1 Hüvä vest' Iisusan Hristosan polhe, Jumalan Poigan polhe, mäneškanzi ninga:
2 Jumalan sanankandajiden kirjutusiš oma mugomad Jumalan sanad:
— Minä oigendan vestinkandajan
edel sindai,
hän vaumištab ten sinun edes.
3 Kirgujan än' kulub rahvahatomas mas:
Puhtastagat Ižandale te,
tehkat oiktoikš hänele tehuded!
4 I oli muga. Joan valati rahvahatomas mas i saneli, miše rahvahale tarbiž kärautas grähkišpäi i valatadas, miše heiden grähkäd oliži pästtud.
5 Hänennoks tuli rahvast kaikiš Judejan agjoišpäi i Jerusaliman lidnaspäi. Hö avaižiba ičeze grähkäd, i Joan valati heid Jordanjoges.
6 Joannal oli päl soba verbl'udan karvoišpäi i nahkvö vösijal, hän söi čirggäižid i mezjaižiden met.
7 Hän saneli: «Minun jäl'ghe tuleb vägevamb mindai, minä en rohti kumartas i rušta hänen kengiden pagloid-ki.
8 Minä olen valatanu teid vedel, a hän valatab teid Pühäl Hengel.»
9 Nenil päivil Iisus tuli Galilejan Nazaretan lidnaspäi, i Joan valati händast Jordanjoges.
10 Konz Iisus libui vedespäi, Joan nägišti, kut rebitihe taivaz i Heng päzui Iisusan päle kut kühkjaine.
11 Taivhaspäi kului än': «Sinä oled minun armaz Poig, i sinunke om minun armastuz.»
12 Pigai necen jäl'ghe Heng vedi Iisusan rahvahatomha maha.
13 Hän oli rahvahatomas mas nel'l'kümne päiväd, i soton kodvi händast. Hän eli sigä mecživatoiden keskes, i angelad pidiba hänes hol't.
14 Konz Joan oli tactud türmha, Iisus pördihe Galilejaha i saneleškanzi hüväd vestid Jumalan valdkundan polhe.
15 Hän saneli: «Se aig om tulnu, Jumalan valdkund om lähenu. Käraukatoiš grähkišpäi i uskkat hüvähä vestihe!»
16 Konz Iisus astui Galilejajärven randadme, hän nägišti Simonan i hänen vellen Andrejan. Hö laskiba verkoid järvhe, sikš ku oliba kalanikad.
17 Iisus sanui heile: «Astkam minunke. Minä tegen teid mehiden kalanikoikš.»
18 Hö sid'-žo jätiba ičeze verkod i läksiba Iisusanke.
19 Päliči tekeskustas Iisus nägišti Jakovan i hänen vellen Joannan, Zevedejan poigad. Hö-ki oliba venehes verkoid kohendamas.
20 Iisus sid'-žo kucui heid-ki. Hö jätiba ičeze tatan Zevedejan i paukatud radnikoid veneheze i läksiba Iisusanke.
21 Hö tuliba Kapernauman lidnaha. Sobatan Iisus teravas mäni suimpert'he i openzi sigä.
22 Rahvaz čududelihe hänen opendushe. Hän openzi muga kut se, kenel om vald, a ei kut käskištonopendajad.
23 Siloi lidnan suimpert'he tuli mez', kudambas oli pagan heng. Hän kidastaškanzi:
24 «Midä sinä meišpäi tahtoid, Iisus Nazaretalaine? Sinä oled tulnu vemha meid surmha! Minä tedan, ken sinä oled — Jumalan Pühä!»
25 No Iisus kel'di henged kovas: «Ole vaikti! Lähte hänespäi!»
26 Siloi pagan heng peksaškanzi mest, kidastaškanzi komedal änel i läksi hänespäi.
27 Kaik čududelihe i küzeliba toine tošt: «Mi nece om? Ka mitte nece uz' openduz om, miše hän valdanke käskeb paganoile hengile, i hö kundleba händast?»
28 I teravas hänen polhe tedištiba kaikjal, ümbri kaikes Galilejas.
29 Suimpertišpäi lähttes hö pigai tuliba Simonan i Andrejan kodihe. Jakov i Joan oliba mugažo ühtes heidenke.
30 Simonan anop' venui sijal, hänel oli žar, i hänen polhe sanuiba kerdalaz Iisusale.
31 Iisus mäni hänennoks, oti kädes, abuti libuda. Kibu sid'-žo läksi Simonan anopespäi, i hän zavodi adivoičetada heid.
32 Ehtkoižel, konz päiväine oli lasknus, Iisusannoks todihe kaikid läžujid i mugomid, kenes eliba pahad henged.
33 Rahvaz kaikes lidnaspäi oli keradanus verajannoks.
34 Hän tegi tervhikš äi mehid, kudambad läžuiba erazvuiččil kibuil, küksi äi pahoid hengid i ei andand heile pagišta, ved' hö teziba, miše hän om Messia.
35 Aigoiš homendesel, konz oli völ pimed, Iisus nouzi i läksi irdale. Hän mäni rahvahatomha tahoze i loiči sigä Jumalale.
36 Simon i hänenke olijad läksiba ecmaha Iisusad
37 i löuziba händast. Hö sanuiba hänele: «Kaik eciba sindai.»
38 No Iisus sanui: «Mängam nügüd' lähembaižihe külihe i lidnoihe. Minei tarbiž sinna-ki veda Jumalan sana, sen täht minä olen-ki tulnu.»
39 Muga hän läksi i käveli kaikjal Galilejas, saneli Jumalan sanad äjiš suimpertiš i küksi pahoid hengid.
40 Iisusannoks tuli prokazas läžui, lanksi kombuile, pakičeškanzi hänel abud i sanui: «Ku sinä tahtoid, ka void puhtastada mindai.»
41 Iisusale tegihe žal' händast. Hän oigenzi käden, kosketi mest i sanui: «Minä tahtoin. Tehte puhthaks.»
42 Neniden sanoiden jäl'ghe kibu kerdalaz läksi hänespäi, i hän tegihe puhthaks.
43 Iisus kovil sanoil käski hänele sid'-žo lähtta täspäi
44 i sanui: «Kacu, ala pagiže necen polhe nikenele. Mäne vaiše, ozutade papile i ve Jumalale lahj, kudamban oli käsknu Moisei antta puhtastandas, todištuseks heile.»
45 No sigäpäi lähttes nece mez' zavodi kaiktäna pagišta i sanelda vestid necen polhe, muga miše Iisus ei voind jo peitmata tulda ni ühthe lidnaha. Hän eläškanzi rahvahatomiš tahoiš, i kaikjalpäi hänennoks tuleskeli rahvast.
1 Erases päiväs päliči Iisus möst mäni Kapernaumha. Konz kaik kulištiba, miše hän om kodiš,
2 tuli muga äi rahvast, miše ei olend sijad verajanno-ki. Iisus saneli heile Jumalan sanoid.
3 Hänennoks todihe ičeze kibus läžujan, kudamban kandoiba nel'l' mest.
4 Hö ei voinugoi nikut läheta neciš rahvazkogos Iisusannoks. Siloi hö murenziba katusen Iisusan kohtas i pästiba reighu sijan läžujanke.
5 Konz Iisus nägišti, kut vahvas hö uskoba hänehe, hän sanui läžujale: «Poigaižem, sinun grähkäd om pästtud.»
6 No sigä ištuiba erased käskištonopendajad i meletiba:
7 «Mikš hän muga sanub? Hän nagrab Jumalad. Ken toine ku ei Jumal voib pästta grähkäd?»
8 Iisus kerdalaz el'genzi ičeze hengel, midä hö meletiba, i sanui heile: «Mikš tö muga meletat?
9 Mi om kebnemb — sanuda läžujale: ‘Sinun grähkäd om pästtud’, vai: ‘Libu, ota magaduzsija i kävele’?
10 No miše tö tedaižit: Mehen Poigal om vald pästta grähkäd man päl», — nügüd' hän sanui läžujale —
11 «minä sanun sinei: libu, ota ičeiž magaduzsija i mäne kodihe.»
12 Mez' sid'-žo libui, oti magaduzsijan i kaikiden sil'miš läksi. Kaik rahvaz čududelihe, ülenzoiti Jumalad i saneli: «Mugošt mö em nähnugoi völ nikonz.»
13 Iisus läksi möst järven randale. Kaik rahvaz tuliba hänennoks, i hän openzi heid.
14 Sid' hän mäni siriči sijad, kus keratihe rahvahaspäi maröunan maksuid, i nägišti Levian, Alfejan poigan, kudamb ištui sigä. Iisus sanui hänele: «Astu minunke.» Levi libui i läksi Iisusanke.
15 Sid' Iisus oli sömäs Levian kodiš. Sigä oli äi maksunkeradajid i tošt grähkhišt rahvast, kudambad söiba Iisusanke i hänen openikoidenke. Mugošt rahvast oli äi neniden keskes, ked käveliba Iisusanke.
16 I konz käskištonopendajad i farisejad nägištiba necen, hö sanuiba hänen openikoile: «Kut hän söb i job ühtes maksunkeradajidenke i toižen grähkhižen rahvahanke?»
17 Iisus kulišti necen i sanui heile: «Tervhile ei tarbiž lekarid, vaiše läžujile. Minä en tulend kucmaha tozioiktoid, a tulin kucmaha grähkhižid käraudamhas Jumalaha.»
18 Joannan i farisejiden openikad pühütiba. Iisusal tuldihe küzumaha: «Mikš Joannan i farisejiden openikad pühütaba, a sinun openikad ei pühütagoi?»
19 Iisus sanui: «Ved' ei voigoi sajan adivod pühütada, konz ženih om völ heiden keskes! Sihesai, kuni ženih om heiden keskes, hö ei voigoi pühütada.
20 No tuleb se-ki aig, konz ženih ottas heilpäi, i siloi, nenil päivil hö pühütaškandeba.
21 Niken ei pane paikad udes kanghaspäi hudraha sobaha, ika konz uz' paik ištuse, ka reig linneb völ suremb.
22 Mugažo niken ei vala ut vinad vanhoihe nahkastijoihe. Siloi vin rebitab nahkan, i vin i astijad travišoiš. Ei, uz' vin tarbiž valada uzihe nahkastijoihe.»
23 Iisus astui kerdan sobatan, lebupäivän, vil'l'pöudon röunadme, i hänen openikad asttes zavodiba katkoida tähkid.
24 Siloi farisejad sanuiba hänele: «Kacu, mikš sinun openikad tegeba sobatan sidä, midä ei sa tehta?»
25 No Iisus sanui heile: «Jose tö nikonz et olgoi lugenuded, midä David tegi, konz hänele i hänen mehile tegihe näl'g, a heil ei olend nimidä?
26 Hän mäni Jumalan pühäkodihe, konz Aviafar oli ülembaižen papin, oti leibid, kudambid oli pandud altarile i kudambid ei sand söda nikenele toižele, vaiše papile, — a David söi iče i andoi nenile-ki, ked oliba hänenke.»
27 I Iisus völ sanui heile: «Sobat, lebupäiv, om mehen täht, a ei mez' ole sobatan täht.
28 I muga Mehen Poig om sobatan-ki ižand.»
1 Iisus läksi möst suimpert'he. Sigä oli mez', kudamban käzi oli kuivehtunu.
2 Farisejad kacuiba, tervehtoitab-ik Iisus necen mehen sobatan, miše voiži jäl'ges väritada händast.
3 Iisus sanui mehele, kudamban käzi oli kuivehtunu: «Tule ezile.»
4 Hän küzui sid' farisejil: «Midä voib tehta sobatan: hüväd vai pahad, pästta surmaspäi vai surmitada?» Hö oliba vaikti.
5 Iisus käredas kacuhti heihe, hän tuli pahaze mel'he heiden koviden südäimiden tagut. Hän sanui mehele: «Oigenda käzi.» I hän oigenzi käden, i se tegihe tervheks, kut toine-ki käzi.
6 Farisejad mäniba irdale i sid'-žo ühtes irodalaižidenke meletaškanziba, kutak voiži surmita Iisusad.
7 Iisus läksi ühtes openikoidenke järven randale, i hänenke astui sur' rahvazkogo Galilejan maspäi. Mugažo Judejan maspäi,
8 Jerusalimaspäi, Idumejan maspäi, Jordanjogen tagapäi, i Tir- i Sidon-lidnoiden tahoišpäi tuli hänennoks äi rahvast, konz hö kulištiba, kut äjan hän voib tehta.
9 Iisus käski openikoile vaumištada hänele veneh, miše nece rahvaz ei ahtištaiži händast.
10 Ved' hän oli tehnu tervhikš jo äjid, i kaik, kenel oliba kibud, tungihe hänennoks, miše kosketada händast.
11 I ku paganad henged nägiba händast, hö lankteliba hänen edehe i kidastiba: «Sinä oled Jumalan Poig!»
12 No Iisus kovas käski heile, miše hö ei sanuiži, ken hän om.
13 Sid' Iisus libui mägele. Hän kucui ičezennoks nenid, keda hän iče tahtoi, i hö tuliba hänennoks.
14 Iisus valiči heišpäi kaks'toštkümne mest, miše hö oližiba kaiken ühtes hänenke i miše hän jäl'ges oigendaiži heid vemha rahvahale Jumalan sanad,
15 i andaiži heile valdan tehta tervhikš läžujid i küksta pahoid hengid.
