1 Nece om Iisusan Hristosan, Davidan Poigan i Avraaman poigan sugu:
2 Avraamale sündui Isak, Isakale Jakov, Jakovale Juda i hänen velled,
3 Judale Fares i Zara, kudambiden mam oli Famar, Faresale Esrom, Esromale Aram,
4 Aramale Aminadav, Aminadavale Naasson, Naassonale Salmon,
5 Salmonale Vooz, kudamban mam oli Rahav, Voozale Ovid, kudamban mam oli Ruf, Ovidale Jessei,
6 i Jessejale David, kunigaz. David-kunigahale sündui Solomon, kudamban mam oli Urian ak,
7 Solomonale sündui Rovoam, Rovoamale Avia, Aviale Asa,
8 Asale Josafat, Josafatale Joram, Joramale Ozia,
9 Oziale Joafam, Joafamale Ahaz, Ahazale Ezekia,
10 Ezekiale Manassia, Manassiale Amon, Amonale Josia,
11 i Josiale Joakim, Joakimale Jehonia i hänen velled Vavilonha sirdämižen aigan.
12 Jäl'ges sidä, konz rahvaz oli sirttud Vavilonha, Jehoniale sündui Salafiil, Salafiilale Zorovavel,
13 Zorovavelale Aviud, Aviudale Eliakim, Eliakimale Azor,
14 Azorale Sadok, Sadokale Ahim, Ahimale Eliud,
15 Eliudale Eleazar, Eleazarale Matfan, Matfanale Jakov
16 i Jakovale Josif, Marian mužik, Maria sai Iisusan, kudamban kuctas Messiaks.
17 Avraamaspäi Davidahasai kaiked oli nel'l'toštkümne sugupol'ved; Davidaspäi rahvahan Vavilonha sirdämižehesai oli mugažo nel'l'toštkümne sugupol'ved, i sišpäi völ nel'l'toštkümne sugupol'ved Messiahasai.
18 Iisusan Hristosan sündund oli mugoine. Maria, Iisusan mam, oli kozitud Josifale. Edel naindad homaitihe, miše Maria om kohtištunu. Hänen laps' oli Pühäs Hengespäi.
19 Josif, hänen ženih, oli oiged mez', ei tahtoind huigenzoitta Mariad, a tahtoi peitos jätta händast.
20 Ku Josif meletaškanzi muga, hänele uniš ozutihe Ižandan angel, kudamb sanui: «Josif, Davidan poig, ala varaida otta Mariad mehele, ved' laps', kudamb om hänes, om Pühäs Hengespäi.
21 Hän sündutab poigan, i sinei tarbiž antta hänele nimi Iisus*, sikš ku hän päzutab ičeze rahvahan heiden grähkišpäi.»
22 Muga tegihe, miše tuliži todeks, min polhe Ižand oli sanunu ičeze sanankandajan kal't:
23
— Kacu, neižne kohtištub i sündutab poigan.
I hänele anttas nimi Emmanuil —
se znamoičeb: meidenke om Jumal.
24 Heraštudes unespäi Josif tegi ninga, kut Ižandan angel oli käsknu, i oti Marian mehele.
25 Hän ei koskend Mariad. Sid' Maria sünduti poigan, ičeze ezmäižen. Josif andoi poigale nimen Iisus.
1 Konz Iisus oli sündnu Viflejeman lidnaha Judejaha Irod-kunigahan aigan, Jerusalimha tuli päivnouzmpolespäi tedaimehid.
2 Hö küzuiba: «Kus se evrejalaižiden kunigaz om, kudamb om vaiše sündnu? Mö nägištim hänen tähthan päivnouzmpoles i tulim kumardamhas hänele.»
3 Kulištades neciš, Irod pöl'gästui, i hänenke ühtes kaik Jerusalim.
4 Hän kucui ičezennoks kaikid ülembaižid papid i käskištonopendajid i tahtoi tedištada heil, kuna pidab sünduda Messiale.
5 «Judejan Viflejemaha,» hö sanuiba, — «sikš ku muga om kirjutadud Jumalan sanankandajan kirjas:
6
— Sinä, Viflejem, Judan ma,
nikut ed ole penemb Judan sugun ezmäižid lidnoid,
sikš ku sinuspäi lähteb pämez',
kudamb kaičeb minun rahvast, Izrail'ad.»
7 Siloi Irod kucui peitoiči tedaimehid ičezennoks i tedišti heil tarkas, konz uz' tähtaz süttui.
8 Sid' hän oigenzi heid Viflejemaha. «Mängat sinna,» hän sanui, — «i hüvin tedištagat lapses. Konz löudat lapsen, ka oigekat vest' minei, miše minä-ki voižin mända kumardamhas hänele.»
9 Kulištades nene kunigahan sanad tedaimehed läksiba matkha. I tähtaz, kudamban hö nägiba süttunuden taivhas, sirdihe heiden edes. Konz tähtaz tuli sen tahonnoks, kus laps' oli, ka seižutihe.
10 Mehed nägištiba tähthan, i heile tuli sur' ihastuz.
11 Hö mäniba pert'he i nägištiba lapsen i hänen maman Marian. Siloi hö kumarzihe mahasai lapsele, avaižiba liphad i andoiba hänele kal'hid lahjoid: kuldad, ladanad i smirnad.
12 Uniš Jumal ei käskend tedaimehile pörtas Irodannoks, i hö mäniba tošt tedme tagaze ičeze maha.
13 Konz tedaimehed läksiba, Ižandan angel ozutihe uniš Josifale i sanui: «Nouze, ota laps' i hänen mamaze i pagene Egiptaha. Ole sigä, kuni käsken sinei pörtas. Irod tahtoib löuta lapsen i surmita.»
14 Josif libui, oti öl lapsen i hänen maman i läksi Egiptaha.
15 Sigä hän eli Irodan surmhasai. Muga tegihe todeks, midä Ižand ičeze sanankandajan kal't oli sanunu: «Egiptaspäi kucuin minä ičein poigan.»
16 Konz Irod homaiči, miše tedaimehed nagroiba händast, hän lujas käreganzi. Hän andoi käskön, miše Viflejemas i läz necidä lidnad oliži surmitud kaik kaks'voččed i norembad prihaižed. Min igäine laps' oli, hän tedišti tedaimehiden sanoišpäi.
17 Ninga tuli todeks nece Jumalan sanankandajan Jeremian endustuz:
18
— Än' kulub Ramaspäi,
voik, itk i kova kidastuz.
Rahil' voikab ičeze lapsid,
hän ei tahtoi tüništuda,
sikš ku lapsid jo ei ole.
19 Konz Irod oli kolnu, Ižandan angel ozutihe Egiptas Josifale uniš
20 i sanui: «Nouze, ota laps' i hänen mam i pörte Izrail'an maha. Nene mehed, ked ladiba surmita lapsen, oma kolnuded.»
21 Josif nouzi, oti lapsen i hänen mamaze i pördihe Izrail'an maha.
22 No konz hän kulišti, miše Judejan kunigahaks Irodan jäl'ghe oli tulnu hänen poig Arhelai, hän varaiži mända Judejaha. Sid' Jumal uniš käski hänele mända Galilejaha.
23 Sigä hän eläškanzi lidnas, kudamban nimi oli Nazaret. Muga oli, miše tuliži todeks Jumalan sanankandajiden endustuz: händast kucuškatas Nazaretalaižeks.
1 Nenil päivil Joan Valatai tuli i saneli Judejan rahvahatomas mas:
2 «Käraukatoiš grähkišpäi, sikš ku taivhan valdkund om lähenu!»
3 Ani Joannan polhe pagiži Jumalan sanankandai Isaija:
— Kirgujan än' kulub rahvahatomas mas:
Puhtastagat Ižandale te,
tehkat oiktoikš hänele tehuded!
4 Joannal oli soba verbl'udan karvoišpäi i nahkvö vösijal, hänen sömän oliba čirggäižed i mezi.
5 Hänennoks tuli rahvast Jerusalimaspäi, kaikiš Judejan polišpäi i kaikjalpäi Jordanjogen ümbrištospäi.
6 Hö avaižiba ičeze grähkäd, i Joan valati heid Jordanjoges.
7 No konz Joan nägišti, miše hänennoks valatamhas tuli mugažo farisejid i saddukejid, hän sanui heile: «Tö, kün lapsed! Ken teile sanui, miše voit pageta tulijas vihaspäi?
8 Elägat mugošt elod, miše näguiži: tö olet käraudanus grähkišpäi!
9 Algat lugekoi, miše päzut, ku voit sanuda: ‘Meiden tat om Avraam!’ Minä sanun teile: Jumal voib nene kived-ki käta Avraaman lapsikš.
10 Kirvez om jo pandud pun jurele. Kaikutte pu, kudamb ei to hüväd satust, čaptas i tactas lämoihe.
11 Minä valatan teid vedel, miše ozutada: tö kärauzitoiš grähkišpäi. No minun jäl'ghe tuleb toine, kudamb om mindai vägevamb. Minä en ole mugoine arvokaz, miše kantta hänen kengid-ki. Hän valatab teid Pühäl Hengel i lämoil.
12 Hänel om kädes labid, i sil hän viškičeb jüväd rumegespäi. Jüväd hän keradab aitha, a rumeged poltab lämoiš, kudamb nikonz ei sambu.»
13 Siloi Iisus tuli Galilejaspäi Jordanjogele Joannannoks, miše Joan valataiži händast.
14 No Joan tahtoi seižutada händast i sanui: «Sinä-k tuled minunnoks? Ved' minei tarbiž sada valatuz sinuspäi!»
15 No Iisus sanui hänele: «Olgha muga. Muga meile tarbiž tehta, miše kaik oliži Jumalan tahton mödhe.» Siloi Joan hökkähtui.
16 Konz Iisus oli valatadud, hän sid'-žo libui vedespäi. Necen aigan taivhad avaitihe, i Joan nägišti Jumalan Hengen, kudamb laskihe kühkjaižen kartte i päzui Iisusan päle.
17 I taivhišpäi kului än': «Nece om minun armaz Poig, kudamb om minei mel'he.»
1 Jäl'ghe Heng vei Iisusan rahvahatomha maha, miše lemboi kodviži händast.
2 Sid' Iisus pühüti nel'l'kümne päiväd i nel'l'kümne öd, i jäl'gmäi hänele tegihe näl'g.
3 Siloi manitai tuli hänennoks i sanui: «Ku sinä oled Jumalan Poig, ka käske nenid kivid kätas leibäks.»
4 No Iisus sanui: «Pühiš Kirjutusiš om sanutud: ‘Mez' eläb ei vaiše leibäl, a kaikuččel sanal, kudamb lähteb Jumalan suspäi.’»
5 Sid' lemboi vei Iisusan pühäze lidnaha i seižuti händast pühäkodin čuhule.
6 Hän sanui Iisusale: «Ku sinä oled Jumalan Poig, ka tacte alahaks. Ved' Pühiš Kirjutusiš om sanutud: ‘Hän andab ičeze angeloile käskön sinun polhe. Hö kandaškandeba sindai ičeze käzil, miše sinä ed satataiži jaugad kivehe.»
7 Iisus sanui hänele: «Om mugažo kirjutadud: ‘Ala kodvi Ižandan, ičeiž Jumalan tirpandad.’»
8 Völ lemboi vei Iisusan lujas korktale mägele, ozuti hänele kaik mirun valdkundad niiden kal'husidenke
9 i sanui: «Kaiken necen minä andan sinei, ku kombištud minun edehe i kumardatoi minei.»
10 Siloi Iisus sanui hänele: «Lähte täspäi, soton! Pühiš Kirjutusiš om sanutud: ‘Kumarte Ižandale, ičeiž Jumalale, i služi vaiše hänele’.»
11 Siloi lemboi jäti Iisusan, i hänennoks tuli angeloid, kudambad pidiba hol't hänes.
12 Konz Iisus kulišti, miše Joan om tactud türmha, hän mäni Galilejaha.
13 Nazaretha hän ei jänd, a eläškanzi Kapernaumas, kudamb om järven randal Zavulonan i Neffaliman suguiden mal.
14 Muga oli, miše tuliži todeks Jumalan sanankandajan Isaijan sanad:
15
— Zavulonan ma i Neffaliman ma
meren tel, Jordanan taga,
verhan rahvahan Galileja —
16 pimedas olii rahvaz
nägišti suren lämoin.
Nenile, ked eliba pimedas surman mas,
hoštaškanzi lämoi.
17 Neciš aigaspäi Iisus zavodi opeta: «Käraukatoiš grähkišpäi, sikš ku taivhan valdkund om lähenu!»
18 Konz Iisus astui Galilejajärven randadme, hän nägisti kaks' velled: Simonan, kudamb kuctihe völ Petr, i Andrejan. Hö laskiba verkoid järvhe, sikš ku oliba kalanikad.
19 Iisus sanui heile: «Astkam minunke, minä tegen teid mehiden kalanikoikš.»
20 Hö sid'-žo jätiba verkod i läksiba Iisusanke.
21 Asttes edemba Iisus nägišti völ kaks' velled, Jakovan i Joannan, Zevedejan poigad. Hö oliba venehes ičeze tatanke Zevedejanke verkoid kohendamas. Iisus kucui heid-ki.
22 Hö sid'-žo jätiba venehen da tatan i läksiba Iisusanke.
23 Sid' Iisus käveli kaikjal Galilejas. Hän openzi suimpertiš, saneli hüväd vestid taivhan valdkundan polhe i tegi tervhikš mehid kaikiš heiden kibuišpäi i läžundoišpäi.
24 Vestid hänen polhe tuliba kaikjale Siriaha-ki. Hänennoks todihe kaikid läžujid: keda mokičiba erazvuiččed kibud, keda pahad henged, keda ičhine peksi, mugažo ičeze kibul läžujid, i hän tegi heid tervhikš.
25 Hänen jäl'ghe astui sur' rahvazkogo. Hö oliba tulnuded Galilejaspäi i Kümnen lidnan tahospäi, Jerusalimaspäi i Judejaspäi, mugažo Jordanjogen toižel randalpäi.
1 Konz Iisus nägišti suren rahvazkogon, hän libui mägele. Hän ištuihe i openikad tuliba hänennoks.
2 Hän zavodi pagišta i openzi heid muga:
3
«Ozavad oma gol'l'ad hengel:
hö eläškandeba taivhan valdkundas.
4 Ozavad oma voikajad:
Jumal tüništoitab heid.
5 Ozavad oma tirpajad:
heiden linneb kaik ma.
6 Ozavad oma tozioiktusen näl'gäs olijad:
heid sötaškatas külläks.
7 Ozavad oma armahtajad:
heid-ki armahtadas.
8 Ozavad oma puhtazsüdäimeližed:
hö nägištaba Jumalan.
9 Ozavad oma kožmusensauvojad:
heid kucuškatas Jumalan lapsikš.
10 Ozavad oma ned, keda kükstas tozioiktan elon tagut:
hö eläškandeba taivhan valdkundas.
11 Ozavad olet tö, konz teid minun tagut lajidas, kükstas i konz teiden polhe kelhil sanoil pagištas kaiked pahad.
12 Ihastugat, ilostugat, sikš ku pauk, kudamban tö sat taivhas, om sur'. Mugažo kükstihe Jumalan sanankandajid, kudambad eliba edel teid.»
13 «Tö olet man sol. No ku sol kadotab magun, ka mi tegeb sen solakahaks? Se ei kožu nikuna: se tactas, i mehed polgetaba sen jaugoil.
14 Tö olet mirun lämoi. Lidn, kudamb seižub mägen ocal, ei voi peittas.
15 Ei pangoi viritadud lampad astijan alle, a pandas lampanpidimehe. Siloi lämoi palab kaikile pertiš olijoile.
16 Muga palagaha teiden-ki lämoi mehile, miše hö nägižiba teiden hüväd tegod i ülenzoitaižiba teiden Tatad, kudamb om taivhas.»
17 «Algat lugekoi, miše minä olen tulnu käskištod i Jumalan sanankandajiden kirjutusid murendamha. En minä ole tulnu murendamha, vaiše täutmaha.
18 Todeks sanun teile: kuni oma taivaz i ma, käskištospäi ei kado ni üks' kirjam, ni üks' čokim edel, ku kaik muga linneb.
19 Ken murendab miččen-ni käskön, eskai kaikid penemban-ki, i ninga opendab, händast kucuškatas kaikid penembaks taivhan valdkundas. No se, kudamb eläb käskišton mödhe i ninga opendab, kucuškatas taivhan valdkundas kaikid surembaks.
20 Minä sanun teile: ku tö et eläškakoi Jumalan tahton mödhe paremba mi käskištonopendajad i farisejad, ka et päzugoi taivhan valdkundaha.»
21 «Tö tedat, miše jo ezitatoile oli sanutud: ‘Ala riko.’ Ken rikob, maksab sudad.
22 No minä sanun teile: kaikutte, ken uhtei käregandeb vellen päle, maksab sudad. Mugažo kaikutte, ken sanub ičeze vellele: ‘Voi sinä hagopä’, maksab Nevondkundan sudad, i ken sanub: ‘Voi sinä urad’, maksab adun lämoid.
23 Ku sinä ved altarile lahjad, i sigä johtutad, miše vellel om midä-se sindai vasthapäi,
24 ka jäta lahj altarin edehe i mäne edel latte vellenke. Sen jäl'ghe mäne vemha lahj altarile.
25 Ku ken-ni sudiše sinunke, latte teramba, konz hänenke völ oled astmas sudha. Muite hän andab sindai sudjan käzihe, i sudj andab sindai varjoičijale, i muga sindai tactas türmha.
26 Todeks sanun sinei: sigäpäi sinä ed lähte, kuni ed maksa kaiked jäl'gmäižehe kodrantahasai.»
27 «Tö tedat, miše ezitatoile oli sanutud: ‘Ala magada verhan akanke.’
28 No minä sanun teile: kaikutte, kudamb kacub naižehe himonke, om südäimes jo magadanu hänenke.
29 Ku sinun oiged sil'm veb sindai grähkähä, ratkaida se i taci laptaha. Ved' sinei linneb paremb, miše sinä kadotad vaiše ühten palan hibjaspäi, mi kaik sinun hibj tactas adhu.
30 Ku sinun oiged käzi veb sindai grähkähä, čapa se i taci laptaha. Ved' sinei linneb paremb, miše sinä kadotad vaiše ühten palan hibjaspäi, mi kaik sinun hibj tactas adhu.
31 Om mugažo sanutud: ‘Ku mužik tahtoib erigata ičeze akaspäi, hänele tarbiž antta akale erigoituzbumag.’
32 No minä sanun teile: kaikutte kudamb tacib ičeze akan, a ak ei olend vedelusen, hän ajab händast verhan mužikannoks. I ken naib mužikan tactud akal, hän magadab toižen mužikan akanke.»
33 «Tö völ tedat, miše jo ezitatoile oli sanutud: ‘Ala kelasta, ku andad vahvan sanan’ i ‘Pidä vahvas sana, kudamban oled Ižandale andnu.’
34 No minä sanun teile: Algat nikonz vahvištoitkoi ičetoi sanoid — ei taivhan kal't, sikš ku se om Jumalan valdsija,
35 ei man kal't, sikš ku nece om hänen jaugoiden alanduz, ei Jerusaliman kal't, sikš ku nece om suren kunigahan lidn.
36 Ala vahvištoita sanoid ičeiž pän kal't, sikš ku sinä iče ed voi tehta üht-ki hibust mustaks vai vauktaks.
37 Konz pidab vahvištoitta sanad, sanugat vaiše: ‘Ka’ vai ‘Ei.’ Enamb om jo pahaspäi.»
38 «Teile om sanutud: ‘Sil'm sil'mäs, hambaz hambhas.’
39 No minä sanun teile: algat vastustagoi pahad. A ku ken-se löb sindai oiktaha modpoliškoho, kända hänele hur-ki.
40 Ku ken-se tahtoib sudan kal't otta sinai alembaižen soban, anda hänele pälembaine-ki.
41 Ku ken-se käskeb astta hänenke virstan, mäne kaks'.
42 Anda sille, ken sinai pakičeb, ala käraute sel'gäl sille, ken tahtoib otta sinai velgha.
43 Teile om sanutud: ‘Armasta ičeiž lähembašt i ala navedi ičeiž vihanikad.’
44 No minä sanun teile: Armastagat ičetoi vihanikoid, blahoslovigat nenid, ked pakičeba teiden päle Jumalan vihad, tehkat hüväd teiden vihanikoile i loičkat neniden polhe, ked mokičeba i kükseba teid.
