Выбрать язык
Книги Ветхого Завета
Книги Нового Завета
1 Jumal musti Noidu da kaikkii meččyelättilöi dai kodielättilöi, [kaikkii linduloi da kaikkii vilizijöi, kuduat vilistäh], kuduat oldih hänenke umbilautal. Jumal työndi muale tuulen tuulemah, i vezi heitti nouzendan.2 Salbavuttih syvyön kaivot dai taivahan ikkunat i loppih vihmu.3 Vezi rubei lähtemäh muan piäl. Suanviijenkymmenen päivän mendyy vezi rubei heittymäh.4 Seiččemenden kuun seiččemendeltostu päiväl umbilauttu azetui Araratan mägilöih.5 Vezi hil՚l՚azeh heityi kymmenendeh kuussah. Sen enzimäzenny päivänny ozutettihes mägilöin huiput.
6 Nellänkymmenen päivän mendyy Noi avai umbilauttah luajitun ikkunazen,7 da piästi välläle varoin, [gu tiijustua, lähtigo vezi mual]. Varoi lähti da lendeli ielleh-järilleh, kuni mua ei kuivanuh.8 Sit Noi piästi kyyhköin, gu nähtä, lähtigo vezi mual,9 no kyyhköi ei löydänyh hyviä sijua jalloile da tuli järilleh umbilauttah, sikse gu kai mua oli vie vien al. Noi oijendi käin da otti kyyhköin iččeh luo umbilauttah.10 Häi vuotteli vie seiččie päiviä da sit myös työndi kyyhköin.11 Kyyhköi tuli järilleh hänen luo ehtäl, i hänel n՚uokas oli tuores voipuun lehti, i Noi tiijusti, gu vezi mual lähti.12 Häi vuotti vie toizet seiččie päiviä da [myös] piästi kyyhköin. Se jo ei tulluh järilleh hänen luo.
13 Kuuzisadua enzimäzel [Noin eländy] vuvvel, enzimäzen kuun enzimäzenny päivänny vezi mual hävii. Noi avai umbilautan levon da nägi: piälpäi mua on kuivu.14 Toizen kuun kaksikymmenseiččemendeh päivässäh mua oli kuivanuh.
15 [Ižändy] Jumal sanoi Noile:16 «Lähte umbilautas yhtes akanke, poijienke da poigien akoinke.17 Piästä kaikkii elättilöi, kuduat ollah sinunke, kai elävät, linnut, kodielätit, kai vilizijät, kuduat vilistäh muadu myö: anna net levitäh muadu myö, anna suajah ičen jyttymiä da ližävytäh mual.»18 Noi lähti lautas yhtes poijienke, akanke da poigien akoinke,19 a jälles tuldih kai meččyelätit da [kai kodielätit,] kai vilizijät, kai linnut – kai muadu myö liikkujat omien roduloin mugah lähtiettih umbilautas.
20 Noi luadii altarin Ižändäle, otti kaikkii verhakse pädijöi kodielättilöi da linduloi i polti net altaril verhakse.21 Ižändäle tuli nenäh se hyvä duuhu i Ižändy [Jumal] sanoi Omas sydämes: «Enämbiä en rubie kiruomah muadu ristikanzan täh, sikse gu ristikanzan sydämen mielet jo nuoressusah ollah pahat. Minä en rubie enäm hävittämäh kaikkie eläviä, kui Minä luajiin.
22 – Kuni seizou mua,
ei loppei kylvö eigo uudizen keriändy,
ei vilu, ei räkki,
kezä, ni talvi,
päivy, ni yö.»