16 Hö oliba: Simon, kudamban hän nimiti Petraks,
17 Jakov i hänen vel'l' Joan, Zevedejan poigad, kudambile hän andoi nimen Voanerges — se om: jumalanjurun poigad —,
18 Andrei, Filip, Varfolomei, Matvei, Foma, Alfejan poig Jakov, Faddei, Simon Kananit
19 i Juda Iskariot, kudamb möhemba möi händast.
20 Hö pördihe kodihe, i rahvast kogozihe möst muga äi, miše Iisus i hänen openikad ei voinugoi išttas sömha-ki.
21 Konz Iisusan ičhižed kulištiba neciš, hö läksiba otmaha händast i sanuiba, miše hän om lähtnu melespäi.
22 A käskištonopendajad, kudambad oliba tulnuded Jerusalimaspäi, sanuiba: «Hänes om Vel'zevul, i necen pahoiden hengiden pämehen vägel hän kükseb pahoid hengid.»
23 Siloi Iisus kucui heid ičezennoks i pagiži heile ozoitezstarinoil: «Kut soton voib küksta sotonan?
24 Ku valdkund jagase i ridleb iče ičezenke, ka se valdkund ei voiškande enamba eläda,
25 i ku kanz jagase, ka se kanz ei voiškande enamba eläda.
26 I ku soton libub iče ičeze päle i ridleb ičezenke, ka hän ei püžuškande, i hänen lop om tulnu.
27 Niken ei voi putta vägekahan mehen pert'he i anastada hänen kodielod, ku ezmäi ei sido händast. Vaiše siloi hän voib anastada pertišpäi kaik sijad.
28 Todeks sanun teile: mehile pästtas kaik grähkäd i kaik pahad sanad Jumalad vaste, hot' miččid hö oma sanunuded.
29 No ken sanub pahad Pühän Hengen polhe, hänele igän ei linne prostindad. Hän om värnik i maksab igähišt sudad.»
30 Muga sanui Iisus, sikš ku hö oliba sanunuded, miše hänes om pagan heng.
31 Iisusan mam i velled tuliba sihe tahoze, kus Iisus oli. Hö jäiba irdale i oigenziba kucmaha händast.
32 Ümbri hänes ištui äi rahvast, i hänele sanutihe: «Sinun mamaiž i sinun velled i sizared oma irdal i kucuba sindai.»
33 No Iisus sanui heile: «Ken om minun mam? Ked oma minun velled?»
34 Hän kacuhti rahvahaze, kudamb ištui ümbri hänes, i sanui: «Naku oma minun mam i minun velled.
35 Ken tegeb Jumalan tahton mödhe, se om-ki minun vel'l', minun sizar i minun mam.»
1 Kerdan Iisus möst openzi järven randal. Ümbri hänes kogozihe muga äi rahvast, miše hänele pidi mända veneheze. Hän ištui venehes järvel, i kaik rahvaz oli randal.
2 Hän openzi heid ozoitezstarinoil äjihe azjoihe. Ninga hän heid openzi:
3 «Kulgat! Mez' läksi semendamha.
4 I konz hän semenzi, tegihe muga, miše erased semned lanksiba teverhe, i lindud tuliba i söiba jüväd.
5 Erased semned lanksiba kivimaha, kus semnile oli vähä mad. Nene semned teravas läksiba orahaižile, sikš ku ma ei olend süvä.
6 No konz päiväine paštaškanzi, orahaižed vänttuiba, i ku niil ei olend jurid, ned kuivehtuiba.
7 Erased semned lanksiba ogahheiniden keskhe, ogahhein kazvoi i täpsi orahaižid, i villäd ei kazvand-ki.
8 No erased semned lanksiba hüvähä maha. Ned läksiba orahaižile, kazvoiba i andoiba hüvän villän, eraz andoi koumekümne jüväd, eraz kuz'kümne, eraz sada jüväd.
9 I hän sanui: «Kenel oma korvad kulda, ka se kulgaha!»
10 Konz Iisus jäi ičeze ümbriolijoidenke i kahtentoštkümnen openikanke, hö küzuiba händast necen ozoitezstarinan polhe.
11 Hän sanui heile: «Teile om anttud teta Jumalan valdkundan peitazjad. No toižile, irdpoližile, kaik tuleb vaiše ozoitezstarinoiden kal't,
12
muga miše hö ičeze sil'mil kacuba
i ei nähkoi,
ičeze korvil kuleba i ei el'gekoi.
A ku hö käraudaižihe Jumalaha,
siloi hö päzuižiba grähkišpäi.»
13 Sid' Iisus sanui: «Ku tö et voigoi el'geta necidä ozoitezstarinad, ka kut voit el'geta toižid ozoitezstarinoid?
14 Semendai semendab sanan.
15 Semen, kudamb oli semetud teverhe, om neniden mehiden polhe, kudambad kuleba sanan, no sid'-žo soton tuleb i tembaidab sen, mi oli semetud heiden südäimihe.
16 Mugažo semenduz kivimaha oma nene mehed, kudambad kuleba sanan i ihastusenke kerdalaz otaba sen,
17 no heil ei ole jurid, hö uskoba vaiše lühüdan aigan. Konz tuleb ahtištuz vai küksend sanan tagut, ka hö sid'-žo hül'gäidaba necen sanan.
18 Semen, kudamb oli semetud ogahheiniden keskhe, znamoičeb nenid mehid, kudambad kuleba sanan,
19 no nece sana ei to villäd, sikš miše necen elon holed, himo olda elokahan i toižed himod mäneba heiden südäimihe i täptaba necen sanan.
20 No semenduz hüvähä maha znamoičeb nenid mehid, kudambad kuleba sanan i otaba sen südäimihe. Hö toba satust, eraz koumhekümnehe, eraz kudhekümnehe, eraz sadaha kerdha enamba.
21 Iisus sanui: «Todas-ik lamp sen täht kodihe, miše panda se astijan alle vai magaduzsijan alle? Se pandas lampanpidimehe, miše näguiži!
22 Ved' ei ole nimidä peitolišt, mi ei tuliži sil'mnägubale, ei voi nimidä peitta, miše sidä nikonz ei voiži nägištada.
23 Kenel oma korvad kulda, ka se kulgaha.»
24 I hän sanui heile: «Homaikat, midä kulet. Miččel märal tö märičet, sil teile-ki märitaškatas, da völ pälpäi-ki pandas teile, kundlijoile.
25 Kenel om, sille anttas, no kenel ei ole, sil ottas se-ki, midä hänel om.»
26 Iisus sanui: «Mugoine om Jumalan valdkund. Mez' semendab semnen maha.
27 Hän magadab öl i heraštub kaiken toižel päiväl, a semen mäneb orahaižele i kazvab, hän ei teda kut.
28 Ma iče tob satust, ezmäks seikhen, sid' tähkan, sid' täuded jüväd tähkas.
29 I pigai, konz vil'l' om küps, hän oigendab sirpin, sikš ku rahnmižen aig om tulnu.»
30 Völ Iisus sanui: «Min karččine Jumalan valdkund om? Miččel ozoitezstarinal voiži ozutada sidä?
31 Se om kuti gorčicansemen. Konz gorčicansemen semetas maha, se om henomb kaikid toižid semnid mirus,
32 no sen taimen libub maspäi i kazvab surembaks kaikid toižid, midä linmal kazvab. Sil oma mugoižed sured oksad, miše taivhan lindud voiba tehta ičeze pezad niiden oksiden kuvahaižihe.»
33 I hän saneli rahvahale Jumalan sanad äjil mugoižil ozoitezstarinoil severdan, miverdan hö voiba kundelta.
34 Ozoitezstarinoita hän ei pagižend heile, no ičeze openikoile hän nevoi kaiken kesknezoi.
35 Sen päivän ehtal Iisus sanui openikoile: «Nügüd' lähtkam toižele randale.»
36 Openikad pästiba rahvahan i ištuihe veneheze, kus ištui jo Iisus. Toižid-ki venehid läksi hänenke.
37 Ühtnägoi libui sur' tullei, i lainhed löihe üliči venehen laidoiš, i veneh zavodi täuttas vedel.
38 No Iisus magazi venehen peras pöluz pän al. Openikad heraštoitiba händast i sanuiba: «Opendai, ed-ik holdu siš, miše mö uptam!»
39 Siloi hän libui, kel'di tulleid i käski järvele: «Tüništu, tule hilläks!» Tullei tüništui, tegihe lujas tün'.
40 Iisus sanui heile: «Mikš tö muga varaidat? Kut teil ei ole uskondad?»
41 Siloi hö pöl'gästuiba völ-ki enamban i küzeliba toine tošt: «Kenak nece mez' om? Tullei i lainhed-ki kundleba händast.»
1 Hö tuliba toižele järvenrandale gadaralaižiden maha.
2 Konz Iisus läksi venehespäi, sid'-žo hänele vastha tuli kal'l'kaumoišpäi mez', kudambas oli pagan heng.
3 Mez' eli neniš kaumoiš, i niken ei voind händast sidoda, eskai čapil-ki.
4 Äi kerdoid händast sidotihe jaugoiš i käziš, no hän rebiti čapid käzišpäi i murenzi raudad jaugoišpäi, i niken ei voind tüništoitta händast.
5 Kaik päiväd i öd hän oli mägil i kaumoiš i kidasti i löi ičtaze kivil.
6 Konz hän nägišti edahanpäi Iisusan, hän joksi vastha, kumarzihe hänele
7 i kidastaškanzi komedal änel: «Midä sinä tahtoid minuspäi, Iisus, Ülembaižen Jumalan Poig? Jumalan täht pakičen, ala mokiče mindai!»
8 Ved' Iisus oli käsknu sille: «Lähte, pagan heng, neciš mehespäi!»
9 «Kut sindai kuctas?» — Iisus küzui. Hän sanui: «Legion om minun nimi, sikš ku meid om äi.»
10 Henged pakiten pakičiba, miše Iisus ei küksiži niid siš tahospäi.
11 Mägenno paimenzihe äi sigoid.
12 Kaik paganad henged pakičeškanziba Iisusad: «Oigenda meid sigoihe, anda meile mända niihe.»
13 Hän hökkähtui. Siloi paganad henged pageniba mehespäi i loihe sigoihe, i kaik sigoiden kogo tacihe mürkas randaspäi järvhe. Sigoid oli läz kahttuhad, i ned upsiba kaik.
14 Sigoiden paimned pästiba pagod i starinoičiba necen polhe lidnas i küliš. Äi rahvast läksi kacmaha, midä oli tehnus.
15 Hö tuliba Iisusannoks i nägištiba sen mehen, kudambas oli olnu legion pahoid hengid, i sädod oliba hänen päl, i hänen mel' oli terveh. Hö pöl'gästuiba.
16 Ked oliba nähnuded kaiken, starinoičiba toižile, midä oli tehnus pahoil hengil mokitud mehele da midä sigoile.
17 Siloi kaik pakičeškanziba, miše Iisus läksiži heiden elotahospäi.
18 Konz Iisus mäni veneheze, nece mez', kudambaspäi läksiba pahad henged, pakiči, miše voiži olda hänenke.
19 No Iisus kel'di händast i sanui hänele: «Mäne kodihe ičhižidennoks i sanu heile, midä Ižand tegi sinun täht, kuverdan armoid hän andoi sinei.»
20 Mez' läksi sigäpäi i Kümnen lidnan tahol saneleškanzi, midä Iisus oli tehnu hänele. Kaik čududelihe.
21 Konz Iisus pördihe venehel järven toižele randale, hänennoks kerazihe äi rahvast. Konz hän oli völ järvenrandal,
22 sinna tuli eraz suimpertin pämez', kudamban nimi oli Jair. Nägištades Iisusan, mez' lanksi hänen jaugoihe i
23 lujas pakičeškanzi: «Tule, minun tütär om jo surmankündusel. Pane käded hänen päle, ka hän tegese tervheks, ei kole.»
24 Iisus läksi mehenke, i heiden jäl'ghe astui äi rahvast, hö kaik tungihe hänennoks.
25 Sigä oli völ naine; händast mokiči verenvodand jo kaks'toštkümne vot.
26 Hän äjan tirpoi äjiš lekarišpäi i pidi jo kaiken ičeze kodielon. No hänele ei tehnus paremba, vaiše hondomba.
27 Hän oli kulnu Iisusan polhe, i nügüd' hän tungihe neciš sures rahvazkogos Iisusan taga i kosketi hänen sobad.
28 Naine meleti: «Ku voin kosketada vaiše hänen sobad, ka siloi minä tervehtun.»
29 I sid'-žo hänel veri azotihe, i hän riži hibjas, miše tegihe tervheks neciš kibuspäi.
30 Sen-žo aigan Iisus-ki riži ičesaze, miše hänespäi oli lähtnu väged. Hän kärauzihe neciš rahvazkogos i küzui: «Ken kosketi minun sobid?»