45 Siloi tö olet teiden taivhaližen Tatan lapsed. Hän andab päiväižele nousta kut hüvile, muga pahoile-ki i oigendab vihman kut tozioiktoile, muga jumalatomile-ki.
46 Ku tö armastat nenid, ked armastaba teid, miččen paukan völ varastat? Ei-ik muga tehkoi pahad maksunkeradajad-ki?
47 Ku tö sanut tervhensanoid vaiše teiden läheližile, midä sid' om mugošt? Ei-ik muga tehkoi ned-ki, ked ei tuntkoi Jumalad?
48 Olgat tö-ki hüväd kaikes, muga kut om hüvä teiden taivhaline Tat.»
1 «Kackat, algat abutagoi gollile rahvahan edes vaiše sen täht, miše hö nägižiba teid, ika et sagoi paukad taivhaližes Tataspäi.
2 I konz abutad gollile, ala torda torvehe, kut tegeba koiverdelijad suimpertiš i irdal, miše mehed kitäižiba heid. Todeks sanun teile: hö oma sanuded jo ičeze paukan.
3 No konz sinä abutad gollile, algha sinun hur käzi tekoi, midä oiged käzi tegeb,
4 miše sinun hüvä tego oliži peitos. Sinun Tat, kudamb nägeb sen-ki, mi om peitos, andab sinei paukan kaikiden edes.
5 Konz loičed, ala ole kuti koiverdelijad. Hö tahtonke seižuba suimpertiš i tesaril loičmas, miše heid nägižiba toižed mehed. Todeks sanun teile: hö jo oma sanuded paukan.
6 No konz sinä loičed, mäne pertin südäimehe, saupta uks' i sid' loiče Tataleiž, kudamb om peitos. Sinun Tat, kudamb nägeb sen, mi om peitos, andab sinei paukan kaikiden edes.
7 Konz loičet, algat pal'patagoi kut ned, ked ei tuntkoi Jumalad. Hö meletaba, miše heid paremba kulištadas, ku hö sanuba äi sanoid.
8 Algat olgoi heiden vuiččed. Teiden Tat tedab, midä teile tarbiž jo edel sidä, konz tö hänel pakičet.
9 Sikš loičkat muga:
— Meiden taivhaline Tatam!
Olgha pühä sinun nimi.
10 Tulgha sinun valdkund.
Tehkahas kaik sinun tahton mödhe
täl-ki mal, kut taivhas.
11 Anda meile tämbei
meiden jogapäiväine leib.
12 I pästa meile meiden velgad,
kut mö-ki pästam
meiden velgnikoiden velgad.
13 Ala ve meid manitushe,
no päzuta meid pahaspäi.
Sinun om vald i vägi i korged arv
kaiken i igäks. Amin'.
14 Ku tö prostit mehile heiden pahad tegod, ka teiden taivhaline Tat prostib teiden pahad tegod.
15 No ku tö et prostigoi mehile heiden pahoid tegoid, ka teiden Tat-ki ei prosti teiden pahoid tegoid.
16 Konz pühütat, algat tehkoi muiktad modod, muga kut koiverdelijad. Hö tegeba ičeze modon höšakoks, miše kaik homaičižiba heiden pühütandad. Todeks sanun teile: hö oma jo sanuded ičeze paukan.
17 A konz sinä pühütad, sugi pä i peze mod.
18 Siloi sinun pühütandad ei nägištagoi mehed, vaiše sinun Tat, kudamb om peitos. Sinun Tat, kudamb nägeb sen-ki, mi om peitos, andab sinei paukan kaikiden edes.»
19 «Algat kerakoi ičeletoi elod man päl. Tägä kojeg i roste söba sen, i varghad tungesoiš pert'he i vargastaba.
20 Kerakat elod taivhaze. Sigä kojeg i roste ei sögoi sidä, i varghad ei voigoi tunktas südäimehe i vargastada.
21 Kus oma teiden kal'huded, sigä linneb teiden südäin-ki.
22 Sil'mäd om hibjan lamp. Ku sinun sil'mäd oma tervhed, ka kaik sinun hibj-ki linneb täuz' lämoid.
23 No ku sinun sil'miš om mitte-ni viga, ka kaik sinun hibj linneb pimedas. I ku se lämoi, kudamb sinus om, om pimed, ka mitte opak om siloi nece pimed!
24 Niken ei voi služida kahtele ižandale. Ku hän ei navedi üht, ka tošt armastab; ku hän ühthe tartub, ka tošt hondostab. Teil ei voi ühtel aigal olda kaht ižandad: Jumalad i bohatust.»
25 «Sen täht minä sanun teile: algat holdugoi ičetoi henges, siš midä söižit i joižit, algat holdugoi ičetoi hibjas, midä panda päle. Ei-ik heng ole enamb mi söm', a hibj enamb mi sobad?
26 Kackat taivhan linduihe: hö ei semekoi, ei rahngoi, ei pangoi varha, i teiden taivhaline Tat sötab niid. Ved' tö olet arvokahambad mi lindud!
27 Ken teišpäi voib holil pidenzoitta ičeze elod vaiše ühteks-ki käzivardeks?
28 Mikš tö holdut sobiš? Kackat pöudon änikoihe, kut ned kazvaba maspäi: ned ei rakoi i ei kezerkoi.
29 Minä sanun teile: ved' Solomon-ki kaikes hoštoteses ei olend sädatadud muga, kut kaikutte niišpäi.
30 I ku Jumal ninga sobitab heinän, kudamb tämbei kazvab normel, a homen linneb tactud päčhe, ka sidä enamban hän sobitab teid, vähäuskojad!
31 Ka algat holdugoi i algat sanugoi: ‘Midä mö söškam?’ vai ‘Midä mö joškam?’ vai ‘Kuspäi mö sam sobid?’
32 Kaiken necen eciba Jumalad tundmatomad rahvahad. Teiden taivhaline Tat tedab, miše kaiked necidä teile tarbiž.
33 Ezmäi pangat kaik vägi, miše eläda Jumalan valdkundas i hänen tozioiktan tahton mödhe, siloi tö sat kaiken necen-ki.
34 Algat holdugoi homnižes päiväs, se iče pidäškandeb hol't ičesaze. Migo päiväle täudub ičeze holid.»
1 «Algat sudigoi, siloi teid-ki ei sudiškakoi.
2 Muga kut tö sudit, muga sudiškatas teid-ki, i miččel märal tö märičet, sil teile-ki märitaškatas.
3 Kut sinä näged murdoižen vellen sil'mäs, a ed homaiče ičeiž sil'mäs part?
4 Kut void vellele sanuda: ‘Anda-ške, minä heitän murdoižen sinun sil'mäspäi,’ ku ičeiž sil'mäs om parz'?
5 Sinä koiverdelii! Heitä ezmäi parz' ičeiž sil'mäspäi, vaiše siloi nägištad, kut heitta murdoine vellen sil'mäspäi.
6 Algat antkoi koirile sidä, mi om pühä, miše ned ei pördaižihe i ei rebitaiži teid. Algat tackoi hel'mid sigoiden edehe, miše ned ei polgetaiži niid.»
7 «Pakikat, i teile anttas. Eckat, i tö löudat. Kolkotagat, i teile avaitas.
8 Sikš ku kaikutte pakičii sab, ecii löudab, i kolkotajale avaitas.
9 Ved' niken teišpäi ei anda poigale kived, ku hän pakičeb leibäd,
10 vai küd, ku hän pakičeb kalad!
11 I ku tö, pahad mehed, mahtat antta ičetoi lapsile hüvid lahjoid, ka sidä enamban teiden taivhaline Tat andab hüväd nenile, ked necidä hänel pakičeba.
12 Kaiken, min tahtoit, miše mehed tegižiba teile, tehkat tö-ki heile. Siš om käskišton i sanankandajiden kirjutusiden jüvä.
13 Mängat südäimehe ahthan verajan kal't. Äjad mäneba levedan verajan kal't i levedad tedme, no se veb igähižihe mokihe,
14 sikš miše ahtaz om se verai i kaid se te, kudamb veb eloho, i vaiše harvad löudaba sidä.»
15 «Varaikat tühjid sanankandajid. Hö tuleba teidennoks lambhiden nahkas, no südäimes hö oma pit'khambazhändikahad.
16 Heid tö tundištat heiden satusišpäi. Ved' ei voi vinmarjad poimda ogahpenzhaspäi, a ogahheinäspäi ei voi sada smokvid.
17 Hüvä pu andab hüvän satusen, hond pu — pahan.
18 Ei voi hüvä pu toda pahad, vai hond pu toda hüväd satust.
19 Kaikutte pu, kudamb ei to hüväd satust, čaptas i tactas lämoihe.
20 Ka tühjid sanankandajid-ki tö tundištat heiden satusišpäi!
21 Ei kaikutte, kudamb sanub minei ‘Ižand, Ižand,’ päzu taivhan valdkundaha. Sinna päzub vaiše se, ken tegeb kaiken minun taivhaližen Tatan tahton mödhe.
22 Äjad sanuškandeba minei sil päiväl: ‘Ižand, Ižand! Em-ik mö sanelnugoi sinun nimes vestid Jumalaspäi, sinun nimes mö küksim pahoid hengid i sinun nimes tegim äi surid tegoid.’
23 No siloi minä sanun teile: ‘En tunde teid. Mängat tägäpäi, pahantegijad!’»
24 «Kaikuččen, ken kuleb nene minun sanad i tegeb niiden mödhe, minä lugeškanden melekahaks meheks, kudamb lendi ičeze pertin kivimale.
25 Vihmuškanzi, ližavezi libuškanzi, i kova tullei lujas puhuškanzi pertin päle, no se ei lanktend, sikš ku sen alandusen oli kivi.
26 Kaikutte, ken kuleb nene minun sanad, no ei tege niiden mödhe, om kuti meletoi mez', kudamb lendi ičeze pertin letkele.
27 Vihmuškanzi, ližavezi libuškanzi, i kova tullei lujas puhuškanzi pertin päle, i se lanksi i kogonaze mureni.»
28 Konz Iisus oli lopnu ičeze paginan, rahvazkogo čududelihe hänen opendushe.
29 Hän openzi muga kut se, kenel om vald opeta, a ei kut käskištonopendajad da farisejad.
1 Konz Iisus tuli alahaks mägelpäi, sur' rahvazkogo astui hänenke.
2 Hänennoks tuli siloi üks' prokazas läžui. Mez' kumarzihe mahasai hänen edehe i sanui: «Ižand! Ku sinä tahtoid, ka void puhtastada mindai.»
3 Iisus oigenzi käden, kosketi mest i sanui: «Minä tahtoin. Tehte puhthaks.» Mez' sid'-žo puhtastihe prokazaspäi.
4 Iisus sanui hänele: «Kacu, nikenele ala sanu neciš. Mäne vaiše, ozutade papile i ve lahj, kudamban om käsknu Moisei. Nece todištab heile, miše sinä oled terveh.»
5 Konz Iisus tuli Kapernaumha, üks' sadanpämez' tuli hänennoks, pakiči hänel abud
6 i sanui: «Ižand, minun käskabunik läžub kodiš ičeze kibus i lujas mokičese.»
7 Iisus sanui: «Minä tulen i tegen händast tervheks.»
8 No sadanpämez' sanui: «Ei, ižand, minä en ole mugoine arvokaz, miše sinä tuližid minun katusen alle. Sanu vaiše sana, i minun käskabunik tegese tervheks.
9 Minä iče-ki kundlen toižiden käsköid i käsken saldatoile. Konz sanun erasele: ‘Mäne’, ka hän mäneb, a toižele: ‘Tule’, ka hän tuleb, i minun käskabunikale: ‘Tege nece’, ka hän tegeb.»
10 Kulištades necen Iisus čududelihe i sanui hänenke olijoile: «Todeks sanun teile: Ningošt uskondad minä en vasttand Izrail'as-ki.
11 Minä sanun teile, miše äjad tuleba päivnouzmpolespäi i päivlaskmpolespäi, i mäneba longile ühtes Avraamanke, Isakanke i Jakovanke taivhan valdkundas.
12 No nenid, kudambile sündundan kal't pidaiži päzuda sinna, taciškatas pimedaha. Sigä voiktas i kirskutadas hambhil.»
13 Sid' Iisus sanui sadanpämehele: «Mäne. Olgha sinei muga kut uskod.» Necen aigan käskabunik tegihe tervheks.
14 Iisus mäni Petran kodihe i nägišti, miše hänen anop' läžub sures žarus.
15 Iisus kosketi händast kädes, i žar läksi hänespäi. Ak libui sijaspäi i zavodi adivoičetada heid.
16 I konz tuli eht, Iisusannoks todihe äi mehid, kudambid mokičiba pahad henged. Hän küksi sanal pahad henged heišpäi i tegi kaik läžujad tervhikš.
17 Muga tegihe todeks se, miš oli sanutud Jumalan sanankandajan Isaijan kirjas:
— Hän oti ičeze päle meiden läžundad,
kandoi meiden kibud.
18 Konz Iisus nägišti, kut äi rahvast om hänes ümbri, hän käski [openikoile] ehtatadas toižele randale.
19 Üks' käskištonopendai tuli siloi hänennoks i sanui: «Opendai, minä lähten sinunke, hot' kuna sinä läksižid.»
20 Iisus sanui hänele: «Reboil oma urud, taivhan linduil pezad, no Mehen Poigal ei ole sijad, kuna pä voiži kumarta.»
21 Toine mez', üks' hänen openikoišpäi, sanui hänele: «Ižand, anda ezmäi minei kävuda mahapanmaha tatain.»
22 No Iisus sanui hänele: «Astu minunke! Anda kollijoile mahapanda heiden kollijoid.»
23 Iisus ištuihe veneheze i hänen openikad oliba hänenke.
24 Järvel libui ühtnägoi kova torok. Lainhed löiba üliči venehen laidoid, a Iisus magazi.
25 Siloi openikad tuliba hänennoks i noustatiba sanuden: «Ižand, päzuta meid, mö uptam!»
26 «Mikš tö muga varaidat, vähäuskojad!» — Iisus sanui. Sid' hän nouzi i kel'di tulleid i lainhid, i tegihe lujas tün'.
27 Mehed čududelihe i saneliba: «Mitte nece mez' om? Händast kundleba eskai tullei i lainhed.»
28 Konz Iisus tuli toižele randale Gergesan maha, hänele vastha tuli kaks' mest, kudambad eliba kal'l'kaumoiš. Heiš oliba pahad henged. Hö oliba mugomad äredad, miše niken ei voind kävuda necidä tedme.
29 Hö kidastiba: «Midä sinä meišpäi tahtoid, Iisus, Jumalan Poig? Oled-ik tulnu tänna mokičemha meid edel aigad?»
30 Edahan heišpäi paimenzihe sur' sigoiden kogo.
31 Pahad henged pakičeškanziba Iisusad: «Ku küksed meid, ka oigenda nenihe sigoihe.»
32 «Mängat» — Iisus sanui. Siloi pahad henged läksiba mehišpäi i loihe sigoihe, i kaik sigoiden kogo tacihe mürkas randaspäi järvhe i upsi.
33 Sigoiden paimned pästiba pagod. Hö tuliba lidnaha i starinoičiba, kut kaik oli i midä oli tehnus nenile, kenes eliba pahad henged.
34 Siloi kaik läksiba lidnaspäi Iisusale vastha. Konz hö nägištiba händast, hö pakičeškanziba händast lähtta heiden elotahospäi.
1 Iisus mäni veneheze, ehtatihe järves päliči i tuli kodilidnaha.
2 Sigä mehed toiba hänennoks ičeze kibus läžujan, kudamb venui sijal. Konz Iisus nägišti, kut vahvas hö uskoba hänehe, hän sanui ičeze kibus läžujale: «Ala varaida, poigaižem, sinun grähkäd om pästtud.»
3 Erased käskištonopendajad sanuiba siloi ičeksaze: «Hän nagrab Jumalad.»
4 No Iisus tundišti, miš hö meletaba, i sanui: «Mihe teiden südäimiš oma pahad meletused?
5 Mi om kebnemb sanuda: ‘Sinun grähkäd om pästtud,’ vai: ‘Libu i kävele’?
6 No miše tö tedaižit: Mehen Poigal om vald man päl pästta grähkäd» — hän sanui nügüd' ičeze kibus läžujale — «libu, ota ičeiž magaduzsija i mäne kodihe.»
7 I mez' libui, [oti ičeze magaduzsijan] i läksi kodihe.
8 Necen nägištades kaik čududelihe i ülenzoitiba Jumalad, kudamb oli andnu mehile mugoman valdan.
9 Iisus läksi lidnaspäi i astui siriči sijad, kus keratihe rahvahaspäi maröunan maksuid. Sigä hän nägišti ištmas mehen, kudamb kuctihe Matvejaks. Iisus sanui hänele: «Astu minunke,» — i hän libui i läksi Iisusanke.
10 Sid' Iisus oli longid sömäs hänen kodiš. Sinna tuli mugažo äi maksunkeradajid i grähkhižid, i hö söiba Iisusanke i hänen openikoidenke.
11 Necen nägištades farisejad sanuiba Iisusan openikoile: «Mihe teiden opendai söb i job ühtes maksunkeradajidenke i grähkhižidenke?»
12 Iisus kulišti necen i sanui: «Tervhile ei tarbiž lekarid, vaiše läžujile.
13 Mängat i meletagat, midä nene sanad znamoičeba: ‘Minä en tahtoi lahjad, a tahtoin, miše tö armahtaižit toine tošt.’ Minä en tulend kucmaha tozioiktoid, a tulin kucmaha grähkhižid käraudamhas Jumalaha.»
14 Sid' Joannan openikad tuliba Iisusannoks. Hö sanuiba: «Mikš mö i farisejad pühütam paksus, a sinun openikad ei pühütagoi?»
15 Iisus sanui heile: «Ved' ei voigoi sajan adivod olda pahoiš meliš, kuni ženih om heiden keskes! Völ tuleb se-ki aig, konz ženih ottas heišpäi, i siloi hö pühütaškandeba.
16 Niken ei ota udes kanghaspäi paikad hudraha sobaha. Mugoine paik ištuse i rebitab soban, i reig linneb völ suremb.
17 I niken ei vala ut vinad vanhoihe nahkastijoihe. Ved' siloi nahk rebineb, vin valase maha i astijad travišoiš. Ei, uz' vin valetas uzihe nahkastijoihe. Siloi molembad kaičesoiš.»
18 Konz Iisus völ pagiži heile, sinna tuli üks' pämez'. Hän kumarzihe mahasai Iisusan edehe i sanui: «Minun tütrut om kolnu vaiše, no tule i pane käzi hänen päle, ka hän eläbzub.»
19 Iisus libui i läksi mehenke, i openikad mäniba hänenke.
20 Siloi Iisusaha läheni tagapäi eraz naine, händast mokiči jo kaks'toštkümne vot verenvodand. Hän kosketi Iisusan sobanagjad.
21 Hän siloi meleti: «Ku vaiše voižin kosketada hänen sobad, minä tegižimoi tervheks.»
22 Iisus kärauzihe, nägišti naižen i sanui: «Ala varaida, tütrudem, sinun uskond tegi sindai tervheks.» Neciš aigaspäi naine tegihe tervheks.
23 Konz Iisus tuli pämehen pert'he i nägišti mehid, kudambad vändiba soitoižil, i nägišti voikajan rahvazkogon,
24 hän sanui: «Mängat tägäpäi! Neičukaine ei ole kolnu, hän magadab.» Händast nagraškatihe.
25 No konz rahvaz oli kükstud, Iisus mäni pert'he i oti neičukaižen kädes, i neičukaine libui.
26 Vestid neciš tuliba kaikjale sille tahole.
27 Konz Iisus läksi sigäpäi, hänen jäl'ghe läksiba kaks' sogedad. Hö kidastiba: «Armahta meid, Iisus, Davidan Poig!»
28 Konz Iisus mäni pert'he, sogedad tuliba sinna hänennoks. Iisus küzui: «Uskot-ik tö, miše minä voin tehta sen?» «Uskom, Ižand!» — hö sanuiba.
