän oli evrejalaižes Arimafejan lidnaspäi i varasti Jumalan valdkundad.
52 Hän tuli Pilatannoks i pakiči Iisusan hibjad.
53 Hän heiti sen ristaspäi, käri pölvazkanghaze i pani haudha, kudamb oli kaidud kal'l'oho i kudambaha völ nikeda ei olend mahapandud.
54 Oli pätnič, evrejalaine sobat oli zavodimas.
55 Naižed-ki, ked oliba tulnuded Iisusanke Galilejaspäi, läksiba Josifan jäl'ghe. Hö nägiba kal'l'kauman i sen, kut Iisusan hibj pandihe sinna.
56 Hö pördihe lidnaha i tegiba void i čomahajuižid voiškid, i sobatan hö oliba lebul käskišton mödhe.
1 Nedalin ezmäižel päiväl, ani aigoiš homendesel, naižed otiba kerdale čomahajuižid voiškid, kudambid hö oliba tehnuded, i mäniba kaumale. Heidenke ühtes tuli erasid toižid-ki.
2 Hö homaičiba, miše kivi oli heittud kal'l'kauman reiguspäi,
3 i konz hö mäniba kauman südäimehe, ka ei löudnugoi Ižandan Iisusan hibjad.
4 Konz hö čududelihe sidä, ühtnägoi heiden edes ozutihe kaks' mest hoštabad sobad päl.
5 Naižed pöl'gästuiba i kacuškanziba maha. No mehed sanuiba heile: «Mikš ecit eläbad kollijoiden keskes?
6 Händast ei ole tägä, hän om eläbzunu. Muštat-ik tö, midä hän pagiži teile, konz völ oli Galilejas?
7 Hän sanui: ‘Muga tarbiž tehtas, miše Mehen Poig anttas grähkhižiden käzihe i nagloitas ristha, a koumandel päiväl hän eläbzub’.»
8 Siloi heile johtuiba mel'he nene Iisusan sanad.
9 Pörttes kaumalpäi naižed sanuiba kaiken necen polhe ühteletoštkümnele openikale i kaikile toižile.
10 Nene naižed oliba Magdalan Maria, Joanna, Jakovan mam Maria. Heiden keskes oli toižid-ki. Hö sanuiba kaiken apostoloile,
11 no apostolad meletiba, miše nene heiden sanad oma tühjad, i ei usknugoi naižile.
12 Petr läksi joksten kaumale. Kumartes kal'l'kauman südäimehe hän nägišti vaiše sideged, kudambihe Iisus oli olnu kärdüd. Hän läksi sigäpäi čududelden meles sihe, midä oli tehnus.
13 Necil-žo päiväl kaks' openikoišpäi astuiba külähä, kudamban nimi oli Emmaus, kunasai oli kuz'kümne stadijad Jerusalimaspäi.
14 Hö pagižiba kesknezoi kaikes, midä oli tehnus.
15 Konz hö pagižiba i küzeliba kesknezoi, Iisus iče läheni heihe i läksi heidenke.
16 No heiden sil'mäd oliba kuti sogenuded, hö ei tundištanugoi händast.
17 Iisus küzui heil: «Miš tö pagižet? Mikš tö olet pahoiš meliš?»
18 Toine heišpäi, kudamban nimi oli Kleopa, sanui: «Sinä-k oled Jerusalimas üksjaine kaikiš sinna tulnuzišpäi, ken ei teda, midä sigä om nenil päivil tehnus?»
19 «A mi om tehnus?» — Iisus küzui. Hö sanuiba: «Ka se, mi om tehnus Iisusale Nazaretaspäi. Nece mez' oli Jumalan sanankandai, vägev sanoiš i tegoiš Jumalan i kaiken rahvahan edes.
20 Meiden ülembaižed papid i valdanpidäjad andoiba sudida händast surmale i nagloita händast ristha.
21 No mö panim ičemoi nadejad sihe, miše hän oli se, kudamb andab valdan Izrail'ale. I nece völ ei ole kaik. Tämbei om jo koumanz' päiv, konz kaik nece tegihe,
22 a nügüd' erased naižed meiden sebraspäi sanuiba meile čudon. Aigoiš homendesel hö kävuiba kaumale,
23 no ei löudnugoi hänen hibjad. Konz hö pördihe, ka sanuiba: heile ozutihe angelad i sanuiba, miše Iisus om eläb.