31 Openikad sanuiba hänele: «Sinä näged, miččes rahvazkogos oled, i küzud: ken kosketi mindai?»
32 No Iisus kacui ümbriže, miše nägištada sen, ken necen oli tehnu.
33 Naine säreganzi pöl'gästusiš, hän tezi, midä om hänele tehnus. Hän tuli Iisusannoks, lanksi hänen edehe i sanui kaiken toden.
34 Iisus sanui hänele: «Tütrudem, sinun uskond tegi sindai tervheks. Mäne tünäs, sinä linned terveh sinun kibuspäi.»
35 Konz Iisus völ pagiži, todihe suimpertin pämehele kodišpäi vest': «Sinun tütär koli. Mikš völ mokičed opendajad?»
36 Necen kulištades Iisus sid'-žo sanui pämehele: «Ala varaida, vaiše usko.»
37 Hän ei käskend nikenele toižile mända hänenke, vaiše Petrale, Jakovale i Joannale, Jakovan vellele.
38 Hö tuliba suimpertin pämehen kodinnoks. Iisus nägišti äi kidastajad rahvast i kulišti itkun da suren voikun.
39 Hän mäni kodihe i sanui: «Mikš tö muga lujas kidastat i voikat? Laps' ei ole kolnu, hän magadab.»
40 Erased nagraškanziba Iisusad. No hän küksi kaikid irdale, oti ičezenke lapsen tatan i maman i hänenke tulnuzid i mäni honusehe, kus laps' venui.
41 Hän oti last kädes i sanui hänele: «Talifa kumi!», mi znamoičeb «Neičukaine, sanun sinei: libu!»
42 Kerdalaz neičukaine libui i käveleškanzi; hän oli kaks'toštkümnevozne. Kaik, ked nägiba necen, lujas čududelihe.
43 Iisus käski kaikile, miše niken toine ei saiži tedoid necen polhe. Neičukaižele hän käski antta söda.
1 Iisus läksi sigäpäi i tuli ičeze kodilidnaha, i openikad astuiba hänenke.
2 Konz tuli sobat, hän opendaškanzi suimpertiš, i äjad, ked kundliba händast, čududelihe i küzeliba toine tošt: «Kuspäi hän om sanu kaiken necen? Mitte om nece mel', kudamb hänele om anttud? Miččed oma nene sured tegod, kudambad tegesoiš hänen käziden kal't?
3 Ei-ik hän ole se sauvoi, Marian poig, Jakovan, Josijan, Judan i Simonan vel'l'? Tägä hänen sizared-ki eläba, meiden keskes.» I hö hül'gäižiba händast.
4 Iisus sanui heile: «Nikus Jumalan sanankandajad muga ei alenzoitkoi, kut kodilidnas, ičhižiden keskes i ičeze kodiš.»
5 I hän ei voind tehta sigä nimittušt sur't tegod, vaiše tegi tervhikš kuverz'-se läžujad, kudambiden päle pani ičeze käded.
6 Hän nägi, miše rahvaz ei usko hänehe, i nece čududeli händast. Hän käveli sid' külidme i openzi.
7 Iisus kucui kaks'toštkümne openikad ičezennoks i oigenzi heid matkha kaksin. Hän andoi heile valdan küksta mehišpäi paganoid hengid.
8 Hän ei käskend nimidä otta kerdale, vaiše kalun: ei šaugud, ei leibäd, ei rahad vöhö.
9 Hö voiba panda jaugha sandalid, no ei sand panda päle kaht paidad.
10 I hän sanui heile: «Miččehe pert'he tulet, ka elägat sigä sihesai, kuni teile tarbiž lähtta sigäpäi.
11 I ku ken-se ei pästa teid vai ei kundleškande, ka lähtkat sigäpäi i pudištagat pölü jaugoišpäi todištuseks, miše hö oma värnikad Jumalan edes. Todeks sanun teile: Sodomale i Gomorrale linneb kebnemb sudanpäivän, mi necile lidnale.»
12 I openikad läksiba matkha i saneliba, miše kaikile tarbiž kärautas grähkišpäi.
13 Hö küksiba äi pahoid hengid, voidliba pühävoil äjid läžujid i tehliba heid tervhikš.
14 Irod-kunigaz-ki kulišti Iisusan polhe, kudamban nimi oli jo tetab kaikjal. Hän sanui: «Nece mez' om-ki Joan Valatai, kudamb eläbzui kollijoišpäi, sen tagut hän tegeb-ki nene sured tegod.»
15 Toižed sanuiba, miše nece om Ilja, toižed, miše Jumalan sanankandai, mugoine kut toižed-ki Jumalan sanankandajad.
16 Konz Irod kulišti sen, hän sanui: «Nece om Joan, kudambal minä käskin čapta pän, hän om eläbzunu.»
17 Nece Irod oli käsknu tabata Joannan, panda händast čapihe i tacta türmha. Necen hän oli tehnu ičeze vellen Filippan akan Irodiadan tagut. Irod oli nainu Irodiadal,
18 no Joan oli sanunu hänele: «Sinei ei sa eläda ičeiž vellen akanke.»
19 Irodiada ei navedind Joannad i tahtoi rikta händast, no ei voind.
20 Ved' Irod varaiži Joannad i tezi, miše Joan om oiged i pühä mez', i sikš kaiči händast. Hän äjan tegi kundeltes Joannad i navedi kundelta händast.
21 I tuli mugoine aig, konz Irodiada voi tehta, midä tahtoi. Ičeze sündundpäivän Irod tegi praznikan ičeze ülembaižile mehile, saldatoiden pämehile i Galilejan elokahile mehile.
22 Irodiadan tütär tuli siloi sinna i tancui, mi oli mel'he Irodale i hänen adivoile. Kunigaz sanui neiččele: «Pakiče minai, midä tahtoid, sen minä sinei andan.»
23 I hän andoi vahvan sanan: «Hot' midä minai pakiče, sen minä sinei andan, hot' pol' mad-ki.»
24 Neižne mäni irdale i küzui mamalaz: «Midä minei pakita?» Mamaze sanui: «Pakiče Joan Valatajan pä.»
25 Neižne rigehti tagaze kunigahannoks i sanui: «Tahtoin, miše sinä andaižid minei sid'-žo astijal Joan Valatajan pän.»
26 Kunigaz tuli pahaze mel'he, no ku hän adivoiden aigan oli toivotanu sen vahvas, ka ei voind otta ičeze sanoid tagaze.
27 Hän sid'-žo oigenzi saldatan i käski toda Joannan pän.
28 Saldat mäni türmha i čapoi Joannal pän. Sid' hän toi pän astijal i andoi neiččele, a neižne andoi pän mamaleze.
29 Konz Joannan openikad kulištiba necen, hö tuliba otmaha hänen hibjan i paniba maha.
30 Apostolad kogozihe Iisusannoks i sanuiba hänele kaiken, midä hö oliba tehnuded i kut opendanuded.
31 Hän sanui heile: «Astkat minunke rahvahatomha tahoze, i lebaikatoiš.» Äi rahvast tuleskeli kaiken aigan, i openikoil eskai ei olend aigad söda-ki.
32 Muga hö läksiba venehel rahvahatomha tahoze, miše olda üksnäze.
33 No rahvaz homaiči, kut hö läksiba matkaha. Äjad tundištiba heid, joksiba kaikiš lidnoišpäi sinna, ehtiba tulda aigemba heid-ki i kogozihe hänennoks.
34 Konz Iisus läksi venehespäi i nägišti kaiken necen rahvahan, hänele tegihe žal' heid, sikš ku hö oliba kuti lambhad paimneta. Hän zavodi opeta heid äjihe azjoihe.
35 Konz zavodi ehttuda, openikad tuliba hänennoks i sanuiba: «Nece om rahvahatoi taho, a om jo möhä.
36 Pästa heid, miše hö läksižiba lähembaižihe pertihe i külihe ostmaha ičeleze leibäd, ved' heil ei ole nimidä sömäd.»
37 «Antkat tö heile söda», — virki Iisus. Hö sanuiba hänele: «Pidab-ik meile mända ostmaha kahtelsadal dinarijal leibäd i antta heile söda?»
38 Iisus küzui: «Äjak leibäd teil om? Mängat kacmaha.» Hö tedištiba i sanuiba: «Viž leibäd i kaks' kalad.»
39 Iisus käski ištutada rahvast kogoihe vihandale normele.
40 Rahvaz ištuihe kogoihe, sada i vižkümne mest kogos.
41 Sid' hän oti ned viž leibäd i kaks' kalad, kacuhti ülähäks taivhaze i kiti Jumalad. Hän lohkaiži leibäd i andoi supalad ičeze openikoile, i hö jagoiba rahvahale. Mugažo hän jagoi kaikile nene kaks' kalad.
42 Kaik söiba külläks.
43 I keratihe leibpaloid da kalan jändusid kaks'toštkümne täut puzud.
44 Sömäs oli olnu läz vittuhad mužikad.
45 Teravas sen jäl'ghe Iisus käski openikoile išttas veneheze i mända toižele randale, Vifsaidahapäi, kuni hän pästab rahvahan.
46 Hän sanui heile kaiked hüväd i läksi mägele loičmaha.
47 Konz tuli eht, veneh oli jo kesk järved, a Iisus oli üksnäze mägel.
48 Hän nägi, miše openikoile oli jüged souta vasttulleihe. Ön nelländen varjoičendaigan hän tuli vetme heidennoks i tahtoi mända siriči heid.
49 Konz hö nägištiba, miše hän astub vetme, hö meletaškanziba, miše heile se ozutihe, i kidastaškanziba.
50 Hö kaik nägiba händast i pöl'gästuiba. No sid'-žo Iisus zavodi pagišta heidenke: «Olgat tünäd, nece minä olen. Algat varaikoi.»
51 Hän ištuihe heidennoks veneheze, i tullei tüništui. Openikad jalos čududelihe i kacuiba hänehe avoin suin.
52 Hö ei el'gendanugoi, midä oli tehnus leibile, sikš ku heiden südäimed oliba völ mugoižed kovad.
53 Hö ehtatihe päliči järves, tuliba Gennisaretan maha i läksiba randha.
54 Konz hö läksiba venehespäi, rahvaz sid'-žo nägišti, ken tuli,
55 i joksten veiba necen vestin kaikjale. Sinna toskeltihe magaduzsijoil läžujid, konz kulištadihe, kus Iisus om.
56 I hot' kuna hän oliži männu, lidnaha, surhe vai penhe külähä, rahvaz toskeli läžujid irdale i pakiči hot' kosketada hänen sädon röunad. I kaik, ked kosketiba händast, tegihe tervhikš.
1 Erased käskištonopendajad tuliba Jerusalimaspäi, i ühtes farisejidenke kogozihe Iisusannoks.
2 Konz hö homaičiba, miše erased hänen openikad söškanziba paganoil, pezmatomil käzil, ka hö lajiškanziba heid.
3 Ved' farisejad, kut i kaik evrejalaižed, eläba tatoiden käsköiden mödhe: hö ei sögoi nikonz pezmata käzid heiden uskondan käsköiden mödhe.
4 I konz hö tuleba bazaralpäi, ka hö ei sögoi čorskmata vet päle. Heil om äi toižid-ki käsköid, kudambiš hö pidäsoiš: jondastijoiden, savipadoiden, katliden i laučoiden pezemine heiden veron mödhe.
5 Sid' farisejad i käskištonopendajad küzuiba Iisusal: «Mikš sinun openikad ei elägoi tatoiden käsköiden mödhe, i söba pezmatomil käzil?»
6 Hän sanui heile: «Tö, koiverdelijad! Oikti endusti teiden polhe Isaija. Ved' Jumal om sanunu Pühiš Kirjutusiš:
— Nece rahvaz pidäb mindai korktas arvos vaiše hulil,
no heiden südäin om edahan minuspäi.
7 Tühjan hö kumardasoiš minei,
ku opendaba ičeze opendushe,
rahvahal tehtud käsköihe.
8 Tö kärauzitoiš Jumalan käsköspäi i elät rahvahal tehtud käsköiden mödhe: tö pezet savipadad i jomastijad, i teget äi tošt-ki mugošt.»
9 I hän völ sanui: «Mahtat tö tehta tühjaks Jumalan käskön, miše voižit eläda ičetoi käsköiden mödhe!
10 Moisei om sanunu: ‘Ole hüvä ičeiž tatale i mamale’ i ‘Ken sanub pahad tatale i mamale, ka todeks händast tarbiž surmita’.