29 Siloi hän kosketi heiden sil'mid i sanui: «Olgha teile muga, kut tö uskot,»
30 i heiden sil'mäd avaižihe. Iisus sanui heile kovas: «Kackat, miše niken neciš ei tedištaiži.»
31 No lähttes sigäpäi hö saneliba vestid hänen polhe kaikjal sil tahol.
32 Konz nene mehed oliba lähtmas, Iisusannoks todihe keletoi mez', kudamban mokiči paha heng.
33 Iisus küksi pahan hengen hänespäi, i keletoi pagižeškanzi. Rahvaz čududelihe i sanuiba: «Mugošt nikonz ei nähtud Izrail'as.»
34 No farisejad sanuiba: «Hän kükseb pahoid hengid pahoiden hengiden pämehen vägel.»
35 Iisus käveli kaikiš lidnoiš i küliš. Hän openzi suimpertiš, saneli hüväd vestid taivhan valdkundan polhe i tegi tervhikš mehid kaikiš kibuišpäi i läžundoišpäi.
36 Konz hän nägi rahvazkogon, hänele tegihe žal' heid, sikš miše hö oliba väzunuded i abutomad, kut lambhad paimneta.
37 Siloi hän sanui ičeze openikoile: «Villäd om äi, no rahnojid vähä.
38 Sikš loičkat villän Ižandale, miše hän oigendaiži radnikoid rahnmaha.»
1 Iisus kucui kaks'toštkümne openikad ičezennoks i andoi heile valdan küksta paganoid hengid i tehta tervhikš mehid kaikiš kibuišpäi i läžundoišpäi.
2 Täs oma neniden kahtentoštkümnen apostolan nimed: ezmäi Simon, toine nimi hänel oli Petr, i hänen vel'l' Andrei, Zevedejan poigad Jakov i Joan,
3 Filip i Varfolomei, Foma i maksunkeradai Matvei, Alfejan poig Jakov, i Levvei, kudamban toine nimi oli Faddei,
4 Simon Kananit i Juda Iskariot, kudamb möhemba möi Iisusan.
5 Iisus oigenzi matkha nene kaks'toštkümne openikad i käski heile: «Algat mängoi verhiden rahvahidennoks i nimiččehe Samarian lidnaha.
6 A mängat paremba Izrail'an rahvahan segoinuziden lambhidennoks
7 i sanelgat: ‘Taivhan valdkund om läz.’
8 Tehkat tervhikš läžujid, eläbzoitkat kollijoid, puhtastagat prokazas läžujid i kükskat pahoid hengid. Tö et maksnugoi nimiš, ka antkat-ki maksuta.
9 Algat otkoi varha vöhö kuldad, hobedad i vasked,
10 algat otkoi kerdale šaugud, tošt paidad, algat otkoi kengid i kalud. Radnik maksab, miše händast söttas.
11 Konz tulet miččehe-ni lidnaha vai külähä, tedištagat, ken sigä om arvokaz, i jägat hänennoks elämaha, kuni tuleb aig lähtta sigäpäi.
12 Konz tulet pert'he, toivotagat sen eläjile tervhut i kožmust.
13 Ku se pert' maksab sidä, tulgha teiden toivotadud kožmuz heile. Ku se ei maksa necidä, pörkahas teiden toivotuz tagaze teile.
14 Ku teid miččes-ni pertiš vai lidnas ei vastkoi i teiden sanoid ei kundleškakoi, lähtkat sigäpäi i pudištagat pölü jaugoišpäi.
15 Todeks sanun teile: Sodoman i Gomorran male linneb kebnemb sudanpäivän, mi necile lidnale.»
16 «Minä oigendan teid kuti lambhid händikahiden keskhe. Olgat melekahad kuti madod, i puhthad kuti kühkjaižed.
17 Olgat herkhil, sikš miše mehed veba teid sudha i löškandeba teid suimpertiš.
18 Teid veškatas valdanpidäjiden i kunigahiden edehe minun tagut todištamha heile i nenile, ked ei tuntkoi Jumalad.
19 No konz teid anttas valdanpidäjiden käzihe, algat holdugoi siš, kut i midä pagišta, sikš miše teile sil aigal anttas kut i midä sanuda.
20 Tö et pagižeškakoi iče, teiš pagižeškandeb teiden Tatan Heng.
21 Vel'l' andab ičeze vellen surmita, tat lapsen, i lapsed libuba ičeze kazvatajid vasthapäi i surmičeškandeba heid.
22 Kaik kandaškandeba teiden päle vihan minun nimen tagut, no ken tirpaškandeb lophusai, päzub.
23 Ku ühtes lidnaspäi teid kükseškatas, pagekat toižhe. Todeks sanun teile: tö et ehtkoi kävuda kaikiš Izrail'an lidnoiš, konz Mehen Poig jo tuleb.
24 Openik ei ole arvol korktemba ičeze opendajad i käskabunik ičeze ižandad.
25 Täudub openikale, ku hänele linneb muga kut opendajale, a käskabunikale kut ižandale. Ku pertin ižandan kuctas Vel'zevul, ka sidä enamban muga kuctas hänen kodinikoid!
26 Algat varaikoi mehid. Ei ole nimidä peittud, mi ei tuliži sil'mnägubale, ei ole nimidä peitolišt, mi ei tegižihe kaikile tetabaks.
27 Min minä sanun teile pimedas, se sanugat päivänvauktal, i min kulištat vaiše šuhaidusen korvha, se tö sanelgat katusilpäi.
28 Algat varaikoi nenid, kudambad rikoba hibjan, no ei voigoi rikta henged. Varaikat teramba händast, kudamb voib hengen i hibjan surmita adus.
29 Ühtes grošas voib ostta kaks' paskačud, no ni üks' niišpäi ei lankte maha, ku teiden Tat ei tahtoi necidä.
30 Kaik teiden hibused-ki päs om lugetud.
31 Algat varaikoi. Ved' tö olet arvokahambad, mi kaik paskačud.»
32 «Ken sanub rahvahan edes, miše hän om minun läheline, sidä minä-ki sanun minun läheližeks minun Tatan edes, kudamb om taivhas.
33 No ken rahvahan edes sanub, miše hän ei ole minun, ka sidä minä-ki en sanu minun läheližeks minun Tatan edes taivhas.
34 Algat lugekoi, miše minä olen tulnu man päle tomha kožmust da mirud. Minä en tulend tomha kožmust, vaiše suren veičen.
35 Minä olen tulnu libutamha poigan tatan päle, tütren maman päle i millän anopen päle.
36 Mehen vihanikoikš tegesoiš hänen kodinikad.
37 Ken armastab ičeze tatad vai mamad enamb mi mindai, ei kožu minei, i ken armastab ičeze poigad vai tütärt enamb mi mindai, ei kožu minei.
38 Ken ei ota ičeze ristad i ei astu minun jäl'ghe, ei kožu minei.
39 Ken tahtoib kaita ičeze henged, ka kadotab sen, no ken ičeze hengen minun täht kadotab, ka kaičeb sidä.
40 Ken vasttab teid, vasttab mindai, i ken vasttab mindai, vasttab händast, ken om mindai oigendanu.
41 Ken vasttab Jumalan sanankandajan sikš, miše hän om Jumalan sanankandai, sab Jumalan sanankandajan paukan, i ken vasttab tozioiktan mehen sikš, miše hän om tozioiged, sab tozioiktan mehen paukan.
42 I ken andab ühtele-ki neniš penišpäi kauhaižen vilud vet vaiše sikš, miše hän om minun openik — todeks sanun teile: hän ei jä paukata.»
1 Konz Iisus oli andnu kaik nene nevondad kahteletoštkümnele openikale, hän läksi toižihe sen tahon lidnoihe opendamha i sanelemha hüväd vestid.
2 Konz Joan kulišti türmas Hristosan tegoiden polhe, hän oigenzi kaht ičeze openikad
3 küzumaha: «Oled-ik sinä se, kudambale pidab tulda, vai tarbiž-ik meile varastada tošt?»
4 Iisus sanui heile: «Mängat i sanugat Joannale, midä kulet i näget:
5
Sogedad saba nägun i rambičijad käveleba,
prokazas läžujad puhtastasoiš i kurdhod kuleba,
kollijad eläbzuba i gol'l'ad kuleba hüvän vestin!
6 Ozav om se, ken ei hül'gäida uskondad minuhu.»
7 Konz Joan Valatajan openikad läksiba, Iisus pagižeškanzi rahvahale Joannan polhe. «Midä tö mänit kacmaha rahvahatomha maha? Rogod-ik, kudambad tullei likutab?
8 Vai midä mänit kacmaha? Čomin sädatadud mest-ik? Ei, ken čomin sädase, sen tö löudat kunigahan kodiš!
9 Vai midä mänit kacmaha? Ei-ik Jumalan sanankandajad? Ka, minä sanun teile: hän om enamb mi Jumalan sanankandai.
10 Hän om se, kenen polhe om sanutud Pühiš Kirjutusiš:
— Minä oigendan vestinkandajan edel sindai,
hän vaumištab ten sinun edes.
11 Todeks sanun teile: kaikes rahvahan rodus ei olend nikeda surembad Joan Valatajad, no taivhan valdkundas kaikid penemb-ki om suremb mi hän.
12 Joan Valatajan päivišpäi i neche aighasai taivhan valdkundad vaste libudas toraha, i libujad tahtoiba vägel tabata sidä ičeleze.
13 Kaik Jumalan sanankandajad i käskišt Joannahasai oma endustanuded necen valdkundan polhe,
14 i hot' uskkat, hot' algat, Joan om-ki Ilja, kenele pidi tulda.
15 Kenel oma korvad kulda, ka se kulgaha!
16 Ka mitte nügüdläine rahvaz om? Hö oma kuti lapsed, kudambad ištuba irdal i kidastaba ičeze sebranikoile,
17 sanuden: ‘Mö vändim teile fleital, no tö et kargaidanugoi. Mö laskim teile voikuid, no tö et voiknugoi.’
18 Joan tuli, hän ei sö i ei jo, i rahvaz sanub: ‘Hänes om paha heng.’
19 Mehen Poig tuli, hän söb i job, i rahvaz sanub: ‘Mitte hän sömar' i jomar' om, maksunkeradajiden i grähkhižiden sebranik!’ No melevuz' nägub todeks melevuden tegoišpäi!»
20 Sid' Iisus lajiškanzi nenid lidnoid, kus hän oli tehnu äjid ičeze suriš tegoišpäi, sikš ku hö ei käraudanus grähkišpäi:
21 «Voi sindai, Horazin! Voi sindai, Vifsaida! Ku nene sured tegod, kudambad minä tegin teiden irdoil, olnuiži tehtud Tiras i Sidonas, niiden eläjad jo amu ribuiš i tuhkad päs oližiba käraudanus grähkišpäi.
22 Minä sanun teile: Tirale i Sidonale sudanpäivän linneb kebnemb mi teile.
23 I muga sinä, Kapernaum, libutadud taivhazesai, linned tactud surman valdkundaha. Ku sured tegod, kudambad tehtihe sinun irdoil, oliži tehtud Sodomas, se seižuiži völ tämbei-ki.
24 Minä sanun teile: Sodoman male sudanpäivän linneb kebnemb mi sinei.»
25 Necen aigan Iisus pagižeškanzi: «Minä ülenzoitan sindai, Tatam, taivhan i man Ižand, sikš ku sinä oled peitnu nene azjad melekahišpäi i openuzišpäi, a avaidanu ned lapsenmeližile.
26 Ka, Tatam, mugoine oli sinun hüvä taht.
27 Minun Tat om andnu kaiken minei, i niken toine ei tunde Poigad, vaiše Tat, i niken toine ei tunde Tatad, vaiše Poig i se, kenele Poig tahtoib avaita necen.
28 Tulgat minunnoks kaik tö, ked radat i kandat kormad. Minä andan teile lebun.
29 Otkat minun kandmine ičetoi hardjoile i opekatoiš minai: minä olen hüväsüdäimeline i kundlijaine. Muga teiden heng löudab lebun.
30 Minun kandmine om hüvä kantta i minun korm om kebn.»
1 Kerdan Iisus astui sobatan, lebupäivän, vil'l'pöudos päliči. Hänen openikoile tegihe näl'g, i hö zavodiba katkoida tähkid i söda.
2 Farisejad nägištiba sen i sanuiba Iisusale: «Kacu, sinun openikad tegeba mugošt, midä sobatan ei sa tehta.»
3 No Iisus sanui heile: «Et-ik tö olgoi lugenuded, midä David-kunigaz tegi, konz hänele i hänen mehile tegihe näl'g?
4 Hän mäni Jumalan pühäkodihe i söi leibid, kudambad oli pandud altarile, a niid söda voi vaiše papile, i ei voind hänele i hänen mehile.
5 Vai et-ik tö käskištospäi olgoi lugenuded, miše papid radaba pühäkodiš sobatan-ki, i necil murendaba sobatkäskön, no se ei ole pandud heile vigaks?
6 Sanun teile: täs om suremb mi pühäkodi.
7 Ku tö el'gendaižit nene sanad: ‘Minä en tahtoi teiden lahjoid, a tahtoin, miše tö armahtaižit toine tošt,’ ka et väritaiži oiktoid.
8 Mehen Poig om sobatan-ki ižand.»
9 Iisus läksi sigäpäi i mäni sen tahon suimpert'he.
10 Sigä oli mez', kudamban käzi oli kuivehtunu. Erased eciba, miš voiži väritada Iisusad, i küzuiba hänel: «Voib-ik sobatan tehta tervhikš?
11 Iisus sanui heile: «Ku kenel-ni teišpäi om üks' lambaz i se lankteb sobatan kopha, ka ei-ik hän tartu sihe i libuta sigäpäi?
12 No ved' mez' om arvokahamb mi lambaz. Ka, sobatan voib tehta hüväd.»
13 Sid' hän sanui mehele: «Oigenda käzi.» Mez' oigenzi ičeze käden, i se tegihe mugoižeks-žo ku oli olnu, tervheks kut toine-ki käzi.
14 No farisejad mäniba sigäpäi i zavodiba meletada, kut voiži surmita Iisusad. Konz Iisus tedišti necen polhe, hän läksi sigäpäi.
15 Iisusan jäl'ghe astui äi rahvast, i hän tegi heid kaikid tervhikš.
16 No hän ei käskend heile pagišta hänen polhe,
17 miše tuližiba todeks Jumalan sanad, kudambad hän oli sanunu ičeze sanankandajan Isaijan kal't:
18
— Naku om minun käskabunik,
kudamban olen valičenu,
minun armaz, kudamb om minei mel'he!
Minä andan hänele minun Hengen vägen,
i hän saneleškandeb rahvahile oiktust.
19 Hän ei ridleškande, ei kidastaškande,
ei voi kulištada hänen än't irdoil.
20 Hän murenut rogod ei katkaida,
küdojad tohust ei sambuta,
sihesai ku tob oiktusen vägestusehe.
21 Hänen nimehe rahvahad paneba ičeze nadejad.
22 Sid' Iisusannoks todihe mez', kudambad mokiči paha heng i kudamb sikš oli soged i keletoi. Iisus tegi händast tervheks, i soged i keletoi pagižeškanzi da nägeškanzi.
23 Kaik čududelihe i küzeliba: «Om-ik nece Hristos, Davidan poig?»
24 No konz farisejad kulištiba necen, hö sanuiba: «Vaiše Vel'zevulan, pahoiden hengiden pämehen vägel hän kükseb pahoid hengid.»
25 Iisus tezi heiden meletused i sanui heile: «Kaikutte valdkund, kudamb jagase i ridleb iče ičezenke, tühjeneb, i mugažo kaikutte lidn i kanz, kudamb iče jagase, ei voi püžuda.
26 Ku soton kükseb sotonan, ka hän ridleb iče ičezenke. Kut siloi hänen valdkund voib püžuda?
27 Ku minä küksen pahoid hengid Vel'zevulan vägel, miččel vägel kükseba niid teiden sebranikad? Ei-ik Jumalan vägel? No ku hö kükseba pahoid hengid Jumalan vägel, ka hö linneba teiden sudjin.
28 A ku minä küksen pahoid hengid Jumalan Hengen vägel, ka Jumalan valdkund tozi-ki om jo tulnu teidennoks.
29 Vai kutak ken-se voib ličtas vägekahan mehen pert'he i anastada kaiken elon? Vaiše siloi, konz sidob händast, ka hän voib anastada kaiken pertišpäi.
30 Ken ei ole minun polel, om mindai vasthapäi, i ken ei kerada minunke, hän rajadab.
31 Sen täht sanun teile: kaikutte grähk i pahad sanad pästtas mehile, no pahoid sanoid Henged vasthapäi ei pästkoi.
32 Ku ken sanub pahoid sanoid Mehen Poigad vasthapäi, hänele se grähk pästtas, no ken sanub pahoid sanoid Pühäd Henged vasthapäi, sille sidä grähkäd ei pästkoi, ei neciš mirus i ei tulijas.»
33 «Ku pu om hüvä, sen satuz-ki om hüvä, no konz pu om hond, sen satuz-ki om hond. Satusišpäi nägub mitte om pu.
34 Tö, madon lapsed, kutak tö voižit pagišta hüväd, ku iče olet pahad? Mil südäin om täuz', sen polhe su pagižeb.
35 Hüvä mez' tob südäimen aitaspäi hüväd, paha mez' pahad.
36 Minä sanun teile: kaikuččes tühjas sanas, kudamban mehed sanuba, tarbiž heile pidäda vastust sudanpäivän.
37 Sinun sanoiden tagut sindai lugeškatas oiktaks i sinun sanoiden tagut sindai lugeškatas väraks.»
38 Siloi erased käskištonopendajad i farisejad sanuiba Iisusale: «Opendai, mö tahtoim, miše sinä ozutaižid meile miččen-ni znaman!»
39 No Iisus sanui heile: «Nece paha i jumalatoi rahvaz pakičeb tundmuzznamad, no üksjaine znam, kudamban sille anttas, om Jumalan sanankandajan Jonan znam.
40 Kut Jona oli meriživatan vacas koume päiväd i koume öd, muga Mehen Poig-ki linneb man südäimes koume päiväd i koume öd.
41 Sudanpäivän Ninevian eläjad eläbzuba ühtes nügüdläižen rahvahanke i väritaba sidä. Hö kärauzihe grähkišpäi, konz Jona saneli heile Jumalan vestin, a täs teil oma surembad azjad mi Jonan aigan!
42 Suviman kunigaz-naine eläbzub i tuleb sudale ühtes necen nügüdläižen rahvahanke i väritaškandeb sidä. Hän tuli man agjaspäi kundelmaha Solomonan melekahid sanoid, a sid' ved' om enamb mi Solomon!»
43 «Konz pagan heng lähteb irdale mehespäi, se käveleb vedetomid i rahvahatomid tahoidme i ecib lebud, no ei löuda.
44 Siloi se sanub: ‘Minä pördamoi kodihe, kuspäi läksin.’ No konz hän pördase i löudab ičeze kodin tühjaks, nägištab, miše se om pühkitud i keratud,
45 siloi hän mäneb i otab ičezenke seičeme völ pahembad henged, mi iče om, i ned tuleba südäimehe i eläškandeba neciš mehes. I muga sen mehen elo lopuks tuleb völ pahembaks, mi ezmässai oli.» Muga linneb necile pahale nügüdläižele rahvahale-ki.»
46 Konz Iisus völ pagiži rahvahale, hänen mam i velled tuliba sinna. Hö seižuiba irdal i tahtoiba pagišta hänenke.
47 Eraz mez' sanui Iisusale: «Sinun mamaiž i velled seižuba irdal i tahtoiba pagišta sinunke.»
48 No Iisus sanui hänele: «Ken om minun mam? Ked oma minun velled?»
49 Hän ozuti kädel openikoihe i sanui: «Kacu, täs oma minun mam i minun velled.
50 Jogahine, ken tegeb minun taivhaližen Tatan tahton mödhe, om minun vel'l' i sizar i mam.»
1 Necen-žo päivän Iisus läksi pertišpäi, mäni järven randale i ištuihe sigä.
2 Hänes ümbri kerazihe mugoine sur' rahvazkogo, miše hänele pidi mända veneheze. Hän ištui venehes, a kaik rahvaz seižui randal,
3 i hän pagiži heile äjiš azjoiš ozoitezstarinoil. Hän sanui: «Mez' läksi semendamha.