24 Erased meišpäi mäniba kaumale i löuziba sigä kaiken muga, kut naižed oliba sanunuded. Iisusad hö ei nähnugoi.»
25 Siloi Iisus sanui heile: «Voi teid meletomid i el'getomid! Kut hilläs tö uskot kaikehe sihe, midä Jumalan sanankandajad oma pagižnuded!
26 Ei-ik muga Messiale pidi-ki mokitas i tulda ičeze hoštoteshe?»
27 I zavodides Moisejan i kaikiden Jumalan sanankandajiden kirjutusišpäi, hän sel'genzoiti heile, midä kaikiš Pühiš Kirjutusiš oli sanutud hänen polhe.
28 Konz hö oliba jo läz küläd, kuna astuiba, Iisus kuti ozuteli heile, miše tahtoib mända edemba,
29 no hö seižutiba händast i sanuiba: «Jä meidenke. Zavodib jo ehttuda.» Ninga hän mäni heidenke pert'he i jäi sinna.
30 Konz hän oli heidenke sömäs, hän oti leibän, kiti Jumalad, lohkaiži leibän i andoi sen heile.
31 Siloi heiden sil'mäd avaižihe, i hö tundištiba händast. No necen aigan hän jo kadoi heiden sil'mišpäi.
32 Hö sanuiba toine toižele: «Kut ei hüpähtanugoi meiden südäimed rindhišpäi, konz hän tel pagiži meidenke i openzi meid, kut el'geta Pühid Kirjutusid!»
33 Sid'-žo hö libuiba stolan tagapäi, läksiba matkha i pördihe Jerusalimha. Sigä oliba nene üks'toštkümne apostolad i toižed, ked oliba heiden sebraspäi,
34 i hö sanuiba: «Ižand todeks om eläbzunu! Hän ozutihe Simonale.»
35 Sid' nene kaks' openikad mugažo starinoičiba, midä tel oli tehnus i kut hö oliba tundištanuded Iisusan, konz hän lohkaiži leibän.
36 Konz hö völ pagižiba necen polhe, Iisus iče seižutihe heiden keskhe i sanui: «Tervhen elät!»
37 Hö varaidusiš i pöl'gästusiš meletiba, miše heile ozutihe kollii.
38 No Iisus sanui heile: «Mikš tö olet muga pöl'gästunuded? Mikš mugoižed meletused tuleba teiden südäimihe?
39 Kackat minun käzihe i minun jaugoihe; minä nece olen. Kosketagat mindai, kackat iče. Kollijaspäi lähtnudel hengel ei voi olda lihad i luid, a minai, kut tö näget, om.»
40 Muga sanudes hän ozuti heile ičeze käded i jaugad.
41 No konz hö ihastusiš ei voinugoi völ uskta, vaiše čududelihe, Iisus küzui: «Om-ik teil tägä mittušt-ni sömäd?»
42 Hö andoiba hänele palaižen pašttud kalad i met.
43 Hän oti i söi ned heiden edes.
44 Iisus sanui heile: «Necen polhe minä pagižin oldes teiden keskes. Kaikele necile pidi tehtas, min polhe Moisejan käskištos, Jumalan sanankandajiden kirjoiš i psalmoiš om minun polhe kirjutadud.»
45 Siloi hän avaiži heiden meled, miše hö voiba el'geta Pühid Kirjutusid.
46 Hän sanui heile: «Muga om kirjutadud: Messiale pidi mokitas i koumandel päiväl eläbzuda kollijoišpäi.
47 Kaikile rahvahile Jerusalimaspäi zavodides tarbiž hänen nimes sanelda: Käraukatoiš grähkišpäi, i muga hän pästab teiden grähkäd.
48 Tö olet necen todištajad.
49 Minä oigendan teile sidä, midä minun Tatain om toivotanu. Olgat Jerusalim-lidnas sihesai, kuni teile anttas väged taivhaspäi.»
50 Iisus vei openikoid lidnaspäi lähele Vifaniad, lendi käded i blahoslovi heid.
51 I blahoslovides hän zavodi erigata heišpäi, i händast ottihe ülähäks taivhaze.
52 Openikad kumarzihe hänele mahasai i ihastusiš i hüviš meliš pördihe Jerusalimha.
53 Hö oliba kaiken aigan pühäkodiš, ülenzoitiba i kitiba Jumalad. Amin'.