11 No tö sanut: Ken sanub ičeze tatale vai mamale: ‘Midä tö tahtoit minuspäi sada, ka se om «korvan», sen olen toivotanu Jumalale lahjaks’,
12 i tö et antkoi enamba hänele abutada ičeze tatale i mamale.
13 Muga tö eläden i opeten ezitatoiden käsköiden mödhe teget tühjaks Jumalan sanan. I äi tošt-ki tö teget, mugošt-žo.»
14 Iisus kucui kaiken rahvahan ičezennoks i sanui: «Kulgat kaik mindai i el'gekat.
15 Se, mi tuleb meheze irdalpäi, ei voi tehta händast paganaks, a se tegeb mehen paganaks, mi tuleb hänen südäimespäi irdale.
16 Kenel oma korvad kulda, ka se kulgaha!»
17 Konz Iisus läksi rahvahan keskespäi i tuli kodihe, openikad pakičiba händast sel'genzoitta nene ozoitezsanad.
18 Hän sanui heile: «Olet-ik tö-ki mugoižed el'getomad? Et-ik voigoi el'geta, miše se, mi tuleb meheze irdalpäi, ei voi tehta händast paganaks?
19 Se ei mäne hänen südäimehe — se mäneb vacha, i sigäpäi irdale i sil kaik söm' puhtastase.»
20 I hän sanui völ: «Mi tuleb mehen südäimespäi irdale, se tegeb händast paganaks.
21 Ani mehen südäimespäi lähteba pahad meletused, verhan akanke magadamine, vedeluzelo, rikond,
22 vargastuz, ažlakuz', pahuz', manitelend, kebn elo, kadehsil'm, pahad sanad Jumalad vaste, ülendeluz, meletomuz'.
23 Kaik nece paha lähteb mehen südäimespäi i tegeb händast paganaks.»
24 Iisus läksi sigäpäi Tiran i Sidonan tahoze. Hän mäni ühthe pert'he i tahtoi olda tundmatoman, no ei voind jäda.
25 Hänen polhe kulišti üks' naine, kudamban tütres eli pagan heng, i naine tuli hänennoks i lanksi hänen jaugoihe.
26 Hän ei olend evrejalaine, a oli Sirian finikialaine. Hän pakičeškanzi Iisusad küksta pahan hengen hänen tütrespäi,
27 no Iisus sanui: «Anda ezmäi lapsile söda külläks. Ei ole hüvä otta lapsil leibäd i antta sidä koiraižile.»
28 Naine sanui: «Hüvä opendai, ved' koirad-ki voiba stolan al söda leibmuruid, kudambad lankteba lapsilpäi.»
29 Siloi Iisus sanui hänele: «Ku ninga sanuid, mäne. Paha heng om lähtnu sinun tütrespäi.»
30 Naine tuli kodihe i nägišti, miše paha heng oli lähtnu lapsespäi. Hän venui sijal.
31 Iisus läksi möst Tiran i Sidonan tahospäi i tuli Kümnen lidnan tahon kal't Galilejajärvele.
32 Sigä hänennoks todihe kurdiž mez', kudamb ei voind hüvin pagišta, i pakitihe, miše Iisus paniži käden mehen päle.
33 Iisus oti händast eriži rahvahaspäi, pani sormed hänen korvihe, sül'gi i kosketi hänen kel't.
34 Sid' hän kacuhti taivhaze, hengahti i sanui kurdhole: «Effafa», mi om «avaite».
35 Siloi mehen korvad avaižihe, i hänen kel' välleni, i hän pagižeškanzi hüvin.
36 Iisus ei käskend mehile sanuda neciš nikenele, no midä enamba hän ei käskend, sidä enamba hö saneliba vestid neciš kaikjal.
37 Kaik lujas čududelihe i saneliba: «Hüvin hän om kaiken tehnu. Kurdhoid hän tegeb kulijoikš, lamanoid — pagižijoikš.»
1 Nenil päivil kerazihe ani äi rahvast, i heil ei olend nimidä söda. Iisus kucui openikoid ičezennoks i sanui:
2 «Minei om žal' necidä rahvast. Hö oma minunke jo koume päiväd, a heil ei ole nimidä söda.
3 Ku oigendan heid kodihe näl'gäl, ka hö väzuba tel. Erased heišpäi oma tulnuded edahanpäi-ki.»
4 Openikad sanuiba hänele: «Kuspäi tägä rahvahatomas mas ken-ni voiži sada leibäd, miše heid kaikid sötta?»
5 «Kuverz' teil om leibäd?» — Iisus küzui. Hö sanuiba: «Seičeme.»
6 Iisus käski rahvahale išttas maha. Sid' hän oti nene seičeme leibäd, kiti Jumalad, lohkaiži leibäd i andoi palad openikoile, miše hö jagaižiba. Openikad jagoiba leibäd rahvahan keskes.
7 Heil oli mugažo kuvert-se kalašt. Iisus kiti Jumalad kalas i käski jagada ned-ki.
8 Rahvaz söi külläks, i jänuzid supaloid keratihe seičeme puzud.
9 Söjid oli läz nellädtuhad. Iisus pästi heid
10 i kerdalaz ištuihe openikoidenke veneheze i läksi Dalmanufan tahoze.
11 Erased farisejad tuliba i zavodiba ridelta Iisusanke. Hö tahtoiba kodvda händast i pakičiba hänel tundmuztegod, kudamb tuliži taivhaspäi.
12 Iisus hengahti süväs i sanui: «Mikš nece rahvaz pakičeb tundmuztegod? Todeks sanun teile: necile rahvahale ei antkoi mugošt tundmuztegod.»
13 I hän jäti heid, ištuihe möst veneheze i läksi toižele randale.
14 Openikad oliba unohtanuded otta leibäd kerdale. Heil oli venehes vaiše üks' leibpärp.
15 Iisus käski heile: «Olgat herkhil! Varaikat farisejiden muigotest i Irodan muigotest.»
16 No hö pagižiba kesknezoi: «Meil ei ole leibäd.»
17 Iisus homaiči necen i sanui: «Mikš tö pagižet siš, miše teil ei ole leibäd? Et-ik tö völ-ki el'gekoi, et tärtkoi? Oma-k teiden südäimed völ-ki kovidunuded?
18 Oma ved' teil sil'mäd, et-ik tö nähkoi? Oma ved' teil korvad, et-ik tö kulgoi? I et-ik tö muštkoi:
19 konz jagoin ned viž leibäd videletuhale mehele, äjak täut puzud supaloid tö kerazit?» «Kaks'toštkümne», hö sanuiba.
20 «A konz jagoin ned seičeme leibäd nelläletuhale? Äjak täut puzud supaloid tö siloi kerazit?» Hö sanuiba: «Seičeme.»
21 Iisus sanui heile: «Kutak tö et el'gekoi?»
22 Hö tuliba Vifsaidaha. Sigä Iisusannoks todihe soged mez' i pakitihe kosketada händast.
23 Iisus oti sogedan kädes i vei händast külän taga. Sid' hän sül'gi mehen sil'mihe, pani käded hänen päle i küzui: «Näged-ik midä?»
24 Mez' kacui i sanui: «Minä nägen mehid — hö oma kuti pud, vaiše käveleba.»
25 Iisus pani udes käded mehen sil'mile, i käski hänele kacta. Hän tegihe ani tervheks i nägi kaiken hüvin.
26 Iisus oigenzi händast kodihe i sanui: «Ala mäne neche külähä, ala sanu nikenele küläs.»
27 Iisus i hänen openikad läksiba külihe, kudambad oliba Filippan Kesarian ümbrištos. Matkas hän küzui openikoil: «Ken minä olen mehiden sil'miš?»
28 Hö sanuiba: «Ühted sanuba, miše sinä oled Joan Valatai, toižed — Ilja, koumanded sanuba, miše mitte-se Jumalan sanankandai.»
29 «Nu a kut tö?» — küzui Iisus. «Ken minä olen teiden sil'miš?» Petr sanui hänele: «Sinä oled Messia.»
30 Iisus käski heile, miše hö ei sanuiži hänen polhe nikenele.
31 Sid' Iisus zavodi starinoita openikoile, miše Mehen Poigale tarbiž äi mokitas. Rahvahan vanhembad, ülembaižed papid, käskištonopendajad käraudasoiš hänehe sel'gin, i händast surmitas, no koumandel päiväl hän eläbzub.
32 Hän pagiži necen polhe ani peitmata. Siloi Petr vei händast eriži i zavodi laida händast.
33 No Iisus kärauzihe, kacuhti openikoihe i sanui kovas Petrale: «Mäne sen tehe, soton! Sinä ed meleta kut Jumal, a meletad kut mez'!»
34 Iisus kucui rahvast i ičeze openikoid i sanui heile: «Ku ken-ni tahtoib eläda minun mödhe, ka unohtagha ičtaze, otkaha ičeze rist i astkaha minunke.
35 Ved' ken tahtoib kaita ičeze henged, ka kadotab sen, no ken kadotab ičeze hengen minun tagut i hüvän vestin tagut, ka kaičeb sidä.
36 No midä ližad om mehele, ku hän sab ičeleze kaiken mirun, no kadotab ičeze hengen?
37 Miččel maksul mez' voib ostta ičeze hengen tagaze?
38 Ken huiktelese mindai i minun sanoid necen jumalatoman i grähkhižen sugupol'ven keskes, sidä Mehen Poig-ki huikteleškandese, konz hän tuleb Tataze hoštoteses pühiden angeloidenke.»
1 I völ ližazi: «Todeks sanun teile: tägä seižujan rahvahan keskes oma mugoižed, kudambad ei kolgoi edel ku nägištaba, miše Jumalan valdkund om tulnu i om väges.»
2 Kudes päiväs päliči Iisus oti ičezenke Petran, Jakovan i Joannan i vei heid eriži korktale mägele. Sigä hän vajehtihe heiden sil'miš,
3 i hänen sädod zavodiba hoštta kuti lumi i tegihe mugoižikš vauktoikš, miččeks kangast niken man päl ei voi vaugištoitta.
4 Sid' heile ozutihe Ilja i hänenke Moisei, i hö pagižiba Iisusanke.
5 Petr keskusti paginad i sanui Iisusale: «Ravvi, om hüvä, miše mö olem tägä. Mö tegem koume pertišt: ühten sinei i ühten Moisejale i ühten Iljale.»
6 Hän ei tedand, midä sanuda, sikš ku hö oliba pöl'gästunuded.
7 Necen aigan tuli pil'v, i hö ozaižiba sen pil'vesehe. Pil'vespäi kului än', se sanui: «Nece om minun armaz Poig, kundelkat händast!»
8 I ühtnägoi, konz hö kacuhtiba ümbriže, hö ei nähnugoi enambad sigä nikeda tošt, vaiše ühten Iisusan.
9 Konz hö laskihe mägelpäi, Iisus käski heile, miše hö ei sanuiži nikenele, midä hö oliba nähnuded, sihesai kuni Mehen Poig eläbzub kollijoišpäi.
10 Hö pidiba Iisusan sanad ičeze meles i pagižiba kesknezoi, midä znamoičeb nece «eläbzuda kollijoišpäi».
11 I openikad küzuiba Iisusal: «Min täht käskištonopendajad sanuba, miše ezmäi tarbiž tulda Iljale?»
12 «Ilja tozi-ki tuleb ezmäi», hän sanui, «i paneb kaiken ičeze sijale. No mikš sid' om kirjutadud, miše Mehen Poigale tarbiž äi mokitas, i kaik käraudasoiš hänehe sel'gin?
13 Sanun teile: Ilja om jo tulnu! Rahvaz vaiše tegiba hänele, midä tahtoiba, ninga ku hänen polhe om kirjutadud.»
14 Tuldes openikoidennoks Iisus nägišti ümbri heiš äi rahvast i mugažo käskištonopendajid, kudambad ridliba openikoidenke.
15 Sid'-žo konz hö nägištiba Iisusan, kaik čududelihe. Hö tacihe hänennoks i sanuiba tervhensanoid.
16 Iisus küzui käskištonopendajil: «Mitte rid tägä om?»
17 Üks' mez' rahvazkogospäi sanui hänele: «Opendai, minä toin ičein poigan sinunnoks. Hänes om keletoi heng.
18 Se otab händast ičeze käzihe, kus tahtoib. Se tacleb händast maha, i hän pästab sül'gen suspäi i kirskutab hambhil i tegese ani kollijan karččeks. Pakičin, miše sinun openikad küksižiba pahan hengen hänespäi, no hö ei voinugoi.»
19 Siloi Iisus sanui heile: «Voi necidä uskmatont rahvast! Hätken-ik minei tarbiž völ olda teiden keskes? Hätken-ik minei tarbiž tirpta teid? Togat priha minunnoks.»
20 Hö toiba prihan Iisusannoks. Paha heng nägišti Iisusan i sid'-žo peksaškanzi prihad, i hän lanksi, vedelihe madme i pästi sül'gen.