4 I konz hän semenzi, erased semned lanksiba teverhe, i lindud tuliba i söiba jüväd.
5 Erased semned lanksiba kivimaha, kus semnile oli vähä mad. Nene semned teravas läksiba orahaižile, sikš ku ma ei olend süvä,
6 no konz päiväine paštaškanzi, orahaižed vänttuiba, i ku niil ei olend jurid, ned kuivehtuiba.
7 Erased semned lanksiba ogahheiniden keskhe, ogahhein kazvoi i täpsi orahaižid.
8 No erased semned lanksiba hüvähä maha i andoiba villän, kudamb sada, kudamb kuz'kümne, kudamb koumekümne jüväd.
9 Kenel oma korvad kulda, ka se kulgaha!»
10 Openikad tuliba Iisusannoks i küzuiba: «Mikš sinä pagižed heile ozoitezstarinoil?»
11 Iisus sanui: «Sikš, miše teile om anttud teta taivhan valdkundan peitazjoid, a heile ei.
12 Kenel om, sille anttas, i hän sab enamban mi külläks, no kenel ei ole, sil ottas se-ki, midä hänel om.
13 Minä sikš pagižen heile ozoitezstarinoil, miše hö kacten ei nähkoi, kundelten ei kulgoi i ei el'gekoi.
14 Heiš todenzub se Isaijan endustuz:
— Tö kulden kulet, no et el'gekoi,
kacten kacut, no et nähkoi.
15 Necen rahvahan südäimed oma kovidunuded.
Hö habi kuleba korvil,
i sil'mäd hö oma umbištanuded,
miše ei voiži sil'mil nähta,
ei voiži korvil kulda,
ei voiži el'geta südäimel,
i ei voiži kärautas pahaspäi,
miše minä tegižin heid tervhikš.
16 Ozakahad oma teiden sil'mäd, sikš miše ned nägeba, i teiden korvad, sikš miše ned kuleba!
17 Todeks sanun teile: äjad Jumalan sanankandajad i tozioiktad mehed tahtoiba nägištada, midä tö näget, no ei nähnugoi, i kulištada, midä tö kulet, no ei kulnugoi.»
18 «Kundelkat-žo, midä om ozoitezstarin semendajan polhe.
19 Konz ken-ni kuleb vestin taivhan valdkundan polhe i ei el'genda sidä, soton tuleb i tembaidab, mi hänen südäimehe oli semetud. Nene oma semned, kudambad oli semetud teverhe.
20 Semenduz kivimaha oma nene, ked kuleba sanan i ihastusenke sid'-žo otaba sen,
21 no hö uskoba vaiše penen pordon, sikš miše heil ei ole jurid. Konz tuleb ahtištuz vai küksend sanan tagut, hö hül'gäidaba sen kerdalaz.
22 Semenduz ogahheiniden keskhe oma nene, ked kuleba sanan, no heiš sana ei to satust, sikš miše necen elon holed i himo olda elokahan täptaba necen sanan.
23 No semenduz hüvähä maha oma nene mehed, ked kuleba sanan i el'gendaba sen. Hö toba satust: ken sada, ken kuz'kümne, ken koumekümne jüväd.»
24 Iisus sanui heile toižen ozoitezstarinan: «Taivhan valdkund om mugoine: Mez' semenzi pöudho hüvid semnid.
25 No konz kaik magaziba, tuli hänen vihanik, semenzi nižun keskhe rujoheinid i läksi sigäpäi.
26 Konz vil'l' läksi orahaižile i tähkale, rujohein-ki näguškanzi.
27 Radnikad mäniba siloi ižandannoks i sanuiba hänele: ‘Ižand, ved' sinä oled semendanu pöudho hüvid semnid! Kuspäi sid' kazvoiba nene rujoheinäd?’
28 Ižand sanui heile: ‘Sen om tehnu minun vihanik.’ Radnikad küzuiba siloi hänel: ‘Tahtoid-ik sinä, miše mö mänižim i nütkižim nene rujoheinäd?’
29 ‘En’ — hän sanui — ‘tö voit ühtes rujoheinidenke nütkta nižud-ki.
30 Kazgaha ned ühtes rahnmižehesai. Konz se aig tuleb, minä sanun rahnojile: Kerakat ezmäi rujoheinäd i sidogat tukuihe, miše voiži poltta. A nižu kerakat minun aitha.’»
31 Iisus sanui heile völ mugoižen ozoitezstarinan: «Taivhan valdkund om kuti gorčicansemen, kudamban mez' semenzi ičeze pöudho.
32 Se om penemb kaikid semnid, no kazvab surembaks kaiked, midä linmal om. Lopuks sišpäi tuleb pu, muga miše taivhan lindud lendaba i tegeba pezad sen oksile.»
33 Völ-ki hän sanui heile ozoitezstarinan: «Taivhan valdkund om kuti muigotez. Konz naine segoiti muigotest koumehe saton-märaha jauhod, ka kaik taigin libui.»
34 Kaiken necen Iisus pagiži rahvahale ozoitezstarinoil. Ozoitezstarinoita hän ei pagižend heile,
35 miše tuliži todeks nece Jumalan sanankandajan sana:
— Minä avaidan sun i pagižen ozoitezstarinoil.
Avaidaškanden sidä, mi om olnu peitos
mirun tegemižen aigaspäi.
36 Sid' Iisus oigenzi rahvahan sigäpäi i iče mäni pert'he. Openikad tuliba hänennoks i küzuiba: «Sanu meile: midä om ozoitezstarin pöudon rujoheiniden polhe?»
37 Hän sanui heile: «Mez', kudamb semenzi hüvid semnid, om Mehen Poig.
38 Pöud om mir. Hüvä semen oma nene mehed, ked eläba taivhan valdkundas, rujoheinäd oma nene mehed, ked oma sotonan valdan al.
39 Vihanik, kudamb semenzi rujoheinid, om lemboi, rahnmine nece om mirun lop i rahnojad oma angelad.
40 Muga kut rujoheinäd keratas i polttas, ninga linneb necen mirun lopus.
41 Mehen Poig oigendab ičeze angeloid, i hö keradaba hänen valdkundaspäi kaikid, ked veba rahvast grähkähä, i kaikid, ked tegeba pahad.
42 Angelad taciba heid palajaha päčhe. Sigä voiktas i kirskutadas hambhil.
43 No tozioiktad mehed hoštaškandeba kuti päiväine, konz heiden Tat otab kaiken valdan. Kenel oma korvad kulda, ka se kulgaha!»
44 «Taivhan valdkund om kuti kal'huz', kudamb om kaidud pöudho. Konz mez' löuzi sen, hän peiti sen udes maha, i sid' hän ihastusiš mäni i möi kaiken, midä hänel oli, i osti sen pöudon.
45 Taivhan valdkund om mugažo ningoine: Möndmez' eci čomid hel'mid.
46 Konz hän löuzi ühten arvokahan hel'muden, hän möi kaiken, midä hänel oli, i osti sen.
47 Völ taivhan valdkund om kuti not, kudamb lasktihe merhe i kudamb kerazi erazvuittušt kalad.
48 Konz not tegihe täudeks, kalanikad vediba sen randha, ištuihe i paniba hüväd kalad puzuihe, a hondod taciba.
49 Mugažo linneb mirun lopus: angelad tuleba, erigoitaba pahoid tozioiktoišpäi
50 i taciba heid palajaha päčhe. Sigä voiktas i kirskutadas hambhil.»
51 Iisus küzui heil: «El'gendat-ik nügüd' kaiken necen?» «El'gendam, Ižand» — hö sanuiba.
52 Siloi hän sanui heile: «Sikš jogahine käskištonopendai, ken om tehnus taivhan valdkundan openikaks, om kuti pertin ižand, kudamb ičeze aitaspäi sab ut i vanhad.»
53 Konz Iisus lopi sanelda nene ozoitezstarinad, hän läksi sigäpäi
54 i tuli kodilidnaha. Sigä hän openzi rahvast suimpertiš. Hö čududelihe i küzeliba: «Kuspäi om hänel nece mel', kuspäi vägi tehta surid tegoid?
55 Ei-ik hän ole se sauvojan poig? Ei-ik kuckoi hänen mamad Mariaks, i hänen vellid Jakovaks, Josijaks, Simonaks i Judaks?
56 Hänen sizared-ki eläba tägä meiden keskes. Kuspäi hän om sanu necen kaiken?»
57 I muga hö hül'gäižiba händast. Iisus sanui heile: «Nikus Jumalan sanankandajad muga ei vähenzoitkoi, kut kodilidnas i ičeze kodiš.»
58 Hän ei tegend sigä äjid surid tegoid, sikš miše hö ei usknugoi hänehe.
1 Sil aigal man nelländesen pämez' Irod kulišti Iisusan i hänen tegoiden polhe.
2 Hän sanui ičeze abunikoile: «Nece om Joan Valatai. Hän om eläbzunu kollijoišpäi, sikš hänes om-ki vägi tehta čudoid.»
3 Ved' Irod oli käsknu tabata Joannan, panda händast čapihe i tacta türmha. Necen hän oli tehnu ičeze vellen Filippan akan Irodiadan tagut.
4 Konz-se Joan oli sanunu hänele: «Sinei ei sa eläda vellen akanke.»
5 Irod tahtoinuiži surmita Joannan, no varaiži rahvast, sikš miše hö lugiba Joannan Jumalan sanankandajaks.
6 Sid' Irod praznuiči ičeze sündundpäivän, i Irodiadan tütär tancui adivoile. Neičukaine oli lujas mel'he Irodale,
7 i hän vahval sanal toivoti antta hänele, midä hän vaiše pakičiži.
8 Mam openzi neičukašt, i hän sanui: «Anda minei tänna astijal Joan Valatajan pä.»
9 Irod tuli pahaze mel'he, no ičeze vahvan sanan tagut i adivoiden tagut hän käski antta sen hänele.
10 Hän oigenzi türmha sanan i käski surmita Joannan.
11 Joannan pä todihe astijal i anttihe neičukaižele, i neičukaine vei sen mamaleze.
12 Joannan openikad tuliba jäl'ghe otmaha hänen hibjan i paniba sen maha. Sid' hö mäniba sanumaha Iisusale, midä oli tehnus.
13 Kulištades necen polhe Iisus läksi venehel rahvahatomha tahoze, miše olda sigä üksnäze. No necen polhe tedištadihe, i lidnoišpäi läksi äi rahvast jaugai hänen jäl'ghe.
14 Konz Iisus läksi venehespäi i nägišti kaiken necen rahvahan, hänele tegihe žal' heid, i hän tegi tervhikš kaikid läžujid.
15 Ehtpoles openikad mäniba hänennoks i sanuiba: «Nece om rahvahatoi taho, i päiv jo teravas lopiše. Pästa mehid, miše hö mänižiba külihe ostmaha ičeleze sömäd.»
16 No Iisus sanui: «Heile ei tarbiž nikuna mända. Antkat tö heile söda.»
17 «Meil ei ole kerdal nimidä tošt ku viž leibäd i kaks' kalad,» — hö sanuiba.
18 «Togat ned tänna minei,» — sanui Iisus.
19 Hän käski rahvahale išttas normele. Sid' hän oti ned viž leibäd i kaks' kalad, kacui ülähäks taivhaze i kiti Jumalad. Hän lohkaiži leibäd i andoi openikoile, i openikad jagoiba ned rahvahale.
20 Kaik söiba külläks, i jänuzid paloid keratihe völ kaks'toštkümne täut puzud.
21 Sömäs oli läz vittuhad mužikad i völ akad i lapsed.
22 Teravas sen jäl'ghe Iisus käski openikoile išttas veneheze i ehtatadas toižele randale, kuni hän pästab rahvahan.
23 Hän pästi rahvahan i libui mägele loičmaha üksnäze. Konz tuli eht, hän oli sigä üksnäze,
24 Veneh oli jo kesk järved i jügedas ajoi lainhiden keskes, sikš ku oli vasttullei.
25 Ön nelländen varjoičendaigan Iisus tuli openikoidennoks vetme astten.
26 Konz hö nägištiba, miše hän astub järven lainhidme, hö pöl'gästuiba i kidastaškanziba: hö meletiba, miše heile ozutihe.
27 No necen aigan Iisus jo pagiži heile: «Olgat tünäd, nece minä olen. Algat varaikoi.»
28 Siloi Petr sanui hänele: «Ižand, ku nece oled sinä, käske minei tulda sinunnoks vetme.»
29 «Tule!» — sanui Iisus. Lähttes venehespäi Petr astuškanzi vetme, miše tulda Iisusannoks.
30 Konz hän nägišti, kut puhub tullei, ka pöl'gästui i uptaškanzi. «Ižand, päzuta mindai!» hän kidastaškanzi.
31 Iisus sid'-žo oigenzi käden, tabazi händast i sanui: «Vähäuskoi, mikš ed uskond?»
32 Konz hö mäniba veneheze, tullei tüništui.
33 I kaik, ked oliba venehes, tuliba i kombištuiba hänen edehe sanudes: «Sinä todeks oled Jumalan Poig.»
34 Hö ehtatihe päliči järves i tuliba Gennisaretan maha.
35 Konz sen tahon mehed homaičiba, ken om tulnu, hö oigenziba vestid kaikjale sil tahol, i kaikid läžujid todihe Iisusannoks.
36 Hö pakičiba hot' kosketada hänen sädon röunad, i kaik, ked sen kosketiba, tegihe tervhikš.
1 Siloi Iisusannoks tuliba Jerusalimaspäi erased farisejad i käskištonopendajad.
2 «Mikš sinun openikad ei elägoi tatoiden käsköiden mödhe?» — hö küzuiba. «Ved' hö ei peskoi käzid, konz zavodiba söda.»
3 Iisus sanui heile: «Mikš tö iče-ki murendat Jumalan käsköd teiden tatoiden käsköiden täht?
4 Jumal om käsknu: ‘Ole hüvä ičeiž tatale i mamale’ i ‘Ken sanub pahad tatale i mamale, ka todeks händast tarbiž surmita.’
5 No tö opendat, miše konz ken-se sanub ičeze tatale vai mamale: ‘Sen, midä sinä voižid minuspäi sada, olen toivotanu Jumalale,’
6 hänele ei enamb tarbiž olda hüvä tatale vai mamale. Muga tö olet necil tatoiden käsköl tehnuded tühjaks Jumalan käskön.
7 Tö, koiverdelijad! Oikti endusti teiden polhe Isaija, konz sanui nene Jumalan sanad:
8
— Nece rahvaz läheneb minuhu hulil,
i pidäb mindai korktas arvos vaiše kelel,
a heiden südäin om edahan minuspäi.
9 Tühjan hö kumardasoiš minei,
ku opendaba ičeze opendushe,
rahvahal tehtud käsköihe.»
10 Iisus kucui rahvast ičezennoks i sanui: «Kundelkat i el'gekat.
11 Mi mäneb suspäi südäimehe, ei tege mest paganaks. Mehen tegeb paganaks se, mi tuleb suspäi irdale.»
12 Siloi openikad tuliba hänennoks i sanuiba: «Tedad-ik, miše farisejad rändüiba sinun sanoiden tagut?»
13 Hän sanui: «Kaik, midä ei ole minun taivhaline Tat ištutanu, nütkäitas juridenke.
14 Jätkat heid. Hö oma sogedad i sogedoid vedätaba. I ku soged talutab toižen sogedan, molembad lankteba haudha.»
15 Petr sanui hänele: «Pagižed ozoitezstarinoil. Sanu meile, midä znamoičeb nece sinun sana farisejile.»
16 Iisus sanui: «Olet-ik tö-ki völ mugoižed el'getomad?
17 Et-ik tö völ-ki el'gekoi, miše se, mi mäneb suspäi südäimehe, sid'-žo tuleb vacha, i jäl'ghe nužnikaha.
18 No se, mi tuleb suspäi irdale, om lähtnu südäimespäi, i se tegeb mehen paganaks.
19 Vaiše südäimespäi lähteba pahad meletused, rikondad, verhan akanke vai mužikanke magadamižed, vedeluzelo, varghuded, kelhad väritused i pahad sanad toižiden polhe.
20 Kaik nece tegeb mehen paganaks, a ei pezmatomil käzil sömine.»
21 Iisus läksi sigäpäi i mäni Tiran i Sidonan tahoze.
22 Sigä üks' hananalaine naine, sen tahon eläi, tuli i kidastaškanzi hänele: «Ižand, Davidan poig, armahta mindai! Paha heng mokičeb lujas minun tütärt.»
23 No Iisus ei sanund naižele nimidä. Openikad tuliba Iisusannoks i pakičeškanziba: «Käske händast lähtta. Hän käveleb meiden jäl'ghe i kidastab.»
24 Iisus sanui: «Minä en ole oigetud toižidennoks, vaiše Izrail'an rahvahan segoinuziden lambhidennoks.»
25 Üks'kaik naine tuli lähemba, kumarzihe mahasai Iisusan edehe i sanui: «Ižand, abuta minei!»
26 No Iisus sanui hänele: «Ei ole hüvä otta lapsil leibäd i antta sidä kužuile.»
27 «Ka, muga om, ižand» — sanui naine. «No ved' saba koirad-ki söda leibmuruid, kudambad lankteba ižandan stolalpäi.»
28 Siloi Iisus sanui hänele: «Sur' om sinun uskond, naine! Olgha sinei muga, kut sinä tahtoid.» Neciš aigaspäi tütär tegihe tervheks.
29 Iisus läksi sigäpäi i astui Galilejajärven randadme. Sid' hän libui mägele i ištuihe sigä.
30 Hänennoks tuli äi rahvast i toiba rambičijoid, sogedoid, keletomid, kädetomid i jaugatomid i äi toižid. Heid pandihe Iisusan edehe, i hän tegi heid tervhikš.
31 Rahvaz čududelihe nägištades, kut keletomad pagižeškanziba, jaugatomad i kädetomad tegihe tervhikš, rambičijad käveleškanziba i sogedad nägeškanziba, i hö ülenzoitiba Izrail'an Jumalad.
32 Iisus kucui openikoid ičezennoks i sanui: «Minei om žal' necidä rahvast. Hö oma minunno jo koume päiväd, a heil ei ole nimidä sömäd. En tahtoi oigeta heid tägäpäi näl'ghižid, miše hö ei väzuiži matkas.»
33 Openikad sanuiba hänele: «Kuspäi mö tägä rahvahatomas tahos sam muga äi leibäd, miše täuduiži ningoižele rahvazkogole?»
34 «Äjak leibäd teil om?» — Iisus küzui. «Seičeme,» — sanuiba hö, — «i äjak-se kalašt.»
35 Iisus käski rahvahale išttas maha.
36 Sid' hän oti nene seičeme leibäd i kalaižed, kiti Jumalad, lohkaiži ned i andoi palad openikoile. Hö jagoiba ned mehiden keskes.
37 Kaik söiba külläks, i jänuzid paloid keratihe seičeme täut puzud.
38 Sömäs oli nel'l'tuhad mužikad i völ akoid i lapsid.
39 Sid' Iisus oigenzi rahvahan sigäpäi, mäni veneheze i tuli Magdalan tahoze.
1 Iisusannoks tuli farisejid i saddukejid, kudambad tahtoiba händast kodvda i pakičiba ozutada znaman taivhaspäi.
2 No Iisus sanui heile: «Ehtal tö sanut: ‘Tuleb čoma sä, sikš ku taivaz ruskneb,’
3 i homendesel: ‘Tämbei tuleb hond sä, sikš ku taivaz om mustrusked i jügedoiš pil'viš.’ Tö, koiverdelijad! Taivast tö mahtat lugeda, a et mahtkoi el'geta aigan znamoid.
4 Nece paha i jumalatoi rahvaz pakičeb tundmuzznamad, no üksjaine znam, kudamban sille anttas, om Jumalan sanankandajan Jonan znam.» Hän jäti heid i läksi sigäpäi.
5 Openikad ehtatihe toižele randale, no hö oliba unohtanuded otta kerdale leibäd.
6 Iisus sanui heile: «Olgat herkhil. Varaikat farisejiden i saddukejiden muigotest.»
7 No hö vaiše pagižiba kesknezoi: «Mö em otnugoi leibäd.»
8 Iisus homaiči sen i sanui heile: «Tö vähäuskojad! Mihe tö pagižet siš, miše et otnugoi leibäd?
9 Et-ik tö völ-ki el'gekoi? Et muštkoi nenid vit leibäd, kudambid täudui videletuhale? I äjak puzud tö völ kerazit?
10 A nene seičeme leibäd, kudambid täudui nelläletuhale? Äjak puzuid tö kerazit?
11 Kut tö et el'gekoi, miše en sanund minä leibäs, konz pagižin: ‘Varaikat farisejiden i saddukejiden muigotest’?
12 Siloi hö el'genziba, miše hän ei käskend varaita leibän muigotest, a farisejiden i saddukejiden opendust.
13 Tuldes Filippan Kesarian tahoze Iisus küzui openikoil: «Ken minä, Mehen Poig, olen mehiden sil'miš? »
14 Hö sanuiba: «Toižed sanuba, miše — Joan Valatai, toižed — Ilja, erased meletaba, miše — Jeremia vai mitte-ni toine Jumalan sanankandai.»
15 «Nu a kut tö?» — küzui Iisus. «Ken minä olen teiden sil'miš?»
16 Simon Petr sanui: «Sinä oled Messia, eläban Jumalan Poig.»
17 Iisus sanui hänele: «Ozav oled sinä, Simon, Jonan poig. Necidä ei sanund sinei liha da veri, vaiše minun Tat, kudamb om taivhas.
18 I minä sanun sinei: sinä oled Petr — kal'l', i necile kal'l'ole minä panen ičein uskondkundan, i surman valdkund ei voi püžuda vahvas sidä vasthapäi.
19 Minä andan sinei taivhan valdkundan avadimed. Midä sinä kel'däd man päl, se linneb kel'tüd taivhas, i mille sinä andad valdan man päl, sille linneb anttud vald taivhas.»
20 [Iisus] ei käskend ičeze openikoile siloi sanuda nikenele, miše hän om Iisus, Messia.
21 Siš aigaspäi Iisus zavodi pagišta openikoile, miše hänele tarbiž mända Jerusalimha i äi mokitas rahvahan vanhembiden, ülembaižiden papiden i käskištonopendajiden käziš. Händast surmitas, no koumandel päiväl hän eläbzub.
22 Petr vei händast eriži i lajiškanzi: «Kaiče, Jumal! Se ei voi tehtas sinei, Ižand!»
23 No hän kärauzihe i sanui Petrale: «Mäne sen tehe, soton! Sinä tahtoid veda mindai grähkähä. Sinä ed meleta kut Jumal, a meletad kut mez'!»
24 Iisus sanui openikoile: «Ku ken-ni tahtoib eläda minun mödhe, ka unohtagha ičtaze, otkaha ičeze rist i astkaha minunke.
25 Ved' ken tahtoib kaita ičeze henged, ka kadotab sen, no ken kadotab ičeze hengen minun tagut, ka kaičeb sidä.
26 Midä ližad om mehele, ku hän sab ičeleze kaiken mirun, no kadotab ičeze hengen? Miččel maksul mez' voib ostta ičeze hengen tagaze?
27 Mehen Poig tuleb ičeze Tatan hoštoteses ičeze angeloidenke, i siloi hän maksab kaikuččele hänen tegoiden mödhe.
28 Todeks sanun teile: tägä seižujan rahvahan keskes oma mugoižed, ked ei kolgoi edel ku nägištaba, miše Mehen Poig tuleb kunigahan.»
1 Kudes päiväs päliči Iisus oti ičezenke Petran, Jakovan i hänen vellen Joannan i vei heid eriži korktale mägele.
2 Sigä hän vajehtihe openikoiden sil'miš: hänen mod hošti kuti päiväine i hänen sädod tegihe vauktoikš kuti lumi.
3 Necen aigan heile ozutihe Moisei i Ilja, kudambad pagižiba Iisusanke.
4 Petr keskusti paginad i sanui Iisusale: «Ižand, om hüvä, miše mö olem tägä. Ku sinä tahtoid, mö tegem tägä koume pertišt: ühten sinei i ühten Moisejale i ühten Iljale.»
5 Konz Petr völ pagiži muga, hoštai pil'v saupsi heid, i pil'vespäi kului än', se sanui: «Nece om minun armaz Poig, hän om minei mel'he. Kundelkat händast!»
6 Konz openikad kulištiba änen, hö pöl'gästusiš lanksiba maha modol.
7 No Iisus tuli heidennoks, kosketi heid i sanui: «Libugat, algat varaikoi.»
8 I konz hö libutiba sil'mäd, ka ei nägištanugoi nikeda tošt, vaiše ühten Iisusan.
9 Konz hö laskihe mägelpäi, Iisus käski heile: «Algat sanugoi necen polhe nikenele sihesai, kuni Mehen Poig eläbzoittas kollijoišpäi.»
10 Openikad küzuiba hänel: «Mihe käskištonopendajad sanuba, miše ezmäi tarbiž tulda Iljale?»
11 Iisus sanui: «Ilja tuleb-ki ezmäi i paneb kaiken ičeze sijale.
12 A minä sanun teile, miše Ilja om jo tulnu. Mehed vaiše ei tundištanugoi händast, a tegiba hänele midä tahtoiba. Muga Mehen Poigale-ki tarbiž tirpta mokid heiden käziš.»
13 Siloi openikad el'genziba, miše hän oli sanunu heile Joan Valatajan polhe.
14 Konz hö pördihe rahvahannoks, Iisusannoks tuli mez', kudamb kombištui
15 i sanui: «Ižand, armahta minun poigad! Händast peksab ičhine, i hän lujas mokičese! Hän paksus lankteleb se lämoihe, se vedhe.
16 Minä toin händast sinun openikoidennoks, no hö ei voinugoi tehta händast tervheks.»
17 Siloi Iisus sanui: «Voi necidä uskmatont i segoinut rahvast! Hätken-ik minei tarbiž völ olda teiden keskes? Hätken-ik minei tarbiž tirpta teid? Togat prihaine tänna minunnoks.»
18 Iisus käski kovil sanoil pahale hengele lähtta prihaižespäi, i se läksi. Siš aigaspäi prihaine tegihe tervheks.
19 Konz hö oliba möst üksnäze, openikad küzuiba Iisusal: «Mikš mö em voinugoi küksta necidä henged prihaižespäi?»
20 «Sikš ku teil ei ole uskondad,» — sanui Iisus. «Todeks sanun teile: ku teil oliži uskondad gorčican semnen surtte, ka tö voižit sanuda necile mägele: ‘Sirtte tägäpäi sinna’ — i se sirdäižihe. Siloi ei oliži nimidä, midä tö et voiži tehta.
21 No mugošt henged voib küksta vaiše loičendal da pühütandal.»
22 Konz hö oliba Galilejas, Iisus sanui heile: «Mehen Poig anttas mehiden käzihe,
23 i hö rikoba händast, no koumandel päiväl hän eläbzub.» Hö lanksiba surhe opalaha.
24 Konz hö tuliba Kapernaumha, Petrannoks tuliba pühäkodin maksunkeradajad i sanuiba: «Maksab-ik teiden-ki opendai didrahman nalogaks pühäkodin täht?»
25 «Ka, maksab,» — Petr sanui. Konz hän mäni pert'he, Iisus ehti küzuda: «Kut sinä meletad, Simon? Kenespäi mirun kunigahad otaba maksuid, ičhižišpäi vai verhišpäi?»
26 «Verhišpäi,» — sanui Petr. Siloi Iisus sanui hänele: «Ka ičhižile ei tarbiž maksta.
27 No mikš abidoitta heid? Mäne järvele i taci ong vedhe. Ota ezmäine kala, kudamb putub ongele, i avaida sen su. Sigä om statir-raha. Ota se i maksa sil heile minus dai sinus.»
1 Teravas sen jäl'ghe openikad tuliba Iisusannoks i küzuiba: «Ken taivhan valdkundas om vanhemb?»
2 Siloi Iisus kucui ičezennoks lapsen, seižuti händast heiden keskhe
3 i sanui: «Todeks sanun teile: ku tö et käraukoiš i et tehte lapsiden vuiččikš, ka et päzugoi taivhan valdkundaha.
4 Ken paneb ičtaze necen penen lapsen rindale, om vanhemb kaikid taivhan valdkundas.
5 I ken minun nimes otab ičezennoks ühten-ki mugoižen lapsen, ka otab ičezennoks mindai.»
6 No ku ken-ni veb grähkähä hot' ühten neniš penišpäi, ked uskoba minuhu, ka hänele oliži paremb, miše hänen kaglha pandihe mellickivi i tactihe meren süvüdehe.
7 Voi necidä mirud sen manitusiden tagut! Ka, manitusile tarbiž tulda, no voi necidä mest, kudamban kal't manituz tuleb!
8 Ku sinun käzi vai sinun jaug veb sindai grähkähä, ka čapa se i taci. Ved' om paremb, miše kädetoman vai jaugatoman päzud eloho, mi sindai molembiden käzidenke i jaugoidenke tactas igähižehe lämoihe.
9 I ku sinun sil'm veb sindai grähkähä, ka ratkaida se i taci. Sinei om paremb, miše sil'mätoman päzud eloho, mi sindai molembiden sil'midenke lükäitas adun lämoihe.
10 Kackat, algat hondostagoi nikeda neniš penišpäi. Minä sanun teile: heiden angelad taivhas kaiken aigan nägeba minun taivhaližen Tatan modon.
11 Mehen Poig om tulnu ecmaha i päzutamha kadonut.»
12 «Mittušt mel't olet: ku kenel-se om sada lambast i üks' segoib, ka ei-ik hän jäta nenid ühesadkümned ühesad mägile i ei-ik lähte ecmaha sidä segoinut?
13 I ku hän sen löudab, todeks sanun teile: hän ihastub necile enambad mi nenile ühesalekümnele ühesale, kudambad ei olnugoi kadoges.
14 Mugažo teiden taivhaline Tat ei tahtoi, miše hot' üks' neniš penišpäi kadoiži.»
15 «Ku sinun uskondvel'l' tegeb grähkid sindai vaste, mäne i laji händast oc ocha. Ku hän kundleb sindai, ka sinai möst om vel'l'.
16 No ku hän ei kule sindai, ka ota kerdale üks' vai kaks' mest, sikš miše kaikutte azj tarbiž vahvištoitta kahten vai koumen todištajan sanal.
17 Ku hän ei kundle heid-ki, sanu necen polhe uskondkundale. I ku hän ei kundle uskondkundad-ki, siloi void kacta hänehe kuti uskmatomaha vai maksunkeradajaha.
18 Todeks sanun teile, kaik, midä tö kel'dät man päl, se linneb kel'tüd taivhas, i kaikele, mille tö andat valdan man päl, sille linneb anttud vald taivhas.
19 Völ necen minä sanun teile: ku kaks' teišpäi man päl ladiše loita ühtes miččes taht azjas, sen hö saba minun taivhaližes Tataspäi.
20 Kus kaks' vai koume oma ühtes minun nimes, sigä minä olen heiden keskes.»
21 Siloi Petr tuli Iisusannoks i sanui: «Ižand, ku minun vel'l' tegeb grähkid minun edes, kuverz' kerdad minei tarbiž prostida händast? Tarbiž-ik seičeme kerdad?»
22 Iisus sanui: «En sanu sinei ‘seičeme kerdad’, a seičemäšti seičemekümne kerdad.»
23 Ved' taivhan valdkund om kuti kunigaz, kudamb tahtoi kacta, äjak hänen käskabunikad oma velgas hänele.
24 Konz hän zavodi kaiken kacta, hänennoks todihe käskabunik, kudamb oli velktunu hänele kümnetuhad talantad.
25 Mehel ei olend, mil maksta, i hänen ižand käski möda necen käskabunikan, hänen akan i lapsed i kaiken hänen kodielon i maksta velg tagaze.
26 Siloi käskabunik lanksi maha hänen edehe i pakičeškanzi: ‘Ižand, tirpahta vähäine! Minä sinei kaiken maksan.’
27 Ižandale tegihe žal' necidä käskabunikad, i hän pästi händast türmaspäi i heiti velgan.
28 No konz käskabunik mäni irdale, hän nägišti toižen käskabunikan, kudamb oli velktunu hänele sada dinarijad. Hän tabazi necen mehen kurkus, zavodi kingitada sanudes: ‘Maksa, midä oled velktunu!’
29 Mez' lanksi hänen jaugoihe i pakičeškanzi: ‘Tirpahta vähäine! Ka minä andan sinei kaiken!’
30 No toine ei tahtoind ladidas. Hän mäni i taci ičeze radvellen türmha sihesai, kuni hän maksab velgan.
31 Toižed käskabunikad nägiba, midä tegihe, i lanksiba opalaha. Hö mäniba kunigahannoks i sanuiba hänele kaiken.
32 Siloi kunigaz kucui käskabunikan ičezennoks i sanui: ‘Sinä oled paha mez'! Minä pästin sinei kaiken velgan, sikš ku sinä mindai pakičid.
33 Ei-ik sinei-ki pidanuiži armahtada radvelled, ninga kuti minä armahtin sindai?’
34 Kunigaz oli kurktunu i andoi mokita sidä käskabunikad sihe aighasai, kuni hän maksab kaiken velgan.
35 Muga tegeb minun taivhaline Tat-ki teile, ku tö kaikes südäimespäi et unohtagoi abidoid kaikutte ičeze vellele.»
1 Konz Iisus oli lopnu nene paginad, hän läksi Galilejaspäi i tuli Jordanjogen tošt randadme Judejaha.
2 Hänenke astui sur' rahvazkogo, i Iisus tegi heid tervhikš sigä.
3 Hänennoks tuliba erased farisejad, kudambad tahtoiba kodvda händast i küzuiba: «Voib-ik mužik erigata ičeze akaspäi hot' miččes taht azjas?»
4 Hän sanui heile: «Et-ik olgoi lugenuded, miše Tegii jo ezmässai tegi mehen mužikaks i naižeks?»
5 I sid' hän sanui edemba: «Sen täht mužik jätab ičeze tatan i maman i tartub ičeze akaha, i muga hö kaks' tegesoiš ühteks hibjaks.
6 Sid' hö jo ei olgoi kaks', hö oma üks'. Ka midä Jumal om ühtenzoitnu, sidä algha mez' erigoitkakoi.»
7 Farisejad küzuiba hänel: «Mikš sid' Moisei om sanunu, miše mužik voib tacta ičeze akan, ku andab hänele erigoituzbumagan?»
8 Hän sanui: «Moisei andoi teile tehta muga, sikš ku tö olet mugoižed kovasüdäimeližed. No ezmässai muga ei olend.
9 Minä sanun teile: ken tacib ičeze akan hot' miččen-ni azjan täht, no ei vedelusen täht, i naib toižel, ka hän magadab verhan akanke. A se-ki, ken naib tactud akal, mugažo magadab verhan akanke.»
10 Openikad sanuiba: «Ku naimine om mugoine azj, ka paremb om ei naida-ki.»
11 No hän sanui heile: «Midä minä sanuin, ei kožu kaikile, vaiše nenile, kudambile mugoine oza om anttud.
12 Ved' om ningoižid mehid, kudambad ei voigoi naida: erased jo maman vacaspäi, toižid mugomikš oma tehnuded toižed mehed, i toižed taivhan valdkundan täht iče tahtoiba olda naimatomin. Ken voib muga tehta, sid' tehkaha.»
13 Iisusannoks todihe lapsid, miše hän paniži käded heiden päle i loičiži. Openikad lajiškanziba tojid,
14 no Iisus sanui: «Antkat lapsile olda, algat telustagoi tulda minunnoks. Heiden vuiččed päzuba taivhan valdkundaha.»
15 Hän pani ičeze käded heiden päle. Sid' hän läksi sigäpäi.
16 Eraz mez' tuli küzumaha Iisusal: «Hüvä opendai, midä hüväd minei tarbiž tehta, miše saižin igähižen elon?»
17 Iisus sanui hänele: «Mikš sanud mindai hüväks? Niken ei ole hüvä, vaiše üks' Jumal. Ku tahtoid päzuda igähižehe eloho, ka elä käsköiden mödhe.»
18 «Miččiden käsköiden mödhe?» — mez' küzui. «A neniden,» — sanui Iisus — «ala riko, ala magada verhan akanke, ala vargasta, ala kelhas värita,
19 ole hüvä ičeiž tatale i mamale, i armasta ičeiž lähembašt, kut ičtaiž.»
20 «Kaikiden neniden käsköiden mödhe olen elänu nores aigaspäi,» — sanui nor' mez', «midä völ ei ole?»
21 Iisus sanui hänele: «Ku tahtoid olda hüvän kaikes, ka mäne i mö kaik, midä sinai om, i jaga dengad gollile. Siloi sinai linneb bohatust taivhas. Tule sid' i astu minunke.»
22 No konz nor' mez' kulišti nene sanad, hän läksi opalas sigäpäi, sikš ku hänel oli äi kodielod.
23 Siloi Iisus sanui openikoile: «Todeks sanun teile: elokahale om jüged putta taivhan valdkundaha.
24 Völ necen minä sanun teile: kebnemb om verbl'udale mända neglankorvaižes läbi, mi elokahale putta Jumalan valdkundaha.»
25 Konz openikad kulištiba necen, hö lujas čududelihe i küzuiba: «Ken siloi voib sada päzutandan?»
26 Iisus kacui heihe i sanui: «Mehed ei necidä voigoi, no Jumal kaiken voib.»
27 «A kutak mö?» — küzui Petr. «Mö jätim kaiken i astum sinunke. Midä mö sam neciš?»
28 Iisus sanui heile: «Todeks sanun teile: Konz sündub uz' mir i Mehen Poig ištuškandeb ičeze korktal valdištmel, siloi tö-ki, ked olet elänuded minun mödhe, ištuškandet kahteltoštkümnel valdištmel i vanhemboičeškandet Izrail'an kahtestoštkümnes heimos.
29 I kaikutte, ken minun nimen täht om jätnu pertid, vellid i sizarid, tatan, maman, akan, lapsid vai pöudoid, sab sada kerdad enamban tagaze i völ jäl'gestuseks igähižen elon.
30 No äi ezmäižid linneb jäl'gmäižin, a äi jäl'gmäižid ezmäižin.»
1 «Taivhan valdkund om kuti ižand, kudamb homendezhämäräižes läksi pauktamaha radnikoid vinpusadhu.
2 Hän ladihe radnikoidenke pandes ühten dinarijan päivpaukaks i oigenzi heid vinpusadhu.
3 Koumandel časul hän läksi irdale i nägišti, miše sigä om völ äi joudajad rahvast.
4 ‘Mängat tö-ki minun vinpusadhu,’ — hän sanui heile. ‘Minä maksan teile oiktan paukan.’ Mehed mäniba.
5 Kudendel i ühesandel časul ižand möst läksi irdale i tegi mugažo.
6 Konz hän sid' mäni irdale ühtendeltoštkümnendel časul, hän nägišti völ-ki joudajad rahvast i küzui heil: ‘Mikš tö seižut tägä kaiken päivän radmata?’
7 ‘Niken ei otand meid radole,’ — hö sanuiba. Hän sanui mehile: ‘Mängat tö-ki minun vinpusadhu. Minä maksan teile oiktan paukan.’
8 Konz sid' tuli eht, sadun ižand sanui ičeze radnikoiden pämehele: ‘Kucu kaik radnikad i maksa heile pauk, jäl'gmäižile ezmäi, i ezmäižile jäl'ges.’
9 Nene, ked oliba paukatud ühtendeltoštkümnendel časul, tuliba i saiba kaikutte dinarijan.
10 Konz ezmäi paukatud tuliba, hö meletiba, miše saba enamban, no hö-ki saiba vaiše dinarijan.
11 Siloi hö buraidaškanziba i sanuiba ižandale:
12 ‘Nene jäl'gmäižed radoiba vaiše časun aigad, i sinä andoid heile severdan, kuverdan meile-ki, ked tegim kaiken päivän jügedad radod räkenaigan.’
13 No ižand sanui ühtele radnikoišpäi: ‘Hüvä mez', en minä abidind sindai. Em-ik mö ladinus sinunke dinarijas?
14 Ota ičeiž pauk i mäne. Minä tahtoin maksta necile-ki jäl'gmäižele severdan, kuverdan sinei.
15 En-ik minä voi tehta ičein rahale, kut tahtoin? Oled-ik sinä mugoine kadeh sen täht, miše minä olen hüvä?’
16 I muga jäl'gmäižed tegesoiš ezmäižikš i ezmäižed jäl'gmäižikš. Ved' äjad om kuctud, no harvad om valitud.»
17 Konz hö jäl'ges astuiba tedme, kudamb veb Jerusalimha, Iisus kucui kaks'toštkümne openikad eriži i sanui heile asttes:
18 «Mö mänem nügüd' Jerusalimha, i Mehen Poig anttas ülembaižiden papiden i käskištonopendajiden käzihe. Hö sudiba händast surmale
19 i andaba verhile rahvahile, i ned nagraba händast, löba kunutoil i nagloičeba ristha. No koumandel päiväl hän eläbzub.»