21 Iisus küzui prihan tatal: «Kuverz' aigad hänel nece om olnu?» «Penessai», sanui mez'.
22 «Heng om äi kerdoid tacnu händast se lämoihe, se vedhe, miše voiži händast koletada. Žalleiče meid i abuta, ku sinä midä-se void!»
23 Iisus sanui hänele: «Ku sinä kuverdan-se void uskta, ka uskojale voib tehta kaiken.»
24 Siloi prihan tat kerdalaz kirgouzi kündliš: «Minä uskon, Ižand! Abuta minei, uskmatomale!»
25 Konz Iisus nägišti, miše rahvast ližazihe, hän käski paganale hengele muga: «Keletoi i kurdiž heng, minä käsken sinei: lähte prihaspäi, i ala enamba pörtte hänehe!»
26 Paha heng kidastaškanzi, peksaškanzi lujas prihan i läksi hänespäi. Priha tegihe kollijan karččeks, i äjad sanuiba-ki: «Hän koli.»
27 No Iisus oti händast kädes i abuti hänele libuda jaugoile, i hän libui.
28 Konz Iisus tuli kodihe, i hänenke oliba vaiše openikad, ka hö küzuiba hänel: «Mikš mö em voinugoi küksta necidä henged prihaspäi?»
29 Hän sanui: «Mugoine paha heng lähteb vaiše loičendal i pühütandal.»
30 Hö läksiba sigäpäi i astuiba päliči Galilejan mas. Iisus ei tahtoind, miše ken-se tedištaiži neciš.
31 Ved' hän openzi ičeze openikoid i sanui heile: «Mehen Poig anttas mehiden käzihe, i hö rikoba händast, no koumandel päiväl hän eläbzub.»
32 Openikad ei el'gendanugoi nenid sanoid, no ei rohtinugoi küzuda hänel.
33 Iisus tuli Kapernaumha. Tuldes kodihe hän küzui openikoil: «Min polhe tö pagižit kesknezoi matkas?»
34 Hö oliba vaikti, sikš ku hö oliba pagižnuded siš, ken heišpäi om kaikid vanhemb.
35 Iisus ištuihe, kucui kaks'toštkümne openikad i sanui heile: «Ku ken-se tahtoib olda ezmäižen, hänele tarbiž olda jäl'gmäižen i olda kaikiden abunikan.»
36 Sid' hän seižuti heiden keskhe lapsen, sebazi händast i sanui:
37 «Ken minun nimes otab ičezennoks ühten-ki mugoižen lapsen, ka otab mindai. I ken otab mindai ičezennoks, ka ei ota mindai, a otab minun Oigendajan.»
38 Joan sanui hänele: «Opendai, mö nägim ühten mehen, kudamb küksli pahoid hengid sinun nimel, no hän ei ole meiden. Mö kel'dim händast, sikš ku hän ei kävele meidenke.»
39 No Iisus sanui: «Algat kel'tkoi händast. Ved' niken, ken tegeb suren tegon minun nimel, ei voi kerdalaz pagišta minun polhe pahad.
40 Ken ei ole teid vasthapäi, hän om teiden polel.
41 Todeks sanun teile: ken andab teile mal'l'an vet sen täht, miše tö olet Messian openikad, ka hän ei jä paukata.»
42 «No ku ken-ni veb grähkähä ühten-ki neniš peniš lapsišpäi, ken uskob minuhu, ka hänele oliži paremb, miše händast lükäitihe merhe mellickivi kaglas.
43 Ku sinun käzi veb sindai grähkähä, ka čapa se. Om paremb päzuda igähižehe eloho kädetoman, mi molembiden käzidenke astta adhu, sambumatomha lämoihe,
44 kus mado ei kole i lämoi ei sambu.
45 Ku sinun jaug veb sindai grähkähä, ka čapa se. Om paremb päzuda igähižehe eloho jaugatoman, mi molembiden jaugoidenke sindai lükäitas adhu, sambumatomha lämoihe,
46 kus mado ei kole i lämoi ei sambu.
47 I ku sinun sil'm veb sindai grähkähä, ka ratkaida se. Sinei om paremb, miše sil'mätoman tuled Jumalan valdkundaha, mi sindai molembiden sil'midenke lükäitas adun lämoihe,
48 kus mado ei kole i lämoi ei sambu.
49 Kaikutte solatas lämoil, i kaikutte žertvlahj solatas solal.
50 Sol om hüvä. No ku sol ei ole solakaz, ka mil tö pördutat sille magud? Pidägat sol ičetoi südäimiš i elägat kožmuses toine toiženke.»
1 Iisus läksi sigäpäi i mändes Jordanjogen päivnouzmpolen randadme tuli Judejan tahoze. Hänennoks kogozihe möst äi rahvast, i kut ende hän möst openzi heid.
2 Hänennoks tuli mugažo farisejid, kudambad kodvden händast küzuiba, voib-ik mužik tacta ičeze akan.
3 Hän sanui heile: «Midä Moisei om käsknu teile?»
4 Hö sanuiba: «Moisei om käsknu meile kirjutada erigoituzbumagan i jätta akan.»
5 Iisus sanui heile: «Tö olet kovasüdäimeližed, sikš hän kirjuti teiden täht necen käskön.
6 Ved' jo mirun tegemižespäi Jumal tegi mehen mužikaks i naižeks.
7 Sen täht mužik jätab tatan i maman
8 i tartub ičeze akaha, i muga nene kaks' tegesoiš ühteks hibjaks. Hö jo ei olgoi enamb kaks', hö oma üks'.
9 Ka midä Jumal om ühtenzoitnu, sidä algha mez' erigoitkakoi.»
10 Konz hö oliba pertiš, openikad möst küzuiba händast necen azjan polhe.
11 Iisus sanui heile: «Ken tacib ičeze akan i naib toižel, ka hän magadab verhan akanke.
12 A ku ak tacib ičeze mužikan i lähteb mehele toižen taga, ka hän magadab verhan mužikanke.
13 Iisusannoks todihe lapsid, miše hän kosketaiži heid. Openikad ei pästnugoi tojid.
14 No necen nägištades Iisus rändüi i sanui heile: «Pästkat lapsid minunnoks, algat kel'tkoi heid. Heiden vuiččed päzuba Jumalan valdkundaha.
15 Todeks sanun teile: ken ei ota südäimehe Jumalan valdkundad muga kut laps', ka hän ei päzu sinna.»
16 Hän sebazi lapsid, pani käded heiden päle i blahoslovi heid.
17 Konz Iisus läksi matkha, üks' mez' tuli joksten, kombuštui hänen edehe i küzui: «Hüvä opendai, midä minei tarbiž tehta, miše saižin jäl'gestuseks igähižen elon?»
18 Iisus sanui hänele: «Mikš sanud mindai hüväks? Niken ei ole hüvä, vaiše üks' Jumal.
19 Käsköd sinä tedad: ala magada verhan akanke, ala riko, ala vargasta, ala kelhas värita, ala ota mi om toižen, ole hüvä ičeiž tatale i mamale.»
20 «Opendai, kaikiden neniden käsköiden mödhe olen elänu nores aigaspäi», sanui mez'.
21 Iisus kacuhti hänehe lämäs i sanui: «Völ üks' azj sinai om tehmata. Mäne i mö kaik, midä sinai om, i jaga dengad gollile, siloi sinai linneb bohatust taivhas. Tule, ota rist i elä minun mödhe.»
22 Mez' vajehtihe modol neniš sanoišpäi. Hän läksi opalas tägäpäi, sikš ku hänel oli äi kodielod.
23 Iisus kacuhti ümbri i sanui ičeze openikoile: «Kutak jüged om nenile, kenel om äi kodielod, putta Jumalan valdkundaha!»
24 Openikad čududelihe hänen sanoihe, no Iisus sanui heile: «Minun lapsed, kut jüged om nenile, ked nadeišoiš kodieloho, putta Jumalan valdkundaha!
25 Kebnemb om verbl'udale mända neglankorvaižes läbi, mi elokahale putta Jumalan valdkundaha.»
26 Openikad čududelihe völ-ki enamban i küzeliba toine tošt: «Ken siloi voib sada päzutandan?»
27 Iisus kacuhti heihe i sanui: «Mehed ei necidä voigoi, no ei Jumal, Jumal kaiken voib.»
28 Siloi Petr sanui hänele: «A kutak mö? Mö jätim kaiken i astum sinunke.»
29 Iisus sanui: «Todeks sanun teile: kaikutte ken minun täht i minun hüvän vestin täht om jätnu pertin vai velled i sizared vai maman i tatan vai akan i lapsid vai pöudoid,
30 hän nügüd', necen aigan, sab sada kerdad enamban pertid i vellid, i sizarid, i tatoid, i mamoid, i lapsid, i pöudoid — völ rahvahaspäi mokičendad-ki — i aigan, kudamb tuleb, hän sab igähižen elon.
31 No äi ezmäižid linneb jäl'gmäižin, a äi jäl'gmäižid ezmäižin.»
32 Konz hö oliba matkas Jerusalimha, Iisus astui ezil. Erased čududelihe, a jäl'gil astujad oliba pöl'gästusiš. Iisus kucui ičezennoks nene kaks'toštkümne openikad i pagižeškanzi heile, midä hänele tegese:
33 «Mö mänem nügüd' Jerusalimha, i Mehen Poig anttas ülembaižiden papiden i käskištonopendajiden käzihe. Hö sudiba händast surmha i andaba händast Jumalad tundmatoman rahvahan käzihe,
34 i ned nagraškandeba händast i sül'geškandeba hänen päle, löškandeba händast i rikoba. No koumandel päiväl hän eläbzub.»
35 Zevedejan poigad, Jakov i Joan, tuliba Iisusannoks i sanuiba: «Opendai, mö tahtoižim, miše sinä tegižid meile, midä pakičem.»
36 «Midä tö tahtoižit, miše minä teile tegižin?» — küzui Iisus.
37 Hö sanuiba: «Konz sinä tuled taivhaližes hoštoteses, ka anda meile išttas sinun rindale — ühtele oiktale i toižele hurale kädele.»
38 Iisus sanui heile: «Tö et tekoi, midä pakičet. Voit-ik tö joda siš mal'l'aspäi, miččespäi minä jon? Voit-ik tö tirpta sen valatusen, miččel mindai valatadas?»
39 «Voim», hö sanuiba. Siloi Iisus sanui heile: «Siš mal'l'aspäi, miččespäi minä jon, tö-ki völ joškandet, i sil valatusel, miččel mindai valatadas, teid-ki valataškatas.
40 No minä en voi sanuda, ken ištub oiktal, ken hural kädel minuspäi. Nene sijad oma nenile, kenele om vaumištadud.»
41 Konz toižed kümne openikad kulištiba necen, hö kurktuiba Jakovan i Joannan päle.
42 No Iisus kucui heid kaikid ičezennoks i sanui: «Tö tedat, miše ned, ked oma pämehen ištmel, oma rahvahiden ižandad, i maiden ülembaižed mehed pidäba rahvahid ičeze valdan al.
43 Algha olgoi teiden keskes muga. Ken teiden keskes tahtoib olda vanhemban, ka olgha hän teile käskabunik,
44 a ken tahtoib teiden keskes olda ezmäižen, ka olgha kaikiden orj.
45 Mehen Poig-ki ei tulend sen täht, miše hänele služižiba, a tuli služimaha i andmaha ičeze hengen maksuks, miše kaik päzuižiba valdale.»
46 Hö tuliba Jerihonha. Konz Iisus läksi Jerihonaspäi openikoidenke i suren rahvazkogonke, teveres ištui soged pakičii, Timejan poig Vartimei.
47 Konz hän kulišti, miše siriči mäneb Iisus Nazaretalaine, hän kidastaškanzi: «Iisus, Davidan Poig, armahta mindai!»
48 Äjad käskiba hänele vaikastuda, no hän vaiše kidasti völ-ki lujemba: «Davidan Poig, armahta mindai!»
49 Siloi Iisus seižutihe i käski kucta händast. Hö mäniba kucmaha sogedad i sanuiba hänele: «Ala varaida. Libu, hän kucub sindai.»
50 Mez' heiti pälembaižen soban, libui jaugoile i tuli Iisusannoks.
51 «Midä tahtoid, miše minä tegižin sinei?» — Iisus küzui. Soged sanui: «Opendai, tahtoižin sada nägun.»
52 Siloi Iisus sanui hänele: «Mäne, sinun uskond tegi sindai tervheks.» Mez' sid'-žo sai ičeze nägun tagaze i läksi astmaha Iisusan jäl'ghe tedme.
1 Konz hö läheneškanziba Jerusalimad i tuliba Viffagian i Vifanian külidennoks, Voipunmägennoks, Iisus oigenzi kaht openikad i
2 sanui heile: «Mängat külähä, kudamb om teiden edes. Kerdalaz ku tulet sinna, ka nägištat oslanvarzan, kudamb om sidotud i kudamban sel'gäs völ niken ei ištund. Otkat se i togat tänna.
3 Ku ken-ni küzub: ‘Mikš tö muga teget?’, ka sanugat, miše se tarbiž Ižandale, i hän oigendab teravas sen tagaze.»
4 Openikad läksiba i löuziba oslanvarzan, kudamb oli sidotud irdal verajaha. Hö otiba sen.
5 Erased sigä seižujišpäi küzuiba: «Midä tö teget? Mikš tö otat oslanvarzan?»
6 Hö sanuiba muga, kut Iisus oli käsknu, i heile anttihe mända.
7 Hö toiba oslanvarzan Iisusale i paniba ičeze sobad varzan sel'gha, i Iisus ištuihe raccile.
8 Erased levitiba ičeze sobad tele, toižed katkoiba puišpäi barboid i levitiba tele.
9 Ezil i tagana astujad laskiba kidoid:
— Osanna!
Blahoslovidud om hän, kudamb tuleb
Ižandan nimes!
10 Blahoslovidud om meiden tatan Davidan
valdkund,
kudamb tuleb Ižandan nimes!
Osanna korktoiš taivhiš!
11 Muga Iisus tuli Jerusalimha. Hän mäni pühäkodihe i kacui sigä kaiken, no ku oli jo möhä, ka hän läksi kahtentoštkümnen openikanke Vifaniaha.
12 Konz hö toižen päivän läksiba Vifaniaspäi, Iisusale tegihe näl'g.
13 Hän nägišti edahanpäi smokvanpun, kudamb oli täuz' lehtesid, i mäni kacmaha, löudub-ik pus mittušt-ni sömäd. Tuldes sinna hän ei löudand pus nimidä, vaiše lehtesid, sikš ku völ ei olend smokviden aig.
14 Siloi Iisus sanui pule: «Algha sögoi enamb niken sinun ploduid igän!» Hänen openikad kuliba necen.
15 Hö tuliba Jerusalimha, i Iisus mäni pühäkodihe i zavodi küksta sigäpäi möjid i ostajid irdale. Hän kukerzi rahanvajehtajiden stolad i kühkjaižiden möjiden laučad.
16 Hän ei käskend, miše ken-ni kandaiži mittušt-ni tavarad pühäkodin ezitanhan kal't.
17 Hän openzi rahvast muga: «Ei-ik ole sanutud Pühiš Kirjutusiš: ‘Minun kodi kucuškatas loičendan kodikš kaikiden rahvahiden täht?’ A tö tegit sen razbainikoiden peitsijaks.»
18 Konz käskištonopendajad i ülembaižed papid kulištiba necen, ka hö meletaškanziba, kut voiži surmita Iisusan. Hö varaižiba händast, ku hänen openduz čududeli rahvast.
19 Ehtpolel Iisus läksi lidnaspäi.
20 Konz hö aigoiš homendesel astuiba siriči smokvanpus, hö nägištiba, miše se oli kuivehtunu jurihesai.
21 Siloi Petr johtuti, midä oli tehnus, i sanui Iisusale: «Ravvi, kacu! Pu, kudambale sinä oigenzid vihan, om kuivehtunu.»
22 Iisus sanui heile:
23 «Uskkat Jumalaha. Todeks sanun teile: ku ken-ni sanub necile mägele: ‘Libu sijaspäi i tacte merhe!’, a ei meleta kut nece linneb, no uskob, miše linneb muga kut hän sanub, ka muga tegese-ki, hot' midä hän sanuiži.
24 Sikš minä sanun teile: Hot' midä tö loites pakičet, uskkat, miše sen sat, i se linneb teiden.
25 I konz seižut loičmas, prostigat kaiken pahan, midä teil om toižid vaste. Siloi teiden taivhaline Tat-ki prostib teile teiden pahad tegod.
26 Ku tö et prostigoi, siloi teiden taivhaline Tat-ki ei prosti teiden pahoid tegoid.»
27 Hö tuliba möst Jerusalimha. Konz Iisus käveli pühäkodiš, tuliba ülembaižed papid, käskištonopendajad i rahvahan vanhembad hänennoks.
28 Hö küzuiba hänel: «Miččel valdal sinä teged nenid azjoid? Ken sinei andoi valdan muga tehta?»
29 Iisus sanui heile: «Minä-ki küzun teil üht azjad. Sanugat tö ezmäi minei, siloi minä-ki sanun teile, miččel valdal minä necidä tegen.
30 Kuspäi Joan sai valdan valatada, Jumalaspäi vai rahvahaspäi? Sanugat minei.»
31 Hö pagižehtiba kesknezoi: «Ku sanum: ‘Jumalaspäi’, ka hän sanub: ‘Ka mikš sid' et usknugoi Joannan sanoihe?’
32 A ku sanum: ‘Rahvahaspäi’?» No hö varaižiba rahvast, kaik meletiba, miše Joan oli todeks-ki Jumalan sanankandai.
33 Muga hö sanuiba Iisusale: «Em tekoi.» Siloi Iisus sanui: «En minä-ki sanu teile, miččel valdal minä necidä tegen.»
1 Iisus zavodi pagišta heile ozoitezstarinoil: «Mez' ištuti vinpusadun, tegi ümbri aidan, kaivoi vinmarjoiden puzerduzkurnan i tegi varjoičendbašn'an. Sid' hän andoi sadun kortomaha vinmarjan kazvatajile, a iče ajoi neciš maspäi.
2 Konz tuli aig, hän oigenzi käskabunikan vinmarjan kazvatajidennoks, miše hän saiži ičeze palan sadunsatusespäi.
3 No nene mehed tabaziba händast, löiba i oigenziba tagaze pal'hal kädel.
4 Ižand oigenzi heidennoks toižen käskabunikan, no neche hö tacliba kivil i löiba pän verhesai i huigenzoitten oigenziba saduspäi.
5 Hän oigenzi möst uden käskabunikan, i händast hö rikoiba. Muga oli toižile-ki: keda hö löiba, keda rikoiba.
6 Nügüd' jäi völ üks', hänen armaz poig. Händast hän oigenzi jäl'gmäižen vinmarjan kazvatajidennoks. Hän meleti: ‘Heile linneb huiged koskta minun poigad.’
7 No nene mehed sanuiba kesknezoi: ‘Hänele jäb kaik ižandaspäi. Tulgat, rikkam poig, siloi hänen ma linneb meiden!’
8 Hö tabaziba händast, rikoiba i taciba vinpusadun irdpolele.
9 Midä vinpusadun ižand nügüd' tegeb?» küzui Iisus. «Hän tuleb i rikob nenid vinmarjan kazvatajid i andab sadun toižile.
10 Et-ik olgoi lugenuded Pühiš Kirjutusiš necidä sijad:
— Kivi, kudamban sauvojad taciba laptaha,
om nügüd' päkivi.
11 Necen om tehnu Ižand,
i se om čud meiden sil'miš.»
12 Ülembaižed papid, käskištonopendajad i vanhembad tahtoiba tabata Iisusad, sikš ku hö el'genziba, miše Iisus ozoitezstarinal oli sanunu heiden polhe. No ku hö varaižiba rahvast, ka jätiba händast i läksiba tägäpäi.
13 Sid' hö oigenziba erasid farisejid i irodalaižid Iisusannoks, miše tabata händast paginas.
14 Hö tuliba i sanuiba hänele: «Opendai, mö tedam, miše sinä oled oiged mez'. Sinä ed kacu rahvahaze i ed luge üht mest paremba tošt, a oiktas i sel'ktas opendad, kut eläda Jumalan mödhe. Om-ik oikti maksta kesarile nalogad vai ei? Maksta-ik meile vai ei?»
15 Iisus tezi, miččed hö oma koiverdelijad i sanui: «Mikš tö manitelet mindai? Togat minei dinarii, miše minä nägižin sen.»
16 Hö toiba sen, i hän küzui: «Kenen kuva i nimi täs om?» «Kesarin», — hö sanuiba.
17 Siloi Iisus sanui heile: «Antkat kesarile mi kesarin om, i Jumalale mi Jumalan om.» Hö lujas čududelihe hänen sanoihe.
18 Sid' Iisusannoks tuli saddukejid, kudambad sanuba, miše eläbzumišt ei ole. Hö küzuiba hänel:
19 «Opendai, Moisei kirjuti meile: ‘Ku kenen-ni vel'l' koleb i jätab akan, a lapsid ei jäta, ka necile mehele tarbiž otta ičeze vellen akan mehele i tehta laps' vellele.’
20 Oli seičeme velled. Vanhemb vel'l' nai, koli i ei jätand lapsid.
21 Sid' toine oti lesken, no hän-ki koli lapsita. Muga tegihe koumandele-ki.
22 Kaik seičeme nailiba hänel i ei jätnugoi lapsid. Jäl'gmäižen koli naine-ki.
23 Konz tuleb eläbzumižen päiv i kaik eläbzuba, kenen akan hän siloi linneb? Hän ved' oli kaikiden seičemen vellen akan.»
24 Iisus sanui heile: «Tö segoit, sikš ku et tuntkoi Pühid Kirjutusid i Jumalan väged.
25 Konz eläbzudas, ka ei naigoi i ei mängoi mehele. Eläbzunuded oma kuti angelad taivhas.
26 A mi koskeb kollijoiden eläbzumišt, ka et-ik tö olgoi lugenuded Moisejan kirjaspäi starinad süttunudes penshas? Sigä Jumal sanub Moisejale: ‘Minä olen Avraaman Jumal, Isakan Jumal i Jakovan Jumal.’
27 Hän ei ole kolnuziden Jumal, vaiše eläbiden. Tö lujas segoit.»
28 Eraz käskištonopendai kuldes heiden ridan i nähtes, miččen hüvän vastusen Iisus andoi saddukejile, tuli nügüd' Iisusannoks i küzui: «Mitte käsk om suremb kaikid?»
29 Iisus sanui: «Suremb kaikid om nece: ‘Kule Izrail': Ižand, meiden Jumal, om üksjaine Ižand.
30 Armasta Ižandad, ičeiž Jumalad, kaikel südäimel i kaikel hengel, kaikel melel i kaikel vägel.’ Nece käsk om kaikid suremb.
31 Toine mugoine-žo om: ‘Armasta ičeiž lähembašt, kut ičtaiž.’ Suremb nenid käsköid nimittušt käsköd ei ole.»
32 Käskištonopendai sanui hänele: «Oikti, opendai! Todeks pagižid, konz sanuid, miše hän om üksjaine Jumal, ei ole tošt ku hän.
33 I armastada händast kaikel südäimel, kaikel melel, kaikel hengel i kaikel vägel, i armastada lähembaižid ku ičtaze om enamb mi kaik poltandžertvad i toižed žertvad.»
34 Iisus nägišti, miše hän sanui melekahas, i sanui hänele: «Sinä ed ole edahan Jumalan valdkundaspäi.»
Jäl'ges necidä niken ei rohtind küzuda Iisusal nimidä.
35 Pühäkodiš opetes Iisus küzui: «Kut käskištonopendajad voiba sanuda, miše Messia om Davidan poig?
36 Pühän Hengen valdas David iče sanui:
— Ižand sanui minun Ižandale:
Ištu minun oiktal kädel,
kuni panen sinun vihanikad
sinun jaugoiden alle.
37 David iče sanub Messian Ižandaks. Kut siloi Messia voib olda Davidan poigan?»
Äi rahvast kundli Iisusad hüviš meliš.
38 Opetes hän sanui muga: «Varaikat käskištonopendajid! Hö navediba kävuda pit'kiš sobiš i varastaba, miše heile sanuižiba tervhensanoid irdal,
39 hö otaba suimpertiš ezmäižed laučad i praznikan aigan parahimad sijad,
40 hö anastaba leskil pertid i loičeba pit'kha, miše ozutada ičtaze. Sidä jügedamba Jumal sudiškandeb heid.»
41 Iisus ištuihe rahaliphan kohtha, kuna pandihe lahjad Jumalale, i kacui, kut mehed paniba sinna rahad. Erased elokahad paniba äjan.
42 Sid' tuli gol'l' leskiak i pani rahaliphaze kaks' leptad, mi oli üks' kodrant.
43 Iisus kucui openikoid ičezennoks i sanui heile: «Todeks sanun teile: nece gol'l' leskiak pani rahaliphaze tozi-ki enamba kaikid toižid.
44 Kaik toižed paniba ičeze bohatas elospäi, a hän pani ičeze gol'l'as elospäi kaiken, midä hänel oli, kaiken, midä hänele tarbiž elon täht.
1 Konz Iisus läksi pühäkodišpäi, üks' hänen openikoišpäi sanui: «Opendai, kacu! Miččed kived i miččed sured pertid oma!»
2 Iisus sanui: «Kacu nügüd' nenihe surihe pertihe. Kaik linneb pandud mantazale, tänna ei jä kived kiven päle.»
3 Iisus ištui Voipunmägel pühäkodin kohtas. Konz ei olend nikeda läheli, Petr, Jakov, Joan i Andrei küzuiba hänel:
4 «Sanu meile: konz kaik nece linneb? Mitte znam ozutab, miše se kaik om jo läz?»