20 Päliči erases aigas tuli Zevedejan poigiden mam ühtes poigidenke hänennoks, kombištui hänen edehe i tahtoi midä-se hänel pakita.
21 «Midä tahtoid?» — Iisus küzui. Ak sanui hänele: «Toivota, miše nene kaks' minun poigad ištuškandeba sinun rindal, toine oiktal i toine hural kädel, konz sinä linned kunigahan.»
22 Iisus sanui: «Tö et tekoi, midä pakičet. Voit-ik tö joda siš mal'l'aspäi, miččespäi minä joškanden? Voit-ik tö tirpta sen valatusen, miččel mindai valatadas?» «Voim,» — hö sanuiba.
23 Siloi hän sanui heile: «Minun mal'l'aspäi tö joškandet i sil valatusel, miččel mindai valatadas, teid-ki valataškatas, no minä en voi sanuda, ken ištuškandeb oiktal i ken hural kädel. Ned sijad oma nenile, kenele minun Tat om vaumištanu.»
24 Konz ned kümne kulištiba necen, hö kurktuiba velliden päle.
25 No Iisus kucui heid ičezennoks i sanui: «Tö tedat, miše valdanpidäjad oma rahvahan ižandad, i maiden ülembaižed mehed pidäba rahvahan ičeze valdan al.
26 No algha olgoi muga teiden keskes. Ken tahtoib teiden keskes olda vanhemban, se olgha toižiden abunik,
27 i ken tahtoib olda teiden keskes ezmäižen, se olgha toižiden orj.
28 Mehen Poig ei tulend sen täht, miše hänele služižiba, a tuli služimaha i andmaha ičeze hengen maksuks kaikiden tagut.»
29 Konz hö läksiba Jerihonaspäi, Iisusanke astui sur' rahvazkogo.
30 Teveres ištuiba kaks' sogedad. Konz hö kulištiba, miše Iisus astub siriči, hö kidastaškanziba: «Armahta meid, Ižand, Davidan Poig!»
31 Rahvaz käski heile olda vaikti, no hö kidastiba völ enamba: «Armahta meid, Ižand, Davidan Poig!»
32 Iisus seižutihe i kucui heid ičezennoks. «Midä tahtoit, miše minä tegižin teile?» — hän küzui.
33 Hö sanuiba: «Ižand, anda meile nägu.»
34 Iisusale tegihe heid žal'. Hän kosketi heiden sil'mäd, i sid'-žo heiden sil'mihe tuli nägu, i hö läksiba hänen jäl'ghe.
1 Konz hö läheneškanziba Jerusalimad i tuliba Viffagia-külähä Voipunmägele, Iisus oigenzi kaks' openikad
2 i sanui heile: «Mängat külähä, kudamb om sigä edes. Sigä tö teravas löudat pachaze sidotud emäoslan, kudambanke om rindal varzaine. Otkat ned kütkespäi i togat minei.
3 I ku ken-se küzub teil midä-ni, ka sanugat, miše Ižandale tarbiž ned, i pigai hän pördutab tagaze.»
4 Kaik nece tegihe, miše tuliži todeks se, min Jumalan sanankandai oli sanunu:
5
— Sanugat Sion-tütrele*:
Naku sinun kunigaz tuleb!
Hän tuleb sinunnoks tün'tabaine,
raccastab oslal i radaioslan varzal.
6 Openikad läksiba i tegiba muga, kut Iisus oli käsknu.
7 Hö toiba oslan i varzan, paniba ičeze sobad niiden sel'gha, i Iisus ištuihe sobiden päle.
8 Rahvast oli lujas äi, i hö levitiba ičeze sobad tele, toižed katkoiba puspäi oksid i levitiba tele niid.
9 I rahvazkogo, kudamb astui hänen jäl'ghe i hänen edes, kidasti:
— Osanna Davidan Poigale!
Blahoslovidud om hän,
ken tuleb Ižandan nimes!
Osanna korktoiš taivhiš!
10 Konz hän tuli Jerusalimha, lidnas kaik kehui, i kaik zavodiba küzelta toine tošt: «Ken hän om?»
11 Rahvaz sanuiba: «Hän om Iisus, Jumalan sanankandai Galilejan Nazaretaspäi.»
12 Iisus mäni Jumalan pühäkodihe i küksi kaik möjad i ostajad sigäpäi. Hän kukerzi rahanvajehtajiden stolad i kühkjaižiden möjiden laučad
13 i sanui heile: «Pühiš Kirjutusiš om sanutud: ‘Minun kodi kucuškatas loičendan kodikš.’ A tö tegit sen razbainikoiden peitsijaks.»
14 Iisusannoks pühäkodihe tuliba sogedad i rambičijad, i hän tegi heid tervhikš.
15 No ülembaižed papid i käskištonopendajad nägiba čudod, miččid hän tehli, i kuliba lapsiden kidan pühäkodiš: «Osanna Davidan Poigale!» — i hö kurktuiba
16 i sanuiba hänele: «Kuled-ik, midä hö sanuba?» «Kulen» — sanui Iisus. «Et-ik tö nikonz olgoi lugenuded nenid sanoid: ‘Lapsid i vagahaižid sinä panid kitmaha ičtaiž’?»
17 Hän jäti heid sihe, läksi lidnaspäi Vifaniaha i ödui sigä.
18 Aigoiš homendesel, konz Iisus pördihe lidnaha, hänele tegihe näl'g.
19 Hän nägišti teveres smokvanpun i mäni sennoks, no ei löudand nimidä tošt, vaiše lehtesid. Siloi hän sanui pule: «Algha sinuspäi enamb tulgoi plodud igän!» Sid'-žo smokvanpu kuivehtui.
20 Konz openikad sen nägištiba, hö čududelihe i sanuiba: «Kut nece pu ühtnägoi kuivehtui?»
21 Iisus sanui: «Todeks sanun teile: ku tö uskoižit i et meletaiži, kut nece voiži olda, ka tö-ki voižit mugošt tehta ei vaiše smokvanpule, a voižit sanuda necile mägele-ki: ‘Libu sijaspäi i tacte merhe,’ i muga tegižihe-ki.
22 I kaik, midä tö loites pakičet uskondanke, sen sat-ki.»
23 Konz Iisus mäni pühäkodihe i openzi sigä, sinna tuli erasid ülembaižid papid i rahvahan pämehid. Hö küzuiba: «Miččel valdal sinä teged nenid azjoid? Ken sinei andoi mugoižen valdan?»
24 Iisus sanui heile: «Minä-ki küzun teil üht azjad. Ku tö andat vastust, ka minä-ki sanun, miččel valdal minä necidä tegen.
25 Kuspäi Joan sai valdan valatada? Taivhaspäi vai rahvahaspäi?» Hö pagižehtiba kesknezoi: «Ku sanum: ‘Taivhaspäi,’ — hän sanub meile: ‘Ka mikš sid' et usknugoi hänele?’
26 A ku sanum: ‘Rahvahaspäi,’ — meile tarbiž varaita rahvast, sikš ku kaik lugeba Joannad Jumalan sanankandajaks.»
27 I hö sanuiba Iisusale: «Em tekoi.» Siloi Iisus sanui: «Minä-ki en sanu teile, miččel valdal minä nenid azjoid tegen.»
28 «Midä tö sanut naku mugoižes azjas? Erasel mehel oli kaks' poigad. Hän mäni ezmäižennoks i sanui: ‘Poigaižem, mäne tämbei radole minun vinpusadhu.’
29 ‘Minä en tahtoi,’ — sanui poig. No sid' hän vajehti melen i läksi.
30 Tat mäni toižen poigannoks i sanui hänele necen-žo. Poig sanui: ‘Ka minä mänen, tatam,’ — no ei mänend.
31 Kudamb heišpäi tegi, kut hänen tat tahtoi?» «Ezmäine», hö sanuiba. Iisus sanui: «Todeks sanun teile: maksunkeradajad i vedeluznaižed päzuba Jumalan valdkundaha edel teid.
32 Joan ozuti teile oiktan ten, no tö et usknugoi hänele. No maksunkeradajad i vedeluznaižed uskoiba, i tö hot' sen nägit, no et vajehtanugoi mel't sen-ki jäl'ghe i et usknugoi hänele.»
33 «Kulgat toine ozoitezstarin: Oli ižand, kudamb ištuti vinpusadun, tegi ümbri aidan, löi kivehe vinkurnan i tegi varjoičendbašn'an. Sid' hän andoi sadun kortomaha vinmarjan kazvatajile i ajoi iče neciš maspäi.
34 Konz marjad oliba ehtnüded, hän oigenzi ičeze käskabunikoid vinmarjan kazvatajidennoks samha ičeze palan sadunsatusespäi.
35 No hö tabaziba nenid käskabunikoid; keda hö peksiba, keda rikoiba, a kenehe tacliba kivil.
36 Ižand oigenzi toižid käskabunikoid, enamban mi ezmäižen kerdan, no heile-ki oli mugažo.
37 Lopuks hän oigenzi vinmarjan kazvatajidennoks ičeze poigan. Hän meleti: ‘Heile linneb huiged koskta minun poigad.’
38 No konz hö nägištiba poigan, hö sanuiba kesknezoi: ‘Hänele jäb kaik ižandaspäi. Tulgat, rikkam poig i otkam kaik hänen ma!’
39 Hö tabaziba händast, taciba vinpusaduspäi i rikoiba.
40 Konz vinpusadun ižand tuleb, midä hän tegeb nenile mehile?»
41 Hö sanuiba: «Ned pahad mehed saba pahan lopun, i hän andab sadun kortomaha toižile mehile, kudambad ičeze aigan andaba hänele hänen palan sadunsatusespäi.»
42 Iisus sanui heile: «Et-ik tö nikonz lugenugoi Pühiš Kirjutusišpäi:
— Kivi, kudamban sauvojad taciba laptaha,
om nügüd' päkivi.
Necen om tehnu Ižand,
i se om čud meiden sil'miš.
43 Necen tagut minä sanun teile, miše Jumalan valdkund ottas teil i anttas rahvahale, kudamb eläškandeb Jumalan tahton mödhe.
44 Ken neche kivehe lankteb, se murendase, a kenen päle nece kivi lankteb, ka sidä mäzötab.»
45 Konz ülembaižed papid i farisejad kulištiba nene ozoitezstarinad, hö el'genziba, miše Iisus pagiži heiden polhe.
46 Hö tahtoiba tabata händast, no varaižiba rahvast, sikš miše rahvaz lugi händast Jumalan sanankandajaks.
1 Iisus möst pagiži heile ozoitezstarinoil i sanui:
2 «Taivhan valdkund om kuti kunigaz, kudamb tegi ičeze poigale sajan.
3 Hän oigenzi ičeze käskabunikoid kucmaha adivoid sajaha, no hö ei tahtoinugoi tulda.
4 Möst hän oigenzi toižid käskabunikoid i sanui: ‘Sanugat kuctud mehile: ‘Minä olen vaumištanu longin, härgad i vazad om riktud, kaik om vaumiž. Tulgat sajaha.’
5 No hö pähä-ki ei otnugoi: erased läksiba pöudho, erased ičeze laukoihe,
6 a toižed tabaziba kunigahan käskabunikoid, peksiba heid i rikoiba.
7 Necen kulištades kunigaz lujas kurktui. Hän oigenzi saldatoid, rikoi nenid surmičijoid i polti heiden lidnan.
8 Sid' kunigaz sanui ičeze käskabunikoile: ‘Kaik om vaumiž sajan täht. A ned, kudambid kuctihe, ei olnugoi arvokahad.
9 Mängat nügüd' irdoile i kuckat sajaha kaikid, keda näget.’
10 Käskabunikad mäniba irdoile i keraziba kaikid, keda vaiše löuziba, kut hüvid muga i pahoid, i praznikpert' tegihe täuz' adivoid.
11 Konz kunigaz tuli kacmaha praznikadivoid, hän nägišti sigä mehen, kudamban päl ei olend sajansädoid.
12 Hän küzui hänel: ‘Hüvä mez', kut sinä oled tulnu tänna sajansädota?’ Mez' ei voind sanuda nimidä.
13 Siloi kunigaz sanui ičeze käskabunikoile: ‘Sidogat händast käziš i jaugoiš, otkat händast i tackat irdale pimedaha. Sigä voiktas i kirskutadas hambhil.’
14 Äjad om kuctud, no harvad om valitud.»
15 Siloi farisejad mäniba pagižemha kesknezoi, kut voiži sanoiden tagut tabata Iisusad.
16 Hö oigenziba hänennoks ičeze openikoid ühtes irodalaižidenke. Hö sanuiba: «Opendai, mö tedam, miše sinä oled oiged mez' i oiktas i sel'ktas opendad, kut eläda Jumalan mödhe. Sinä ed kacu rahvahaze i ed luge üht mest paremba tošt.
17 Sanu, mittušt mel't oled: om-ik oikti maksta kesarile nalogad vai ei?»
18 No Iisus el'genzi heiden pahuden i sanui: «Tö, koiverdelijad! Mikš tö manitelet mindai?
19 Ozutagat minei raha, kudambal maksat nalogad.» Hö toiba hänele dinarijan.
20 Iisus küzui heil: «Kenen kuva i nimi täs om?»
21 «Kesarin», — hö sanuiba. Siloi Iisus sanui heile: «Antkat kesarile mi kesarin om, i Jumalale mi Jumalan om.»
22 Konz hö necen kulištiba, ka čududelihe. Hö jätiba Iisusan i läksiba sigäpäi.
23 Necen päivän Iisusannoks tuli erasid saddukejid, kudambad sanuba, miše eläbzumišt ei ole. Hö küzuiba hänel:
24 «Opendai, Moisei om sanunu: ‘Ku mez' koleb lapsetoman, hänen vellele tarbiž naida hänen akal i tehta laps' kolnudele vellele.’
25 Oli mijal seičeme velled. Vanhemb vel'l' nai, no koli, i sikš miše hänel ei olend lapsid, leskiak jäi hänen vellenke.
26 Mugažo tegihe toižele-ki vellele i koumandele i lopuks kaikile seičemele.
27 Jäl'gmäižen koli naine-ki.
28 Kenen akan hän linneb, konz kollijad eläbzuba? Ved' hän om olnu mehel kaikiden seičemen vellen taga.»
29 Iisus sanui heile: «Tö segoit, sikš ku et tuntkoi Pühid Kirjutusid i Jumalan väged.
30 Eläbzunuded ei naigoi i ei lähtkoi mehele, hö oma kuti Jumalan angelad taivhas.
31 A mi koskeb kollijoiden eläbzumišt, ka et-ik tö olgoi lugenuded, min Jumal om teile sanunu:
32 ‘Minä olen Avraaman Jumal, Isakan Jumal i Jakovan Jumal.’ Ved' Jumal ei ole kolnuziden Jumal, a eläbiden.»
33 Konz mehed kulištiba necen, hö čududelihe hänen opendushe.
34 Konz farisejad kulištiba, miše Iisus oli sauptanu saddukejile sun, hö kogozihe ühthe.
35 Sid' üks' heišpäi, kudamb oli käskištonopendai, küzui Iisusal, miše kodvda händast:
36 «Opendai, mitte käsk om kaikid suremb käskištos?»
37 Iisus sanui: «Armasta Ižandad, ičeiž Jumalad, kaikel südäimel, kaikel hengel i kaikel melel.
38 Nece käsk om ezmäine i kaikid suremb.
39 Toine mugoine-žo om nece: Armasta ičeiž lähembašt, kut ičtaiž.
40 Kaik toižed käsköd i Jumalan sanankandajiden openduz oma neniš kahtes käskös.»
41 Konz farisejad oliba ühtes, Iisus küzui heil:
42 «Midä tö meletat Messian polhe? Kenen poig hän om?» Hö sanuiba: «Davidan.»
43 Siloi Iisus küzui: «Mikš-žo David Pühän Hengen valdas kucub händast Ižandaks? Hän sanub:
44
— Ižand sanui minun Ižandale:
Ištu minun oiktal kädel,
kuni panen sinun vihanikad
sinun jaugoiden alle.
45 Sanugat: ku David kucub Messian Ižandaks, ka kutak Messia voib olda hänen poigan?»
46 Niken ei voind sanuda hänele ni üht sanad, i niken neciš päiväspäi ei rohtind enamb küzuda hänel nimidä.
1 Sid' Iisus pagiži rahvahale i ičeze openikoile:
2 «Moisejan ištim om nügüd' käskištonopendajiden i farisejiden valdas.
3 Ka kut hö käskeba teile eläda, muga elägat i tehkat. Vaiše algat tehkoi heiden tegoiden mödhe, sikš ku hö pagižeba üht, a tegeba tošt.
4 Hö tungeba rahvahale lujas jügedoid kormid, kudambid löumain kantta, no iče hö ei tahtoigoi sormel-ki likahtoitta.
5 Kaiken, min hö tegeba, hö tegeba vaiše sikš, miše rahvaz sidä nägiži. Miččed levedad sidoged sanoidenke Pühiš Kirjutusišpäi oma heiden ocas da käziš i miččed pit'käd ribud lepkiš!
6 Hö navediba ištta praznikan aigan parahimil sijoil i suimpertiš ezmäižil ištmil,
7 i oma hüviš meliš, konz mehed irdoil sanuba heile tervhensanoid i kucuba heid ‘ravvi’ — opendai.
8 Algat tö antkoi kucta ičtatoi ravvikš, sikš ku teil om vaiše üks' opendai, Hristos, i tö kaik olet velled.
9 Algat kuckoi tataks nikeda, ken om man päl, sikš ku vaiše üks' om teil Tat, hän, kudamb om taivhas.
10 Algat antkoi kucta ičtatoi vedäjikš, sikš ku teil om vaiše üks' vedäi, Messia.
11 Ken teišpäi om vanhemb, se olgha toižiden abunik.
12 Ken ičtaze korgenzoitab, se linneb alenzoittud, a ken ičtaze alenzoitab, se linneb korgenzoittud.»
13 «Voi teid, käskištonopendajad i farisejad! Tö, koiverdelijad! Tö sauptat taivhan valdkundan rahvahaspäi. Tö iče et mängoi sinna i et pästkoi nenid, ked mänižiba.
14 Voi teid, käskištonopendajad i farisejad! Tö, koiverdelijad! Tö anastat leskiakoil pertid i pit'kha loičet vaiše rahvahan sil'miš. Sidä pahemb tuleb teile sud.
15 Voi teid, käskištonopendajad i farisejad! Tö, koiverdelijad! Tö mänet mas läbi i meriden taga, miše tehta hot' üks' mez' teiden openikaks, no konz muga tuleb, teget hänespäi adhu mänijan, kahtišti hondomban, mi iče tö olet!
16 Voi teid, tö sogedad vedätajad! Tö sanut: ‘Ku ken-se vahvištoitab ičeze sanad pühäkodin kal't, hänen sana ei maksa nimidä, no ku vahvištoitab ičeze sanad pühäkodin kuldan kal't, siloi tarbiž püžuda ičeze sanas.’
17 Tö uradad i sogedad! Mi om suremb, kuld vai pühäkodi, kudamb sen kuldan tegeb pühäks?
18 Tö sanut mugažo: ‘Ku ken-se vahvištoitab ičeze sanad altarin kal't, neciš ei ole nimidä, no ku vahvištoitab ičeze sanad lahjan kal't, kudamb om pandud altarile, siloi hänele tarbiž püžuda ičeze sanas.’
19 Tö, uradad i sogedad! Mi om suremb, lahj vai altar', kudamb lahjan tegeb pühäks?
20 Sen täht, ken vahvištoitab ičeze sanad altarin kal't, hän vahvištoitab sanad i altarin kal't i kaiken kal't, midä om pandud altarile,
21 i ken vahvištoitab ičeze sanad pühäkodin kal't, ka vahvištoitab ned sen kal't i mugažo hänen kal't, ken sigä eläb.