5 Iisus pagižeškanzi heile: «Kackat, miše niken ei veiži teid vigaha.
6 Äjad tuleba minun nimes i sanuba, miše hö oma minä i veba vigaha.
7 Konz kulištat toran änid i vestid voinan polhe, ka algat pöl'gästugoi. Muga tarbiž olda, no nece völ ei linne lop.
8 Rahvaz libuškandeb tošt rahvast vaste, i valdkund valdkundad vaste, äjiš sijoiš linneba manrehkaidused i tuleb näl'g i torad. Nece om sündutandkibuiden augotiž.
9 No tö kackat! Teid veškatas sudha i löškatas suimpertiš. Teid seižutadas pämehiden i kunigahiden edehe minun tagut, miše todištaižit heile minus.
10 No edel hüvä vest' tarbiž sanelda kaikile rahvahile.
11 Konz teid veškatas pämehiden edehe i väritaškatas, algat holdugoi edelpäi, midä sanuda, i algat pidägoi päs. Sanugat se, mi sil aigal teile anttas sanuda. Siloi et pagiškoi tö, vaiše Pühä Heng.
12 Vel'l' andab ičeze vellen surmita, tat ičeze lapsed, i lapsed libuškandeba ičeze kazvatajid vastha i surmičeba heid.
13 Kaik kandaškandeba vihan teiden päle minun nimen tagut, no ken püžub vahvas lophusai, se päzub.»
14 «Konz tö nägištat paganan opakon azjan, kudambas oli sanunu Jumalan sanankandai Daniil, seižmas siš tahos, kus ei sa» — el'gekaha lugii necen! — «siloi kaikile, ked eläba Judejas, tarbiž pageta mägile.
15 Ken om katusel, ka algha mängoi alahaks pert'he otmaha midä-ni sigäpäi,
16 i ken om pöudos, ka algha pörtkoiš otmaha sobid.
17 Voi nenid, kudambad nenil päivil oma kohtukahad vai imetaba lapsid!
18 Loičkat, miše teiden pago ei oliži tal'vel,
19 sikš ku nenil päivil tuleb ningoine ahtištuz, mittušt ei ole olnu mirun tegemižespäi, siš aigaspäi, konz kaiken oli tehnu Jumal, neche aighasai, i ei linne-ki nikonz.
20 Ku Ižand ei lühendaiži sidä aigad, ka ni üks' mez' ei voiži kaitas. No neniden täht, kudambid hän om valičenu, hän om lühendanu sen aigan.
21 Ku ken-ni siloi sanub teile: ‘Tägä om Messia,’ vai: ‘Kacu, sigä,’ algat uskkoi.
22 Tühjid messioid i tühjid sanankandajid tuleb, i hö tegeškandeba tundmuztegoid i čudoid, miše veda, ku voiži, valitud-ki vigaha.
23 Sikš, kackat. Minä olen sanunu teile kaiken edelpäi.»
24 «No nenil päivil, jäl'ges sidä ahtištust, päiväine pimidub i kudmaine ei anda ičeze vauktad,
25 tähthad lankteba taivhaspäi, i taivhan väged säregandeba.
26 Siloi nägištadas, miše Mehen Poig tuleb pil'viden päl sures väges i hoštoteses,
27 i siloi hän oigendab ičeze angeloid i keradab valitud mehid nelläs man polespäi, man agjaspäi taivhan agjahasai.
28 Opekatoiš sišpäi, midä smokvanpule tegese: konz sen oksad heraštuba i kazvaškandeba lehtesed, ka tö tedat, miše keza om läz.
29 Mugažo konz nägištat kaik nene azjad, ka tekat, miše nece aig om läz, ani verajanno.
30 Todeks sanun teile: nügüdläine rahvaz ei kado sihesai, konz kaik nece tegese.
31 Taivaz i ma kadoba, no minun sanad ei kadogoi.
32 No sidä päiväd i časud niken ei teda, ei angelad taivhas, ei Poig, vaiše üks' Tat.»
33 Kackat, olgat herkhil i loičkat, ved' tö et tekoi, konz nece aig tuleb.
34 Mugažo siloi-ki, konz mez' lähteb kodišpäi verhaze maha, hän andab ičeze käskabunikoile valdan i kaikuččele ičeze tön, a verajanvarjoičijale hän käskeb olda herkhil.
35 Sikš olgat herkhil, ved' tö et tekoi, konz tuleb pertin ižand kodihe: ehtal vai kesköd, kukoinlaundan aigan vai homendezhämäral.
36 Hän tuleb ühtnägoi — varaikat, miše hän ei löudaiži teid magadamas.
37 Midä minä sanun teile, sidä sanun kaikile: olgat herkhil!»
1 Kaks' päiväd jäi Äipäivhäsai i Reskan leibän praznikahasai. Ülembaižed papid i käskištonopendajad meletiba, kut manitusel voiži tabata Iisusad i surmita händast.
2 «Vaiše ei oliži praznikan aigan», hö sanuiba, «miše ei oliži kidajokselust rahvahan keskes.»
3 Vifanias eli Simon, kudamb edel läžui prokazas. Konz Iisus oli hänen pertiš sömäs, sinna tuli naine. Hän toi alebastrahižen astijan, kus oli lujas kallišt puhtast nardanvoid. Hän murenzi astijan i viškaiži voin Iisusan pähä.
4 Erased otiba pahaks necen i pagižiba kesknezoi: «Min täht mugoine voin rajaduz!
5 Sen voinuiži möda enambal mi koumelsadal dinarijal i antta rahad gollile.» Hö kovas lajiba akad.
6 No Iisus sanui: «Jätkat händast. Mikš tö vet händast pahaze mel'he? Hän tegi minei hüvän azjan.
7 Gol'l'ad oma teidenke kaiken aigan, i tö voit tehta heile hüväd, konz tahtoit, no mindai teidenke ei ole kaiken.
8 Hän tegi, midä voi. Hän edelpäi voidi minun hibjan mahapanendan täht.
9 Todeks sanun teile: kaikjal mirus, hot' vaiše kus saneleškatas hüvän vestin, johtutaškatas mugažo nece naine i pagižeškatas siš, midä hän tegi.»
10 Juda Iskariot, üks' kahtestoštkümnes openikaspäi, mäni ülembaižiden papidennoks, miše möda Iisusan heile.
11 Konz hö kulištiba necen, ka ihastuiba i toivotiba antta hänele rahad. Juda eci nügüd' mugošt aigad, konz voiži antta Iisusan heiden käzihe.
12 Reskan leibän praznikan ezmäižel päiväl, konz oli vero rikta äipäivlambaz, openikad küzuiba Iisusal: «Kus tahtoid söda äipäivsömišt? Mö lähtem i tegem sidä.»
13 Iisus oigenzi kaht ičeze openikad i sanui: «Mängat lidnaha. Teile vastha tuleb mužik, kudamb kandab vezin'okačun. Mängat hänen taga,
14 i kuna hän tuleb, sigä sanugat pertin ižandale muga: ‘Opendai küzui: Kus om pertinpol', kudambas minä voin söda äipäivsömižen ičein openikoidenke?’
15 Ižand ozutab teile ülembaižel žirul suren pertinpolen, kus kaik om laditud i vaumiž. Tehkat sigä meile sömine.»
16 Openikad läksiba matkha i tuliba lidnaha. Kaik oli muga, kut Iisus oli heile sanunu, i hö vaumištiba äipäivsömižen.
17 Konz tuli eht, Iisus tuli sinna kahtentoštkümnen openikanke.
18 Konz hö oliba stolan taga i söiba, Iisus sanui: «Todeks sanun teile: üks' teišpäi — mez', kudamb söb minunke — möb mindai.»
19 Openikad tuliba pahaze mel'he i zavodiba sanuda toine toižen jäl'ghe: «Jose voižin olda minä?» I toine: «Jose voižin olda minä?»
20 Iisus sanui heile: «Üks' teišpäi kahtestoštkümnespäi, mez', kudamb painab leibän neche-žo astijaha, kuna minä-ki.
21 Mehen Poig lähteb tägäpäi ani muga, kut oli sanutud hänen polhe Pühiš Kirjutusiš, no gor'a sille, ken möb Mehen Poigan! Sille mehele oliži paremb, miše hän ei olnuiži sündnu-ki.»
22 Sömižen aigan Iisus oti leibän, kiti Jumalad, lohkaiži leibän i andoi openikoile sanudes: «Otkat, sögat, nece om minun hibj.»
23 Sid' hän oti mal'l'an, kiti Jumalad i andoi heile, i hö kaik joiba sišpäi.
24 Hän sanui heile: «Nece om minun veri, uden kožmusen veri, kudamb vodatadas äjiden mehiden täht.
25 Todeks sanun teile: enambad en joškande vinpuspäi sadud vinad sihe päivhäsai, konz joškanden ut vinad Jumalan valdkundas.»
26 Hö pajatiba kitändpajon i läksiba Voipunmägele.
27 Iisus sanui heile: «Necil öl tö kaik hül'gäidat mindai, sikš ku Pühiš Kirjutusiš om sanutud: ‘Jumal rikob paimnen, i lambhad jokseškandeba kaikihe polihe.’
28 No konz eläbzun, minä lähten edel teid Galilejaha.»
29 Siloi Petr sanui hänele: «Hot' kaik toižed hül'gäidaižiba sindai, minä en hül'gäida.»
30 Iisus sanui hänele: «Todeks sanun sinei: tämbei, necil öl, edel sidä, konz kukoi kahtišti launub, sinä koumašti sanud, miše ed tunde mindai.»
31 No Petr völ lujemba saneli: «Hot' minei pidaiži kolda sinunke, minä nikonz en sanu, miše en tunde sindai.» Necen sanuiba kaik toižed-ki.
32 Hö tuliba tahoze, kudamban nimi oli Gefsimania, i Iisus sanui openikoile: «Ištkat tägä, kuni minä loičen.»
33 Hän oti ičezenke Petran, Jakovan i Joannan. Hän zavodi nügüd' höpstuda i tusttuda.
34 Hän sanui heile: «Minun heng om sures tuskas, surmaližes tuskas. Varastagat täs i olgat herkhil.»
35 Hän mäni vähäižen edemba, lanksi maha i loiči, miše se aig, ku voiži, mäniži siriči händast.
36 Hän sanui: «Avva, Tatam, sinä kaiken void. Kanda nece mal'l' siriči mindai. No ei kut minä tahtoin, a kut sinä.»
37 Sid' hän tuli tagaze i löuzi openikoid magadamas. Hän sanui Petrale: «Simon, magadad-ik sinä? Ed-ik sinä üht časud-ki voind olda herkhil?
38 Olgat herkhil i loičkat, miše et putuiži manitushe. Heng om mehel vahv, no hibj om väl'l'.»
39 Hän mäni möst edembahko i loiči ühtüižil sanoil.
40 Pörttes hän möst löuzi openikoid magadamas, vahv uni umbišti heiden sil'mäd. Hö ei tednugoi, midä sanuda hänele.
41 Tuldes koumanden kerdan Iisus sanui heile: «Kaiken-se tö magadat dai lebaidatoiš! Kaik om sel'ged. Se aig om tulnu. Mehen Poig anttas grähkhižiden käzihe.
42 Libugat, lähtkam! Minun möi om jo lähen.»
43 I sid'-žo, konz Iisus völ pagiži, sinna tuli Juda, üks' kahtestoštkümnes openikaspäi, i hänenke äi mehid sured veičed i seibhad kädes. Heid oliba oigendanuded ülembaižed papid, käskištonopendajad i rahvahan vanhembad.
44 Iisusan möi oli jo sanunu heile, kut hän ozutab, ken om Iisus: «Se om se mez', kudamban minä tervehtan. Tabakat händast i vegat tarkas kacten täspäi.»
45 Tuldes hän sid'-žo mäni Iisusannoks i sanui: «Ravvi! Ravvi!» — i tervehti händast.
46 Mehed tabaziba Iisusan.
47 Üks' tägä seižujišpäi tembaiži suren veičen i iški ülembaižen papin käskabunikad muga, miše čapoi hänel korvan.
48 Siloi Iisus sanui heile: «Olen-ik minä razbainik, ku tö tulet tabadamha mindai sured veičed i seibhad kädes?
49 Kaikuččen päivän minä olen olnu teidenke pühäkodiš i opendanu, a tö et tabadanugoi mindai. No Pühile Kirjutusile pidab todenzuda.»
50 Siloi kaik openikad jätiba händast i pageniba.
51 Iisusanke oli nor' mez', kudamban päl ei olend nimidä, vaiše pölvasine kangaz. Händast tabatihe,
52 no hän rästtihe kanghaspäi i pageni alasti heidennopäi.
53 Iisus todihe ülembaižen papinnoks, i kaik toižed ülembaižed papid, rahvahan vanhembad i käskištonopendajad kogozihe sinna.