22 I ken vahvištoitab sanad taivhan kal't, ka vahvištoitab sanad Jumalan valdištmen kal't i hänen kal't, ken sigä ištub.
23 Voi teid, käskištonopendajad i farisejad! Tö, koiverdelijad! Tö maksat kümnendesen m'atas, ukropas i tminas, no unohtat siš, mi käskištos om päazj: oiktuz', armahtuz i uskond. Niiden mödhe teile tarbiž eläda, no ei unohtada toižid-ki.
24 Tö, sogedad vedätajad! Tö segloičet säsken, a laindat verbl'udan!
25 Voi teid, käskištonopendajad i farisejad! Tö, koiverdelijad! Puhtastat mal'l'ad i padad irdpolespäi, a südäimes ned oma täuded anastust i värhut.
26 Sinä, soged farisei, puhtasta mal'l'ad i padad ezmäi südäimespäi, siloi ned linneba puhthad irdpolespäi-ki!
27 Voi teid, käskištonopendajad i farisejad! Olet tö koiverdelijad! Tö olet kuti čomitadud kaumad. Irdpolespäi ned oma čomad, no südäimespäi oma täuded kollijoiden luid i kaikuttušt paganad.
28 Mugažo tö-ki olet tozioiktad irdpolespäi, mehiden sil'miš, no südäimes tö olet koiverdelijad i pahantegijad.
29 Voi teid, käskištonopendajad i farisejad! Tö, koiverdelijad! Tö teget Jumalan sanankandajile surid kivikaumoid, tö čomitat tozioiktoiden kaumad
30 i sanut: ‘Ku mö elänuižim meiden ezitatoiden aigan, mö em olnuiži värnikad ühtes heidenke Jumalan sanankandajiden veres.’
31 Teiden sanad todištaba teid vasthapäi: tö olet neniden ezitatoiden lapsed, ked rikliba Jumalan sanankandajid.
32 Ka tehkat lophusai se, min oma zavodinuded teiden tatad!
33 Tö, madod! Tö, kün lapsed! Tö et voigoi pästta pagod, i teid suditas adhu!
34 Kulgat-žo: Minä oigendan teidennoks Jumalan sanankandajid, melekahid mehid i käskištonopendajid. Toižid tö rikot, i nagloičet ristha, toižid löt kunutoil suimpertiš i kükslet ühtes lidnaspäi toižhe.
35 Muga teiden päle lankteb kaikiden tozioiktoiden veri, kudamb man päl om pästtud, tozioiktan Avel'an verespäi Zaharian, Varahian poigan verhesai, hänen, keda tö rikoit pühäkodin i altarin keskhe.
36 Todeks sanun teile: kaik nece lankteb nügüdläižen rahvahan päle!»
37 «Jerusalim, Jerusalim! Sinä rikled Jumalan sanankandajid i tacelten kivid surmitad nenid, ked om oigetud sinunnoks. Kuverz' kerdad minä olen tahtoinu kogota sinun rahvahan, muga kut kana kogodab ičeze poigid suugiden alle! No tö et tahtoinugoi tulda.
38 Kulgat nügüd': teiden pert' jäb teile tühjaks.
39 Minä sanun teile: tö et nägištagoi mindai neciš päiväspäi sihesai, kuni sanut: Blahoslovidud om hän, ken tuleb Ižandan nimes!»
1 Konz Iisus läksi pühäkodišpäi irdale i tahtoi jo mända, hänennoks tuliba openikad, miše ozutada pühäkodin pertid.
2 No Iisus sanui heile: «Näget-ik kaiken necen? Todeks sanun teile: tänna ei jä kived kiven päle, kaik linneb pandud mantazale.»
3 Konz Iisus ištui Voipunmägel üksnäze, openikad tuliba hänennoks i küzuiba: «Sanu meile: konz kaik nece linneb? Mitte znam ozutab sinun tulendad i necen mirun lopud?»
4 Iisus sanui: «Olgat herkhil, miše niken ei veiži teid vigaha.
5 Äjad tuleba minun nimes i sanuba, miše hö oma minä. Hö sanuba: ‘Minä olen Messia’ i veba äi rahvast vigaha.
6 Tö kulištat toran änid i vestid voinan polhe, no algat pöl'gästugoi. Necile kaikele tarbiž olda, no nece völ ei linne lop.
7 Rahvaz libuškandeb tošt rahvast vaste, i ma mad vaste, i äjiš sijoiš linneb näl'gäd, lendajid kibuid i manrehkaidusid.
8 No nece kaik om vaiše kuti sündutandan kibuiden zavodind.
9 Siloi teid anttas mokita, teid rikoškatas, i kaik rahvahad kandaškandeba vihan teiden päle minun nimen tagut.
10 Siloi äjad hül'gäidaba uskondan, hö möškandeba toine tošt i kandaškandeba vihan toine toižen päle.
11 Siloi tuleb äi tühjid sanankandajid, i hö veba äi rahvast vigaha.
12 I ku paha sureneb, äjiden armastuz vilugandeb.
13 No ken püžub vahvas lophusai, se päzub igähižehe eloho.
14 Nece hüvä vest' valdkundan polhe sanuškatas kaikjal mirus, todištuseks kaikile rahvahile, i vaiše siloi tuleb lop.»
15 «A konz nägištat pühäs sijas paganan opakon azjan, kudamban polhe oli sanunu Jumalan sanankandai Daniil» — el'gekaha lugii necen! —
16 «siloi kaikile, ked eläba Judejas, tarbiž pageta mägile.
17 Ken om katusel, ka algha mängoi otmaha tavaroid pertišpäi,
18 i ken om pöudos, ka algha pörtkoiš otmaha sobad kerdale.
19 Voi nenid, kudambad nenil päivil oma kohtukahad vai imetaba lapsid!
20 Loičkat, miše teiden pago ei oliži tal'vel vai sobatan.
21 Ahtištuz linneb mugoine sur', ningošt ei ole olnu mirun tegemižespäi neche aighasai i ei linne-ki nikonz.
22 I ku Jumal ei lühendaiži necidä aigad, ka ni üks' mez' ei voiži kaitas. No valitud mehiden täht se aig linneb lühetud.
23 I ku ken-ni siloi sanub teile: ‘Tägä om Messia,’ vai: ‘Hän om sigä,’ algat uskkoi.
24 Ved' tuleb tühjid messioid i tühjid sanankandajid, i hö tegeškandeba surid tundmuztegoid i čudoid, miše veda, ku voiži, valitud-ki vigaha.
25 Kackat, minä olen sanunu teile kaiken edelpäi.»
26 I ku teile sanutas: ‘Hän om rahvahatomas mas,’ algat mängoi sinna, i ku sanutas: ‘Hän peitäse pertiš,’ algat uskkoi.
27 Kut samalduz samaldab päivnouzmpoles i tegeb vauktaks taivhan päivlaskmpolhesai, mugoine linneb i Mehen Poigan tulend.
28 «Kuna om živat kolnu, sinna lendaba sured habukad-ki.»
29 «I teravas neniden päividen ahtištusen jäl'ghe päiväine pimidub, i kudmaine ei anda ičeze vauktad. Tähthad lankteba taivhaspäi i taivhan väged säregandeba.
30 Siloi taivhas ozutase Mehen Poigan znam. Kaik man rodud laskeškandeba voikuid, konz nägištaba Mehen Poigan, kudamb tuleb pil'viden päl sures väges i hoštoteses.
31 Torven lujan änen aigan hän oigendab ičeze angeloid i keradab valitud mehid nelläs man polespäi, man agjaspäi taivhan agjahasai.
32 Opekatoiš sišpäi, midä smokvanpule tegese: konz sen oksad heraštuba i kazvaškandeba lehtesed, ka tö tedat, miše keza om läz.
33 Mugažo konz nägištat kaik nene azjad, ka tekat, miše se aig om läz, ani verajanno.
34 Todeks sanun teile: nügüdläine rahvaz ei kado sihesai, konz kaik nece tegese.
35 Taivaz i ma kadoba, no minun sanad ei kadogoi.
36 No sidä päiväd i časud ei teda niken, ei taivhan angelad-ki, sen tedab vaiše minun Tat.
37 Muga kut oli Nojan päivil, muga linneb siloi-ki, konz Mehen Poig tuleb.
38 Suren upotandan edel mehed söiba i joiba, naiba i andliba mehele ičeze tütrid sihe päivhäsai, kudambal Noi mäni surhe veneheze.
39 Hö ei tednugoi nimidä, kuni sur' upotand ei tulend i ei upotand heid kaikid. Mugažo linneb, konz Mehen Poig tuleb.
40 Siloi kaks' mest linneba pöudol: toine ottas, toine jättas.
41 Kaks' našt jauhoškandeba kivel: toine ottas, toine jättas.
42 Olgat herkhil, sikš ku tö et tekoi, miččel časul teiden Ižand tuleb.
43 Ved' tö el'gendat, ku pertin ižand tedaiži, miččel ön aigal vargaz tuleb, ka hän oliži herkhil i ei andaiži sadas pert'he.
44 Sikš olgat tö-ki vaumhed: Mehen Poig tuleb ani sen aigan, konz tö et meletagoi-ki.»
45 «Olgat kuti se todesine i melekaz käskabunik, keda hänen ižand om pannu abunikoiden kacujaks, miše hän andaiži toižile abunikoile sömäd ičeze aigan.
46 Ozakaz om se käskabunik, kudamb tegeb muga, i hänen ižand pörttes nägištab sen!
47 Todeks sanun teile: hän paneb händast kaiken ičeze kodielon kacujaks.
48 No ku käskabunik om paha, hän sanuškandeb ičeksaze: ‘Minun ižand völ hätken ei tule,’
49 i hän löškandeb toižid abunikoid i söškandeb i joškandeb humalikahidenke.
50 Hänen ižand tuleb sen päivän, kudambad hän ei varasta, i časun, kudambad hän ei teda,
51 löb händast surmhasai i andab hänele sen-žo ozan, mitte koiverdelijoil om. Sigä voiktas i kirskutadas hambhil.»
1 «Konz se päiv tuleb, taivhan valdkund linneb mugoine: Oli kümne neidišt, kudambad otiba lampad i läksiba ženihole vastha.
2 Viž heišpäi oli meletont i viž melekast.
3 Meletomad otiba ičeze lampad, no ei otnugoi kerdale puvoid.
4 A melekahad otiba i lampad i puvoid ičeze astijoihe.
5 Ku ženih möhästui, heid zavodi tapta uni, i hö uinziba.
6 No kesked öd kuluškanzihe kida: ‘Ženih tuleb! Tulgat hänele vastha!’
7 Siloi kaik neiččed heraštuiba i zavodiba viritada lampad.
8 Meletomad sanuiba melekahile: ‘Antkat meile vähäine puvoid, meiden lampad sambuba.’
9 No melekahad sanuiba: ‘Ka ei, meile kaikile sidä ei täudu. Mängat paremba möjannoks i ostkat.’
10 No kuni hö oliba void ostmas, ženih tuli. Ned, kudambad oliba vaumhed, mäniba hänenke sajaha, i verai saubatihe.
11 Sid' tuliba toižed-ki neiččed sinna i laskeškanziba kidoid: ‘Ižand, ižand, avaida meile!’
12 No hän sanui: ‘Todeks sanun teile: minä en tunde teid.’
13 Olgat herkhil, sikš ku tö et tekoi ni päiväd, ni časud, konz Mehen Poig tuleb.»
14 «Siloi linneb muga: Mez' tahtoi ajada maspäi. Hän kucui ičeze käskabunikoid i andoi heiden käzihe kaiken ičeze kodielon.
15 Ühtele abunikale hän andoi viž talant-rahad, toižele kaks' i koumandele — ühten, kaikuččele severdan, kuverdan hänel mahtoid oli. Sid'-žo hän ajoi maspäi.
16 Se, kudamb oli sanu viž talantad, läksi, pani ned rahad töhö i sai völ viž talantad.
17 Mugažo se, kudamb oli sanu kaks' talantad, sai ližaks völ kaks'.
18 No se, kudamb oli sanu vaiše ühten talantan, mäni i kaivoi maha kopan i pani sinna ičeze ižandan rahan.
19 Pit'käs aigas päliči ižand pördihe i küzui käskabunikoil, midä hö tegiba hänen rahale.
20 Se, kudamb oli sanu viž talantad, toi toižed viž ližaks i sanui: ‘Ižand, sinä andoid minei viž talantad. Kut näged, minä olen sanu necil rahal völ viž.’
21 Ižand sanui hänele: ‘Hüvä! Oled hüvä i uskoline abunik. Ku sinei voi uskta mugoižes penes azjas, ka minä andan sinei surembid-ki azjoid kacmaha. Tule i ole praznikas ühtes minunke!’
22 Mugažo se, kudamb oli sanu kaks' talantad, tuli i sanui: ‘Ižand, sinä andoid minei kaks' talantad. Kut näget, minä olen sanu necil rahal völ kaks'.’
23 Ižand sanui hänele: ‘Hüvä! Oled hüvä i uskoline abunik. Ku sinei voi uskta penes azjas, ka minä andan sinei surembid-ki azjoid kacmaha. Tule i ole praznikas ühtes minunke!’
24 Sid' tuli se-ki abunik, kudamb oli sanu ühten talantan, i sanui: ‘Ižand, minä tezin, miše sinä oled kova mez'. Sinä rahnod sigä, kus ed semendand, i keradad sigä, kuna ed tacind sement.
25 Minä varaižin i kaivoin sinun talantan maha. Naku om sinun raha.’
26 Ižand sanui hänele: ‘Sinä, paha i lašk abunik! Aha, sinä tezid, miše minä rahnon sigä, kus en semendand, i keradan sigäpäi, kuna en tacind sement.
27 Ved' sinei pidanuiži panda dengad bankha, miše minä tuldes sanuižin minun rahan ližanke.
28 Otkat hänel nece talant i antkat se sille, kudambal om kümne talantad.
29 Kaikuččele, kenel om, anttas, i hän sab äjan da völ sen ližaks, no kenel ei ole, sil ottas se-ki, midä hänel om.
30 Tackat nece kožutoi abunik piikoipimedaha. Sigä voiktas i kirskutadas hambhil.’» Konz Iisus oli sanunu necen, hän kirgouzi: «Kenel om korvad kulda, ka se kulgaha!»
31 «Konz Mehen Poig tuleb kunigahan i kaik pühäd angelad hänenke, hän ištuse ičeze korktale valdištmele.
32 Kaik rahvahad keratas hänen edehe, i hän erigoitab toižid mehid toižišpäi, muga kut paimen erigoitab lambhid kozišpäi.
33 Lambhad hän ajab oiktale i kozad hurale.
34 Sid' kunigaz sanub nenile, kudambad oma oiktal kädel hänespäi: ‘Tulgat tänna, Tatain blahoslovidud, sagat jäl'gestuseks valdkund! Se om vaumištadud teiden täht mirun tegemižen aigaspäi.
35 Minai oli näl'g, i tö andoit minei söda. Minai oli vezinäl'g, i tö andoit minei joda. Minä olin veraz, i tö otit mindai ičetoinoks.
36 Minä olin alasti, i tö andoit minei sobad. Minä olin läžujan, tö pidit minus hol't. Minä olin türmas, tö tulit minunnoks.’
37 Siloi tozioiktad sanuba hänele: ‘Ižand! Konz mö nägim sindai näl'gäs i andoim sinei sömäd, i vezinäl'gäs i andoim sinei jomad?
38 Konz mö nägim sindai verhan i otim sindai meidennoks, vai alasti i sobitim sindai?
39 Konz mö nägim sindai läžujan i türmas i kävelim sinunnoks?’
40 Kunigaz sanub heile: ‘Todeks sanun teile: kaiken, midä tö tegit ühtele-ki neniš minun peniš vellišpäi, tö tegit minei.’
41 Sid' hän sanub nenile, kudambad oma hural kädel: ‘Mängat minunnopäi, tö vihan sajad, igähižehe lämoihe, kudamb om vaumištadud lemboile i hänen angeloile.
42 Minai oli näl'g, no tö et andnugoi minei sömäd. Minai oli vezinäl'g, no tö et andnugoi minei jomad.
43 Minä olin veraz, no tö et otnugoi mindai ičetoinoks. Minä olin alasti, no tö et andnugoi minei sobid. Minä olin läžujan i türmas, no tö et kävunugoi mindai kacmas.’
44 Siloi nene-ki küzuba: ‘Ižand, konz mö nägim sindai näl'gäs vai vezinäl'gäs, verhan vai alasti, läžujan vai türmas i em abutanugoi sinei?’
45 Siloi hän sanub heile: ‘Todeks sanun teile: kaiken, midä tö jätit tehmata ühtele-ki neniš penišpäi, sen tö jätit tehmata minei.’
46 I nene mäneba igähižihe mokihe, a tozioiktad igähižehe eloho.»
1 Konz Iisus lopi kaik nene paginad, hän sanui openikoile:
2 «Tö tedat, miše kahtes päiväs päliči om Äipäiv. Siloi Mehen Poig anttas nagloita ristha.»
3 Necen aigan kogozihe ülembaižed papid, käskištonopendajad i rahvahan vanhembad ülembaižen papin Kajafan horomoihe.
4 Hö ladiba manitusel tabata Iisusan i rikta.
5 «Vaiše ei oliži praznikan aigan» — hö sanuiba, — «miše ei oliži kidajokselust rahvahan keskes.»
6 Konz Iisus oli Vifanias, prokazas läžunuden Simonan pertiš,
7 hänennoks tuli naine, kudambal oli alebastrahižes astijas lujas kallišt čomahajušt void. Iisusan longin aigan hän viškaiži necen voin hänen pähä.
8 No konz hänen openikad nägištiba necen, hö kurktuiba i sanuiba käredas: «Mikš muga rajata void!
9 Sen voinuiži möda kal'hes i antta rahan gollile.»
10 Iisus homaiči necen i sanui heile: «Mikš tö vet naižen pahaze mel'he? Hän tegi minei hüvän azjan.
11 Gol'l'ad oma teidenke kaiken aigan, no mindai teidenke ei ole kaiken.
12 Ku hän viškaiži necen voin minun hibjale, hän tegi sen minun mahapanendan täht.
13 Todeks sanun teile: Kaikjal mirus, hot' vaiše kus saneleškatas hüvän vestin, johtutaškatas mugažo nece naine i pagižeškatas siš, midä hän tegi.»
14 Siloi üks' kahtestoštkümnes openikaspäi, Juda Iskariot, mäni ülembaižiden papidennoks
15 i sanui: «Kuvert maksat, ku andan händast teiden käzihe?» Hö paniba hänele koumekümne hobedrahad.
16 Siš aigaspäi hän eciškanzi mugošt aigad, miše antta Iisus heiden käzihe.
17 Reskan leibän praznikan ezmäižel päiväl openikad tuliba Iisusannoks i küzuiba: «Kuna tahtoižid, miše mö tegižim sinei äipäivsömižen?»
18 Iisus sanui heile: «Mängat lidnaha.» Hän sanui, kenennoks heile sigä tarbiž mända, i käski sanuda: «Opendai sanui: Minun aig om läz. Sinunno minä sön äipäivsömižen minun openikoidenke.»
19 Openikad tegiba, kut Iisus oli käsknu, i vaumištiba äipäivsömižen.
20 Konz tuli eht, Iisus ištuihe longile kahtentoštkümnen openikanke.
21 Sömän aigan hän sanui: «Todeks sanun teile: üks' teišpäi möb mindai.»
22 Sures opalas hö küzeleškanziba toine toižen jäl'ghe: «Ižand, jose voižin olda minä?»
23 Iisus sanui heile: «Mindai möb mez', kudamb söb ühtes padaspäi minunke.
24 Mehen Poig lähteb tägäpäi ani muga, kut oli sanutud hänen polhe Pühiš Kirjutusiš, no gor'a hänele, ken möb Mehen Poigan! Sille mehele oliži paremb, miše hän ei olnuiži sündnu-ki.»
25 Siloi Juda, hänen möi, küzui: «Ravvi, jose voižin olda minä?» «Sen iče sanuid,» — sanui Iisus.
26 Sömižen aigan Iisus oti leibän, kiti Jumalad, lohkaiži leibän i andoi sen openikoile i sanui: «Otkat, sögat, nece om minun hibj.»