54 Petr astui edahali Iisusan jäl'ghe i tuli ülembaižen papin pert'hesai. Hän ištuihe käskabunikoidennoks i lämbitihe lämoinno.
55 Ülembaižed papid i kaik Nevondkund eciba todištust Iisusad vaste, miše händast surmita, no ei voinugoi löuta.
56 Erased kelhas väritiba händast, no heiden todištused ei olnugoi ühtejiččed.
57 Siloi erased libuiba i väritiba Iisusad mugoižil kelastuzsanoil:
58 «Mö kulim, miše hän sanui: ‘Minä murendan necen mehiden käzil tehtud pühäkodin i tegen koumes päiväs uden, kudamb ei ole tehtud mehiden käzil’.»
59 No nene-ki todištused ei olnugoi ühtejiččed.
60 Siloi ülembaine pap libui, mäni keskele i küzui Iisusal: «Mikš sinä ed sanu nimidä heile vastha? Mikš hö sindai väritaba?»
61 No Iisus oli vaikti, hän ei sanund nimidä. Siloi ülembaine pap küzui udes: «Sinä-k oled Messia, Ülenzoittud Jumalan Poig?»
62 «Minä olen», sanui Iisus, «i tö nägištat Mehen Poigan, hän ištuškandeb Vägevan Jumalan oiktal kädel i tuleb alahaks taivhan pil'viden päl.»
63 Siloi ülembaine pap rebiti ičeze soban i sanui: «Miččid todištajid meile völ tarbiž!
64 Kulit, kut alenzoiti hän Jumalad. Ka mittušt mel't olet?» Hö kaik oliba üht mel't, miše hän oli vär i tarbiž surmita händast.
65 Erased zavodiba sül'kta hänen päle. Hö saupsiba hänen modon, löiba händast i sanuiba: «Ka sanu-ške, ken sindai löi!» Varjoičijad-ki löiba händast modpoliškoihe.
66 Konz Petr oli alahan ezitanhal, sinna tuli üks' ülembaižen papin abunik-neižne.
67 Hän nägišti Petran, kudamb lämbitihe lämoinno, kacuhti hänehe i sanui: «Sinä-ki olid Iisusan Nazaretalaiženke.»
68 No Petr sanui, miše ei olend. «En teda dai en el'genda-ki, miš sinä pagižed,» hän sanui i läksi irdale. Siloi launuškanzi kukoi.
69 Neižne nägišti händast udes i sanui kaikile, ked sigä oliba: «Nece mez' om Iisusan sebraspäi.»
70 Möst Petr sanui, miše ei olend. No päliči lühüdas aigas toižed-ki, kudambad sigä oliba, sanuiba hänele: «Sinä, nacein, oled neciš sebraspäi, ved' sinä oled galilejalaine, sinun pagin-ki om mugoine.»
71 Petr sanui vahval sanal: «Surmičegha Jumal mindai, ku minä kelastan! Minä en tunde necidä mest, kudambas tö pagižet!»
72 Necen aigan kukoi launuškanzi toižen kerdan. I Petrale johtui mel'he, midä Iisus oli hänele sanunu: «Edel ku kukoi kahtišti launub, sinä koumašti sanud, miše ed tunde mindai.» Hän voikaškanzi.
1 Aigoiš homendesel ülembaižed papid, rahvahan vanhembad, käskištonopendajad i kaik Nevondkund pagižiba kesknezoi, sidoiba Iisusan, veiba sigäpäi i andoiba Pilatale.
2 Pilat küzui Iisusal: «Oled-ik sinä evrejalaižiden kunigaz?» «Sinä sen sanuid», Iisus sanui.
3 Ülembaižed papid väritiba händast äjiš azjoiš.
4 Pilat möst küzui: «Mikš ed sanu vastha nimidä? Kuled ved', miš kaikes hö sindai väritaba?»
5 No Iisus enamba nimidä ei sanund vastha, i Pilat čududelihe.
6 Praznikan aigan hän kaiken pästli ühten mehen, kudamb oli türmas, sen, kudamban rahvaz pakiči.
7 Sil kerdal türmas oli mehid, kudambad libuiba pämehid vastha i toran aigan rikoiba mehen. Heiden keskes oli mez', kudamb kuctihe Varavvaks.
8 Rahvaz zavodi kidastada i pakita Pilatad siš, midä hän edel-ki tehli heiden täht.
9 Pilat küzui heil: «Tahtoit-ik, miše pästaižin teile evrejalaižiden kunigahan?»
10 Ved' hän el'genzi, miše ülembaižed papid kadehen tagut oliba andnuded Iisusan hänen käzihe.
11 No ülembaižed papid hus'utiba rahvast pakičemha heile paremba Varavvan.
12 Pilat völ küzui heid: «A midä tö tahtoit, miše minä tegižin sille, kudamban tö kucut evrejalaižiden kunigahaks?»
13 Hö möst kidastaškanziba: «Nagloiče ristha!»
14 «Midä pahad hän om tehnu?» küzui Pilat. No hö kidastiba völ-ki lujemba: «Nagloiče ristha nece mez'!»
15 Miše olda hüvän rahvahale Pilat pästi Varavvan, a Iisusan hän käski löda kunutoil i nagloita ristha.
16 Saldatad veiba Iisusan manižandan Pilatan horomoihe i kucuiba sinna kaikid ičeze sebran saldatoid.
17 Hö sädatiba händast purpuranrusktaha sädoho, tegiba ternan barboišpäi vencan i paniba sen hänen pähä.
18 Hö zavodiba sanuda hänele tervhensanoid: «Tervhen eläd, evrejalaižiden kunigaz!»
19 Hö löiba händast kaluil, sül'giba hänehe, kombištuiba i kumardelihe hänele.
20 Muga nagroiba händast, jäl'ges heitiba hänespäi purpuranrusktan sädon, sobitiba händast ičeze sobihe i veškanziba nagloičemha ristha.
21 Saldatad käskiba Iisusan ristad kantta erasele siričimänijale, kudamb astui küläspäi lidnaha. Hän oli Simon, Kirinejan eläi, Aleksandran i Rufan tat.
22 Hö veiba Iisusan tahole, kudamban nimi oli Golgofa, mi znamoičeb Pämal'l'ansija.
23 Hö taričiba hänele vinad, kudamb oli segoitadud smirnanke, no hän ei otand sidä.
24 Jäl'ges hö nagloičiba händast ristha i jagoiba kesknezoi hänen sobad, tacliba arban, ken midä sab.
25 Oli koumanz' čas, konz hö nagloičiba händast ristha.
26 Ülähäks ristale oli kirjutadud hänen viga: «Evrejalaižiden kunigaz».
27 Hänenke nagloitihe völ kaks' razbainikad, toižen oiktale, toižen hurale kädele.
28 Muga tegihe kut oli sanutud Pühiš Kirjutusiš: «Händast lugetihe razbainikaks.»
29 Siričimänijad nagroiba händast. Likutaden päl hö saneliba: «Kac, sinä pühäkodin murendai i koumes päiväs sauvoi!
30 Ka päzuta nügüd' ičtaiž, tule alahaks ristaspäi!»
31 Ülembaižed papid zavodiba mugažo nagrda ühtes käskištonopendajidenke. Hö pagižiba kesknezoi: «Toižid hän päzuti, no ičtaze ei voi päzutada.
32 Tulgha nügüd' alahaks ristaspäi, Messia, Izrail'an kunigaz, miše nägižim i zavodižim uskta!» Ned-ki, ked oli nagloitud ristha ühtes hänenke, lajiba händast.
33 Keskpäiväd, kudendel časul, tegihe pimed kaikes mas, i nece oli ühesandehe čashusai.
34 Ühesandel časul Iisus kirgouzi komedal änel: «Eloi, Eloi, lamma savahfani?», mi znamoičeb ‘Minun Jumal, minun Jumal, mikš jätid mindai?’
35 Erased sil tahol seižujad sanuiba: «Kulgat, hän kucub Iljad.»
36 Üks' mez' joksi i kastoi gupkan muiktaha vinha, pani sen kalun pähä, tariči Iisusale joda i sanui: «Anda-ške, kacum, tuleb-ik Ilja otmaha händast alahaks.»
37 No Iisus kirgouzi komedal änel i pästi hengen.
38 Siloi pühäkodin keskuudin rebitihe poleti ülähänpäi alahakssai.
39 Konz ristan kohtas seižui sadanpämez' nägišti, miše Iisus muga kirgouzi i pästi hengen, ka hän sanui: «Nece mez' oli todeks Jumalan Poig!»
40 Sid' oliba mugažo naižed, kudambad kacuiba necidä edahanpäi. Heiden keskes oliba Magdalan Maria, i toine Maria, kudamb oli noremban Jakovan i Josijan mam, i Salomia.
41 Siloi-ki, konz Iisus oli Galilejas, hö oliba kävelnuded hänenke i pidänuded hol't hänes. Sigä oli äi toižid-ki naižid, kudambad oliba tulnuded Jerusalimha Iisusanke.
42 Päiv sirdihe ehthapäi, oli pätnič, vaumištandpäiv.
43 Sinna tuli Josif, Arimafejan eläi, lujas arvokaz Nevondkundan mez', kudamb iče-ki varasti Jumalan valdkundad. Hän rohti mända Pilatannoks pakičemha Iisusan hibjad.
44 Pilat čududelihe, miše Iisus jo koli. Hän kucui sadanpämehen i küzui, amu-k hän om kolnu.
45 Tedištades necen sadanpämehespäi hän andoi Josifale otta hibjan.
46 Josif osti pölvazkangast, heiti Iisusan ristaspäi, käri händast pölvazkanghaze i pani haudha, kudamb oli kaidud kal'l'oho. Haudan hän saupsi kivel.
47 Magdalan Maria i Maria, Josijan mam, kacuiba, kuna Iisus pandihe maha.
1 Konz sobat oli männu, Magdalan Maria, i Maria, Jakovan mam, i Salomia ostiba čomahajušt void, miše mända i voita Iisusad.
2 Nedalin ezmäižen päivän, pühäpäivän, lujas aigoiš, ani päivnouzman aigan hö läksiba kaumale.
3 Tel hö pagižiba kesknezoi: «Ken abutaiži meile heitta kivi kauman verajaspäi?»
4 No tuldes sijale hö homaičiba, miše kivi oli jo heittud, i se kivi oli lujas sur'.
5 Ani kal'l'haudan südäimehe mändes hö nägištiba oiktal polel ištmas prihan, kudamban päl oliba vauktad sobad. Hö lujas pöl'gästuiba.
6 No priha sanui: «Algat varaikoi. Tö ecit Iisusad Nazaretalašt, kudamb oli nagloitud ristha. Hän om eläbzunu, i händast ei ole tägä. Naku om sija, kuna händast pandihe.
7 Mängat nügüd' i sanugat hänen openikoile, mugažo Petrale: Hän lähteb edel teid Galilejaha. Sigä tö nägištat händast, muga kut hän iče teile om sanunu.»
8 Naižed läksiba irdale i pageniba kaumalpäi säraiten da varaiten. Hö ei sanunugoi nikenele nimidä, sikš ku hö varaižiba.
9 Konz Iisus eläbzui kollijoišpäi aigoiš homendesel sobatan jäl'ghe, hän ozutihe ezmäi Magdalan Mariale, kudambaspäi oli küksnu seičeme pahad henged.
10 Maria läksi sigäpäi i vei vestin nenile, ked oliba kävelnuded Iisusanke i nügüd' voikiba opalas.
11 Hö ei usknugoi, konz kulištiba, miše Iisus om eläb i Maria oli nähnu händast.
12 Sen jäl'ghe Iisus ozutihe toinejiččikš kahtele heišpäi, konz hö astuiba tedme külähä.
13 Hö pördihe sanumaha toižile, no heile-ki niken ei uskond.
14 Jäl'gmäi Iisus ozutihe ühteletoštkümnele openikale, konz hö oliba sömäs. Hän lajiškanzi heid, miše hö oliba mugoižed uskmatomad i kovasüdäimeližed i ei usknugoi nenile, ked oliba nähnuded händast eläbzumižen jäl'ghe.
15 Hän sanui heile: «Mängat kaikjale mirhu i sanelgat hüvä vest' sen kaikile eläjile.
16 Ken uskoškandeb i valatase, se linneb päzutadud. Ken ei usko, se linneb suditud.
17 Ned, kudambad uskoba minei, tegeškandeba mugoižid tundmuztegoid: minun nimen vägel hö kükseškandeba pahoid hengid. Hö pagižeškandeba uzil kelil.
18 Hö otaškandeba käzihe küid. I hot' hö joba sidä, mi voib rikta, ka se ei travi heid. Hö paneba käded läžujiden päle, i läžujad tervehtuba.»
19 Konz Ižand oli sanunu heile necen, händast ottihe ülähäks taivhaze, i hän ištuihe Jumalan oiktale kädele.
20 Openikad läksiba matkha i saneliba kaikjal hüvän vestin. Ižand radoi heidenke i vahvištoiti sanan tundmuztegoil. Amin'.