27 Sid' hän oti mal'l'an, kiti Jumalad, andoi heile i sanui: «Jogat täspäi tö kaik.
28 Nece om minun veri, uden kožmusen veri, kudamb vodatadas äjiden mehiden täht, miše oliži pästtud heiden grähkäd.
29 I minä sanun teile: enambad en joškande necidä vinpuspäi sadud vinad sihe päivhäsai, konz jon ut vinad teidenke Tatain valdkundas.»
30 Hö pajatiba kitändpajon i läksiba Voipunmägele.
31 Siloi Iisus sanui heile: «Necil öl tö kaik hül'gäidat mindai, sikš ku Pühiš Kirjutusiš om sanutud: ‘Jumal rikob paimnen, i lambhad jokseškandeba kaikihe polihe.’
32 No konz eläbzun, minä lähten edel teid Galilejaha.»
33 Petr keskusti paginad i sanui: «Hot' kaik toižed hül'gäidaižiba sindai, minä nikonz en hül'gäida.»
34 Iisus sanui: «Todeks sanun sinei: necil öl, edel sidä, konz kukoi launuškandeb, sinä koumašti sanud, miše ed tunde mindai.»
35 Petr sanui: «Hot' minei pidaiži kolda-ki sinunke, minä nikonz en sanu muga.» Mugažo sanuiba toižed-ki openikad.
36 Sid' Iisus tuli openikoidenke tahoze, kudamban nimi oli Gefsimania, i sanui heile: «Ištkat tägä, kuni minä olen sigä loičmas.»
37 Hän oti ičezenke Petran i molembad Zevedejan poigad. Opal ahtištaškanzi händast, i hän putui tuskan valdha.
38 Hän sanui heile: «Minun heng om sures tuskas, surmaližes tuskas. Ištkat tägä i olgat herkhil ühtes minunke.»
39 Hän mäni vähäižen edemba, lanksi modol maha i loiči: «Tatam, ku voiži muga, ka mängaha nece mal'l' minus siriči. No olgha nece, ei kut minä tahtoin, a kut sinä.»
40 Hän pördihe openikoidennoks i löuzi heid magadamas. Siloi hän sanui Petrale: «Et-ik tö voinugoi üht časud-ki olda herkhil ühtes minunke?
41 Olgat herkhil i loičkat, miše et putuiži manitushe. Heng mehel om vahv, no hibj om väl'l'.»
42 Sid' hän tošti mäni edemba i loiči. «Tatam, ku nece mal'l' ei voi mända minus siriči i jäda jomata, ka olgha sinun tahton mödhe.»
43 Pörttes hän möst löuzi openikoid magadamas, vahv uni umbišti heiden sil'mäd.
44 Hän jäti heid i möst mäni edemba i loiči koumanden kerdan mugomil-žo sanoil.
45 Sid' hän tuli openikoidennoks i sanui heile: «Kaiken-se tö magadat dai lebaidatoiš? Se aig om tulnu. Mehen Poig anttas grähkhižiden käzihe.
46 Nouskat, lähtkam tägäpäi! Minun möi om jo läz.»
47 Konz Iisus völ pagiži, sinna tuli Juda, üks' kahtestoštkümnes openikaspäi, i hänenke sur' rahvazkogo sured veičed i seibhad kädes. Sen oliba oigendanuded ülembaižed papid i rahvahan vanhembad.
48 Iisusan möi oli jo sanunu heile, kut hän ozutab, ken Iisus om: «Se om se mez', kudamban minä tervehtan. Tabakat händast.»
49 Hän mäni kohtha Iisusannoks i sanui: «Tervhen eläd, ravvi!» i tervehti händast.
50 Iisus sanui hänele: «Vellüdem, mikš tulid tänna?» Siloi mehed tuliba lähemba i tabaziba Iisusan.
51 Üks' neniš, ked oliba Iisusanke, tembaiži suren veičen hodraspäi, iški ülembaižen papin käskabunikad i čapoi hänel korvan.
52 Siloi Iisus sanui hänele: «Pane veič hodrha. Ken veičhe tartub, se veičespäi koleb-ki.
53 Vai luged, miše en voiži nügüd' pakita abud Tatal, i hän ei oigendaiži tänna kaks'toštkümne legionad angeloid, a voib olda enamban-ki.
54 No kutak siloi voiba tulda todeks Pühäd Kirjutused, kudambiden mödhe ninga tarbiž tehtas?»
55 Iisus sanui sid' rahvazkogole: «Olen-ik minä razbainik, ku tö tulet tabadamha mindai sured veičed i seibhad kädes? Kaikuččen päivän minä olen ištnu teidenke i opendanu pühäkodiš, i tö et tabadanugoi mindai.
56 No kaik nece om muga, miše Jumalan sanankandajiden kirjutused tegižihe todeks.»
Siloi kaik openikad jätiba händast i pästiba pagod.
57 Tabadajad veiba Iisusan ülembaižen papin Kajafannoks, kuna käskištonopendajad i rahvahan vanhembad oliba kogonus.
58 Petr astui edahali hänen jäl'ghe ülembaižen papin ezitanhazesai. Hän mäni verajaspäi südäimehe i ištuihe radnikoiden keskhe, miše nägištada, kut kaik lopiše.
59 Ülembaižed papid, rahvahan vanhembad i kaik Nevondkund eciba kelast väritust Iisusad vaste, miše händast surmita.
60 No nimidä mugošt hö ei löudnugoi, hot' tuli äi kelhid todištajid, no nimidä ei löudnus. Lopuks tuli kaks' kelast todištajad,
61 kudambad sanuiba Iisusan polhe: «Nece mez' om sanunu: ‘Minä voin mureta pühäkodin i sauda sidä udes koumes päiväs.’»
62 Siloi ülembaine pap libui jaugoile i küzui Iisusal: «Mikš sinä ed sanu nimidä heile vastha? Mikš hö sindai väritaba?»
63 No Iisus oli vaikti. Siloi ülembaine pap sanui hänele: «Minä käsken sindai eläban Jumalan nimes: sanu meile, sinä-k oled Messia, Jumalan Poig.»
64 «Sen iče sanuid,» — sanui Iisus. «A minä sanun teile: Neciš aigaspäi tö nägištat Mehen Poigan, hän ištub Vägevan Jumalan oiktal kädel i tuleb taivhan pil'viden päl.»
65 Siloi ülembaine pap rebiti ičeze soban i sanui: «Hän nagrab Jumalad. Miččid todištajid meile völ tarbiž? Nügüd' tö kulištit hänen pahad sanad.
66 Ka mittušt mel't olet?» Hö sanuiba: «Hän om vär, hänele tarbiž kolda.»
67 Sid' hö sül'giba Iisusan sil'mihe i löiba händast. Erased löiba händast modpoliškoho
68 i küzeliba: «Ka sanu-ške, Messia, ken sindai löi!»
69 Petr ištui irdal ezitanhas. Hänennoks tuli abunik-neižne i sanui: «Sinä-ki olid sen galilejalaižen Iisusanke.»
70 No hän sanui kaikiden edes, miše ei olend, i ližazi: «En el'genda, miš sinä pagižed-ki.»
71 Hän sirdihe sigäpäi verajannoks, no eraz toine neižne nägišti händast i sanui sigä olijoile: «Nece-ki mez' oli Iisusan, sen nazaretalaižen sebras.»
72 Möst hän sanui vahval sanal, miše ei olend i ei tunde händast.
73 No penes aigas päliči hänennoks tuliba toižed, kudambad sigä seižuiba, i sanuiba: «Sinä-ki, nacein, oled siš sebraspäi, sihe ozutab sinun pagin-ki.»
74 Siloi Petr zavodi sanelda: «Surmičegha Jumal mindai, ku minä kelastan! Minä en tunde necidä mest.» Sid'-žo launuškanzi kukoi.
75 Petr johtuti Iisusan sanad: «Edel ku kukoi launub, sinä koumašti sanud, miše ed tunde mindai.» Hän läksi sigäpäi i lujas voikaškanzi.
1 Aigoiš homendesel kaik ülembaižed papid i rahvahan vanhembad kogozihe i pagižiba kesknezoi, kut Iisus voib surmita.
2 Iisus sidotihe, vedihe sigäpäi i anttihe Ponti Pilatan, manižandan käzihe.
3 Konz Juda, Iisusan möi, nägišti, miše Iisus oli suditud surmale, hän el'genzi, miše om tehnu pahan azjan. Hän vei tagaze ülembaižile papile i vanhembile nene koumekümne hobedad rahad, kudambad oli heišpäi sanu,
4 i sanui: «Tegin grähkän, ku möin vigatoman veren.» No hö sanuiba: «A mitte tö meile om? Nece om sinun azj.»
5 Siloi Juda taci rahad pühäkodihe, mäni sigäpäi i riputihe.
6 Ülembaižed papid otiba rahad i sanuiba: «Nece om veren maks. Nenid rahoid ei sa panda ühthe pühäkodin rahoidenke.»
7 Hö pagižehtiba kesknezoi i ostiba nenile rahoile muga sanutud «Padanikan pöudon» kaumžomaks verhile mehile.
8 Sikš völ tämbei-ki sen pöudon kuctas Veripöudoks.
9 Muga tegihe todeks nene Jumalan sanankandajan Jeremian sanad:
— Hö otiba ned koumekümne hobedad rahad,
arvon, mitte oli pandud hänele Izrail'an rahvahal,
10 i ostiba nenile rahoile padanikan pöudon,
muga kut Ižand oli sanunu minei.
11 Iisus seižui nügüd' manižandan Pilatan edes. Manižand sanui: «Oled-ik sinä evrejalaižiden kunigaz?» «Sinä sen sanuid», — Iisus sanui.
12 I konz ülembaižed papid i vanhembad väritiba händast, hän ei sanund nimidä.
13 Siloi Pilat sanui hänele: «Ed-ik kule, kut äjan hö väritaba sindai?»
14 No Iisus ei sanund ni üht sanad hänen küzundoile. Nece lujas čududeli manižandad.
15 Oleskeli muga, miše manižand praznikan aigan kaiken pästli valdale türmaspäi ühten mehen, kudamban tahtoi rahvaz.
16 Türmas oli üks' tetab pahantegii, kudamban nimi oli Varavva.
17 I konz rahvaz kogozihe, Pilat küzui: «Keda tö tahtoit? Pästan-ik valdale Varavvan vai Iisusan, kudamb kuctas Messiaks?»
18 Hän-se tezi, miše Iisus kadehen tagut oli anttud hänen käzihe.
19 Konz Pilat ištui sudjan ištmel, hänen ak oigenzi hänele sanan: «Ala tege nimidä sille tozioiktale mehele. Minä tämbei nägin händast pahas unes i lujas mokičimoi.»
20 No ülembaižed papid i vanhembad hus'utiba rahvast pakičemha pästta Varavvan, a Iisusan surmita.
21 Manižand küzui heil: «Kudamban neniš mehišpäi tahtoit? Kudamban pästan valdale?» Rahvaz sanui: «Varavvan.»
22 Pilat küzui: «No midäk tegen Iisusale, kudamb kuctas Messiaks?» Kaik kidastiba: «Nagloita ristha!»
23 «Midä pahad hän om tehnu?» — küzui Pilat. No hö vaiše kidastiba völ lujemba: «Nagloita ristha!»
24 Konz Pilat nägišti, miše nimi ei abuta, a zavodiše tora, hän oti vet, pezi ičeze käded rahvahan sil'miš i sanui: «Minä en ole vär necen oiktan mehen veres. Nene oma teiden azjad.»
25 Kaik kidastiba ühthe änhe: «Hänen veri meiden päl i meiden lapsiden päl!»
26 Siloi Pilat pästi valdale Varavvan, a Iisusan hän käski löda kunutoil i nagloita ristha.
27 Manižandan saldatad veiba Iisusan horomoihe i keraziba kaikid ičeze sebran saldatoid ümbri hänes.
28 Hö rušiba Iisusan sobad i sädatiba händast rusktaha sädoho,
29 tegiba ternan barboišpäi vencan i paniba sen hänen pähä, a oiktaha kädehe andoiba kalun i zavodiba nagrda händast. Hö kombištuiba hänen edehe i sanuiba hänele nagrdes: «Tervhen eläd, evrejalaižiden kunigaz!»
30 Hö sül'giba hänen päle, otiba hänel kalun i löiba sil händast pähä.
31 Konz hö lopiba nagrandan, hö heitiba hänespäi rusktan sädon, paniba päle Iisusan vanhan soban i veiba händast nagloičemha ristha.
32 Konz hö astuiba, heile vastha putui kirinejalaine mez', kudamban nimi oli Simon, i händast hö paniba kandmaha Iisusan ristad.
33 Konz hö tuliba tahoze, kudamb kuctas Golgofaks, Pämal'l'ansijaks,
34 hö taričiba Iisusale joda vinad, kudambaha oli valatud sapid. Hän mujahti sidä, no ei tahtoind joda.
35 Konz hö nagloičiba Iisusan, hö jagoiba kesknezoi hänen sobad tacmal arbad.
36 Sid' hö ištuihe sigä i varjoičiba händast.
37 Ristha, ülemba, hö paniba kirjutusen, kudamb ozuti, min tagut hän oli suditud: «Nece om Iisus, evrejalaižiden kunigaz.»
38 Ühtes Iisusanke nagloitihe ristha kaks' razbainikad, toižen hänen oiktale, toižen hurale kädele.
39 Siričimänijad nagroiba händast. Likutaden päl
40 hö saneliba: «No, sinä pühäkodin murendai i koumes päiväs sauvoi, päzuta nügüd' ičtaiž! Ku oled Jumalan Poig, ka tule alahaks ristaspäi.»
41 Ülembaižed papid zavodiba mugažo nagrda ühtes käskištonopendajidenke, vanhembidenke i farisejidenke. Hö sanuiba:
42 «Toižid hän päzuti, no ičtaze ei voi päzutada. Ved' hän om Izrail'an kunigaz, tulgha nügüd' ristaspäi alahaks. Siloi mö uskoškandem hänehe.
43 Hän uskoi Jumalaha — abutagha nügüd' Jumal hänele, ku hän om hänele mel'he! Ved' hän sanui: ‘Minä olen Jumalan Poig’.»
44 Händast lajiba eskai ned razbainikad-ki, kudambad nagloitihe ühtes hänenke.
45 No keskpäivän, kudendel časul, tegihe pimed kaiken man päl, i muga oli ühesandehe čashusai.
46 Ümbri ühesandes časus Iisus kirgouzi komedal änel: »Ili, Ili, lama savahfani?» Mi om: «Minun Jumal, minun Jumal, mikš jätid mindai?»
47 Necen kulištades erased sigä seižujad sanuiba: «Hän kucub Iljad.»
48 Sid'-žo üks' heišpäi rigehti otmaha gupkan, kastoi sen muiktaha vinha, pani kalun pähä i tariči hänele joda.
49 Toižed sanuiba: «Anda-ške, kacum, tuleb-ik Ilja abuhu.»
50 No Iisus möst kirgouzi komedal änel i pästi hengen.
51 Sen aigan pühäkodin keskuudin rebini kaks'haz, ülähänpäi alahakssai. Ma säreganzi, kal'l'od haugeniba,
52 kaumad avaižihe, i erased kolnuded jumalanuskojad eläbzuiba.
53 Hö läksiba kaumoišpäi i Iisusan eläbzumižen jäl'ghe tuliba pühäze lidnaha i ozutihe sigä äjile.
54 Konz sadanpämez' i mehed, kudambad hänenke varjoičiba Iisusad, nägištiba, kut ma säreganzi i midä tegihe, ka pöl'gästuiba lujas i sanuiba: «Nece tozi-ki oli Jumalan Poig!»
55 Sigä oli mugažo äi naižid, kudambad edahanpäi kacuiba neche. Hö oliba tulnuded Galilejaspäi Iisusanke i kodinikoičenuded händast.
56 Heiden keskes oliba Magdalan Maria, Jakovan i Josijan mam Maria i Zevedejan poigiden mam.
57 Ehtal tuli Josif, elokaz mez' Arimafejaspäi, kudamb mugažo oli Iisusan openik.
58 Hän mäni Pilatannoks i pakiči Iisusan hibjan. Pilat käski antta se hänele.
59 Josif oti hibjan, käri sen puhthaze pölvazkanghaze
60 i pani surhe reighu, kudamban hän ei amu oli tehnu ičeze täht kal'l'oho. Hän vereti kal'l'kaumale suren kiven i läksi sigäpäi.
61 Magdalan Maria i se toine Maria oliba mugažo sigä, hö ištuiba kaumad vasthapäi.
62 Toižel päiväl, sobatan vaumištandpäivän jäl'ghe, ülembaižed papid i farisejad kogozihe Pilatannoks.
63 Hö sanuiba: «Hüvä manižand, mö johtutim, midä nece kelastai, konz völ oli hengiš, sanui: ‘Koumes päiväs päliči minä eläbzun.’
64 Käske varjoita tarkas necidä kaumad koumandehe päivhäsai, miše hänen openikad ei voiži mända öl vargastamha händast i sanumaha rahvahale: ‘Hän om eläbzunu kollijoišpäi.’ Nece jäl'gmäine kelastuz linneb pahemb ezmäšt.»
65 Pilat sanui heile: «Naku oma varjoičijad. Mängat i varjoikat, kut mahtat.»
66 Hö läksiba kaumale, paniba kivele pečatin, i rindale paniba varjoičijoid, miše niken ei päzuiži kauman südäimehe.
1 Jäl'ghe sobatad, nedalin ezmäižel päiväl, homendezhämäräižes tuliba Magdalan Maria i se toine Maria kacmaha kaumad.
2 Ühtnägoi ma zavodi lujas säregata, sikš ku Ižandan angel laskihe taivhaspäi. Hän tuli kaumale, heiti kiven kauman verajaspäi i ištuihe sen päle.
3 Hän hošti kuti samalduz, i hänen sädod oliba vauktad kuti lumi.
4 Varjoičijad pöl'gästuiba händast muga, miše säreganziba i lanksiba maha kuti kollijad.
5 Angel sanui naižile: «Algat tö varaikoi! Minä tedan, miše tö ecit Iisusad, kudamb oli nagloitud ristha.
6 Händast ei ole tägä, hän om eläbzunu, muga kut iče sanui. Tulgat kacmaha, naku om sija, kus Ižand venui.
7 Mängat teramba sanumaha hänen openikoile: ‘Hän om eläbzunu kollijoišpäi. Hän mäneb edel teid Galilejaha, sigä tö nägištat händast.’ Necen minä tahtoin-ki teile sanuda.»
8 Naižed läksiba rigol kaumalpäi. Hö oliba pöl'gästusiš i ihastusiš ühtes, i hö tacihe vemha vestid Iisusan openikoile.
9 Konz hö astuiba sanumaha hänen openikoile, ühtnägoi Iisus tuli heile vastha i sanui: «Tervhen elät!» Hö mäniba hänennoks, sebaziba hänen jaugad i kumarzihe hänele.
10 Siloi Iisus sanui heile: «Algat varaikoi! Mängat sanumaha minun vellile, miše heile tarbiž mända Galilejaha. Sigä hö nägištaba mindai.»
11 Konz nene naižed oliba matkas, erased varjoičijad mäniba lidnaha i sanuiba ülembaižile papile kaiken, midä oli tehnus.
12 Siloi papid kogozihe rahvahan vanhembidenke paginale. Hö andoiba saldatoile äi rahad
13 i sanuiba: «Sanugat, miše hänen openikad tuliba sinna öl, konz tö magazit, i vargastiba händast.
14 I ku necen polhe kulištab manižand, ka mö tüništoitam händast i tegem muga, miše teil ei oliži hol't.»
15 Saldatad otiba rahad i tegiba muga, kut oli käsktud. Nene paginad leveniba evrejalaižiden keskes. I nügüd'-ki völ pagištas ninga.
16 Kaik üks'toštkümne openikad läksiba Galilejaha sille mägele, kuna Iisus käski mända.
17 Konz hö nägištiba händast, hö kumarzihe hänele, no erased ei usknugoi.
18 Iisus tuli heidennoks i pagižeškanzi heile muga: «Minei om anttud kaik vald taivhas i man päl.
19 Mängat-žo i tehkat kaik rahvahad minun openikoikš: valatagat heid Tatan i Poigan i Pühän Hengen nimes
20 i opekat heid eläda kaikes muga, kut minä olen käsknu teile eläda. I tekat, minä kaiken olen teidenke mirun lophusai.» Amin'.